Los Christianos, Coste Adeje ja esimesed muljed Tenerifest

Ööl vastu eilset oli Felixil paanikahoog. Kella kahest neljani Eesti aja järgi kostus siinpool sood vaid üks suur suur nutuhoog. Vaene mees oli kogu päevast nii väsinud, et ei saanud midagi aru, kus ta on ja kes me oleme ja muudkui jändas. Pärast kahte tundi vajus ära. Ei olnud kerge. 

Kogu eilne päev siiski nii hull ei olnud: 

Otsustasin, et ei tee sel korral sellist klassikalist "majatuuri", mul pole lihtsalt pildimaterjali selleks, kõik on nii kiiresti läinud. Panen pilte siis, kui need tulevad. Näiteks eile tegin meie kahekorruselise korteri alumisest elutoast päris ok pildi. Ville tegi pannkooke, lapsed jooksid ringi, rõduakendest tuli värsket õhku ning nägi päikest ja rohelust. 

Me elame muide otse golfiväljaku kõrval. Kui ainult oskaks golfi mängida. :D 

Hommikul oli kohe vaja minna ümbrust uurima. Kuhu ägedasse kohta me siis tulnud oleme? Tenerife on Kanaaride kõige "kuulsam" saar kui nii võib öelda, siin on kõige rohkem turiste. Meie elame veel omakorda kõige turistirohkemas piirkonnas Los Christianoses. 

Koht sai valitud selle järgi, et oleks võimalikult stabiilne soe suveilm, et lähedal oleksid poed ja väljas söömise kohad ja et majutuses ei oleks eraldi basseini. Me ei tahtnud, et Hannah peaks üksinda iga vaba hetke neid tuulispasana liikuvaid lapsi sellest eluohtlikust basseinist eemale hoidma. Siin on aga hotellil enda bassein, kuhu saab minna, aga kuhu põnnid ise ei pääse. 

Kuna Aivar veel magas ja Katrin tegi oma 3 koosolekut, mis tal selleks päevaks broneeritud oli (mis teha, kui oled nii nõutud spetsialist? :D), siis läksime jalutama Ville, Hannahi ja lastega. Kohe sai selgeks, et kuigi olin selga pannud jahedama ilma kartuses pikad teksad, oli see väga suur liialdus, sest selle kahe tunniga, mis väljas käisime, oli ikka väga palavaks läinud. Ville käis lausa meres ujumas ja Bella ja Oliver tahtsid ka. Felix mängis hoopis liivaga. :D 

Tagasi tulles oli lastel uneaeg ja Ville ütles, et tema tahaks ka magada, seega selleks, et seda ripakil tunnet ära ajada, kutsusin hoopis Katrini seiklustele. Ma ise kunagi lõunaund ei maga, mulle meeldib ringi rännata. Otsustasime üle vaadata ühe neljast Lonely Planeti soovitatud promenaadist - kõrvalkülas asuva Costa Adeje (Playa del Duquest La Caletasse). 

Katrin demonstreeris taaskord oma head manifesteerimisoskust, ta on selles tõesti suurepärane. Nimelt, Katrinil oli vaja plätasid, aga ta tahtis sama firma omasid, mis eelmised olid. Vaevalt oli ta jõudnud selle nime öelda ja meie poodi sisse astuda, kui kohe 20 meetri kaugusel paistiski jalanõudepood soovitud firmaga. 7 minutiga saime kõik, mis vaja. Hämmastav. 

Must liiv ja Katrin, käeotsas uued plätud: 

Jalutasime mitu tundi. Nägime suuri hotellikomplekse, kortermajasid, palme-palme-palme ja imetlesime ookeani. Kuigi eile lubas, et 3 päeva on Tenerifel vaid laussadu, siis meie ei näinud seal rannas mingit vihma, ehk vaid kusagilt eemalt. 

Koju tulles olime oma päevanormi tegelikult ära kõndinud, aga laiselda ei lastud, sest lapsed tahtsid basseini minna. Mõeldud, tehtud! Kohaliku eluoluga tutvumise päeval tuleb ikkagi oma soojendusega basseinid ka läbi käia. Võinoh, lapsed ja Hannah käisid, teised ei viitsinud. :D Nii igavad olemegi. 

Aga ka see polnud veel kõik. Ville arvass, et võiks ka ühe matka teha. No hästi, teeme ka selle! Päev ilma matkata ongi ju kuidagi raisatud, eksole? Kusagilt otsis ta mingi lähedal asuva matka ja läinud me olimegi. Katrin ja Aivar ja lapsed läksid samal ajal sööma. 

Matkaraja alguspunktis ega ka mitte keskel polnud mitte hingelistki: 

Mul on nii hea meel, et me selle matkakoti kaasa võtsime. Aitäh, Riina, taaskord, kotilaenutuspunkti püstipaneku eest. Teistmoodi poleks saanud seal käiagi. Rada oli libe ja krobeline. 

Kokku oli raja pikkuseks 2,4 km ühe otsa kohta ehk edasi-tagasi pea 5 km. Ütlen kohe, et tegime sellest vist ainult poole. Me ei tahtnud korrata oma kunagise Hawaii reisi esimese päeva viga jäädes tundmatus kohas matkas pimedapeale, nüüd veel eriti mitte, kui Felix ka seljas oli. 

See pool matka oli siiski täielik elamus. Rohelus, lilled, uduvihm, linnulaul ja kitsed. Nii-nii ilus! 

Meid õnnistati ka vikerkaarega, lausa topeltvikerkaarega. Olgu see meile õnnetoovaks elemendiks kogu saarel olemise ajaks. 

Jõudsime auto juurde tagasi väga õigel ajal, päike hakkaski looja minema. Siin, ekvaatorile lähemal, on ju nii, et loojangu järgselt ongi kohe pime, pole siin mingit tundidepikkust koitu ega hämarikku. Lühike ja konkreetne on see faasivahetus. 

Ilus sellegi poolest: 

Premeerisime end eduka matka puhul pitsadega. Teenindus oli über lastesõbralik ning toidud väga head, kuigi jah, meil olid ka kõhud tühjad. :D 

Kordaläinud päev. Tugev start on tehtud!