Peaaegu igas kohas, kuhu reisinud olen, on mul mingi hetk tekkinud kodune tunne. Mäletan, et Oahul tekkis see kohe 1. päeval, New Yorkis 6. päeval ja Londonis 4. päeval. Tenerifel tekkis see tunne meie reisi 9. päeval.
Olime juba eelmisel õhtul mõtelnud, et tahaks matkale minna. Ainuke mure oli selles, et ei leidnud sellist matka, kuhu tegelikult minna tahaks. Matkade osas tunnen, et olime halvasti ette valmistunud. Oleksin pidanud rohkem matku valmis vaatama. Ma ei leidnud ka head lehekülge internetist, kust sobivaid matku leida ning nagu juba enne mainisin, siis Lonely Planeti reisiraamat oli sel korral matkade osas täiesti kasutu.
Otsustasime siis, et polegi vaja kuhugi kaugele sõita, läheme otse hotellist jalgsi meie “kodukünka” otsa seiklema. Los Cristianose juures on nimelt väikene kraater, mille servale ronides ning seal ringi jalutades tulebki hea matk kokku.
Tore oli läbi linna matkata, jälle midagi uut:
Matk ei olnud raske, kuid lahtiseid kive oli ning märgistamata teed ka. Õnneks oli ka teisi matkajaid, kõik turistid muidugi, kellelt juhiseid küsida ning niisama mõned sõnad vahetada. Enamik matkajaid olid pensionärid, neile see kraater oligi hea väike matkake, mida teha. Tahan ka kunagi selline pensionär olla, kes reede hommikuti matkal käib.
Felix vaatas matkakotis rahulikult ümbrust. Kraatriharjal lasime ta välja, õnneks ta kõrgusekartus töötab meie kasuks. Istus kohe maha ja hakkas jälle nende kividega mängima. Tagasi sisse saime ta ainult tänu sellele, et taipasin ütelda, et kivid tahavad ka kõrgelt paate vaadata. “Kivi, vaata, paat!” kostus kogu ülejäänud tee.
Alla tulles siirdusime kohe oma koduranda mere äärde, nii palav oli. Hannah oli teiste lastega rannas ja nii me oma suure telklaagri jälle maha panime.
Vesi oli päris külm, aga mul oli niiiii palav, et ei teinud teist nägu ka, kui sisse kapsasin. Kartsin, et lihased lähevad krampi, aga ei - hoopis soe hakkas. Üle pika aja saime Villega kahekesi ujumas käia.
Felix, nagu ikka, ei tahtnud isegi jalgu vette pista:
Sel korral ei võtnud me oma häid snorgeldamismaske kaasa, osalt selle tõttu, et ma ei uskunud, et snorgeldada saame. Lõunamaa meri ja selge vesi, tegelikult peaks ju saama, aga arvasin, et need rannad on nagunii nii “ära uhutud”, et midagi seal ei ole. Sel korral mul õigus ei olnud. Meil oli üks paar ujumisprille, millega kordamööda ikka veepõhja vaatasime. Täitsa oli, mida vaadata - värvilised kalad ning korallikesed, veetaimed ja ilus valgus läbi türkiissinise vee. Meenutas küll natuke seda fopaad, kui Keenias ujumisprillidega snorgeldada püüdsin, kuid midagi ikkagi nägi ka.
Lõuna veetsin kirjutades ja koristades, teised magasid. See on juba tavaliseks saamas ning see ongi viis, kuidas ma siin Tenerifel elaks, kui nii läheks. Kodune matk, kodune rand ja kodune kirjutamistund.
Lõuna venis väljakannatamatult pikaks, ma ei jaksa tavaliselt nii kaua passida. Kui poisid üles tõusid, läksime “Mänguväljakuleeeee,” nagu ütleb Felix. Kirjutasin Ukule, et mis nemad teevad. Neil oli just plaanis oma kodurannas õhtut veeta ja otsustasin, et läheme ka, sinna kõrvalkülla oli ainult pooletunnine sõit. Olin juba ammu tahtnud Uku ja Liinaga elust-olust juttu rääkida.
See õhtu oli nii vinge. Uku ja Liina ja Ülle ja Pikne on kõik nii toredad, targad ja inspireerivad ka, jagasime kogemusi ja plaane, poisid isegi mängisid veidi omavahel. Neil ju vaid kahepäevane vanusevahe. :)
Istusime rannas kaua, läks juba pimedaks, aga meie ikka jutustasime. Kahjuks tuli ühel hetkel lastele uneaeg peale ja pidime otsad kokku tõmbama. Nüüd oleme ikkagi lapsevanemateks ülendatud ja vastutame ka väikeste inimeste eest.
Tore õhtu oli ja tore päev ka. See elustiil on muutunud tavaliseks. Olen täiesti kindel, et kui me Tenerifel elaks, siis nii veedaksimegi oma puhkepäevad. Siis elaksime me muidugi ikkagi kusagil mujal, kui korteris, mis on osake 3-tärnilisest hotellist.
Õhtu lõpuks üks kodune draama ka. Olime plaaninud sel õhtul Villega kahekesi välja minna, kuid meil ei õnnestunud Felixit Hannahiga jätta, ta hakkas nii õnnetult ja kõvasti nutma. Otsustasime, et ei, Ville paneb ta ise magama ja ma lähen ostan söögi koju kaasa.
Näljasena sõitsin mööda reedeõhtuseid tänavaid ja täitsa lõpp - mitte ühtegi parkimiskohta ei olnud! Ajas ikka meeleheitele küll. Lõpuks leidsin mingi koha kusagilt kesklinnast kaugelt, kuid lähedalasuv baar päästis hädast välja.
Tellisin pitsa ja burgeri ning jõin oma alkovaba mojitot. Hakkas vaikselt parem.
Koju jõudsin toiduga ikka üsna hilja, kuid pistsime ikkagi kõik nahka. Tuju läks hoobilt paremaks. Klassikaline kodune olukord Eestis ka. :D
Jep, Tenerife saaks olla kodu. Just “saaks”, mitte “võiks”, sest kuigi ta kodune on, pole tas ikkagi seda, mida otsin.
No comments:
Post a Comment