Stirlingi lossi kuningapere ja Highlands

Eile oli absoluutselt imeline päev. Suur-suur-suur. Kui kogu seda Edinburghi reisi planeerisime, siis esialgu arvasin, et autoga linnast välja sõita on liiga suur ettevõtmine, sest oleme kohapeal ainult 2 ja pool päeva. Kui aga Edinburghi vaatamisväärsuseid kokku lugema hakkasin, siis tundus, et jõuab küll, kuna pooleteist päeva näis täpselt paras nende jaoks. 

Seega - mõeldud-tehtud. Ville oli selle otsuse üle väga rõõmus, sest temale need päevased autoreisid väga-väga meeldivad. Samasuguseid olime varem teinud näiteks Itaalias Como järve juurde ja Nizzas Gorge du Verdoni, siiani imelised mälestused. Autorendiks pidime muidugi tagasi lennujaama sõitma, aga mis see 25 minutit meile teeb. Mina kirjutasin blogi, kuniks Ville auto võttis. 

Autoks oli seekord kahekesi reisimiseks täpselt paras Fiat 500. Oh, mis tilluke ja nunnu! :D Nii väikese autoga ei olnudki varem sõitnud, tundus lausa luksus. Kahekesi reisil punase Fiatiga - romantiline. 

Meie esimene peatus oli Stirlingi loss. Vaatasin muide huvitavaid peatuspunkte selle järgi, kuhu suundusid kohalikud päevareisipakkumised Edinburghist. Stirlingi loss oli enamuses sees. Mõtlesin, et mis seal ikka - lossid on mulle alati meeldinud ja hea tunniajane peatuspunkt umbes 7-tunnise (jep, nii pika autosõidu plaanisimegi :D) teekonna peal. 

Oh, little did I know. Stirlingi loss pole mingi tunniajane väike jalutuskäik. See on Šotimaa üks kuulsamaid vaatamisväärsusi nii ajaloolise kui arhitektuurilise koha pealt. Ligi tuhat aastat vana, on Stirlingus ikka märkimisväärselt ajalugu tehtud. 

Kõige rohkem ajalugu tehti 15. ja 16. sajandil, kui lossis elasid James IV, James V ja James VI. Seal on elanud ka Šotimaa kuninganna Mary. Oh, mis põnevaid ajalooseiku oma audiogiididelt kuulsime. Tahaks kohe kirja panna, kuid eks kõigil on võimalik Tudoritest ja Stuartitest isegi lugeda. Päriselu Game of Thrones. 

Kuningas ja kuninganna ka: 

See loss oli nii-nii võimas ja ilus, et no suu jäi lahti. Teistsugune ka, kuidagi maalähedasem, šotilik. Ilusad puidust laepaneelid kaunistasid tube ning suured aknad andsid valgust nendele arvukatele ükssarvikuembleemidele, mis puhtust ja truudust sümboliseerisid. 

Veetsime lossis esialgu planeeritud tunni asemel pea kaks. See oli seda väärt! 

Edasi viis meie tee Glen Ogle viadukti juurde. See polnud pooltki nii lahe, kui arvasin, aga samas päris ilus maastikukaunistus ikkagi, kas te ei leia? 

Google Maps ja Waze jukerdasid eile. Ma olin valmis vaadanud, et meie järgmine sihtpunkt - matkarada - on viaduktist umbes tunniajase tee kaugusel. Täiesti tehtav. Millegi pärast aga juhendasid nii Maps kui Waze (mille jaoks lõpuks ikkagi 12-eurose interneti päevapaketi ostsime) meid mingisuguse ringiga, mis oleks võtnud 2,5 tundi. No ei tahtnud sellele pikale ringile veel lisa, seega otsisime alternatiive. Otsimise peale läks kõht ka väga tühjaks, seega peatusime teeäärses kohvikus ja nautisime kohalikku toitu ning ilusat ilma. Ilmaga, nagu näete, on meil tõepoolest vedanud. Harukordne Šotimaa kohta.

Selle ilmaga on muidugi jama selles, et ikka väga palav on. :D Tegime siis ujumispeatuse ühe mägijärve juures, tundus soe vesi. Hehehe, ei olnud tegelikult. Kalda ääres oli soe, aga üle minuti ma ujuda ei suutnud, lihtsalt uskumatult külm oli. Ville oli ju isegi alasti, sesti oli ujumispüksid Eestisse ujunud. Uskumatu! Tal on need tavaliselt alati kaasas. Enne ujuma minekut küsis siis teistelt rannasviibijatelt (keda oli 3 - kaks kalurit ja üks noor naine), et kas on okei, kui ta läheb skinni dipping. Lubasid. 

Lõpuks jõusime ka Highlandsi piirkonda. Oh.... No lihtsalt vau! Ikka väga-väga ilus. Need mäed, rohelised aasad, kivid... Iga vaade oli kui postkaart. 

Matka olin kodus valinud väga kaua. Uurisin erinevaid internetilehekülgi, lugesin arvustusi ja vaatasin pilte. Valituks osutus 3-tunnine kesktaseme matk kohas nimega The Three Sisters - 3 ilusa mäe vahel. Oi, see oli õige valik. 

Matka algus (ma muide pole neid pilte pea üldse tuuninud, nii roheline oligi):

 

Matk oligi eilse päeva parim osa. Nautisime ja rassisime. Füüsiliselt ei olnud lihtne, tõusime ikka oma mitusada meetrit ja kividel ronimist oli omajagu. Värskendasime end jõevett pähe kallates ning väga väikeste lonksudega kaasatoodud vett tarvitades, et liiga palju higistama ei hakkaks. Pulss tõusis mingi hetk ikkagi üle 160, mis oli liig. Puhkasime ja taastusime ja läksime edasi. 

Matkatee viis "salajasse orgu", mida eemalt näha ei olnud. See oli org kahe õe vahel. Lõpus avanes meile preemiaks tõesti ilus vaade, olime rõõmsad ja pingutusega rahul. 

Allatulek oli juba palju kergem ning kiirem ka. Nautisime õhtupäikest ning kustumatuid muljeid jätvat maastikku. Üks ilusamaid, mida siiani näinud olen. 

Kuigi sel hetkel oleks võinud ka tagasi keerata, oli valget aega piisavalt, et edasi sõita. Egas midagi, järgmine sihtpunkt, siit me tuleme! Õhkkond läks aina "merisemaks", sest sõitsime merelahtede ääres ning temperatuur langes ka 28 pealt 24 peale. 

Järgmine sihtpunkt: Glenfinnani viadukt. Mis mul nende viaduktidega on, küsite? Aga no vaadake neid, nad on ju megalt ilusad!

Antud koht on kuulus ka selle poolest, et seda kasutati Harry Potteri filmides. Te olete ilmselt neid vaateid varemgi näinud, onju? :) 

Pärast Glenfinnanit oli kõht no nii tühi, kui veel tühi olla sai. Autos oli veel 2 banaani, 2 müslibatooni ja natuke vett. Otsustasime, et tagasitee äärest ostime ka söögikoha. Aga noh, kus sa sellega. Oli kell 9 õhtul ja mitte ükski pubi ega kohvik meile enam süüa ei pakkunud. Õlut sai, aga köögid olid juba ammu kinni. 

No mis teha, siis tuleb bensukast midagi haarata. Ja kujutate ette, ühtegi poega bensukat polnud ka! Esimene lahtine oli ju lausa 150 kilomeetri kaugusel... Meil olid silmad imestusest punnis, kui kaardirakendusi vaatasime. Ega nälga just ei jäänud, aga mugav reis see polnud ka pärast nii suurt päevast rassimist. 

Kojusõit oli ligi 3,5 tundi. Alguses proovisin ka ise sõita, aga kuigi see vasakpoolne tee oli veidi harjumatu, siis rohkem segas mind manuaalkast. Oi, ma vandusin ja kärsatasin seda sidurit ikka omajagu. Lõpuks Ville ütles, et ta võtab üle, ma siin näljasena olen eriti pahur. Suurest pingutusest jäin kohe magama. Ville, mu vapper rüütel, sõitis rahulikult tagasi ning enne lennujaama peatus ka Shellis, et lisaks kütusele midagi hamba alla saada. Hotelli tagasi jõudsime Šotimaa südaööl ehk Eestimaa öösel kell 2. Magama läksime kell 3 ja magasime pikalt-pikalt-pikalt. 

See päev jääb meelde.