Kahekesi Šotimaal

Ligi 3 aastat läks aega, enne kui me jälle kahekesi reisile tulime. Selle sees oli siis minu raseduse lõpuaeg ja kogu elu liialt väikese põnniga, et teda kellelegi hoida jätta (ma tean, ma tean - vaieldav küsimus). Igatahes võtsime julguse kokku ja jätsime lapse veidikeseks tädide-vanaema hoolde ning tulimegi täitsa kahekesi siia, Šotimaale. 

Ausaltöeldes ei pannud ma reisi kokku seekord sihtkoha järgi, vaid pigem selle järgi, kuidas Ryanairi lennud meile sobisid. :D Tahtsin, et oleks maksimaalselt 3 ööd, boonusena sihtkoht, kus polnud varem käinud. Kuna Suurbritannia on enamuse aastast vihmane ja jahe, siis suvine Edinburgh saigi teoks. 

Tsau, Tallinn: 

Väljalend Tallinnast oli täitsa tip-top. Esialgu ehmusime selle järjekorra peale, mis juba välisukseni jõudnud oli, aga õnneks meil allaantavat pagasit polnud ja seega ei pidanud sinna sappa võtma. Turvakontrollis oli selgelt liiga vähe inimesi, kuid ka see ei veninud ülemäära kaua. Lend hilines vaid 20 minutit. Väga, väga okei. Nagu naksti olimegi Edinburghis. 

Oh, see vana tuttav rõskuse lõhn. :D See on see Suurbritannia hõng, vana hea. See on mu viies kord Suurbritannias: esimene 2014 üksinda, siis 2015 Villega, 2017 Iirimaal Ville, Kaarli ja Kaidiga, 2019 London Maarjaga ja nüüd see. Šotimaal aga olen esimest korda. 

Kivimajad, lilled ja pubid, UK klassika: 

Majutuskohta otsisin ka kaua. No ei taha 3 öö eest maksta üle 500 euro. Isegi see 500 tundub juba veidi kallis. Aga mis tea - suvi Edinburghis, ilus aeg ja kooli pole - inimesed reisivad ja hinnad on kallid. Lõpuks leidsin ühe kesklinna 3-tärnika Bookingust ja selle võtsingi. Kahekesi on ikka nii lihtne - mingit spetsvarustust vaja pole, ruumi vaja pole, lihtsalt enam-vähem okei magamiskoht enam-vähem okei piirkonnas. Huvitav, kas edaspidi tulevadki need kahekesi reisid sellised väheluksuslikud ja tagasihoidlikud? :D Ei imestaks. 

Meie 3-tärnikas, väga mõnus ja korralik: 

Sel korral, muide, tegin terve reisiplaani väga tublilt juba kodus valmis. Jälle midagi uut. Nimekiri, millal ja mida vaatama läheme, mis järjekorras ja kaua seal umbes aega võtab. Isegi restoranid olid välja valitud! See on vist see vastulöök lapsega reisimisele, kus kõik nii kaootiline on ja paindlikkus alati võtmeks saab. Ainuke, mille osas oli plaan "ujuv", oli eilne pärastlõuna, sest teades seda jama, mis praegu Euroopa lennujaamades toimub, andsin meile aega, et hiljaks jääda. Hiljaks me siiski ei jäänud, kuid ma ei arvestanud sellega, et millegipärast lennukist me seekord toitu ei ostnud ja seega olime täiesti kohutavalt näljased, kui lõpuks asjad hotelli saime.

Näljasena olen ma kahjuks väga kuri. Ma küll proovin mitte olla, aga ma lähen tõesti ebamõistlikult pahuraks ja kurjaks, kui pikem vahe söömisesse jääb ja selleks ajaks oli see vahe juba ligi 7 tundi. Kahju, et ma polnud ühtegi restorani valmis vaadanud. Hakkasime selle pahurusega siis söögikohta otsima. Läksime valest teeotsast mööda, kõndisime kohta, kus olid vaid järjekorrad, MacDonaldsist loobusime jne jne. Ühesõnaga, päeva kõige kehvem tund. Lõpuks saime sushirestorani ning pärast edamame ubasid, friikaid, makisid ja karastusjooke oli olemine ikka väga palju parem. 

Paraku päeva pisipettumused sellega ei lõppenud. Olin mina ju valmis vaadanud, et läheme kohe Edinburghi kõige kuulsamat vaatamisväärsust - Edinburghi kindlust - vaatama. Kõndisime künkast üles lossini ainult selleks, et näha silti: "Tänased piletid on välja müüdud." Oolrait, sinna läks minu hoolikalt paika pandud päevaplaan. :D See paindlikkuseõppetund käib meiega kaasas nii lapsega kui lapseta. 

Nii lähedal ja nii kaugel korraga:

Egas midagi, jalutasime siis mööda uhket Kuninglikku Miili järjest allapoole kuniks jõudsime lossini, mil nimeks Holyrood House. Kes inglise kuningapere tegemistega kursis on, siis need kindlasti teavad, et aeg-ajalt veedab perekond aega oma Šotimaa lossis ja Holyrood House just selleks ongi. Seal toimuvad aiapeod, vastuvõtud, pulmad, ühised kodused olemised ja palju muud. Me jõudsime kohale 10 minutit enne kui viimased inimesed sisse lasti ja ma olin nii-nii õnnelik. Ma ei teagi, miks mulle see kuninglik tavaar nii väga meeldib. 

Audiogiidid kõrvas, hakkasime ringi käima. Nägime ilusaid vastuvõtutube, söögitube, magamistube, galeriisid, tähtsaid esemeid ning uhket mööblit. Üks väike näitus oli pühendatud ka Suurbritannia selle aasta suursündmusele - Elizabeth II trooniloleku tähistamisele, mille algusest sai tänavu 70 aastat. Mitte ükski teine monarh ei ole Suurbritannias nii kaua troonil olnud, et saaks tähistada sündmust, mil nimeks Platinum Jubilee. 

No küll oli ilus! Ville ütles kohe, et tema ei tahaks sellises lossis elada. Mul, ausalt öeldes, poleks selle vastu midagi, vähemalt mõnda aega. Ainult koristada ei sooviks ise. 

Piltidel kõik troonipärijad: 

Bridgelaud!!

Ja mis siis edasi? Kohe lossi kõrvalt viis tee üles mäkke, Edinburghi veel ühe suure vaatamisväärsuse juurde, millel nimeks Arthur's Seat. Tegemist on vana vulkaaniga, millest järgi jäänud mägi vaatab üle kogu Edinburghi linna. 

Küll oli raske see paarsada meetrit, mis tõusma pidi. Kleidiga mäkke, hahaha... :D Ilm on siin ju soe, lausa 25-30 kraadi vahel, tuuleke puhub ka ja seega ideaalne, aga raske oli ikkagi. Kõndisime, puhkasime, kõndisime jälle. Nautisime vaateid. 

Eemalt paistis ka meie oma kodune Tallink, millel ukraina sõjapõgenikke majutatakse. 

Tipust avanes tõesti hea vaade. Nägime Holyrood House, Edinburghi kindlust, merelahte, mägesid ja neid loendamatuid väiksemaid maju, millest Edinburgh koosneb. 

Tagasi tulla oli juba palju lihtsam. Endorfiinid tegid oma töö ja meie muudkui nautisime ning rõõmustasime. 

Õhtusöögiks võttis Ville traditsioonilise kala ja kartulid ning mina praetud halloumiga salati. Ahh, kül oli hea! 

Õhtuks olime teinud 22 tuhat sammu, treeninud lihaseid, nautinud ja uudistanud, pahurdanud ja leppinud. Veetnud aega täiesti kahekesi. Õnnelik elu. Üksinda jõuab kiiremini, aga kahekesi kaugemale.