Vihula mõis ja spaa - ebamugav ja ilus

Mida siin koroona-ajal ikka teha? Toetada kohalikku, eksole? Kuigi ma pole kindel, kas nüüd enam spaasse läheksin, käisin paar nädalat tagasi siiski sõpradega uues kohas - Vihula mõisa spaas. Just see spaaosa oli minu jaoks uus, Vihula mõisas olin ühe koolituse raames varemgi ööbinud. 

Vihula mõisa kompleks on imeilus ja üllatavalt suur. Lisaks peamajale on vist lausa 7 kõrvalhoonet, kui mitte rohkem, kõik autentselt renoveeritud. Nende koduleht ütleb, et nad said isegi sellise tunnustuse nagu "Parim ajalooline hotell Europpas 2020". Lisaks ilusatele majadele on neil juttude järgi ka 50 hektarit maad. Tõeline mõis! 

Nagu eelmisel korral, sain ka sel korral toa kõrvalhoonesse nimega Viinaköök. Plaanisime esialgu olla samas majas, kus spaa, kuid tühistasin broneeringu, sest meie beebipoiss jäi haigeks. Mul oli sellest ilmatuma kahju, sest me pole temaga kusagil ööseks käinud juba 4 kuud ja tema esimese eluaasta jooksul oleme üldse kodust ära olnud 3 üksikut ööd, seega tahtsime proovida, kas ja kuidas õnnestub. Eks mõni teine kord siis. Ville arvas siiski, et ma võiksin ikkagi üheks õhtuks minna, et saaks sõpru näha ja veidi puhata. Muretsesin, kuid läksin. Puhkus tuli kasuks. 

Nagu näete, oli magamistuba väga ilus. Mõnus ärklikorrus, romantilised kardinad, mahe valgus. Telekas läks küll kuidagi ise käima ja pulti mul leida ei õnnestunud (praegu vaatan pildilt, et oli seal väikese laua peal - no duh...), seega selle tõmbasin üldse seinast välja. Vannituba oli samuti suur ja ilus, sooja valgusega. Päris luks värk, kuigi võtsin kõige odavama standardtoa. 

Kohe pärast sisse registreerimist, otsustasin end spaasse soojendama minna. Tegelikult pidi seal ette registreerima kellaaja, sest Covidi pärast üritasid nad inimesi hajutada. Pühapäeva õhtu kohta oli rahvast üsna normaalselt, teised rääkisid, et laupäeva õhtul olid kõik külg-külje kõrval. Ei, niimoodi ei näe hajutamine välja... :D Samas, rahvas tahab spaasse tulla, mida siis teha? 

Karjakastell, kus väike spaa:

Spaas oli kaks osa - uuem ja vanem. Vanemas oli bassein, aurusaun, veel mingi saun? Ei mäletagi. Uuemas olid mullivannid, Soome saun, sanaarium, aroomisaun, istumisalad, snäkiautomaat jookidega (ka alkoholiga). Uus osa oli tõesti ilus, midagi pole öelda. 

Kõige rohkem meeldis mulle aroomisaun. Või oota - kas see oligi aroomisaun? :D Äkki mäletan valesti ja head lõhna andis see ilus kadakasein. Igatahes veetsin seal omajagu aega ja läksin veel mitu korda tagasi, mida ma tavaliselt ei tee. Jah, läheks uuestigi. 

Ilus, helge, stiilne:

Spaakompleksi esimene osa nii ilus ei olnud. Päevavalguses oleks ilmselt mõnusam olnud, aga sellised ekraanid ning supersinine valgus ei ole midagi, mis südame põksuma paneks. Bassein oli madal, mis lastele sobis, aga ujumiseks päriselt mitte. Lastebasseinis istusime tükk aega, hea soe ja lapsed said sulistada. 

Üks koht, mis tõesti pettumust valmistas, oli aurusaun. Oeh... See oli kassikuse haisuga. Ma ei tee nalja, see lõhn oli nii jube, et ma ei suutnud seal kahte minutitki olla. Kahjuks oli aurusaun kohe spaasissepääsu juures, seega selles suures basseiniosas võis samuti antud "aroomi" tunda. Küsisin teistelt, et mis lõhna see neile meenutab. Peamiselt sain vastuseks, et hallituse lõhna. Hiljem kuulsin, et seal pidi mingi torude-rõhkude jama olema ja see tekitabki haisu. Loodan, et nad suudavad asja parandada, praegune olukord on jube!

Teine ebamugav üllatus oli lastega peredele - spaa riietusruumis polnud istumispinke. Olidki ainult reas olevad kapid ning riiete vahetamise kabiinid. Kes beebit tahtis riietada, pidi kabiinis puki peal istuma. Jah, kui spaakompleksiga samas majas ööbid, pole muret, kuid sinna kõik ei mahu. Samas talvel õue minnes tuleb lapsed kombekatesse panna... Nüüd, olles ise lapsevanem, vaatan ka majutuskohti uue pilguga. Andsin neile selles osas ka tagasisidet. 

Õhtusöögi broneerisime, sest meid oli ikkagi omajagu. Kogu toitlustamine toimus peamajas, mis ilmselt kõikidest majadest kõige suursugusem on. No vaadake seda söögisaali: 

Kõik detailid, maalid, toolid ja muu sisustus olid uhked ja mõnusad. Tõeline elamus vanaaegse interjööri fännidele! Tegime pilte ja nautisime. Siin mõisafänn Katrin imekaunil sepistatud käsipuuga trepil:

Söök kahjuks väga head elamust ei pakkunud. Mulle sattus üsna väikene "pearoog", pigem andis salati mõõdu välja, teiste tellitud antrekoot sai "tallanaha" nimetuse. Majavõi oli tehtud meega, mis paljusid üllatas ja mitte just positiivselt (mulle isiklikult isegi sobis). Ainult magustoitu nautisin ning tegelikult teenindust ka. Näiteks tõid nad lastele esimesena süüa - väga mõistlik ja ettenägelik. 

Vaadates kogu seda pidulikkust võiks ilmselt eeldada, et ka mina istusin seal nahktoolil ilusa kleidiga, eksole? No ikka ei istunud küll. Teie reisihunt oli spaapuhkusele kaasa võtnud kaks paari jalanõusid: vanad matkasaapad ja Adidase plätud spaas tšillimiseks. Mõtlesin pikalt, et kummad ma siis pidulikuks õhtusöögiks jalga panen. Otsustasin plätade kasuks. Juurde igapäevased teksad ja T-särk. Veitsa nagu Steve Jobs, huh? :D 

Kogu kompleksi kõige ebamugavam osa oligi majade vahel tatsamine. Suvel poleks hullu, aga talvel on, sest riidesse peab panema. Eriti spaast tulles on ikka üsna ebamugav oma kodinate (ja lastega) mööda teekesi veereda. Seega jah - minu meelest pole see parim spaa lastega puhkuseks. Küll aga sobib kõigile, kes eeskätt ilu nautida soovivad. 

Mõis ööpimeduses:

Nagu eelmisel aastal VSpaski, sai ka sel aastal õhtu lauamängudega sisustatud. Vihulas on selleks lausa eraldi mängutuba. Kui ma kunagi endale mõisa peaks saama, on mängutuba lausa must be, arvestades, kui palju me kodus lauamänge mängime. 

Galaxy Trucker: 

Hommikusöök oli samas jälle väga positiivselt üllatav. Ilus külm laud, sooja sööki ka, taimsed piimad, müsli, smuutid, mahlad, saiakesed - kõike oli. Puuviljad meeldisid ka väga, eriti hindan seda talvisel ajal. Võrreldes Viiking spaaga, kus enne seda käisin, oli toit kindlasti kvaliteetsem. Eks väiksemale seltskonnale ongi lihtsam head sööki teha, eksole...  

Pärast hommikusööki tegin jalutuskäigu nende metsarajal. Sel korral polnud see midagi uhket, sest meil on see Eesti aasta kõige jubedam kuu - november, aga kui paar aastat tagasi maikuus seal olin, õitsesid ülased ning laulsid linnud. Ja kujutate pilti - selle Mustjõe kaldal elavad jäälinnud! Tõeline haruldus. Vihula jääb minu jaoks alati kohaks, kus esimest korda jäälinde nägin. 

Üks kevadine pilt ka lõpetuseks: 

Kui hotellitoa võtme tagastasin, küsis administraator viisakalt, et kas jäin rahule ja kuidas meeldis. Sain neile mainida asju, millega rahule ei jäänud, ta tänas mind ja kirjutas kõik üles. Uskumatu viisakus! Selle eest annan neile kõvasti plusspunkte. 

Jah, läheks Vihulasse teinegi kord. Lastega on ebamugav, aga kahekesi romantikat tegema või üksindust nautima - ikka!