Tuesday, June 14, 2016

Närviline lõpp, rahulik kokkuvõte

Eilses päevas oli rahulikke hetki ka, aga enamjaolt kulus päev närvitsemisele.

Alustame rahulikust osast. Triin läks hommikul tööle, aga mina ei saanud Šveitsist lahkuda ilma muuseumikülastuseta. Kui eelmisel korral käisin Kunsthauses, siis nüüd valisin Kunsthalle. Miks just see? Kunsthalles oli nimelt 11. Euroopa kaasaegse kunsti biennaal, mis nii mugavalt sel aastal Zürichisse oli toodud. Kogu biennaali nimeks oli "What People Do for Money, Some Joint Ventures".

Sel varasel hommikutunnil käisin vaatamas nelja näitust. Esimene neist oli Galerie Bob van Orsouw & Partneri näitus nimega "Boys' Toys and Girls' Pearls" - 2000 Years of Art, Design and Collectibles. Nojah, eks nimi ei riku meest, aga päris lohisev on küll. Näitus ise mulle meeldis, nad olid pannud kõiksugu erinevatest ajastutest kunsti kokku ja tegid sellest kompositsiooni. Väga kaasaegne ja väga selline nagu ka mulle meeldib teha ja mõelda.

1. aastatuhande algusest pärit Kreeka büstid, aastatest 700-800 pärit Jaapani vaasid ja paari aasta tagused muud jullad:

Kollaaž, mille oma seinalegi paneks:

Teine näitus, mida külastasin, oli veel parem. Autoriks norrakas Torbjørn Rødland ja nimeks "Matthew Mark Luke John and Other Photographs". Sisult täiesti erinev viimasest: iga foto oli teos omaette ja vaataja tõlgendada jäid kihid, mis pikema vaatamise järel järjest lahti koorusid. Tore oli oma mõtteid jälgida ja fotodele uusi tähendusi anda. Väga äge sisemine kogemus:

Siin nimiteos "Matthew Mark Luke John". Näete võimalusi tõlgenduseks?

Kolmas näitus oli täis 20. sajandi algusest pärit kuulsusi: Kurt Schwitters, Hans Arp ja Joan Miro. Sellel näitusel ma pilti teha ei tohtinud, ei teagi, mille pärast... Oli tuttavaid teoseid, eelkõige Mirolt, aga nautisin ka Schwittersi ja Arpi kollaaže. Kuna mul nendest ägedatest teostest pilte ei ole, siis panen üles hoopiski Kunsthalle seinale joonistatud karikatuure, mille peale korralikult naersin:

Neljas näitus oli Walead Beshty töödest. Ütlen kohe ära, et see mind ei kõnetanud (loe: ma ei saanud sellest mitte mõhkugi aru):

Pärast veidi kurba tunnet, et ma nii rumal olen ja aru ei saa, lugesin enne väljumist aga seda ja naersin veitsa iseenda ja kogu maailma üle üldse:

Sinna see rahulik osa lõppes. Olen ma teile rääkinud, et üks mu suuremaid muresid ja ebameeldivusi on paaniline hirm hilineda? Pärast kunstimuuseumis käimist see hirm tasahilju mulle sisse puges. Objektiivselt oli mul muidugi palju aega, käisin veel poes ja siis pakkisin Triinu juures asjad. Oliver oli kena ja saatis mind raudteejaama ning näitas rongigi kätte. Olin graafikus. Istusin rongile. Ja siis - ja mis siis juhtus? Rong peatus peatuses Flughafen. Ja mis mina tegin? Mõtlesin, et ei tea, mis terminalist mu lend läheb? Otsisin piletit, terminaliinfot ei leidnud. Ja siis ma otsustasin edasi sõita... No on inimene. Loomulikult sain oma veast aru, kui rong kusagil pärapõrgus Šveitsi metsade vahel oli. Zürichi lennujaamas on ju ainult üks terminal, Saarake. Ja nii ma siis seal paanitsesin. Loomulikult tuli ka piletikontroll, aga mul oli pilet ju ainult lennujaamani ja kaks tsooni oli puudu. Õnneks kontrolör oli mõistev. Järgmises peatuses ostsin kiiruga 2 tsooni ja palvetasin, et õige rongini jõuaksin. Oli väga närviline pooltund.

Lennujaama jõudsin 14 minutit enne boardingu algust. Jooksin, jooksin. Jõudsin 5 minutit pärast pealemineku algust väravasse. Ja siis? Siis avastasin, et lend hilineb :) Esialgu tundsin kergendust, sest jõudsin vetsus käia ja netis passida. Siis aga puges see hilinemishirm taas naha vahele. Mul oli ju Riia lennujaamas ümberistumiste vahe vaid pool tundi, aga lendutõusmisaeg hilines meil ligi 45 minutit. Ohjummel. Närvitsesin, närvitsesin. Ei tahtnud üldse Tallinna lennust maha jääda, tahtsin õigel ajal Eestisse jõuda, järgmiseks päevaks ettevalmistusi teha ja Villega Game of Thronesi vaadata. Kui lennuk Riiga maandus, venitasid kõik inimesed hullupööra ja minu koht oli muidugi lennuki tagaosas. Üritasin kiiresti lennukist välja trügida (käitumine, mis mind teiste puhul alati häirib) avastades, et lennuki juures on buss, kes iga viimase kui reisija enne ära ootab, kui liikuma hakkab. Mõtetes juba sõimasin AirBalticut ning valmistusin kaebust esitama, aga igaks juhuks üritasin ikkagi väravani jõuda, kuigi lennuk oleks pidanud juba 10 minutit tagasi väljuma. Aga nad ootasid meid. Terve lennuk ootas selle paari inimese taga, kes Zürichist tulid. Kui nunnu! Tänulikkus on hea emotsioon.

Tallinnasse jõudsin ilusti ja kõik plaanitu sai tehtud :)

Teeme kokkuvõtte Šveitsist ka.

Plussid:

1. Ilus-ilus loodus. Mäed on selle riigi nr. 1 igas kategoorias. Mägedes olles tundsin isegi, et ilma nende nägemiseta oleks tõesti mõttetu siit ilmast lahkuda. Jah, see oli soovitus sinna minna!

2. Väga mõnus euroopalik kultuur, inimesed on ausad ja täpsed. Rongid käivad tihti ja neile saab loota.

3. Kuna tegemist on Euroopa keskel asuva riigiga, siis kultuuriüritusi on palju. Šveits on väiksem riik kui Eesti, aga paari kuu sees esinevad sel aastal seal nii Coldplay kui Beyonce ja muidugi paljud muud. Šveitsis tekib tõelise eurooplase tunne.

4. Šveitslased on väga traditsioonilised: kohvi kõrvale süükse brezeleid ja mägikülades saab õlut rüübates jalgu puhata. Lehmadel on lehmakellad :)

Šveitsi miinused:

1. No mis te arvate, mis siia tuleb? Raha muidugi. Šveits on ikka megalt megalt kallis, isegi Soomest tulles. Alla 100 euro päevas on raske hakkama saada ja see summa ei sisalda ööbimist. Ma olen nii tänulik, et Triin mulle öömaja pakkus. Šveits on tõesti kõige kallim riik, kus käinud olen.

2. Taaskord raha. Šveitsis on valuutaks frangid ja läänemaailma inimesena mõtlesin, et mis seal ikka, ma sularaha ei võta, kaardiga saab ju maksta. Oh jaa... Kaardiga maksta sain heal juhul pooltest kordadest. Nt baaris ei saa jookide eest kaardiga tasuda ja väikeste asjade ostmine ilma sularahata on pea võimatu. Ah, kuidas mulle Eesti meeldib.

3. Šveitslased on kinnised ja reserveeritud. Kõik on väga viisakad, aga uustulnukad jäävad siiski tavaliselt südamlikkusest ilma.

4. Internetiühendus pole nii kättesaadav kui Eestis :)

5. Šveitsis on 4 riigikeelt, aga inglise keel sinna kampa ei kuulu. Sageli ei oska poemüüjagi sinuga inglise keeles rääkida. Tahaks saksa keelt osata.

Kokkuvõtteks ongi kõik. Reis oli muidugi superluks, mäed ja Coldplay ja vestlused Triinuga ületasid kõik. See reis andis mulle väga palju uusi mõtteid ja taaskord pani mind uues suunas vaatama. Peamised elumuutvad otsused tulevad ikka reisil olles :)

Aitäh Triinule, Oliverile, lugejatele, kommenteerijatele ja mu kallile Villele, kes mind nii palju toetab. Suur südameke teile kõigile nii siin- kui sealpool ekraani!

Saara

Monday, June 13, 2016

Kulminatsioon

Eile oli mu reisi kulminatsioon. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksasele rongile, mis meid mägedesse viiks. Ma ei saa Šveitsist ära sõita ilma mägesid nägemata. Triinu aknast on tegelikult mäed näha küll, aga mägedeks nimetavad neid ilmselt ainult eestlased.

Rongisõit kestis tunni ja selle ajaga sain vaevu blogipostituse valmis, sest pilk eksles pidevalt aknast välja ja ega ma teda takistada tahtnudki:

Kuna eile oli enamikus osas Šveitsist vihmane, siis pidime hoolega kohta valima, kuhu minna võiks. Triin leidis koha ja paremat valikut polekski saanud teha, sest me ei saanud tilkagi vett (matka ajal siis ei saanud, hilisemani ma veel jõuan).

Väikelinn, kuhu jõudsime, oli piirkonnale tüüpiline vanaaegsete hoonetega asula, millel nimeks Chur. Esialgu oli ilm muidugi pilvine ja köisraudtee-neiu ütles, et üleval sajab...

Triin ja linn ja matkakepid:

Mina ja fotokas ja jõgi:

Detail, mis meeldis:

Üleval mägedes nagu ma juba mainisin, ei olnud vihmast siiski lõhnagi. Tõusime pooleteise tunniga 300 meetrit, mille üle olime väga uhked. Ega see muidugi jalutuskäik asfaltil just ei olnud, vahepeal oli mu pulss kindlasti ealise maksimumi lähedal, s.o. umbes 170-180 x/min, vasak põlv hakkas ka valutama mingi hetk, mul need reie nelipealihased on ikka nõrgad :/

Üritan energiat üleval hoida (enda jaoks muidugi, Triinu vorm oli veitsa parem):

Kõndisime peaaegu kogu matka aja mäe sadulal, aga vaateplatvormil, kuhu suundusime, avanes ikka täielik vaade kogu parempoolsele orule ja Churi linnakesele:

Selfid mõlemalt poolt:

Istusime ja pidasime seal "künka peal" piknikku. Oh, kui vaid iga päev võiks selliseid vaateid imetleda... Mõtlesin seal olles, et pean ikka rohkem loodusreise tegema. Olete seda lauset kindlasti ka varem mu postitustest lugenud, aga kuigi ma olen seda mitu korda mõtelnud, olen siiski reisiplaanid teinud eelkõige linnade külastamiseks. Saara, päriselt ka, aeg on uued reisisihid seada.

Sellist vaadet linnast ei leia:

Tagasi tulles kustutasime janu väikeses mägikohvikus, taaskord täpselt nagu mõnes filmis:

Kohvikust tegin ka Šveitsile sobiva postkaardipildi:

Mäeharjalt sõitsime alla samuti köisraudteega. Mõned šveitslased on endale hobiks valinud mägiratastega sõitmise, nägime hulgaliselt noori, kes oma paksude kummidega ratastega krossiradadelt alla kihutasid. Tundus väga ohtlik, isegi ohtlikum kui selle kõikuva köisraudteega sõitmine:

Üks mu lemmikhetk mäevaateid nautides oli lehmakellade kuulmine. Triin ütles, et tema loomakese asemel ei tahaks küll, et tal mingi asi kogu aeg kaelas ripuks ja kohe lärmi teeks, kui paar sammu astuda, ja ilmselt on tal õigus, aga sellele vaatamata on tegu ikkagi eriliselt romantilise hetkega: päike, mäed, lehmad ja kellad.

Eilse päeva lemmikpilt mägedest:

Rongiga Zürichisse tagasi sõites tuletas Triin natuke lapsepõlve meelde ja ostis meile meie põhikooliaegseid maiustusi. HubbaBubba nätsuga mullitamisest olid meil mõlemal lõualihased pärast ikka täiega väsinud :D

Ja kes seda mäletab?! :D

Rongisõidu ja mäevaadetega ei olnud aga kulminatsioonipäev kaugeltki mitte läbi. Ees ootas meie suure-suure unistuse täitumine - Coldplay kontserdile minek. Mul on raske kirjeldada seda tunnet, mis mind Coldplayga seoses valdab. Ma olen nende muusikat kuulanud juba põhikoolist alates ja nende lugudega koos nii nutnud kui naernud kui tantsinud. Coldplay on kindlasti üks mu lemmikbände üldse, kui mitte kõige lemmikum...

Kontserdile läksime koos Liisa ja Iiroga. Liisal ja Iirol olid golden circle-i piletid, mida me veidi kadestasime, aga mille ostmise peale me kumbki õigel ajal ei tulnud :D Veevalad pididki veitsa uimased olema :D

Seekord siis õnneuimas:

Kontsert toimus Zürichi jalgpalliväljakul, mis mahutas ikka tuhandeid... Ma polnudki kunagi nii suurel kontserdil käinud. Coldplayl oli 2 soojendajat, kellest ühte Triin oli varem ka näinud ja soovitas ning mulle avaldas suurbritannia neiu Lianne La Havas samuti muljet: ilus hääl, vahelduv stiil, lood kirjutab ise ja kitarri mängib ka mõnusalt.

Aga siis. Siis tuli Coldplay. Õigemini enne Coldplayd tuli vihm. Vihma tuli lausa nii palju, et seda võis padukaks nimetada. Ja muidugi oli mul reisil vihmakeep kaasas, mille Ville mulle nii armsalt igaks juhuks andis, aga kes on see uimakana, kes keepi kontserdile kaasa ei mõiganud võtta? Võite kolm korda arvata, ühest ilmselt piisab.

Vihmast hoolimata olime Triinuga siiski üliõnnelikud ja ülielevil:

Coldplay ise oli suurepärane. See kogemus ise oli suurepärane. Nad on laivis sama head kui plaatidel, isegi paremad. Eriti meeldisid mulle vanemad lood nagu The Scientist, See You Soon ja Fix You. Pisar tuli silma :)

Kogu šou oli väga energiline, samas sügav. Kõik oli ideaalne ja vaatemäng võimas. Ilutulestik, värvilised helbed õhus, õhupallimeri, valgus, käepaelad, mis helendasid vastavalt nende seatud programmile...

Ööpimeduses helkisid need tuhanded inimesed staadionil nagu tähed taevas ja hüppasid üheskoos Charlie Browni järgi, laulsid Viva La Vidat kaasa või plaksutasid Hymn For The Weekendiga samas rütmis. Aaah... See kõik oli täiuslik. Ma olin Coldplayd tahtnud näha... since forever. Üks suur unistus on täitunud.

Kogu Coldplay kontsert kinnitas veelkord mu arvamust, et mulle inimesed meeldivad. Mulle meeldivad suured massid, mulle meeldib ühtsustunne. Mulle meeldib teadmine, et kõik on koos, ükskõik, mis soost või rahvusest või rassist. Ma tunnen end inimeste seas nii turvaliselt.

Kontserdijärgset eufooriat tähistasime burksi ja naljade ja selfiga:

Kes iganes selle päeva tegi, ma tänan Sind südamest! <3

Sunday, June 12, 2016

Rahulik Šveitsi linnaelu

Reedel sai ikka Triinuga päris korralikult meie põhikooliaegse mussi järgi tantsitud. Kui veel Britney Spearsi "Baby hit me one more time" tuli, siis oli flashback päris ehtne. Laupäeval, nagu arvata võite, olime veidi väsinud. Jumal tänatud, et maailmas on peojärgsed brunchihommikud.

Valik oli mitmekülgne: munad, peekon, croissant, jogurt, puuviljad ja muidugi juust, mitu erinevat juustu lausa:

Ka päike tuli välja ja mina ei suutnud lillede pildistamist jätta:

Edasi lebotasime paar tundi lihtsalt Triinu pool ja taastusime. Vaatasime aknast paduvihma ja olime õnnelikud, et sel päeval mägedesse ei läinud. Õhtupoole õnnestus meil ennast siiski välja vedada ja hea oli, et me seda tegime, sest kogu üritus kujunes suurepäraseks.

Jalutasime järve ääres ja nägime sarvemängijat:

Triin võttis mind modelliks (aaaah kui äge see alati on!):

Tegelikult oli meil lausa planeeritud fotoshoot, Triin tegi mulle meigi ja puha. Viimased FB profiilikad on mul kõik Triinu tehtud olnud. Sel pildistamise hetkel mõtlesin küll, et kas saab veel vingem see mu väike eluke olla? Ega vist ei saa küll.

Mõne pildi peale jäime isegi kahekesi:

Päikseline pildistamine vaheldus aga siiski paduvihmaga ja paati oodates nägime Zürichi järve taha maalitud tormitaevast:

Triin rääkis, et šveitslased on õnnelikud inimesed. Mõtlevad aina, et mis hobi endale järgmiseks võtta, et kas ostaks endale jahi või hoopis hakkaks langevarjumoodi asjandusega sõitma või pakuks lastele polosõiduvõimalust... No tõesti, mis viga niimoodi elada. Pluss neil on veel mäed kah.

Siin on ka üks populaarne hobi pildile saanud: purjetamine:

Järveäärses kohvikus jõime veini ja kakaod ja naersime kõvasti igasugu seikade üle ning muidugi kuulus vestlusesse ka kõik sügavamõtteline ja tähtis ja ilus. Veevalajatel on raske aasta, hehe. Vähemalt pole me üksi.

Koduteel imetlesin maju. Need rõdud ja ehitusstiil on lihtsalt nagu filmist. Samal ajal muidugi mõtlesin, et ei tea, mis energiaklassi need kaunitarid omavad ka. Aga samas šveitslastel on vist nii palju raha, et võib-olla neid üldse ei huvitagi.

Triin tegi mulle õhtuks parti. Jah, parti. Ja jah, see oli väga maitsev. Söögitegemiseinspiratsioon, ma kutsun sind! Õhtu lõppeski pardi ja veini ja Coldplay mussi ja jutuajamisega, kõik hea.

Saturday, June 11, 2016

Šveits kaks

Eile algas minu kolmas reis sel aastal ja teine reis elus Šveitsi. Käisin ka eelmisel aastal, mäletate? Nagu eelmiselgi korral, tulin ka nüüd Triinule, mu sõbrannale, külla.

AirBaltic viis mind Riiga ja sealt otse Zürichisse. Pildil osa lennukist ja natuke Eestimaa põlde:

Üllatusega vaatasin, et lennukis pakuti Nõo Lihatööstuse (või peaks ma ütlema Noo Cepeśkungsi?) tooteid. Way to go, Nõo lihainimesed!

Ville oli mulle eelnevalt ilmaennustuse nädalavahetuseks valmis vaadanud ja no lubati vihma, mis seal salata. Kaasa võtsin kolm paari pikki pükse, 2 kampsunit, paksud saapad jne. Päriselu? Ostsin kohe siia saabudes endale uued lühikesed püksid ja sandaalid, sest seda 24-kraadist päikesepaistet muidu üle ei elaks.

Suvi, kui hea:

Kui Triinu ime-ime-imeilusasse korterisse jõudsin, siis mõtlesin taaskord oma elu üle järele. Mõtlesin nende valikute peale, mis olen teinud ja selle tunde peale, millega ma elada tahan. Selline vaade paneb mõtlema:

Kuna Triin oli korraliku šveitsi tööinimese kombel nagu ikka õhtuni tööl (10h päevad on siin täitsa normiks), siis tegin väikese jalutuskäigu jõe äärde. Limpsisin jäätist ja mõtlesin, et olen selle küünelaki ära teeninud küll, mille eest just 20 eurot makstud sai.

Kui Triin koju jõudis, siis seadsime end kiiresti valmis kummipaadiseiklusteks. Ostsime nimelt Oliveriga (keda tutvustasin ka eelmise Šveitsi-reisi postitustes) päeval kummipaadi ja kordasime nende eelmise aasta üritust paadiga mööda Zürichi järvest välja voolavat Limmatit alla sõita.

Meid oli kokku 7, 3 tüdrukut ja 4 poissi ning paate oli kaks. Sõitsime Oliveri ja Triinuga väiksemas sini-kollases paadikeses.

Sõit läks üldiselt väga hästi, linnavaated olid imelised ja loodus ka. Paadiga on ikka nii tore sõita vaatamata sellele, et ma pärast nägin välja nagu oleks ma püksi pissinud, sest Oliver oma seiklusjanus üritas meid vägisi muudkui kärstikulisematesse kohtadesse juhatada.

Vesi oli muidugi külm ja ujumisriideid mul kaasas polnud, aga tühja sest, lõbus oli ikkagi! Kindlasti midagi, mida mäletada.

Õhtul läksime välja. Sel nädalavahetusel on siin geiparaad ja selle tõttu ka palju geipidusid, millest kahte ka eile külastasime. Meiega liitusid veel Liisa ja Iiro, mille üle mul oli niiiiii tore meel, sest neid ei olnud nii ammu näinud. Nemad oma Euroopa tuuriga olid kah Šveitsi jõudnud ja pühapäeval ootab meid kõiki ees Coldplay kontsert, mida ma ikka veel ei suuda täielikult uskuda.

Esimene peokoht oli järve peal. Selle baari keskel oli bassein, kus ujusid kalad. Inimeste ujumise kohta oli silt kõigis maailma levinumates keeltes ;) Oi me naersime.

Geipeod ise olid väga uhked! Mul läks süda kohe nii rõõmsaks, sest ma nägin nii palju õnnelikke inimesi. Ma armastan vabadust ja armastust ja rõõmu ja ma tahan, et igaüks tunneks end vabana ja armastatuna ja rõõmsana.

Mina ja Triin rõõmsad olemas:

Eile oli nii ilus päev. Ma olen nii rõõmus.