Elamusterohke pühapäev

Kui laupäev oli vinge, siis pühapäev oli veel eriti äge. Sain sellelt reisilt absoluutselt kõik, mida olin oodanud ja rohkemgi veel. Ainuke erand oli ehk tõesti päikseline soe ilm, mida vaid näpuotsaga jagati. Sellele vaatamata oli eilne päev täis suurepäraseid elamusi.

Alustasime taas imelisest talveaiast, pannkookidest ja 5 erinevat sorti türgi juustudest (lisandiks blogikirjutamine ja Johannaga tänulikkuseringi tegemine):

Suur oli meie rõõm, kui enda hotellitoa rõdul päikest nägime, no ikka nii hea on see päikesepaiste... Lausa lollitama ajas suurest rõõmust:

Hotellist väljudes tundsin, et nii, see ongi see. Sinine meri, sinine taevas, lillekesed, pühapäev. Elu on elamist väärt. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et hommik jääbki reisi ainsaks päikesepaisteliseks hetkeks, aga pole hullu, tundsin tunde ära ja südamesse see jäi.

Olime jaapanlastega kokku leppinud, et näeme jälle ja alustame päeva koos kuulsast Türgi saunast - hamamist. See oli midagi, mida lootsin kogeda, aga mida ma suure kella külge just ei pannud nii-öelda, sest juba enne reisi otsustasin, et võtan seda reisukest nii nagu see tuleb ja suuri ettevalmistusi ei tee. Johanna on mul ka selline pigem go-with-the-flow-inimene ja otsustasin sellesse tundesse sulanduda. Seega olen eriti õnnelik, et ma sealt Tripadvisorist ikkagi eelmisel päeval kiiresti ühe soodsa koha leidsin (12 euri inimese kohta, ülejäänud olid umbes 50 kanti) ja et jaapani poisid ka nõus olid. Sel hetkel me muidugi ei teadnud, et hamamis on meeste ja naiste sektsioon täiesti eraldi ja meie ühine saunaskäik tähendaski seda, et saime ukse ees kokku, läksime eraldi meeste ja naiste ustest sisse ning välja tulles saime uuesti ukse ees kokku. Muljeid sai jagada, see oli ikka tore.

Pildike naiste sektsiooni "riietusaulast", klaasidega uste taga on kabiinid riietumiseks:

Aga no see kogemus - kui vinge!!! Pärast suurde katedraali meenutavasse hoonesse sisenemist ja tädile 53 + 53 liiri maksmist saime oma putka, kus riideid vahetada. Johannal olid kaasas päevitusriided, mul triks, kohapealt saime plätad ja rätikud, mis meenutasid väga klassikalisi linaseid nõukaaegseid riidetükke, mida miljon korda pestud on. Mulle väga meeldis, autentne värk ikka. Edasi juhiti meid suurde marmorpõranda ja -seintega saali, kuhu meid marmorkraanikausside juurde istuma pandi. Kraanidest jooksis konstantselt vett ja tädid andsid märku, et sealt tuleb seda vett endale plastikkaussidega peale kallata. Kogu vesi jooksis marmorpõrandalt spetsiaalsete veerennide pidi kuhugi minema. Edasi tuli osa nimega scrub ehk siis kehaküürimine. Bikiinide ülemine osa võeti ära (ma lasin trikoo alla nö, veits ebamugav, päevitusriided oleks sobivamad olnud) ja kaks üsna korpulentset daami hakkasid meid kõva kindaga nühkima, üle kogu keha. Pärast seda tuli seep ja massaaž ja lõpuks pesid nad juuksed ka puhtaks. Kogu tegevus toimus käemärkide abil, inglise keelt nad väga ei osanud, aga kindla käega juhatasid nad meid siis kas marmorlavatsile pikali või kraanikausi juurde tagasi vastavalt vajadusele, vast kujutate ette. Tegime nii nagu kästi, ausaltöeldes ma poleks julgenud neile babadele midagi vastu ka vaielda. :D

Ja siis muidugi kuivatamine ja klassikaline türgi tee:

No kui lahe see oli! Loomulikult oli imelik paljaste rindadega seal võõraste juures olla, aga nii see neil käibki. Hamam on osa islami ja Ottomani kultuurist ja mul on nii hea meel, et seda kogeda saime. Elamus suure tähega, tõepoolest.

Kuna Kentaru polnud hommikust söönud, siis otsustasimegi, et võtame pärast pesurituaale väikese snäki. Kõik teised tahtsid magusat, millest Türgis puudus küll ei ole. Laual on Kentaru tomatisupp, Juni kanafeh (juust ja magus siirup), all vasakul Johanna magus riisipuding ja mul kazandibi (karamelliseeritud piimapuding):

Seniks, kuni poisid vetsus käisid, jõudsime meie Johannaga juba vahepeal poest läbi põigata. Müüjad on siin päris toredad, teevad isegi üsna intelligentset nalja. Häid tingimissoovitusi, mida K ja Kristi mulle eelmise postituse alla jätsid, ei saanudki kasutada, kuna lugesin neid liiga hilja. Järgmisel korral kindlasti proovin järgi! Johanna siin mingit roosikreemi proovimas, mulle topiti ka kätele, haisesin kogu päeva selle roosiaroomi järele, mis veidi iiveldama ajas:

Jun oli kohe hommikul öelnud, et tema tahaks pärast Topkapi paleed näha ja sinna me suundusimegi. Piletisaba oli kohutavalt pikk, aga ostsime end 15 euro eest ette (see raha sisaldas ka giiditeenust) ja saimegi uudistama hakata. Johanna tegi giidisabas tutvust kohalike koertega, keda siin lisaks kassidele päris palju on:

Topkapi palee on Istanbuli üks suurimaid vaatamisväärsuseid. Seal on elanud kümnete viisi sultaneid ja nende ajal ka kogu haarem. Ottomani impeerium oli omal ajal ikkagi üks maailma uhkemaid ning Topkapis veetsid sultanid ligi 400 aastat (1478-1853).

Kogu palee on tõesti hiiglaslik, kunagi majutas see ikkagi 8000-9000 inimest: sultan, mitusada naist haaremis, lapsed, eunuhhid, teenijad, juba kokkasid oli 400-700. Paleepiirkond on näiteks suurem kui Vatikan. Seda kõike kuulsime giidilt ja oli maru tore niimoodi giidiga ringi käia, ikka hoopis teine kogemus.

Arhitektuur ja kunst olid kõige ilusamad. No vaadake näiteks seda Imperial Council Chamberi saali, Kui Ilus:

Aiast avanes imeline vaade Bosporuse väinale, mis eraldab Euroopat Aasiast ning ühendab Marmara merd Musta merega.

Euroopa ja Aasia samal pildil (ning meie ka!):

Kogu selle tuuri ajal lausa ahmisin endasse teadmisi, mis ajaloost meelest olid läinud. Reisimine ja oma silmaga nägemine on ikka hoopis muu kui ajalooraamatust lugemine. Nüüd olen palju kindlam, kui räägin Türgist või Ottomanidest või sultanite maailmast. Tegin hiljuti just ühe isiksusetesti, kus pakuti välja minu tüübile sobilik hüüdlause: "What do you mean "life is boring"? Do we live on the same planet?" ja tunnen, et täpselt nii see ongi.

Viimaseks pildike kuninglikest (või peaks ma ütlema "sultanlikest"?) lauanõudest. No kas pole mitte ilus?

Aga olks, aitab Topkapist. Ega Topkapit soovitan nagunii ise näha, nii suur ja võimas ja uhke ja ilus oli see loss, et hoia ja keela. Panen hoopis pildi meie pühapäeva järgmisest elamusest nimega lõunasöök, mille poiste ja Johannaga taas traditsioonilises türgi restoranis veetsime:

Madal laud, vaibad ja rätsepiste. Söögiks kebab (sh köögiviljakebab), joogiks õunatee ning magustoiduks baklava. Ja siis muidugi - vesipiip. Ma polnud vesipiipu teinud aastaid, aga türgis tahtsin uuesti proovida, sest ka see on osa kultuurist ning kus seda siis veel teha, kui mitte Türgis... Jaapanlased polnud ka kunagi proovinud, neile päris meeldis. Ega mullegi, see arbuusi ja maasika maitse oli päris mõnus. :) Johanna õpetas meile rõngaid puhuma ja veetsime väga toredad kaks tundi.

Õhtuks oli mul varuks järgmine soov midagi kindlat kogeda - tahtsin näha sufide tantsu.

Nagu pildilt näete (ja ehk ka juba Instagramist leidsite), siis sain, mis tahtsin. Pelgasin veidi, et ehk Kentarule ja Junile on see liig, aga nad olid üllatavalt paindlikud ja hea meelega tulid kaasa. Pilet jälle 11 eurot ja kogemus missugune. Aga mis see üldse on siin pildil? Tegemist on islami püha traditsiooniga, meditatsiooniga läbi tantsu. Seda harrastasid dervišid (ja harrastavad siiani), kes on andnud vande teenida Allahit ja islami usku (ilmselt midagi kristluse munkade sarnast).

Dervišid tantsivad/mediteerivad keereldes. Nad tõepoolest keerlevad kogu aja peatumata, ikka mitukümmend minutit. Taustaks mängis traditsiooniline muusika, mida tehti traditsioonilistel pillidel. Kogu vaatemäng oli väga võimas. Nende keerlemine pidi imiteerima planeetide tiirlemist ümber päikese ja meditatsiooni eesmärngiks nagu ikka on ego minnalaskmine ning kõiksuse tunnetamine. Hingeline ja ilus ja mul on nii hea meel, et meil oli võimalus seda näha. Ma tõesti olin seda näha tahtnud juba ajast, kui esimest korda Baraka filmi vaatasin. See oli ligi 11 aastat tagasi.

Edasi olid jaapanlastel vähem hingelisemad soovid - nad tahtsid jooma minna. :D Aga islamiriigis see alkoholi ja baaride leidmine nii lihtne ei olegi, inimesed lähevad vara magama ja mingit läbustamiskohta me ei näinudki. Keegi kohalik soovitas vaadata restoranidesse, mis silla all ja nii me Aasia poole tõttasime. Lõpuks leidsime koha, poisid võtsid kahepeale ühe shoti (hehehe, no need asiaadid ju ei kannata rohkem), meie klaasikese veini (ikka kummalegi oma) ja asusime maailma asju arutama. Ma sain nii palju targemaks kogu jaapani kultuurist ning eluolust. See oli imeliselt tore õhtu ja Kentaru ja Juniga vestlemist loen kohe elamuseks omaette. Ilus nagu sultani lagi:

Selline oli see pühapäev. Täna aga oleme juba Eestis tagasi. Kirjutan lähipäevil kokkuvõtte ning veidi sellest, kuidas Johannaga reisida oli, mis õigesti ja mis valesti tegime, palju maksma läks jne. Eks püsige ikka lainel, kallid lugejad! :)

Erinevus rikastab

Täna oli niiiiiiiiiii tore päev! Olen lausa õnnejoovastuses. Istanbul on äge ja Johanna on äge ja elu on lausa väga äge! Illustreeriv pilt:

Tasakaalustuseks alustame aga hoopis sekeldustest. Näiteks muidu mulle see meie hotell väga meeldib, aga eile öösel sai selgeks ka majutusasutuse suurim miinus - õhukesed aknad. Need islamiusulised palvetajad on siin ju ikka veidi liiga pühendunud, kusagil väga varaste hommikutundide ajal ärkasin valju loitsimise ja hääleväristamise peale. Just selle sama hääle peale, mida filmidest teate. Öösel, sõbrad, for real? Siin ühed hommikused poolmaganud kahupead:

Hommikusöök korvas õnneks magamatuse täielikult - saime pannkooke, müslit, võikusid kõikvõimaliku juustuga, mahla ja teed. Lisaks muidugi miljöö. Valisin hotelli suuresti just talveaia pärast, kus hommikusööki pakuti. No see on ju lausa pildiraamatust:

Ööbime Johannaga täiesti vanalinnas, piirkonnas nimega Sultanahmet. See on luksus, mida endale just tihti lubada ei saa, aga Türgis on hotellihinnad tõesti ootamatult head. Istanbuli suurimad vaatamisväärsused nagu Hagia Sofia, Sinine Mošee ja Basilica Cistern on ainult jalutuskäigu kaugusel meie peatuspaigast. Otsustasimegi kõigepealt Sinisest Mošeest alustada ja uduvihma trotsides pühapaiga poole sammuda.

Olin Sinisele Mošeele seadnud päris kõrged ootused. Peetakse seda ülistamiskohta ju Istanbuli kõige fotogeenilisemaks ning see on populaarne ka kohalike seas, kes ehitist aktiivselt palvetamiseks kasutavad. Little did I know, et Sinises Mošees käib remont kuni selle aasta maikuuni ja neid ilusaid siniseid lagesid me näha ei saagi. Jalutasime siis niisama väljas, imetlesime kaunist arhitektuuri ja sumasime rahvamassis. Laed jätame järgmiseks korraks.

Sinisest Mošeest paarisaja meetri kaugusel paikneb Hagia Sofia kirik või siis Aya Sofya nagu türklased seda kutsuvad. Hagia Sofiat olen näha tahtnud ajast, kui Priidu Beier oma õpikuga kiirelt pinkide vahelt läbi jalutas. Hagia Sofia ehitati valmis juba 537. aastal Bütsantsi keisri Justinianuse poolt, aga ligi tuhat aastat hiljem muutis Ottomani valitseja Mehmet kristliku kiriku hoopis mošeeks lisades sinna muuhulgas minaretid ning araabiakeelsed tahvlid. Praeguseks ongi ehitis imelik segu nii kristlikest sümbolitest kui islamimaailmast.

Suur keskne palvetamisruum, midagi igaühele:

Kui päris aus olla, siis tegelikult arvasin, et Hagia Sofia on uhkem. Ehk läks mul meelest ära, et tegemist on siiski 1500 aastat vana "kinnisvaraga". Ehk on seal ka palju muutunud seoses ümbertegemistega... Ja loomulikult mõjutasid vaadet remonditööd.

Laed olid siiski päris muljetavaldavad:

Oma audiogiididelt kuulsime põnevaid lugusid endiste valitsejate, kommete ja kunstitehnikate kohta. Audiogiid on üks mu lemmikuid vahendeid, kuidas midagi uut teada saada. Suutsin selle kasulikkuses ka Johannat veenda. Ülemisel korrusel saime aga lisaks lugudele näha ka kullas püherdavaid Jeesuseid erinevates poosides ja erinevate tegevuste juures.

Siin Jeesus maailmale tema patte andeks andmas:

Kohe Sinise Mošee ja Hagia Sofia juures asus ka kolmas vaatamisväärsus nimega Basilica Cistern. Ei oskagi seda nime hästi eesti keelde tõlkida. Tegemist on suure maa-aluse veehoidlaga, mille olid ehitanud sinna juba Bütsantsi rahvad ja nende keiser Justianus. Veehoidlat hoidis püsti sammastevägi, viimased olid enamasti ära veetud kusagilt klassikalisest templist. Templeid olid nad aga rüüstanud kõvasti, sest sambaid oli lausa 360.

Kõige kuulsamad sammastest olid kaks meduusa peaga silindrit. Meduusa pea pidi kaitsma hiigelehitist kõiksugu kurja eest:

Selleks hetkeks tundsime, et aitab kultuurist. Jalutasime hoopis veidi mööda tänavaid, vaatasime poodidesse sisse ja keeldusime korduvalt igasugustest pakkumistest juttu ajada või peole minna.

Poed on siin värvilised ja ilusad ning hinnad päris head:

Minu eilse päeva üks ägedamaid hetki oli see, kui lõunat sööma läksime, sest see Türgi restoran oli lihtsalt niiii vinge. Ma armastan rätsepistes süüa ja need madalad lauad on perfektsed selle jaoks. Tõeline idamaa tunne. Lisaks oli maru tore, kuidas naised seal samas meile ka pannkooke valmistasid:

Otsustasime Johannaga, et tellime traditsioonilist toitu. Johanna võttis roa nimega Constantine Kebab ja mina sain Ottoman Speciali, eelroaks spinatipannkook juustuga. Maitses imeliselt, isegi liha suutsin alla järida, mida viimasel ajal väga palju juhtunud ei ole.

Pärast järjekordset peokutse tagasilükkamist otsustasime uuesti kultuuri nautida. Ei ole me mitte iga päev nii mitmekesise kultuuriga linnas. Võtsimegi sammud Istanbuli Arheoloogia muuseumi poole. Viimane kujutas endast tegelikult lausa kompleksi, oli, mida vaadata. Alustasime lähipiirkonna iidsete tsivilisatsioonidega. Olin päris mitmeid sarnaseid eksponaate näinud ka varasemalt nii Londonis, Berliinis kui ka näiteks Kuala Lumpuris ja Singapuris, aga Istanbul on Egiptusele ja Mesopotaamiale ikkagi tunduvalt lähedam ja seega on tunne palju rohkem "päris". Johannale oli kõik aga hoopis uus ja mul on hea meel, et mu kunstnikust õde vana aja suurt kunsti näha sai.

Järgmine maja viis meid läbi Istanbuli ajaloo. See oli üks hea näitus, tuletas meelde, kuidas tekkis Bütsants, kuidas sellest sai Konstantinoopol ja lõpuks Istanbul. Väga hariv, väga tore ja väga rikkalik kreeka-rooma kujude poolest. Illustratsiooniks pilt kahest Erosest, kes kukevõitlust peavad:

Kolmas maja oli kõige ilusam oma islami sinise-punase-valgega. Enamasti näidati nõusid, aga ka illustreeritud kahhelkive ja muud sarnast. Kuigi ma arvan, et ehk oli Konstantinoopol sõbralikum linn kui Istanbul, on see islami kunst ikka üle prahi. Imeilus.

Pärast muuseumiringi tulime koju. Vihma tibutas ja kuigi meie hotell andis meile vihmavarjud, olime veitsa märjaks saanud. Jalad kah valutasid juba. Mõtlesime, et kuidas õhtut veeta. Mina oleks tahtnud ühte toredat Türgi sauna kogemust, aga Johanna tahtis mingisse vintage-kaltsukasse minna. Apua. :D No okei, võtsin end kokku ja ütlesin, et lähme siis, kuigi koht asus päris kaugel, vihma kallas ning oli pime.

Vähemalt nägime linna tuledesäras:

Leidsime üles ka selle kaltsuka. Arvasin ise, et ehk on mingi uhke ja suur (mida arvas ilmselt ka Johanna), aga tegelikult oli hoopis suvakas keldriurgas. :D Totally not worth it. Sobrasime seal veidi, aga ei ostnud midagi.

Samas oleme ikkagi tänulikud, et läksime, sest tagasiteel kohtasime Juni ja Kentarut, kahte jaapani poissi, kellega koos sööma läksime. See oli üks maru tore õhtu. Mõlemad kutid on 22, õpivad mingit äriasjandust, Kentaru Pariisis ja Jun Jaapanis, aga viimasel oli just vaheaasta ja ta on veetnud selle reisides. Kuulasime lugusid, rääkisime filmidest ja muusikast ja reisimisest igasugu naljakatest asjadest. Johanna sai isegi paar sõna jaapani keelt harjutada. Jeeeeee! No mida veel elult tahta? Üks kordaläinud päev.

Meie toredad reisikaaslased Kentaru ja Jun:

Kuidas me Johannaga Istanbuli saime

Tervitan teid Türgist, kallid lugejad! Olen seekord tulnud nädalavahetusereisile oma kõige väiksema õe Johannaga. See reis on mõeldud Johannale sünnipäevakingiks, sai teine septembris lausa täisealiseks ja mõtlesin, et mis oleks parem kink kui üks reis. Nõustute?

Siin meie Tallinna lennujaama ees. "Väike" õde, hehe:

Aga miks Türgi ja miks Istanbul? Ütlen ausalt, minu jaoks täiesti lambist. Leidsin jälle Reisidiilidest sooduka, helistasin Johannale, et kuidas see koht sobib (sünnakingiks olin pannud vautšeri ilma kohanimeta), Johannale sobis ja nii see otsus tuli. Mind rõõmustas, et saime valitud paiga, kus me kumbki varem käinud ei olnud ja Johanna kaifis fakti, et ta saigi Istanbuli reisi, millest ta pärast ühte Istanbuli kassifilmi tõesti ka unistanud oli.

Aga kus me siis täpsemalt oleme? Oleme Euroopa ja Aasia piiril, Türgi kõige suuremas linnas Istanbulis. Istanbul ehk vana nimega Konstantinoopol või Bütsants, asub Bosphoruse väinas Musta mere ja Vahemere vahel ja siin elab 12-19 miljonit elanikku.

Siiani on reis läinud päris hästi. Esimest korda elus lendasime Turkish Airlinesiga, ootasin seda hetke pikkisilmi, sest tahtsin ka luksuslikku teenindust ja kõike muud lubatut kogeda. Pean siiski mainima, et 100% luksuslik see esimene kogemus ei olnud. Näiteks punnisin, mis ma punnisin, aga interneti teel check-ini teha ei õnnestunud. Tulime ekstra varem lennujaama, et siis järjekorras seista ja koha peal ära teha. Tegelikult mu süda valutab, kui sellele mõtlen. Miks? Aga selle pärast, et töötajad ütlesid, et tegelikult seisnes probleem selles, et turistiklass oli üle broneeritud. Saime Johannaga viimased turistiklassi kohad, üldse mitte kõrvuti ja teineteisest kaugel. Oleks veidi hiljem tulnud, oleks meid äriklassi tõstetud. Niiiiiiiiiiiiii kurb! :D

Olgem aga tänulikud selle eest, mis meil on. Näiteks nagu sushi, melonilimps ja mochid:

Reedele kohaselt oli lennujaam puupüsti rahvast täis. Lausa imelik vaadata. Kuna ma ise lendan tööle tavaliselt pühapäeva õhtul ja tagasi teisipäeviti, siis polegi harjunud sellises sipelgapesas trügima. Nagu mainisin, oli ka lend puupüsti rahvast täis. Johanna, kes lennukiga lendas viimati 12 aastat tagasi, sai isegi oma reakaaslaste mõnitava naeru osaliseks, kui stjuardilt telefoni kohta küsis. Koos oleks olnud toredam istuda. Lend ise oli õnneks mugav, Istanbuli saab mõnusa 3 tunni ja 20 minutiga. Turkish Airlinesi lennuk oli lubatult luksuslik, ruumikas ja selle võrdlemisi lühikese lennu ajal pakuti meile isegi sooja toitu.

Vaadake seda ägedat lage:

Istanbuli maandudes sain kohe aru, et tegemist pole mitte päris Euroopaga. Pikad järjekorrad, passikontroll ja iga hinna eest taksoteenust pakkuvad kraaklevad tõmmud mehed. Heh, eksootika! :D Mul on väga hea meel, et saan Johannale sellist maailma tutvustada. Ja endale muidugi ka. Istusin eile lennukis ja mõtlesin, et no avastamisrõõm on ikka üks suuremaid. Minna kohtadesse, kus kunagi varem käinud ei ole, näha loodust ja kunsti ja kultuuri ja inimesi... Mu süda on üleni rõõmu täis ning väikesed arusaamatused transfeeri leidmisel ei vähenda seda karvavõrdki.

Hirmunud näoga Johanna, aga ärge te uskuge, tegelikult oli ta sama elevil ja põnevil kui mina:

Transfeer tõi meid turvaliselt hotelli. Ööbime vanalinnas ja hea hinnaga veidi uhkemat kohta ei olnud raske leida. Türgi pole viimasel ajal turistide ligimeelitamisega just hiilanud... Noh, hea meile.

Selliselt tervitas meid meie hotell:

Meie tuba on ilus, ruumikas, siin on palju puidust detaile ja mitu uhket lampi. Vannituba on puhas, mõnus, rõdult avaneb vaade tänavale ja voodeid on kaks nagu palusin. Kõik on super!

Nädalavahetuseks ei lubanud just parimat ilma, aga no eks saab näha. Ma olen ikkagi täielikult rõõmus ja rahul ja naudin seda elukest 100%. Pakun, et Johanna ka. Juhhuuuuu!

Laulasmaa spaa

Ma olen missioonil - vähemalt üks spaapostitus aastas. On ju Eesti ometigi spaariik ja pika talve jooksul on üks spaakülastus kohe eriliselt keha ning ka hinge kosutav. Ma olen nii tänulik, et meil need spaavõimalused on ja tahaksin külastada kohe kõiki Eesti spaasid (ja siis muidugi ka nendest kirjutada, eksole...). Ma ei oska öelda, kui mitut ma siiani külastanud olen, aga senini on kõige lemmikumaks Laulasmaa spaa.

Nagu nimigi ütleb, asub Laulasmaa spaa Laulasmaal, umbes 30 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Oma kodust on meil sinna 40 minutit sõita, aga see aeg läheb imekiiresti, kui kallimaga tulevikuplaane arutada või siis tänulikkuseringi teha. Sellisel juhul jääb aega isegi väheseks.

Laulasmaa spaas on üks suur klaasseintega basseiniala ja eraldipaiknev saunaala + õues olev Soome saun koos "talisuplemisega". Viimane on siiski mõeldud ikkagi normaalsetele inimestele, mitte termosnahaga hulludele, kes jääaukudesse hüppavad. Talisuplusbasseinis on umbes paarkümmend kraadi sooja (aga no mina loomulikult ikkagi külmetan ja kogun julgust, et vette minna):

Kuigi oli kolmapäeva õhtu, jätkus rahvast igasse basseini ja saunaruumi. Lastel oli ujumistund ja paarikesed kudrutasid mullivannis. Perede jaoks pole Laulasmaa muidugi just kõige ideaalsem, sest neil on see mittesõbralik riietusruum, kus naised ja mehed eraldi on. Meil Villega pole vahet, saime end kiirelt spaamõnudeks valmis seatud.

Tahtsin teha "hot dogs or legs"-pilti, aga Ville jalad reedavad selgelt, kummaga on tegu:

Kui eelmistel kordadel oleme ikka suurde basseini ka läinud, siis nüüd jäi see ära, sest lastel oli ujumistreening nagu enne mainisin. Läksime hoopis ringikujulisse vooluga vette liuglema, pärast aga lebotasime mullivannis. Vist üks mu lemmiktegevusi külma talveilmaga.

Miks mulle siis Laulasmaa nii väga meeldib? Ei ole ju tegemist eriti suure kohaga ja pole neil ka mingeid erilisi atraktsioone. Põhjus seisneb selles, et Laulasmaal on alati nii puhas ja korras ja stiilne. See läbustamise energia puudub täielikult. No vaadake näiteks saunakompleksi koridori:

Teiseks on neil ikkagi midagi, mida suurel osal Eesti spaadest ei ole - jaapani vann. Jaapani vann on külmavareste paradiis. Seal ei soovitata tegelikult olla korraga üle 15 minuti ja ega kauem ei jaksakski, sest süda hakkab peksma, aga need 15 minutit on tõepoolest jumalikud. Täielik lõdvestus 42-kraadises vees. Ja kui ilus see vann veel välja näeb! Nagu luksushotellis:

Loomulikult on tore, et saab krimpsu läinud naha soolasaunas puhtaks koorida ning kinni tursunud nina aurusaunas lahti hingata. Käime Villega tavaliselt ikka mõlemates istumas nagu kaks vanainimest kunagi. Aga see on lihtsalt nii mõnus. Kes siis ei tahaks sellesse imelisse roosasse maailma siseneda?

Kes ikka "õiget eesti asja" tahab kogeda, siis sellele on sobilik Soome saun oma kõrge temperatuuriga. Neid on kompleksis lausa kaks, üks asub "õues" koos talibasseiniga ja teine jaapani vanni kõrval. Viimaseid ma järjest küll kunagi teha ei soovitaks... Lisaks leidub veel aroomisaun, mis välimuselt Soome saunale peaaegu identne on:

Meie oleme spaas tavaliselt 2-3 tundi, rohkem ei pea vajalikuks. Lastele muidugi meeldib aga kauem hullata ja nii võib vahel kõhtki tühjaks minna. Olgem ausad, ka ise ei ütleks saunatamise vahel snäkist või karastusjoogist ära. Eriti tore on see, et Laulasmaal saab maitsevett juua lausa tasuta. Muid snäkke saab baarist:

Külastuse lõpetasime veetes pool tunnikest valgusteraapia toas, kus kauni männimetsa ja liivaranna pildi taustal helendas igavest positiivsust toov lamp. Oeh, küll see oli mõnus. Midagi meelele ka. :) Kahju, et pilti unustasin teha. Olin selleks ajaks ilmselt endorfiinidest täitsa pilves. Õnneks on mul illustratsiooniks pilt rõõmsast Villest soojamüüri peal:

Kuna otsustasime Villega, et paremaid jahimaid siiski otsima ei lähe, siis pole meil muud teha, kui selle kliimaga leppida. Leppimisest üksi mulle tegelikult ikkagi ei piisa, ma tahan ka nautida. Seega tulebki leida tegevusi ja naudinguid, et valgusevaegus ning külm aeg üle elada. Spaapäev on selleks ideaalne. Soovitan kõigile! Laulasmaa kohta saate lähemalt uurida siit.