Johan Spa Saaremaal

Me abiellusime Villega 9. juunil 5 aastat tagasi. Puupulm! Ikka imelikud need nimed, kas pole? :D 

Oma puupulma tähistasime sel korral Kuressaares, sest päev pärast meie pulma-aastapäeva abiellusid meie sõbrad. Kuna me ei olnud kunagi Saaremaal spaas käinud (vähemalt koos mitte), siis tahtsin ära proovida mõne kuulsama nagu Georg Otsa spaa või Grand Rose näiteks. Paraku aga sinna kaheks päevaks tube ei olnud, seega valisin selle, mida veel valida sai - Johan Spa hotelli, mis on spaa Kuressaare vanalinnas. 

Fuajee oli ilus, teenindus mitte just suurepärane, aga eestlaslikult "okei". 

Kuna oli ikkagi pulma-aastapäev, siis võtsin Superior toa kaheks ööks, mis maksis kokku 216 eurot. Selles sisaldusid ka hommikusöögid, hommikumantli ja susside kasutus, piiramatu spaa ja saunade kasutus jne. 

Pean ütlema, et kuigi tuba ise oli ilus, siis polnud see minu meelest väärt üle 100 euro öö eest. Aga okei, on suvi ja on Kuressaare ja on spaa ja kõik muu. Ma siiski soovitaks meeskonnal vannitoad üle vaadata. See oli üks täielik pime koobas, järgmisel päeval meiki tehes tundsin, et olen nagu siil udus, peegli ees valgust ei olnud jne. Elektripistik oli kaugel. Rätikud olid kehvad. Dušš oli kehv. Selline odav tunne kohe, hotelli muu osaga võrreldes (mis üsna luksusliku mulje jättis), oli see vannituba ikka õnnetuke. 

Etteruttavalt võin öelda, et ka spaa riietusruum oli üsna... tagasihoidlik: 

Kuna Tallinnast Kuressaarde sõit võtab omajagu aega, siis kõigepealt lihtsalt puhkasime. Ville jäi lausa magama, mina tellisin endale toateenindusega salatit ning planeerisin sügisest reisi. Ah, see oli küll üks täiuslik hetk. 

Edasi uudistasime seda minispaad. Selles osas mulle Johan Spa jällegi meeldis, et see polnud mingi masside ujumiskoht, vaid võimalus vaikselt lõõgastuda. Suuremas basseinis andis ujuda, lisaks oli seal veejugadega massaaživõimalus. Aurusaun, tavasaun, mullivann, külma vee vann ja mis eriti uhke - mõnus õuebassein. Rahvast oli vähe, sai rahulikult poseerida: 

Kuidagi sain isegi Ville pildile: 

Õhtul aga tegime pulma-aastapäeva tähistusõhtusöögi. Valisime koha nimega Vinoteek - hea arvustus google järgi ja muidu tundus ka mõnus. 

Ma olen nii rahul! Jõime kahepeale terve pudeli veini, mida juhtubki vaid kord aastas, kui sedagi. Sõime värsket kala - imehea. Rääkisime möödunud aastatest ja sellest, mida edaspidi ootame. Ausaltöeldes oli ikka päris romantiline õhtu, ma olin rõõmus ja õnnelik. 

Järgmise päeva hommikusöögiga väga rahul ei olnud. Hästi-hästi tavaline: võikumaterjal, puder, mõned kehvad saiakesed, maisihelbed. Meekook ei maitsenud hästi. Kuna eelmine spaakülastus oli Hestia Hotel Haapsalu Spas, mille hommikusöögilaud tõesti rikkalikku valikut pakkus, siis selle kohta ei oskagi muud öelda, kui: "Meh...". Ja jah, ma näen oma priviligeeritud elu kõrvalt ka, et teaksite. 

Enne pulma mõtlesime, et sõidame Kuressaare juures ringi, polnud ju ammu käinud! Lapsepõlves sai Kaali kraatrit külastatud, aga kui palju me sellest mäletasime? Käisime vaatasime järele!

Nunnu väike järvekene metsa sees, kõrged kaldad ümberringi. Vana hea. Tegime tiiru ja sõitsime edasi. Mul oli ka väike mõisakülastuse soov, ma ikka armastan selliseid uhkeid maju. Ei leidnud kahjuks midagi renoveeritut. Piilusime Kõljala mõisa ümbruses, mis vaikselt laguneb. Akendest oli näha veel lühtreid ja mõnda üksikut mööblieset segaduse taustal, kuid kui selle ilusa hoonega varsti tegelema ei hakata, siis sõidab loodus üle. Täitsa okeid variandid mõlemad tegelikult. 

Pihtla mõisa otsisime samuti, lõpuks kusagilt võsa vahelt ka leidsime, oli viimane täiesti lagunenud juba. Nii see läheb. 

Pulmapidu oli ilus, südamlik. Hea tunne jäi sisse ja pruutpaar oli imearmas. 

Ja üldse oli see nädalavahetus tore. Uus spaa üle vaadatud ja natuke teistmoodi olemist kogetud. Järgmine aasta seikleme abiellumise aastapäeva puhul kindlasti jälle! :) 

Hiiumaa

Kord aastas võiks käia kusagil uues kohas, eksole? Ideaalis isegi neljas uues kohas, täpsemalt neljas uues riigis - selline plaan oli mul pikalt, et kõik maailma riigid ära näha. Nüüd aga mõistan, et sellist tempot on raske hoida. Ehk teen kunagi "kaotatud aastad" tagasi näiteks väikese Kariibi mere kruiisiga, kus ühel reisil saab vabalt 5-6 riiki külastatud või siis tuleb Prantsuse Polüneesia ette võtta, kuid tõsi on see, et 4 uut riiki aastas igal aastal ei jõua. Küll aga jõuab igal aastal kusagil uues kohas Eestimaa peal käia.

Eestis on kokku 2222 meresaart, millest 318 on suuremad kui üks hektar. Suurimad on muidugi Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi. Olen siin viimastel aastatel mitmeid kordi Instagramis näinud, kuidas sõbrad-tuttavad mööda erinevaid Eesti saari reisivad ning teemaviiteks on pandud #saarteseiklus. Nii lahe mõte! Mõtlesin siis, et peab ka ühe saarteseikluse suvesse mahutama. Kuna see sobis hästi sõprade küllakutsega, siis mõeldud-tehtud - Hiiumaale minek! Hiiumaa on see uus koht Eestimaa pinnal, kus ma pole mitte kunagi enne käinud. Kord aastas uue koha külastamine Eestimaa piires võiks saada traditsiooniks.

Õnnelik turist:

Ville on Hiiumaal väga palju käinud. Suviti puhkas ta koos pere ja sõpradega tihti Kaevatsi laiul, mis on omaette väike saareke Hiiumaa küljes. Villele on Hiiumaa nii tuttav, et sõidab seal üldse ilma kaarti kasutamata.

Ville ja praam Leiger, mis meid Rohukülast peale võttis:

Hiiumaale jõudsime reede õhtul ja hilja - meie reede oli täis igasugu ettevõtmisi ning varakult startimine polnud lihtsalt võimalik. Samas Tallinnas elamisel on ikka märkimisväärseid eeliseid - Rohukülla sõitmiseks kulub alla 90 minuti. Ka praamid liiguvad suviti tihedalt. Võtsime piletid praamile, mis väljus kell 20.30 - päikeseloojanguks kohale! See esimene päikeseloojang Hiiumaal oli imeilus oma merevaate ja sooja suveõhtuga. Sõitsime lihtsalt natuke ringi enne majutuskohta minemist.

Majutuse saime üsna viimase, kuigi broneerisime mitu nädalat enne reisi. Nimelt, see juuli viimane nädalavahetus pidigi olema Hiiumaa üks rahvarohkemaid - toimus mingine purjetamisüritus + Kalana Sound, muusikafestival. Kõik sobivamad kohad olid broneeritud ja nii me Kärdlas maandusimegi. Iseenesest polnud korteril midagi viga - pool majast oli meie päralt, suhtlus kiire ja korralik, Bookingu kaudu sujus kõik. Kahe öö eest maksime 170 eurot, mis minu meelest siiski üsna palju on, aga ei tahtnud minemata ka jätta. Samas olen jälle liiga mugav, et telgis magada. Mis seal ikka, raha tuleb ja läheb, aeg ainult läheb.

Pilte Kärdla kodumajutusest (tegelikult oli kaks magamistuba, sinna oleks vabalt mahtunud veel kaks inimest ja 170 nelja peale maksta ei ole enam nii palju - meil lihtsalt polnud kedagi võtta):

Kuna küllaminek oli planeeritud pühapäevaks, siis terve laupäev oli vaba. Meil ei olnud mingeid plaane. Isegi veidi imelik oli niimoodi plaanituna võõras kohas üles ärgata. Olime maganud üle 10 tunni ja pea valutas, mis tuju alla kiskus. Otsustasin aga, et ei lase end sellest häirida ning mõtlesin, et mis on see, mida kogeda tahaksin. Matkamine, ujumine, ümbruskonna uurimine, hea söök... Üllataval kombel tuli pinnale soov nuusutada roose. Tahtsin roosilõhna tunda! Kiire guugeldamise käigus leidsin, et Suuremõisas pidi lilleaed olema. Otsustasime, et see saabki meie esimeseks sihtkohaks.

Suuremõisa mõis:

Kui kohale jõudsime, oli väljas 31 kraadi - mitte just kõige mugavam aias jalutamise ilm. Aiake oli nunnu sellegi poolest. Ei lasknud end häirida ka faktist, et seal ei leidunud ühtegi roosi. Nautisin niisama - sidrun ja limonaadid, eks? Suht privileegipime jutt ikka, ise olen Hiiumaal puhkusel ja ainuke, mida soovin, on roosilõhn. :D Hahahaha...

Otsustasime korra mõisasse sisse ka vaadata ning see pidigi olema saatus - saime giidiga tuurile! Täiesti juhuslikult. 16. sajandi mõis on ilusasti korda tehtud ning selles tegutseb praegu kaks kooli - ametikool ja algkool. Armas mõelda, kuidas lapsed mõisas koolis käivad. Lisaks pidid seal mõisas elama ka kummitused, giid rääkis igasugu naljakaid lugusid. Ise ta neid naljakateks ei pidanud, päris hirmus pidi olema. Ma suht skeptik ikka... Mõtlesin hoopis, et lahe sisekujundus.

See uks oli üks mu lemmikelemente seal:

Edasi otsustasime, et aeg on ujuda. 31-kraadine ilm jätkus. Ma muide olingi juuli alguses mures, et ei tea, kas seda õiget Eesti suve üldse nautida saabki. Kui kodus olen, on ilm halb ja kui Soomes tööl olen, siis paistab päike. Lisaks veel muud reisid, Jaapanis oldud ajal oli ka Eestis ilus ilm. Mingi suvekogemus tuleb aga Eestist saada, muidu ei jätku pimedaks ajaks energiat. Õnneks see nädalavahetus Hiiumal täitis kõik minu soovid - soe, päikseline, roheline ilm. Täitsin oma tassikest tund tunnilt.

Ujuma läksin ka, kuigi vesi oli külm (Ville naerab, tema jaoks on peaaegu alati soe). Minu jaoks on külm kõik, mis pole vannivesi. Niiet jah, vesi oli külm ja pidin end kokku võtma, et vette saada. Õnneks oli väljas jälle niivõrd kuum, et kaua rannas istuda ka ei saanud. Sulpsasin sinna vette ära. Mõtlesin ise veel, et oleks võinud snorgeldamisjalanõud kaasa võtta, oleks mugavam vette minna olnud. Mis seal ikka, teised saavad, saan mina ka. 

Tõestuspilt julgusest:

Lõunat sõime Miina soovitatud kohas Roograhu sadamas (aitäh veelkord!). Merevaatega tuulevaiksel terrassil saime 13 euro eest kaks suurt pitsat ja joogid. No mida sa hing veel ihaldad... Otsisin siin odavaid reisisihtkohti - Eesti äkki?!

Hommikuse guugeldamise käigus vaatasin tegelikult üle ka igasugused nimekirjad kohtadest, mida Hiiumaal käies näha võiks. Kindlasti soovitati vaatama minna Kõpu tuletorni, mis on väidetavalt kogu maailmas vanuselt kolmas säilinud tuletorn ja mille tipus on tuli kogu aeg põlenud 16. sajandist alates. Kõrguseks 102,6 meetrit, kõige kõrgem Läänemere ääres.

Päris kobe näeb välja ka:

Mulle endale sümpatiseerib tõsiasi, et tegemist on kivitorniga ja seega ei kõigu ta niimoodi nagu igasugused metallist jurakad (nagu Eiffeli torn jne...). Poole mugavam oma kõrgusekartust ületada. Küll aga peab seal ületama klaustrofoobiat, kui kellelgi selline esineb, sest üles tuleb minna põhimõtteliselt roomates. Aknaid on ülivähe ja käigud meenutavad keskaegseid konge. Trepiastmete kõrgus on kohati ligi 40 cm.

Kõige valgem ja helgem osa ülesminekust:

Aga üleval on kena. Metsavaade, merevaade, kõik on olemas. Mina värisesin, kuid pildid saime tehtud.

Päeva teine ujumine tuli ka ära teha. Otsustasime, et läheme poppi ja noortepärasesse Surfiparadiisi - ühte vähestest kohtadest Eestis, kus lainesurfi teha pidi saama. Ville oli elevil, sest Havail külge saadud surfipisik ei ole temast lahkunud ning ilmselt ei lahkugi kunagi. Mida Surfiparadiisis aga ei olnud, oli surf ise - laineid 0, vesi jääkülm. Rahvas istus enamuses rannal, jõi jooke, suitsetas igasugu aineid, muusika kostus kõvasti nii paremalt kui vasakult.

Tegelikult see Surfiparadiis oli mõnus koht, kellele selline meelelahutus meeldib. Inimesed nautisid ilma ja suve ja tundsid end mõnusalt ning vabalt, tantsisid, trimpasid kokteile, tšillisid. Üsna selline kodukootud LA või Havai tunne küll, just selle surfarite õhkkonna poolest. Ma ise nii suur fänn ei ole, pigem naudin rahulikult loodust ning inimeste vähesust, kuid soovitan minna, kui keegi endas õige tunde ära tundis. Nad rendivad seal ka SUPilaudu ja suurt merebatuuti ja igasugu muid vahendeid, kõik korraga oli vist 40 eurot päev, kasuta, palju tahad. Oleksime äärepealt Villega SUPitama läinud, kuid see vesi oli nii külm, et jalakrambid polnud kaugel ja otsustasin, et mõni teine kord. Jõllitasin hoopis arvukaid millimallikaid, keda see külm vesi tõmbab ning naersin purjus noorte üle.

Mingi aeg tundsin, et päikesepiste on kohal. Peavalu, uimasus ja väsimus saatsid mind kuni koduteeni. Olime veel plaaninud Tahkunalt läbi hüpata või mõnes järves ujumas käia, kuid lõpuks läksime otse koju ja hea oligi. Need kaks tundi "kodulebo" oli kõik, mida vajasin.

Õhtusöögi otsustasime ikkagi väljas süüa. Miina oli soovitanud Wabrikut, kuid seda me esialgu kaardilt ei leidnud, samuti ei tahetud meid vastu võtta Linnumäe kohvik-restos, kus suurem grupp parasjagu einestas (tenniselaager või kes seal olid), sõitsime siis niisama mere äärde ja saimegi endale ilusa kogemuse kohast nimega Kuur. Restoran oli uhke, moodne ja toidud niisamuti. Ei, ma ei mõtle uhke all laualinasid ja servjette, pigem Tallinna moodi uhke, et mängib moodne muusika, kõik on puhtaks klanitud ning menüüs on erinevaid parasjagu moes olevaid roogasid nagu bataadisalat (mille lõpuks ka tellisin). Ville kalaroog oli parem, nii palju, kui ma neid kartuleid kõrvalt proovisin, kuid kõhu sain täis sellegi poolest. Hoiatan aga külastajaid, et hinnad on sama uhked kui sisustus. :) Ehk siis kahekäiguline sööming kahele koos jookidega maksab umbes 50-60 eurot. Absoluutselt Tallinna fiilis.

Kui pingutada, näeb üle lilleheki päikeseloojangutki:

Järgmisel päeval otsustasime, et peame selle Tahkuna tuletorni ka ära nägema - ikkagi üks külastatumaid vaatamisväärsuseid Hiiumaal. Sõitsime suvesojas Hiiumaa kõige põhjapoolsemasse tippu.

Tahkuna torn tundub kaugelt palju kõrgem kui Kõpu oma, ilmselt selle kiitsaka välimuse pärast. Kõrguseks on 43 meetrit ja tegelikult maapinnast vaadates ongi see kõrgem kui Kõpu oma, sest viimane on ainult 36 meetrit, kuid kuna Kõpu on ehitatud Hiiumaa kõrgeimasse tippu, siis kokku merepinnast tuleb 102,6 meetrit nagu enne mainitud sai. Tahkuna torn on ehitatud otse merepinna kõrgusele.

Tahkunas asub ka mälestusmärk Estonia laeval hukkunud laste mälestuseks ning mälestuseks ka neile lastele, kellel laevale vanem või vanemad jäid. Väga kena neist, olen tänulik.

Torni tõusmine oli kordades lihtsam - kenad Pariisis ehitatud metalltrepid viisid korrus korruselt kõrgemale torni tippu. Erinevatel korrustel oli parasjagu fotonäitus #vanlife, mida siis pulsi alla saamiseks uudistasime. Ülihea näituse idee! Nagunii peab ootama, enne kui järgmist korrust vallutama asume, samal ajal võib siis juba midagi ilusat vaadata.

Viimane korrus:

Mis aga absoluutselt hea mõte ei olnud, oli see vaateplatvormi põrand. Miks, oh miks, inimesed, peab see olema läbipaistev võrgustik?? Piisas väiksest pilgust, et kauguses olevat maapinda "põranda" all näha. Kas mingit kaastunnet ei ole teiste inimeste vastu? Mulle ei meeldinud see olukord mitte karvavõrdki. Vaadake seda pilti, kirjeldab ideaalselt mu tunnet. Hoidsin terve aja seinast kinni ja proovisin mitte alla vaadata. Roomasin seal niimoodi mööda seinu ümber torni.

Üritasin suurest kartusest hoolimata hoopiski keskenduda sellele imeilusale vaatele. Tõesti, see pilt ongi Eesti Suvi.

Edasi jätkus suvi külaskäiguga Ville sõprade juurde Kassarile, mis tegelikult eraldi saar on, kuid nüüdseks juba Hiiumaaga peaaegu kokku kasvanud ja autotee ei katke. Kassaril grillisime, vestlesime tunde maast ja ilmast ning pärast käisime koos ujumas. Absoluutselt ideaalne pühapäev ja suvine puhkus. 

Kui kell 20.30 jälle praamile läksime, valdas mind rahutunne. Kõik on hea - Eesti, suvi, Ville, sõbrad, loodus, päike ja meri. Uued kohad kah!