Mõeldes Rootsist ja Edist ja sõbrannadest

Olen siin viimastel päevadel jälle Ed Sheerani kontserdi salvestusi kuulanud ja tõesti-tõesti oli äärmiselt ilus. Läheks iga kell uuesti. Ja teine asi, mille üle ma rõõmus olen, on see, et meil on võimalik ilusaid hetki salvestada ja pärast jälle meenutada, kui millegi pärast kurvem hetk peaks olema. See blogi on mulle suureks abimeheks olnud. Niisiis salvestan ära ka meie viimase päeva Rootsis ja tõmbangi minireisi otsad kokku.

Check-out sai tehtud kohe pärast rikkalikku hommikusööki. Olime meie hotelliga rahul - hea valik, Maarja! Polnud kesklinnas ja selle võrra rahulikum. Oli puhas ja korras ja kolmas lisavoodi oli samuti väga mugav. Stiilinäide fuajeest:

Edasi otsustasime Götebori suurimasse kaubamajja poodlema minna. Tore ikka ju, kui saab kodustele midagi viia ja veel väljamaa kaupa. Ütlen ausalt, endale ma tihti reisidelt midagi ei ostagi, sest minu jaoks on kogu reis kingituseks ja meil Villega on nagunii võimalikult asjadevaba elu käsil. Oma õepojale toon aga peaaegu igalt reisilt särgi ja emale-õdedele kah mingit nänni. Lasteriideid otsides sattusin peale Polarn O. Pyreti kauplusele, mis vähemalt Tallinna emadele kindlasti päris tuttav on, kuna müüb kvaliteetset kaupa. Kes ei teadnud, siis firma ongi Rootsist pärit ja kuna poes oli ka allahindlus, siis haarasin isegi paar asja kaasa.

Kui Eestis on maad võtnud R-kiosk, siis mujal Läänemaailmas, kaasa arvatud Rootsis on aga esmavaliku putkaks 7-Eleven. Poed on lahti tihti kauemgi kui nime järgi võiks arvata ja ööhuntide jaoks leidub nii šampooni kui hot doge. 7-Eleveni nägemine igal tänavanurgal oli minu jaoks Rootsis jälle üks täielik Lääneriigi tunne. Mustkunst:

Poodlesime mäletamistmööda tunnikese. Leidsin kõik, mida vaja ja ära minnes oli mul hea meel, et seda kraami polnud liiga palju. Poed on ilusad, aga asjad tüütud.

Ja siis oligi aeg hüvasti jätta meie kauni linnakesega, mida vaid kergelt tundma õppida saime. Järgmine kord tahaks paadiga kogu tiiru teha ja ehk mõnda muuseumi näha ja veel söömas käia ägedates kohtades. Ma usun, et tee viib mind sinna veel tagasi.

Maarja ilusas vanaaegses rongi- ja bussijaamas:

Kui lennujaama turvaväravatest läbi läksime, kofiskeerisid nad Maarja Versace roosa lõhnakese, mis minu arvutuste järgi oleks pidanud küll käsipagasisse sobima, aga no mida teha... Stseeni ju ka korraldama ei hakka. Lohutasime end skandinaavia stiilis kohvikuga. Maarja ja Kadri jõid smuutit, mina mõtlesin, et jätan vahele ja teen Riias suurema söömingu. Little did I know, et selleni kulub oluliselt rohkem aega kui esialgu plaanitud.

Vähemalt vetsus taipasin käia ja panen siia nüüd ühe vetsuselfi ka, viimane oli novembris, seega vast ei lähe liiale. Kraanikauss oli nii ilus lihtsalt!

Kahjuks jah selle reisi lõpp läks jälle sekeldustes. Esiteks hilines AirBaltic Riiast Götebori ja siis meie muidugi istusime seal ja ootasime vist mingi 45-60 minutit kauem, kui oleks pidanud. Edasi saime ära lennukisse, aga mis arvate, mis siis juhtus? Istusime loomulikult edasi.

Kogu segaduse põhjus seisnes Riia lennujaama remonditöödes, mille tõttu viimase kapatsiteet lennukeid üles ja alla suunata oli kõvasti väiksem kui tavaliselt. Nii me seal Göteboris ootasime, et Riia annaks märku, et liikuma saaks asuda. Olgem ausad, ma olin ikka väga mures, sest tahtsin ju Riiast koju Tallinnasse ka saada, samas esialgsete hinnangute järgi oleksin just Riia-Tallinn lennust maha jäänud. Seda kirjutades tuleb nii Madeira flashback, ühe Zürichi lennu flashback kui pea kõikide teiste lendude flashback, mil sama muret tundnud olen. Ma olen päris väsinud sellest susserdamisest. Peab vist sujuvamat teekonda manifesteerima hakkama. :D

Siis kui me lõpuks õhku tõusime:

Riiasse jõudes kimasime teiste eestlastega (keda mitte vähe ei olnud) väravasse, mis meid ilusti läbi lasi ja oma suurest muretsemisest hoolimata jõudsin õhtuks ikkagi Tallinnasse. Hilinesime, aga jõudsime. Tänud, taevas. Maarja ja Kadri minuga muidugi ei tulnud, nemad alustasid automatka tagasi vanemate juurde Valgamaale. Mina vaatasin Tallinnast üle sõites, et Ville auto on veel hoovis ja ei kiirustanud lennukist väljumisega. Jõudsime lennujaama välisukseni täpselt samal ajal.

Seda reisi meenutades on mul südames väga hea tunne (eriti, kui taustaks Edi lasen). Maarja ja Kadriga oli megavahva, naljakas ja lõbus ning luurele läheks iga kell! Kontsert oli imeline, ilm soe, Rootsi ilus. Suveseiklus suure S-iga! Aitäh, kallid Kadri ja Maarja! Aitäh, Ville ja aitäh, lugejad! Juba 3 päeva pärast lähen uutele seiklustele ja veel kuhugi, kus kunagi varem käinud ei ole, seega on, millest kirjutada! Until then! Lõpetuseks üks mu lemmikpilt õdedest reisikaaslastest - ilus, onju? :)

Sada tuhat romantikut

Oma pea 30 aasta jooksul olen romantikasse suhtunud kord nii- ja teinekord naamoodi. On olnud perioode, kus absoluutselt kõik on olnud romantiline, eriline, tundeküllane ja kus olen elu ise suurimaks romantikuks pidanud. Siis on jälle olnud aegu, kus kogu jutt romantikast on lausa öökima ajanud oma läilasusega ning kus elu on olnud justnimelt tõestuseks, kui kasutu ja sisutühi romantika tegelikult on. Praegusel hetkel arvan, et teatud hulk romantikat on ilus, kuid oma ratsionaalse loomuga sealt kaugemale ka ei lähe.

Üleeile oli väga tundeküllane päev ja kuigi minu elus on viimasel ajal palju suuri tundeid olnud (abiellumine ja kõik see värk), siis polnud see liiast. Alustasime oma ettevõtmisi Götebori ülikooli botaanikaaiast, hiigelsuurest ja maruilusast pargist. Roheline pidi olema südame värv ja vähemalt minu südant liigutas see küll.

Palju lilli ja aiakujundust:

Tüüpiline Rootsi 19. sajandi mõisahoone:

Ja muidugi - lähivõtted:

Botaanikaaias oli erinevaid sektsioone, kasvuhooned troopilise kliimaga, Vahemere kliimaga, väljas hiigelsuur kiviktaimla, Jaapani aed, umbes miljon Euroopa aeda, puid, põõsaid ja lilled-lilled-lilled.

Daamid Vahemere kliimaga kasvuhoones:

Jaapani aed:

Imeilusad daaliad:

Kõige toredam oli siiski graniidist vaateplatvorm, kust Göteborile ja ümbritsevatele metsatukkadele imeilusad vaated avanesid:

Veetsime aedades umbes kaks kosutavat tundi ja arvan, et sinna minek oli meie linnapuhkusesse just sobilik valik, sest viis loodusele kõige lähedamale. Pärast seda otsustasime aga, et aeg on liikuda kesklinna ja näha ära kuulus Oscar Frederiku kirik, mida esimesel päeval kaugelt silmasime, kuid lähedalt uurida ei saanud. No vaadake seda, päris suur ja uhke teine, või mis?

Kirik oli ehitatud 19. sajandil võtteks eeskujuks suuri Euroopa kirikuid ning nime sai ta Rootsi kuninga Oscar II järgi. Ilus.

Lõunat otsides jalutasime mööda piirkonda ringi. On ikka tunda, et Rootsi on see päris lääneriik oma ilusate majade, puhtalt inglise keelt kõnelevate vanaprouade ja roosipõõsastega tänavate või rõdude ääres. Hästi korrastatud tunne tuli peale, samas vaba nagu nad seal naaberriigis on. Lõdvestunud. Turvaline.

Söögikoht, kus väga maitsvaid bagel-eid sõime:

Edasine päevakord nägi ette paadisõitu Götebori kanalitel. Meenutasime veidi oma Amsterdami reisi, sest sarnane kogemus meil kanalitega oli. Olime küll veidi hilja peale jäänud ja selle tõttu saime teha kaasa vaid pool reisist, aga asjaks seegi. Paat oli mugav ja giid rääkis mõnusalt:

Märkasin paadireisil, kuidas mulle tegelikult ikkagi väga meeldib mööda vett kulgeda. Ehk on asi selles, et pole ammu Tallinn-Helsingit laevaga läbinud? :D Mine tea, aga tunne oli hea. Liuglesime linnast läbi jõesuudmesse, kus meid maha pandi. Siinkohal tahan jagada kahte pilti ühest imeilusast purjekast, kõige suuremast, mida ma varem näinud olen (vist!). Pidi seilama peamiselt Austraaliasse:

No kui uhke??

See punase-valgekirju hoone taustal kannab nime "Lipstick" ja omal ajal üritati see ehitada eriti moodsaks ning eriliseks majaks. Plaanid küll õnnestusid ses osas, et maja sai valmis, kuid eriliseks peetakse selle poolest, et antud imeloomale on antud Rootsi kõige koledama hoone tiitel.

Pärast paadisõitu käisime hotellis, et end õhtuseks suursündmuseks valmis seada. Ees ootas kohtumine superstaar Ed Sheeraniga! Olime need piletid valmis ostnud juba jaanuaris ning ootasime kontserti väga. Maarja ja Kadri jaoks oli see ka esimene suurem kontsert, mina olin varasemalt käinud Triinuga Zürichis Coldplayd kuulamas ning Kristiga Berliinis Radioheadi imetlemas.

Kuna meil olid seisupiletid, siis otsustasime kohale minna mõõdukalt varakult. Otsust me ei kahetse, kuigi kuna Göteboris oli imeliselt ilus ilm, siis selle juurde kuulus ka paras päike, mis pikalt ootajaid veidi häirima võib hakata ja nii juhtuski. Otsisin varju:

Meie õnneks müüdi kontserdil pudelitega vett. Meie kahjuks ei jäetud "turvakaalutlustel" pudelitele korke peale. Maru napakas ikka. :D Proovisime siis olla hästi hoolikad ja mitte vett maha ajada. Lõpuks valasime seda ikkagi meelega nii juustesse kui kraevahele, sest nii palav oli.

Õnnetud näod:

Ed Sheerani soojendajateks olid Jamie Lawson ja Anne-Marie. Mina ei teadnud kumbagi, kuid Anne-Marie kaks lugu tundsin ära küll, üks oli isegi tehtud koostöös ühe minu suure lemmiku Clean Banditiga. Mõlemad esinesid hästi tegelikult, Jamie oli nunnu ja Anne fierce. Aga nagu kõik teisedki kuulajad, ootasime meie ikkagi kogu aeg Ed Sheerani. Ja seal ta oli.

Find Ed:

Ed Sheeran on minu jaoks selline esineja, keda ma tean, aga pole läbi kuulanud, st ma ei tea ta albumeid ja lugusid peast (mitte nagu... Coldplay ja Taylor Swift näiteks :D). Küll aga on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud. Enda üllatuseks pean aga ütlema, et ta on veel parem kui ma esmapilgul arvasin, nii muusiku kui inimesena. Absoluutselt kõik, mida ta rääkis, tuli puhtast südamest, sellist hoolimist ja lahkust ei saa teeselda. Näiteks ütles ta, et this concert is 98% about you guys and 2% about other. Ja kui ma arvasin, et 2% all mõtleb ta ennast, siis rääkis ta hoopis, et 1% on need boyfriendid, kes tüdruku palvel kaasa on tulnud ning teine 1% superisad, kes hoolitsevad, et nende teismelisega midagi ei juhtuks ja kuidas ta tänab eriti just neid kahte protsenti, kes oma aega ja raha ohverdavad samal ajal, kui telekast jalgpall tuleb. Mul tulevad pisarad juba ainuüksi sellele mõeldes. Ja loomulikult rääkis ta ka palju teisi lugusid.

Rahvas armastas:

Terve Ullevi staadion oli täis romantikuid, sest keegi teine küll Ed Sheeranit ei kuulaks niimoodi. Ed on läbi ja lõhki tundeinimene, need sõnad ja viisid, millest ta laule vorbib on pea kõik armastusest, ilusast ja keerulisest, sügavast ja kergest. Tõelisest armastusest. Kõige romantilisem esitaja, keda kuulanud olen. Kogu kontserdi andis ta üksinda, bändi tal ei ole, kasutab salvestamist, et suuremat kõla tekitada. Ta ütles ka publikule, et ärgu muretsegu, makilt midagi ei tule. Kõlas siiski sama puhtalt kui raadios. Oh...

See oli NII ilus kontsert. Ma olen äärmiselt tänulik Maarjale ja Kadrile, et nad mind kampa võtsid. Imeline kogemus ja teeks iga kell uuesti, sest seda õnne on raske sõnadessegi panna. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja meie viimasest päevast kirjutan juba järgmisel nädalal, kui oma nädalavahetuse 30 töötundi tehtud olen saanud. :) Kallid!

Rootsi on tegelikult päris okei koht vol 1

Tere, lugejad! Olen jõudnud omadega Rootsi. See ei ole riik, mis oleks mu Top10 külastamisnimekirjas, ausalt öeldes on mul olnud Rootsi vastu pigem isegi vastumeelsus mingil põhjusel (mis sisaldab endas väsimust Soome-piirkonna vastu, korduvat külastamist ja kuidagi "kulunud" tunnet), aga minu suureks rõõmuks sain eile kinnitust, et siin on ikka päris mõnus.

Loomulikult mängib selles tundes rolli ka tõsiasi, et olen siin koos Kadri ja Maarjaga, mu sõbrannadega ülikoolipäevilt. Maarja oli mu rühmakaaslane ning on praegune kolleeg ning Kadri on tema õde. Kogu see reis oligi nende kahe idee, meil on nimelt ees üks suurem kontserdikülastus, ma olen väga elevil selle pärast.

Õed:

Rootsi on muidugi suur ja lai, aga meie oleme täpsemalt Göteboris. Kus see Gothenburg ehk Göteborg siis on ka? Väike meeldetuletus:

Maarja oli meie seast see tubli, kes oli teinud veidi ettevalmistusi ja varustas meid hulgaliste faktidega Götebori kohta. Näiteks nagu see, et siit on pärit Ace of Base. :D Metropolis elab üle miljoni inimese ja üldse on tegemist Rootsi suuruselt teise linnaga Stockholmi järel. Siit on pärit ka Volvo autod ja Astra Zeneca ravimid. Disaini poolest sarnaneb Amsterdamile, meie eelmisele ühiskülastusele Maarjaga, saad lugeda siit.

Aga kohale me lendasime, sest laevareis oleks ikka liiga pikk olnud. Riiast tuleb Göteborgi otselend ja Maarja ja Kadri Riia lennujaama läksidki, mina alustasin ikkagi Tallinnast.

Vana hea Air Baltic:

Riiga sõites juhtus Maarjal ja Kadril aga nii, et nad kusagilt valest kohast ära keerasid ja peaaegu lennust maha oleks jäänud. Kui juba boarding algas ja neid ikka veel ei olnud, siis ma olin ikka päris mures juba. Õnneks ei pidanud ma üksi tulema, ilmusid teised üsna viimasel minutil siiski kohale. Kaks rõõmsat nägu:

Lend möödus suuremate viperusteta ja ka hotelli jõudsime ilusasti. Olime selleks ajaks omajagu teed maha kõmpinud ja jalad olid väsinud ning hotell rõõmustas meid väga. Näete, kohe nii palju:

Järgmiseks tuli ära lahendada toidumure. Olin selleks hetkeks (kella viieks õhtul) söönud ära kaks võikut ja ühe armetu salati Riia lennujaamast ning nälg oli kallal nii mis hirmus. Otsustasime söögikoha valimise usaldada Maarjale ja viimane võluski välja armsa kreeka restorani 200m hotelliuksest.

Seekord otsustasime pearoogadest loobuda ja tellisime portsu eelroogi nagu fritüüritud feta juust, fritüüritud baklažaan, praetud köögiviljad küüslaugu-jogurtikastmega ning suure portsu erinevaid mökse nagu hummus, oliivikaste, baklažaanikaste jne, mida kõiki leivaga süüa sai. Magustoiduks eriti šokolaadised šokolaadikoogid. Jah, me lausa veeresime sealt välja. See toit oli imehea.

Edasi suundusime linna. Tegime pattu ja sõitsime jälle jänest. Bussijuht oli nimelt öelnud juba tulles, et kui teil rootsikeelset telefonimenüüd pole, siis see nende piletiapp ei tööta seal (?) ja kuna nad bussis pileteid ei müü, siis lubas meil niisama sõita. Rongiga sõites muidugi sama asja jutuks ei tulnud, aga niimoodi me askeldasime, et piletit ei ostnudki. Vb täna? :D

Götebori kesklinn on aga väga kaunis oma majakeste ja parkidega, pildiraamatu vaste sõnale "nunnu". Ilm on soe, päike paistab ja inimesed kannavad valge-sinise triibulisi pluuse. Rootsi.

Göteborgi lehelt lugesime soovitusi, mida teha võiks ja võtsimegi ette külastada ühte soovitatust: kesklinna lilleaeda. Me ainult ahhetasime, tegemist oli niii kena kohaga. Väljas oli roosiaed ja sees suured kasvuhooned. Mul tuli seal selline rahutunne. Ma armastan suve nii väga.

Hashtag Rootsi:

Kasvuhooned meenutasid veidi Tartu botaanikaaeda oma palmide ja kaktustega. Tegime palju pilte. :)

Hotelli tagasi jalutades tegime peatuse jõepervel, ajasime juttu, Kadri helistas koju lapsukestele. Siin on tõesti soe, nii 26 kraadi. Veidi on isegi tunne nagu oleks kusagil Lõuna-Euroopas, aga päikesenurk on teine. Samas on ka kodune tunne, kodune ja soe. Ma arvan, et "soe" ongi eilse päeva märksõnaks. Soe ilm, soe linn ja soojad inimesed. Love life.