Oma pea 30 aasta jooksul olen romantikasse suhtunud kord nii- ja teinekord naamoodi. On olnud perioode, kus absoluutselt kõik on olnud romantiline, eriline, tundeküllane ja kus olen elu ise suurimaks romantikuks pidanud. Siis on jälle olnud aegu, kus kogu jutt romantikast on lausa öökima ajanud oma läilasusega ning kus elu on olnud justnimelt tõestuseks, kui kasutu ja sisutühi romantika tegelikult on. Praegusel hetkel arvan, et teatud hulk romantikat on ilus, kuid oma ratsionaalse loomuga sealt kaugemale ka ei lähe.
Üleeile oli väga tundeküllane päev ja kuigi minu elus on viimasel ajal palju suuri tundeid olnud (abiellumine ja kõik see värk), siis polnud see liiast. Alustasime oma ettevõtmisi Götebori ülikooli botaanikaaiast, hiigelsuurest ja maruilusast pargist. Roheline pidi olema südame värv ja vähemalt minu südant liigutas see küll.
Palju lilli ja aiakujundust:
Tüüpiline Rootsi 19. sajandi mõisahoone:
Ja muidugi - lähivõtted:
Botaanikaaias oli erinevaid sektsioone, kasvuhooned troopilise kliimaga, Vahemere kliimaga, väljas hiigelsuur kiviktaimla, Jaapani aed, umbes miljon Euroopa aeda, puid, põõsaid ja lilled-lilled-lilled.
Daamid Vahemere kliimaga kasvuhoones:
Jaapani aed:
Imeilusad daaliad:
Kõige toredam oli siiski graniidist vaateplatvorm, kust Göteborile ja ümbritsevatele metsatukkadele imeilusad vaated avanesid:
Veetsime aedades umbes kaks kosutavat tundi ja arvan, et sinna minek oli meie linnapuhkusesse just sobilik valik, sest viis loodusele kõige lähedamale. Pärast seda otsustasime aga, et aeg on liikuda kesklinna ja näha ära kuulus Oscar Frederiku kirik, mida esimesel päeval kaugelt silmasime, kuid lähedalt uurida ei saanud. No vaadake seda, päris suur ja uhke teine, või mis?
Kirik oli ehitatud 19. sajandil võtteks eeskujuks suuri Euroopa kirikuid ning nime sai ta Rootsi kuninga Oscar II järgi. Ilus.
Lõunat otsides jalutasime mööda piirkonda ringi. On ikka tunda, et Rootsi on see päris lääneriik oma ilusate majade, puhtalt inglise keelt kõnelevate vanaprouade ja roosipõõsastega tänavate või rõdude ääres. Hästi korrastatud tunne tuli peale, samas vaba nagu nad seal naaberriigis on. Lõdvestunud. Turvaline.
Söögikoht, kus väga maitsvaid bagel-eid sõime:
Edasine päevakord nägi ette paadisõitu Götebori kanalitel. Meenutasime veidi oma Amsterdami reisi, sest sarnane kogemus meil kanalitega oli. Olime küll veidi hilja peale jäänud ja selle tõttu saime teha kaasa vaid pool reisist, aga asjaks seegi. Paat oli mugav ja giid rääkis mõnusalt:
Märkasin paadireisil, kuidas mulle tegelikult ikkagi väga meeldib mööda vett kulgeda. Ehk on asi selles, et pole ammu Tallinn-Helsingit laevaga läbinud? :D Mine tea, aga tunne oli hea. Liuglesime linnast läbi jõesuudmesse, kus meid maha pandi. Siinkohal tahan jagada kahte pilti ühest imeilusast purjekast, kõige suuremast, mida ma varem näinud olen (vist!). Pidi seilama peamiselt Austraaliasse:
No kui uhke??
See punase-valgekirju hoone taustal kannab nime "Lipstick" ja omal ajal üritati see ehitada eriti moodsaks ning eriliseks majaks. Plaanid küll õnnestusid ses osas, et maja sai valmis, kuid eriliseks peetakse selle poolest, et antud imeloomale on antud Rootsi kõige koledama hoone tiitel.
Pärast paadisõitu käisime hotellis, et end õhtuseks suursündmuseks valmis seada. Ees ootas kohtumine superstaar Ed Sheeraniga! Olime need piletid valmis ostnud juba jaanuaris ning ootasime kontserti väga. Maarja ja Kadri jaoks oli see ka esimene suurem kontsert, mina olin varasemalt käinud Triinuga Zürichis Coldplayd kuulamas ning Kristiga Berliinis Radioheadi imetlemas.
Kuna meil olid seisupiletid, siis otsustasime kohale minna mõõdukalt varakult. Otsust me ei kahetse, kuigi kuna Göteboris oli imeliselt ilus ilm, siis selle juurde kuulus ka paras päike, mis pikalt ootajaid veidi häirima võib hakata ja nii juhtuski. Otsisin varju:
Meie õnneks müüdi kontserdil pudelitega vett. Meie kahjuks ei jäetud "turvakaalutlustel" pudelitele korke peale. Maru napakas ikka. :D Proovisime siis olla hästi hoolikad ja mitte vett maha ajada. Lõpuks valasime seda ikkagi meelega nii juustesse kui kraevahele, sest nii palav oli.
Õnnetud näod:
Ed Sheerani soojendajateks olid Jamie Lawson ja Anne-Marie. Mina ei teadnud kumbagi, kuid Anne-Marie kaks lugu tundsin ära küll, üks oli isegi tehtud koostöös ühe minu suure lemmiku Clean Banditiga. Mõlemad esinesid hästi tegelikult, Jamie oli nunnu ja Anne fierce. Aga nagu kõik teisedki kuulajad, ootasime meie ikkagi kogu aeg Ed Sheerani. Ja seal ta oli.
Find Ed:
Ed Sheeran on minu jaoks selline esineja, keda ma tean, aga pole läbi kuulanud, st ma ei tea ta albumeid ja lugusid peast (mitte nagu... Coldplay ja Taylor Swift näiteks :D). Küll aga on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud. Enda üllatuseks pean aga ütlema, et ta on veel parem kui ma esmapilgul arvasin, nii muusiku kui inimesena. Absoluutselt kõik, mida ta rääkis, tuli puhtast südamest, sellist hoolimist ja lahkust ei saa teeselda. Näiteks ütles ta, et this concert is 98% about you guys and 2% about other. Ja kui ma arvasin, et 2% all mõtleb ta ennast, siis rääkis ta hoopis, et 1% on need boyfriendid, kes tüdruku palvel kaasa on tulnud ning teine 1% superisad, kes hoolitsevad, et nende teismelisega midagi ei juhtuks ja kuidas ta tänab eriti just neid kahte protsenti, kes oma aega ja raha ohverdavad samal ajal, kui telekast jalgpall tuleb. Mul tulevad pisarad juba ainuüksi sellele mõeldes. Ja loomulikult rääkis ta ka palju teisi lugusid.
Rahvas armastas:
Terve Ullevi staadion oli täis romantikuid, sest keegi teine küll Ed Sheeranit ei kuulaks niimoodi. Ed on läbi ja lõhki tundeinimene, need sõnad ja viisid, millest ta laule vorbib on pea kõik armastusest, ilusast ja keerulisest, sügavast ja kergest. Tõelisest armastusest. Kõige romantilisem esitaja, keda kuulanud olen. Kogu kontserdi andis ta üksinda, bändi tal ei ole, kasutab salvestamist, et suuremat kõla tekitada. Ta ütles ka publikule, et ärgu muretsegu, makilt midagi ei tule. Kõlas siiski sama puhtalt kui raadios. Oh...
See oli NII ilus kontsert. Ma olen äärmiselt tänulik Maarjale ja Kadrile, et nad mind kampa võtsid. Imeline kogemus ja teeks iga kell uuesti, sest seda õnne on raske sõnadessegi panna. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:
Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja meie viimasest päevast kirjutan juba järgmisel nädalal, kui oma nädalavahetuse 30 töötundi tehtud olen saanud. :) Kallid!
No comments:
Post a Comment