Monday, March 21, 2016

Tallinna Loomaaed

Tavaliselt tuleb mul Tallinna loomaaia peale mõteldes ühe esimese asjana meelde eesti kultusfilm "Siin me oleme" oma käibefraasiks saanud lausega "Kui me Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda..." Kuigi olen siin Tallinnas enam-vähem paikselt olnud juba varsti aasta otsa ja kohvikuid on saadud külastada küll, polnud ma veel kordagi selle aja jooksul loomaaeda jõudnud. Miks mitte teha seda siis ka hoopis kevadel, kui külastajaid on vähe ja saab rahus loomi vaadata?

Tallinna Loomaaias käisin oma õepoja Timiga. Timil oli kaasas tõukeratas, mis teda kiirelt läbi loomaaia viis. Lapsevanematele - tõukekas on väga hea variant, sest tõenäoliselt jääks nendes väikestes jalakestes jaksu veidi väheseks, et tervet loomaaeda läbi jalutada.

Kuigi oleme kevadise pööripäeva ajas, siis ilmad on ikka veel külmad ja väljas olla ning Tallinna tuulega juttu rääkida ei ole just üks mu lemmiktegevusi. Seega olime enamuse ajast soojades majades. Ja soojas mõnusas kohas loomi vaadata on üks mu lemmiktegevusi kohe kindlasti.

Surikaadid taas (Londoni flashback):

Läbi musta klaasi suutis mu uus objektiiv ikkagi selle välja võluda:

Ma mäletan, et väiksena vaatasin alati džungliraamatutest tuukani pilte, nad on ikka metsikult vinged linnud:

Pärast esimest sooja maja läksime kiirelt kohe järgmisesse, kus olid krokodillid, kalad ning veel ahve. Inimestest primaate polnud pea ühtegi. Milline luksus on jälgida koos õepojaga kahekesi, kuidas šimpans turnib köiel ja kuidas alligaator sööb oma söögikest.

Üks mu lemmikpilte sellest päevast:

Tim rääkis juba sissepääsu juures, et tahab krokodilli näha. Mõlemad põrnitsesid teineteist väga arglikult:

Eesti talv on värvitu. Loomaaias on värviteraapia:

Vaatamata külmale jalutasime väljas ka. Kui need sisemajad olid ilusad ja mõnusad ja paistis, et loomadel oli piisavalt ruumi, siis välipuurid olid kõike muud kui need, mis nad olla võiksid. Siinkohal tekkis mul see alatine dilemma loomaaedade külastamisega üldse. Kas see on eetiline? Miks peavad teised elusolendid puuris istuma lihtsalt selleks, et need valged karvadeta ahvid neid vahtimas käia saaksid?

Pisarad tulevad silma:

Jääkarude elupaiga probleem on Tallinna Loomaaias juba pikalt. Õnneks Euroopa Liidu sätted suruvad peale ja loodetavasti saavad polaarmõmmid endale varsti paremad toad.

Suvel oleks see vaatepilt veel jubedam:

Ma saan muidugi aru, et vigastatud loomad ning juba vangistuses sündinud loomad ei suuda enam metsikus looduses hakkama saada ning nende toomine turvalisse kohta on ehk põhjendatud ka. Siiski eelistaksin näha loomi ja linde nende looduslikus elupaigas. Loomulikult oleks siis jälle küsimuseks iseenda turvalisus. Raske elu.

Hall Eesti talv ja Tallinna tiiger Piiga:

Kolmandas soojas majas elasid maod, närilised, jõehobu, ninasarvik, kilpkonnad ja... elevandid!

Jõehobu lillede taustal porgandeid näksimas:

Kilpkonnapere:

Küsisin Timi käest, kas ma võin ta pildid internetti panna. Ta lubas ainult sel tingimusel, kui tema ka minust pilti saab teha:

Kogu külastuse üks vingemaid hetki oli näha, kuidas elevandid õhtuks tuppa tulevad ja kuidas neid pestakse. Selleks on vaja vähemalt kolme inimest:

Vantsu andis kordamööda jalgu, nii armas! Maniküüriaeg:

Tallinna Loomaaia läänevärav on ka nüüd korda tehtud. Sinna on paigutatud lisaks õpperuumidele ka laste loomaaed. Praegu on see siseruumides. Me läksime sinna nii hilja, et ühtegi talitajat me ei näinud ja küülikuid puurist välja võtta ei saanud, aga kitsedele õnnestus ikka pai teha.

Tagasiteel mängisime veitsa pildimängu:

Nii Eesti:

Keegi jättis vist talveks lõunamaale lendamata:

Veetsime loomaaias kokku umbes 3 tundi, suvel läheks vast kauemgi. Olen külastusega rahul. Kuigi ma ei poolda loomaaia ideed 100%, olen ikkagi õnnelik, et mul on võimalik oma elus näha lumeleopardi, jääkaru ja Prževalski hobuseid. Ma olen tänulik, et ainult nelja euro eest saan ma veeta mitu tundi troopilise kliimaga toas ning jälgida korallide vahel mängivaid kalu. Ma olen tänulik, et kogu maailma loodusest on killukesi meie oma Tallinnas ning fakt, et ma kõik mu riided pärast kitsede järgi haisesid, ei vähenda seda rõõmu.

Aitäh, Tallinna Loomaaed. Tulen varsti jälle :)

Thursday, March 3, 2016

Kokkuvõte

Nagu näete, siis on postitustes auk olnud. Ja nagu aimata võite, siis tuli see sellest, et tulime koju ning oleme ajavahest ja muust segadusest veel täiesti sassis. Ville ärkas ühel ööl üles ja mõtles istuma tulles, et üldse aru ei saa, mis hotellis ta nüüd on. Kell 6 tahame ööseks magama minna ja hommikul kell 5 läheb uni ära. Oh, mu kallis keha, kas saaks seda kortisooni juba õigesti nõristama hakata...

Reisi viimane päev möödus meil ilusasti. Kuna lend Amsterdami läks 23.55, siis oli meil tublisti aega, et basseini ääres lebotada ja poodides käia. Kuala Lumpur on ideaalne linn šoppamiseks küll... Me väga palju osta ei viitsinud tegelikult, Ville surfas tehnikakaubamajas ja mina vaatasin moe pärast riideid.

Järgmine kord tahaks katusel olevas infinity-poolis käia, kuigi see oli ka mõnus:

Vaatasin seal oma päevitunud jalgu ja mõtlesin, et hakkan nii väga soojust, päikest ja rohelust igatsema. Ville oli sama meelt. Püüdsime siiski keskenduda kõigele, mis kodus ootas, et nii kurb ei oleks.

Mul on tegemata kokkuvõte Malaisiast. Saan rääkida muidugi ainult Langkawi ja Kuala Lumpuri kogemustest, Malaisia on suur ja lai ja parema "kokkuvõtte" saamiseks võite mõnda Lonely Planeti reisiraamatut lugeda. Siin on minu enda paar mõttekest, mis tekkisid.

Malaisia plussid:

1. Soe. Selle reisi kontekstis ehk triviaalsena tunduv info, aga vaatame asja suuremalt: see on riik, kus aastaläbi on 30-kraadi kandis sooja ja päike paistab. Aeg-ajalt sajab veidi rohkem vihma, aga tänu sellele ei ole tegemist kõrbega, mis toob meid ka järgmise punkti juurde.

2. Ilus loodus. Džunglid, rannad, loomad, linnud, putukad... Okei, randu väga palju ei ole, aga džunglid ongi randadest ägedamad.

3. Sõbralikud inimesed. Moslemid, hiinlased, hindud, keegi ei kohelnud meid kurjalt või ebaviisakalt. Mugav oli olla.

4. Kaupade pähemäärimist on vähe, turistid saavad rahulikult oma turistiasju teha.

5. Kuala Lumpur - ideaalne šopingulinn. Kaubamajasid on nagu halba ilma Eestis ja kõik on odavam, kui meie kodumaal. Kellele sellist tüüpi meelelahutus meeldib, siis laske aga käia.

6. Kõik on võrdlemisi odav. Malaisia on küll kallim kui enamik Kagu-Aasia riike, aga odavam kui Euroopas ikka.

Malaisia miinused:

1. Prügi. Kuala Lumpur oli üsna puhas, aga Langkawi üsna must. Samas, olles näinud Vietnami ja Kambodžat, on prügikogus isegi tagasihoidlik. Eestist tulles on erinevus ikkagi väga suur.

2. GPS ei tööta korralikult. See 20 eurot, mis ma Sygicu peale kulutasin, ei olnud seda raha väärt. Waze oli veidi parem app, aga selleks on vaja internetiühendust.

3. Kuala Lumpuri ebasõbralikkus jalakäijate vastu on lausa totter. Samuti ei ole seal märke, mille järgi orienteeruda. Toomas ütles, et kui teada, kuhu minna, siis on tegelikult lihtne. Me selle tundmuseni veel ei jõudnud.

4. Ühiskondlikud normid ei ole nii vabad kui Euroopas. Jah, ma mõtlen seda alastiolemise ja päevitusriiete asja. See tekitab veidi tunde, et isiklikku vabadust oleks justkui piiratud. Samas külas olles ongi viisakas ennast veidi vaos hoida, eksole?

Mida ma sellest reisist siis kokkuvõttes õppisin? Me kogesime Villega nii palju uut, palju head, tsipa halba, aga kogemused ise on hindamatud. Ma olen väga rahul kogu reisiga ja ka Villele meie puhkus meeldis, mis oli ka üks minu eesmärkidest, kuna mina selle mõtte välja käisin.

Panen kirja mõned asjad, mida arvesse võtta, kui keegi peaks tahtma samat tüüpi reisi ette võtta.

1. Kaasas võiks kindlasti olla: päikesekreem, sularaha (kaardiga maksmine ei ole Kagu-Aasias sugugi nii lihtne kui Eestis), käte desinfitseerimise pudelike, mitu õlgasid katvat T-särki (oma ärapõlenud õlgadega on need hädavajalikud), väike tuttav snäkk (juhuks, kui lõunasöök juhtub kohutav olema), suveriided, ujumisriided, mugavad jalanõud, telefon offline-kaardiga (kui teil see leida õnnestub), sääsetõrjevahend (tundsin õhtuti sellest väga puudust), passid ja viisad ja kõik, mida annab välja printida alustades hotellibroneeringutest ja lõpetades lennupiletitega, reisiraamatud (paarist väiksemast piisab, okei, isegi ühest piisab), mingi kergestipainduv peakate, dušinuustik (võib olla ka mu isiklik kiiks, aga ilma selleta ma hakkama ei saa), meestele kodused žiletid, need hotelli omad on liiga nürid.

2. Kaasa pole vaja võtta: kogu spordivarustust (oh, Saara, kas sa tõesti arvasid, et jõuad igal õhtul veel jõusaali ka minna? Segi peast, ilmselgelt...), dušigeele ja muid pudelikesi, sest need annavad korralikud hotellid ise, talvejopesid (kes Tallinnast, see saab hädapärast talvel ka pusaga taksosse istutud).

3. Reisi planeerimiseks otsi esiteks soodsaid lennupileteid sinna ja siis ehita kõik muu selle ümber, seda mainisin ka varem. Hiina Uusaasta kui asiaatide suurim püha on tavaliselt jaanuari lõpus ja veebruaris ning selle aja sees on turiste palju rohkem, sellega võiks ka arvestada.

4. Enamik viisasid saab internetis ette osta või osaliselt valmis planeerida, seega pole vaja üle põdeda.

5. Ajavahega harjumiseks läheb paar päeva vähemalt, reisi algus võiks olla rahulikum.

6. Kui keegi just khmeri, vietnami või malai keelt ei oska, siis inglise keele oskus on hädavajalik, aga ma arvan, et ka B-tase on juba täiesti okei. Äärmisel juhul saaks ilmselt kuidagi hakkama ka hiina või prantsuse keelega, vähemalt nendes riikides, kus me käisime.

7. Raha läheb reisil alati rohkem, kui esialgu planeeritud, ka Aasias. Kaugemad lennupiletid saab odavamalt vahemikus 500-700 euri edasi-tagasi. 4- ja 5-tärni hotellid maksavad 50-70 euri öö, odavamatest olen näinud ka pakkumisi 30 euri kogu nädalaks. Söönuks saab 3-5 euroga kindlasti. Seega rahasõbralik on see piirkond kindlasti (välja arvatud lennupiletid...) :)

Rohkem mul vist midagi meelde ei tulegi. Eestis on tore tagasi olla, hakkasin nii Eestit kui Euroopat pärast seda reisi kindlasti rohkem väärtustama, aga eks see ongi üks reisi eesmärkidest ka. Ja loomulikult on mul palju-palju inspiratsiooni väga erinevate eluvaldkondade paremaks tegemiseks ning uute reiside planeerimiseks.

Tänuring:

Aitäh kõigile, kes lugesid, laikisid ja kommenteerisid. Te ilmselt ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks see mind teeb, kui keegi ütleb, et ta loeb. Väga suur aitäh!!

Tänan ka ema, kes kirjavigadele tähelepanu pööras!

Tänan Kaidit ja ja Karpat, kes kraami laenasid ja lilli kastsid!

Tänan Erlikest, kes ka raskematel hetkedel mind veidi tagant torkis ja kogu reisi jäädvustama inspireeris!

Väga suur aitäh Liiale ja Ullale, kes kassi hoidsid. Nööp näugus teie järele, kui ta koju tõime...

Kõige suurem aitäh aga Villele, kes on jätkuvalt parim kaaslane nii reisil kui üldse. :) <3

Lõpetuseks, nagu ikka, naljapilte:

Aasias on väga palju igasuguseid väga karme ja kummalisi karistusi:

Kas seda peab tõesti eraldi välja tooma? :D

Osa siltidest on ka lihtsalt sõbralikud soovitused:

Veitsa situatsioonikomöödiat:

Peenemates toidukohtades üritatakse hügieeninõudeid järgida:

Lemmikreklaam. Modern Laundry:

Ja lõpetuseks: kõige kummalisemad andamid Buddhale:

Järgmiste reisideni, sõbrad! :)