Tuesday, August 6, 2019

Pühapäevane Zürich ja kokkuvõte

Tunnistan ausalt, kaks päeva matkamist väsitasid mu päris ära. Vaatamata sellele, et olin öösel maganud ligi 10 tundi, ei ärganud ma täis tegutsemistahet, vaid pigem unistasin massaažist, diivanil lebotamisest ja miskist heast söögist. Olin veel eelmistel päevadel Villele rääkinud, et meie lend läheb alles pühapäeva õhtu, ehk teeme pühapäeval ka väikese matka, mille peale Ville vastas umbes: "Eks vaatame". Villel oli õigus, pühapäeval poleks me mingil juhul matkama jõudnud.

Vaatasin hoopis unelusega Triinu ja Tomi aiakest, valmivaid vilju ning tuules õõtsuvaid rohututte. Olin väsinud, kuid mul oli hea:


Triin ja Tom olid rohkem energiat täis, sest kohale hakkasid jõudma järgmised külalised - Tomi vend ja ta elukaaslane, kes parasjagu Itaaliast puhkuselt tulid ning autoga tagasiteel Rotterdami läbi Šveitsi sõitsid, et Triinu ja Tomiga matkamas käia. Jah, Triin ja Tom läksid samal päeval veel ühele matkaseiklusele! Õnneks ei olnud neil pühapäeval küll päris matkamist plaanis, pigem mägionni valmis minna järgmiseks päevaks, aga esmaspäeval jälle tegid nad vähemalt kaks korda raskema matka kui meie laupäevane. Päris hull! :D

Samas... Vaadete nimel.


Kui Tomi venna ja ta elukaaslasega tutvutud, siis otsustasime, et läheme veedame veidi aega jõe ääres, kuni nad end sisse seavad. Triin tuli meiega, tegime intensiivse eestikeelse arutelu igasugustel huvitavadel teemadel. Lõpuks rääkisime nii palju ja nii põnevatest asjadest, et ujuma ei jõudnudki. Samas pole hullu, niisama lahedas hipsterõhkkonnas tšillida oli ka ülimõnus. Jõime veel limpsi/õlut ja sõime friikaid - täiuslik pühapäev.


Ma olen nii õnnelik, et Triin mu sõber on. Me oleme olnud sõbrad juba üle 20 aasta ja kuigi vahepeal oli mitmeid aastaid, kus üldse ei näinud, tunnen nüüd, et sobime nii hästi. Isegi siis, kui kuid ühtegi sõna ei vaheta, jätkame alati sealt, kust eelmine kord pooleli jäime. Triin inspireerib mind oma avatuse, rõõmsameelsuse, suurepäraste teadmiste ja oskustega. Iga kord õpin midagi uut - ülilahe!


Käisime ka poodides. Võinoh, käisime raudteejaamas, kus mõni pood lahti oli. Šveits on selles suhtes ikka Lääne-Euroopa, et pühapäeviti kuhugile supermarketisse vms kohta ei lasta, ka müüjad tahavad puhata. Ainuke erand ongi raudteejaam, kust kõike sobivat leida võib. Samas, mitte just päris kõike, Ville tahtis ühte musta inglise teed, mis talle Triinu soovitusel meeldima oli hakanud, aga seda ei leidunud. Küll aga oli seal palju šokolaadi... Ikkagi Šveits, onju?


Ja muidugi, saiakesed:


Ja siis oligi aeg kõigiga hüvasti jätta. Need neli päeva olid täis ilu. Iga kord Šveitsis olles mõtlen, et peaks ikka tihedamini külas käima - see koht on nii tore! Ja inimesed ka...

Meie tore matkaseltskond:


Meie lend Villega läks kell 19.00. Ei teinud sama viga, mis eelmine kord ja läksime õiges peatuses maha. :D Eelmine kord ma ju ootasin teist terminali vm ja lõpuks sõitsin kuhugi väikekülla välja. Oh, mind... Zürichi lennujaam on tegelikult väike ja mingitest eraldi terminalidest siin loomulikult juttu ei olegi. Kahjuks pole ka juttu otselendudest Eestisse, kuigi Zürichis elavad eestlased on vastavasisulisi palveid eri lennufirmadele edastanud - ei tasu ära. Sel korral lendas meiega Zürichist Eestisse üks vanem paar ja üks naine.

Peatse kohtumiseni, ilus Šveits!


Nende teiste eestlaste osas oli lennujaamas üks tobe seik ka. Mina seal rääkisin Villele igasuguseid totakaid lugusid, mis isegi trükimusta ei kannata ja mingi hetk, kui selgelt liiga kaugele olin läinud, punastas Ville ning üritas mulle kehakeeles selgeks teha, et kõrval istuvad eestlased. Hahahaha... Pärast vanem härra tõusis püsti ja soovis "Ilusat lendu!" Sarnaseid lugusid on nii palju kuuldud, aga no ise peab ikka järgi proovima selle piinlikkustunde, muidu ei õpi.

Sõin lohutuseks Swiss Airlinesi šokolaadi, mida nad lennul jagasid:


Frankfurtis oli nii kiire, et mul tõmbas kõhu krampi, kui väravasse jooksime. Õnneks jõudsime. Ei tahtnud üldse jälle kusagil Frankfurdi räpakas hotellis ööbida. Koju jõudsime hilja, aga rahulolevatena, sest reis oli ju ikkagi olnud imeline. Väga tore vaheldus tööle ja armsale, kuid siiski lamedale Eestimaale. 


Mida siis sellest reisist ka õppida võib?

1. Euroopas on kõik kohad lühikese lennureisi kaugusel ja ka 4-päevane puhkus õigustab end igati. Rohkem sarnaseid ettevõtmisi!

2. Matkamine ja loodusreisid rõõmustavad nii keha kui meelt. Jaapan oli tore oma erilisusega ja New York lahe oma sipelgapesa-siblimisega, kuid Šveitsi mägede vastu need ei saa. On vähe kohti, kus tunne NII suur on, taevas nii kõrgel on ning elu täielik nauding tundub. Šveitsis lihtsalt on kohe omamoodi energia - ilus, luksuslik, samas lihtne. Jah, Šveits meeldib mulle jätkuvalt väga palju.


3. Šveits on ka jätkuvalt luksuslik oma hindade poolest. Lennpiletite eest maksime 221 eurot inimene, mis on päris okei hind. Aga mis seal kallis on, on toit. Väljas söömas käies tavalise buffeelõuna eest on jumala keskmine maksta 40-50 eurot kahepeale. Tallinnas saaks selle eest mitu käiku. Köisraudtee hind esimesel matkal edasi-tagasi läks Villega kokku umbes 115 eurot, teisel päeval oli päevapilet umbes 43 eurot per inimene. Õlle hind baaris/kohvikus on umbes 6-7 eurot pudel. Kallim kui Soomes! Me oleme ülitänulikud, et saime Triinu ja Tomi juures ööbida, nende lahkus säästis meile ikka omajagu raha.


4. Kui plaan Šveitsi matkama minna on, siis võiks kaasa võtta sobiliku varustuse: nii lühikesed kui pikad püksid (igaks juhuks, ilma ei tea), mingi tuuletõkkega jakk, päikesekreem, päikeseprillid, puhv või paar puhvi (Triin näitas, kui kasulikud need on - nii sallina kui mütsina), normaalsed matkajalanõud (meil on Ecco omad juba mitu aastat kasutusel, oleme väga rahul), kindlasti müts kui puhvi ei ole, joogivesi ja snäkid. Ma olin mitu asja maha unustanud, Triin laenas mulle korralikult varustust, ilma milleta oleks päris raske olnud.

Ville Triinu laenatud puhvi kandmas - päris cool, onju? :D


(Vahemärkusena lisan, et absoluutselt kõikidel piltidel selles postituses näen ma enda meelest väga tobe välja, aga kuna teised pildilolijad on ilusad, siis elan üle. Vaadake te ka mööda. :D)

Ja nüüd ei olegi muud, kui tänuring:

1. Triin ja Tom muidugi. Aitäh öömaja, varustuse, kogu korralduse (Triinu valitud matkad ikkagi!), autojuhtimise, toredate vestluste, mõtlemapanevate küsimuste ja hommikusöökide eest. Jääme neid päevi meenutama tänulikkuse ja rõõmuga. Ja kordame varsti jälle. Loodan väga, et kiiremini, kui 3 aasta pärast! 

Mina ja Triin. Mina jälle totaka näoga, loomulikult. Ville tegi mu üle kõvasti nalja selle mütsi pärast, et ikka kõrvakesed sees ja... Aga see oli nii hea müts, Tomi surfimüts, ja mu kõrvad tõesti ei põlenudki ära ning päikesepistet ei saanud ma ka. Seega - mida iganes, nagu mu vanaisa ütles - ma ei tulnud mägedesse väljanäitusele, tulin matkama! 


2. Frode, kes hoidis kodu ja kassi. Mida me küll ilma sinuta teeks...

3. Ema, kes kindlasti üle lugedes kirjavigu leiab. :D 

4. Kõiki lugejaid ja laikijaid ja kommenteerijaid! Internetis on halb üksi ringi tuiata, teiega koos on palju lõbusam!

5. Ja muidugi - Ville. Mu hea kaaslane nii orus kui mäeharjal, nii päikeses kui vihmas. Ma armastan sind kogu südamest ja olen nii õnnelik, et nüüd sai koos ka Šveitsis käidud. 


Loodan, et teie suvi on läinud sama edukalt ning et seiklusi jagub selleks aastaks veel. Minul, võin etteruttavalt öelda, jagub kindlasti! Blogijutud jätkuvad juba paari nädala pärast. :)

Kallid!

Saara

Sunday, August 4, 2019

Elu parim matk

Jah, pealkiri ei peta. Ilma naljata - Triin ja Tom viisid meid eile matkale, mis on parim, kus siiani käinud olen. Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski teine matk pole olnud nii ilus, võimas, füüsiliselt sobiv ega ka nii hea ilma poolest. Eile oli täielik unistuste matkapäev Šveitsis.


Saime eile varem kohale kui üleeile, peamiselt selle tõttu, et sõit oli lühem - umbes 40 minutit maalilist mägedevahelist kruiisimist. Kell 12.00 olimegi kohal ja valmis seiklustest. Siis ei teadnud me Villega veel üldse, kuhu läheme ja mida näeme. Triin oli meil keelanud isegi pilte vaadata! Väga hea mõte, kusjuures. Üllatus oli täielik.

Nagu Šveitsis ikka, sõitsime mäest üles elektri abil. Seekord viis meid poolele teele funikulöör - mööda mäekülge jooksev raudtee. Stoos, mis on selle koha nimi, kuhu matkama läksime, on kuulus oma eriti-eriti sirgjooneliselt tõusva funikulööri poolest. Maailma kõige järsem sõit! Seda kabiinis olles muidugi ei tunne, sest silindrid, kus inimesed seisavad, keeravad end vastavalt gravitatsioonile. Mõnus leiutis!


Sellega ülesminek veel ei lõppenud. Kuna Stoos on talviti suusakuurort, siis on sinna ehitatud ka palju tõstukiradu. Matkajatele on tõstukid sama head, kuna ilma nendeta peaks üle 1000 meetri taas ise tõusma. Tõstukiga sõitsimegi täiesti mäeharjale. 

Kamp:


Ja vaated taevasse tõusmisest (no kui lahe see oli...):



Kohale jõudes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Selline vaade?? Mäehari, mõlemal pool org ja siis taas mäed. Päike ja pilved, vahel meie pea kohal, siis meie ümber, kuigi viimast oli eile väga vähe. Ma olin täiesti sõnatu.


Meie tore matkaseltskond:


Ja muidugi - lehmad:


Pärast vaate nautimist hakkasime mööda matkarada edasi minema. Ega vaate nautimine seal ei lõppenud muidugi. Matkasime ja ahhetasime ja pildistasime ja matkasime ja ahhetasime ja pildistasime... Vahele rääkisime natuke filosoofilist juttu, pidasime äriplaane (:D), kadestasime Triinuga teineteise elusid ja siis jälle naersime kõvasti olukorra tobeduse peale. 


See on täiesti nagu filmist...


Matka raskuse kohta võib öelda, et enamuses ei olnud väga raske. Niimoodi mäe harjal me sammusime, vahel väikesed tõusud ja siis väikesed langused. Mõni hetk puperdas süda veidi rohkem, kuid siis tasandus pulss ära. Muide, Hedi, kui sa seda lugema juhtud, siis ole tänatud matkatehnika õpetamise eest, ma järgisin Su juhtnööre ja tõesti oli kergem! Näiteks 4 tundi kestva matka jooksul jõingi ainult 200ml või midagi sellist, tegin väikeseid samme, lukustasin põlvi. Ja jaksasin! Iga asja jaoks on ikka õige tehnika, ka matkamise. Võiks ehk isegi öelda, et eriti matkamise. 



Mida kaugemale kõndisime, seda ilusamaks läks. Päikesekreemi olime juba autos peale pannud, aga vammused ajasime mingi hetk seljast. Aeg-ajalt kandsin Tomi laenatud mütsi, et pea üle ei kuumeneks. Sellel olid veel sellised head "kõrvad", mille üle Ville naeris, sest ma nägin naljakas välja, kuid kuna tegemist oli surfimütsiga, siis kaitses ta tõesti väga hästi päikese eest. Kahjuks õlad põlesid mul ikkagi natukene ära, oleks pidanud seda SPF 50+ tihedamini peale kandma, mägedes on päike intensiivne.



Matka kõige raskem osa oli selle lõpp. Triin oli mult enne juba küsinud, et kas 400 meetrit tõusu lõpuosas on okei ja ma arvasin, et jaksan ikka. Jaksasingi! Kuigi jah, ega hingeldama võttis küll, isegi väga väikeste sammudega liikudes. Müts päästis mu ja ma olen tänulik ka matkakeppide eest, mille Triin ja Tom lõpus mulle ja Villele andsid. Mul tegelikult jalalihased hakkasid selleks ajaks üsna väsima, kepid pakkusid lisatoetust. Oleks isegi endale ostnud koju, kuid käsipagasisse neid teravaid tokke võtta ei saa ja nii otsustasime, et ei veel. Siin elades ostaks endale kohe.

Matka lõpuosa, tulime sealt mäest alla ja siis sama palju taas üles:


Üles jõudes lihtsalt istusime murul ja puhkasime. Triin ja Tom ütlesid, et nad teevad tihti pärast matka väikese 20-minutilise uinaku murul ja siis alles lähevad tagasi. Mõistan täiesti. Telefon näitas pea 15 000 sammu tegemist, mis polegi nii suur number, kuid tõustud korruseid oli 100. Kujutage ette oma väsimust, kui 50-korruselise maja otsa kõnnite ja siis tagasi ka. Puhkus murul kulus meile väga ära.


Vaated olid muidugi priimad ka lõpus. Need sinised järved... Õigemini nägime ühe järve erinevaid soppe, järveks oli Lucerne. Purjekad liuglesid vaikselt mööda rohesinist vett, tuul sasis juukseid ja eemalt kostus lehmakellade helinat. Me ei olnud üksi, jagasime seda hetke päris mitmetega, sest vabal päeval inimesed armastavad ikka matkata, kuid see ei seganud meid. Triin ja Tom ütlesidki, et kui saaks veel paremini, siis võiks rahvast vähem olla. Ma leidsin, et pärast Jaapanit on kõik okei.


Selleks ajaks olid meil kõhud väga tühjad. Olime küll matkal snäkke söönud (Snikersid, müslibatoonid, hapud kommid ja munad - jah, Triin ja Tom armastavad matkal kodust kaasa võetud keedetud mune süüa), kuid kellaaeg oli juba pärastlõuna ning vähemalt minul andis kõht endast juba korinaga märku. Tom oli tubli ja võttis salati, me teised sõime pastat. Suur töö oli ometi tehtud! Triin tutvustas meile makaronirooga, millele õunamoosi peale pannakse - kohalik tavatoit. Väga imelik kombinatsioon, aga omamoodi hea ka. Harjumatu, kuid kui siin elaks, siis ilmselt harjuks ära. Pärast kugistasin järgijäänud moosi koos magustoidu-jäätisega alla.

Matkade algus- ja lõpupunktis on šveitslastele väga tihti kohvikud/restoranid:


Siis oligi aeg alla tulla. Olime põlenud, väsinud, kuid õnnelikud. Mõtlesin ikka, et no on õnnistatud inimesed need šveitslased (ja Triin ja Tom) - mäed siin samas, üks matkarada ilusam kui teine. Mis arvate, kui tihti te käiksite matkamas, kui selliseid võimalusi jalaga segada oleks? Triin ja Tom rääkisid, et ega šveitslased iga nädalavahetus küll ei käi. Eks kõik hea muutub ükskord tavaliseks, kui see pidevalt kestab... Samas on matkamine ikka selline meditatsioon. Kogu olemus läheb avaramaks, uusi mõtteid tuleb nagu seeni pärast vihma, elu saab suurema tähenduse. See lihtsalt on see mägede võlu. Arstid võiksid vabalt "mägede teraapiat" välja kirjutada.


Koju jõudes olime ikka täiesti kutud. Meil oli veel mõtteid teha ühte koma teist, kuid mina vajusin voodisse paari tunniga kell pool kümme õhtul. Ville käis veel teistega nende lahedat elektriratast proovimas, mis tõesti superäge välja näeb, ja oli tagasi tulles nii rõõmus ja elevil, et unest polnud juttugi, samal ajal soikusin mina juba poolunes. Triin oli ka väsinud. Lõpuks läksidki Tom ja Ville kahekesi baari paari õlut võtma ning juttu ajama ning meie jäime koju.

Ville ülilaheda Meijs-rattaga (võite lähemalt uurida nende kodulehelt):


Mina aga nägin und. Mägedest, loomulikult.

Saturday, August 3, 2019

Muutuv ilm, püsiv meeleolu

Mis on esimene asi, mille peale mõtlete, kui Šveitsi nime kuulete? On need turvalised pangad, uhked kellad? Äkki luksusautod või Šveitsi punane valge ristiga taskunuga? Või on need hoopiski Alpid ja mägikülad? Minu jaoks on tõsi kindlasti viimane variant. Pole Šveitsi ilma mägedeta.


Ja kui juba on sellised mäed ja rohelus ja mägikülad, siis on raske tulla Šveitsi ilma, et neid külastaks. Kodus pole sellisest lõbust halli haisugi. Jah, võime ronida sinna Rummu karjääri otsa ja imetleda sama sinist vett, kui Šveitsis, aga tegelikult pole ikkagi päris see. 

Seega, jah, matkamine - kohustuslik tegevus Šveitsi tulles. Ka varasemalt olime mõlemal reisil Triinuga matkanud ja need olid imeilusad päevad. Nüüd olime neljakesi ja sõitsime matkama autoga - Triinu ja Tomi üliägeda valge BMW-suksuga. Kogu autoreis, muide, imetlesin viimaseid tehnikavidinaid, millega see auto varustatud oli nagu näiteks esiklaasile jooksev ekraan, mida ainult juht näeb, käeliigustusi lugev kaamera, millega saad ilma nuppe puudutamata taustamuusikat vahetada jne. Ütlesin Triinule ja Tomile ka, et iga kord, kui ma Triinule külla tulen, olen tutvunud uute tehnikaimedega ja lootsin sellelt reisilt sama. Eesmärk saavutatud!


Autosõit läks meil tegelikult oodatust kauemaks, sest koht, kuhu minna tahtsime, oli tugeva pilvkatte all ning ilmaapp näitas, et sajab tunde. Eks oleks läbi saju ka hakkama saanud, kuid no milleks... Triin otsis meile sujuvalt uue sihtkoha, mis küll üle tunni aja kaugemal oli, kuid kui seltskond on hea, siis autosõidud meeldivad vist meile kõigile. Vaatlesime seda imekaunist Šveitsi maastikku, mägikülasid ja smaragdrohelisi järvi, seda kõike soojast ja kuivast bemarist. Ei vahetaks matka vastu vihmasajus. :D


Koht, kuhu lõpuks välja jõudsime, oli Interlakeni piirkonda kuuluv Grindelwald (hehe, nagu Harry Potteris, onju? :D). Peamiselt on tegu luksusliku puhkekohaga, mida suures osas eelistavad araablased ja asiaadid. Neid oli tänavatel ka omajagu liikumas. Triin ja Tom ütlesid, et nad pole pikka aega nii palju araablasi näinud kui eile. Meie aga otsisime endale parkimiskoha, panime matkajalanõud jalga ja asusime köisraudtee poole teele. Ilm oli palju külmem, kui arvasime ja ma olin väga tänulik, et Triin mulle lisavarustust laenas nagu soe vest ja puhv.

Ville andis ka sooja:


Köisraudtee on siin tavaline viis üles mägedesse saada. Muidugi võiks need 1100m esmalt omadel jalgadel üles turnida ja siis matkaradadele asuda, aga no kuulge... Me pole terasest. Pigem olime kõik neljakesi üsna mõõdukas vormis, kui nii võib öelda ja seega oli köisraudtee vägagi vajalik.


Sõit kestis kokku 25 minutit, selle jooksul jõudsime mitu korda pilvedest sisse ja välja sõita, vaateid nautida ning pre-matka snäkke mugida.


Kuna aga kell oli selleks ajaks juba 13.00, siis otsustasime, et snäkid ei ole piisav ettevalmistus matkamiseks ja nii me lõunale läksimegi. 16 eurot per inimene saime tomatipasta mulle, friikartulid Triinule ja traditsioonilised Šveitsi kartulipannkoogid Tomile ja Villele. Coca-cola zero ei puudunud samuti laualt, mu truu sõltuvuskaaslane...


Selleks ajaks, kui söönud saime, olid vahepeal hajunud pilved taas tagasi ja matka alustasime täielikus udus. No ikka mitte midagi polnud näha. Kaugelt kostusid lehmade kellad ning mingi aasia keele kõma, milles teisi matkajaid rääkimas võis kuulda. Kusagil majakeses mängiti popmuusikat. Mul oli tuju imehea - kõht täis, värske õhk, ilmselt olin veidi eufoorilinegi, sest hapnikutase oli tsipake langenud selle 2100 meetri kõrgusel, kust matka alustasime. Jah, tuju oli imehea.


Pilvi oli tõesti omajagu ja umbes 15-20 minutit kõndisime vihmas. Aga see tuju alla ei tõmmanud, kuna tasapisi hakkasid ka pilved hajuma ning maastik muutus aina suursugusemaks. Ahh... See kõik on nagu filmis!


Lehmakari pikutas kaljunukkidel. Kuidas nad oma kogukate keredega nii osavad ronijad on, mul pole õrna aimugi. Ja need kellukesed kaelas... Peab ütlema, et kellukeste koha pealt on mul vastastikused tunded, olen seda varemgi maininud. Ühelt poolt hiiglama romantiline, see kellahelin on lausa meditatsiooni vääriline ja kindlasti on sellel ka mingi praktiline väärtus, aga no vaese lehma nahas küll olla ei tahaks. Ühtegi sammu ei saa ilma kellata astuda. Veitsi tüütu, te ei leia?


Kui oma 50-minutilise matkateekonna lõppu jõudsime, tuli päike välja. See oli see hetk, kus tuli tõeliselt suur tunne peale. See rohe-roheline muru ja sini-sinine järvevärv ja valged lumelaigud ja ilus helesinine taevas ja õnnelikkude nägudega sõbrad - päeva tipphetk kindlasti! Vaikus. Ilu ja vaikus. Ega sellises keskkonnas polegi väga sõnu, mida ütelda.



Kui pilvi poleks olnud, oleksime saanud nautida kaunist suursugust mäevaadet, 4000m kõrged mäed järvest peegeldumas. Vähemalt selliselt oli tehtud reklaamfoto. No mis seal ikka, me siis nautisime niisama ilusaid mägesid ja tegime oma reklaampilte.


Enne tagasitulekut käisin kohalike vetsudega tutvumas. Sellisesse maastikkusse sobivad hästi mägimajad kuivkäimlatega, onju? Vähemalt see on see, mida eeldasin ja arvan, et sama eeldavad enamik eestlasi, oleme ju tihti maal kasvanud, kus jooksvat vett ei ole. Minu eeldused osutusid šveitslaste jaoks ilmselt liiga matslikeks, sest kuigi järve äärt kaunistasid paar mägimaja, oli neisse sisse ehitatud väga korralikud plaaditud seintega tualettruumid, kust ei puudunud ei vetsupaber ega jooksev vesi. Nii sürreaalne kogemus. 

Tagasiteel oli ilm palju parem, päike vaheldus pilvetutsakutega ja nii me heas tujus mööda matkarada sammusime. Omajagu aega läks muidugi pildistamisele... Te ilmselt mõistate, miks. 




Teeraja lõpus (ehk siis tagasi alguses), oli lõpuks pilvede seest välja tulnud ka skywalk ehk siis kivikamakate külge ehitatud kaljutee, kust "paremaid vaateid" nautida sai. Minu meelest sai seal küll "nautida" ainult ebanormaalselt kõrget adrenaliinitaset ning minu puhul ilmselt ka pissi püksis, kui ma poleks poole pealt tagasi keeranud. Taaskord sama jama, mis Tahkuna tuletornis - miks peab see põrand läbi paistma? Veel suurema adrenaliinilaksu jaoks? Te olete sõltlased, ma ütlen. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes nii arvas ja pärast 25 meetrit proovimist keerasime me Triinuga jalapealt ümber ja läksime tagasi. Poisid said nautida imelist teekonda läbipaistva põranda ja isegi läbipaistva rippsillaga, mille all kuristik kaikus. Tänan, ei.

Tom ja taevatee algus:


Minu tehtud pilt turvalise põrandaga kohvikust - pole paha, onju?


Enne köisraudteega alla sõitmist tegime Triinuga ära oma traditsioonilise matkaselfi ning nii mõnedki muud pildid. Tahaks kõike ju koju võtta, aga ei saa. Pildid ja mälestused on ainukesed, mis jäävad, ühed toetamas teisi.



Lisaks piltidele ja mälestustele jääb ka suur tunne. Kuidas teistmoodi tundagi selliste mägede taustal? 


Tagasiteel olime vaiksed ja päevaga rahul. Tom ja Ville magasid vahelduva eduga, meie Triinuga rääkisime reisimisest, elust, olemisest. Nii palju sarnaseid kogemusi, nii palju erinevat... Ideaalne kombinatsioon enesearenguks. Jutu taustaks liikusid aknaklaaside tagant mööda mäed, kosed, külakesed ja smaragdrohelised järved. Triin sõidutas meid turvaliselt tagasi koju.

Selle idüllilise matkaga päev küll veel ei lõppenud. Algas teine suur emotsionaalne tipphetk. Kes seda blogi esimesest reisist lugenud on, teab, et aastal 2012 käisin ma suurel 7 nädalat kestval reisil, millest 3 veetsin Californias. Päris pikalt ööbisin Susani ja Bruce'i juures nende imekaunis majas, pikemalt saab LA seiklustest lugeda siit. Nad võtsid mind lahkelt oma hoole alla, sõitsime ringi ning nägin nende juures, kuidas päris ameeriklased elavad (no Susan on tegelikult filipiino, aga see selleks). Õppisin nende juures väga palju! Olen väga mitu korda tahtnud tagasi minna, aga märkamatult on möödunud 7 aastat ja Californiasse pole peale paaritunnise layoveri sattunud. Nüüd aga olid nad terve perega Euroopat külastamas ja meil õnnestus kokku saada siin samas Zürichis. Olime leppinud kokku, et õhtustame Viadukt-nimelises restoranis. Teate, mu rõõm oli suur, väga suur. Siiani mäletan seda aega LA-s soojusega südames, see sama soojus tuli lausa lainena peale, kui neid nägin. Poisid on juba nii suured, aga Susan ja Bruce on täpselt samasugused - head ja targad, lahked ja naljakad. Me veetsime eile tunde vesteldes sellest seitsmest aastast, oma eludest ja olust. Me oleme Susani ja Bruce'iga nii sarnased. Bruce on elektriinsener, Ville elektroonikainsener, Susan peaõde kirurgiakliinikus, mina arst ja kõik need muud asjad. Oleme mõlemad Susaniga veel ju tädid Timile, mu õepojale, keda nad elus esimest korda Roomas kohtasid, kui Saskia ja Tim neid sinna vaatama sõitsid. Nüüd oli meil veel rohkem, millest rääkida.

Ma olen rahul, ma olen nii rahul!