Tuesday, December 4, 2018

Uksed

Eile oli meie viimane täispikk päev Mauil ja Havail üldse. Päris mitu inimest on küsinud, et kas oleme kurvad, et ära peab tulema? Ma ei oskagi sellele väga vastata. Osaliselt kindlasti - pole paremat ilma, ilusamaid mägesid, sinisemat ookeani, puhtamaid randu ja kerguserohkemat õhkkonda.

Teisalt jälle on asju, mida igatsen. Tahaks näiteks kodutoitu: müslit, mis ei oleks nii magus, musta leiba, borši, Soome külmutatud Marrakeshi einet ja kõige rohkem - Värskat. Siis teiseks tahaks ise kodus süüa teha (uskumatu, aga tõsi), siin on ikka selline pigem väljas söömine ja tegelikult ei kulutaks poolt päeva sellele, et süüa vaaritada. Eile käisime isegi hommikust oma kodukohvikus Rannapomšis söömas.

Ville vaatab meela pilguga mu pannukaid, ei tea, kas kahetses oma omletivalikut?

Lisaks igatsen veidi küünlasära ja... Pimedust. Jah, just, pimedust. Ma peaaegu, et ei julgenudki siia seda kirja panna, aga panen ikka. Ma igatsen pimedust. Sellist sooja, hubast, jõulutuledega pimedust. Veidi hirmutav on, et ma ei saa seda järgmised kolm kuud doseerida, vaid pean kallama kanistrist, kuid no mis teha... Laeme siis oma sisemised patareid täis, et soojus südames püsiks. :)

Eile alustasime taas rannaga. Olime plaaninud veeta oma viimase päeva vees ja Ville tahtis veel surfama minna. Sõidutasin meid pooleldi kimades Paia randa, oli taaskord minu sõidupäev. Lahe ikka vahel autoga sõita. Üldiselt sõidab meil küll Ville, aga mul on hea meel, kui vahel vahetust teeme, saab Ville ka mägesid vahtida ning mina tuusalt ringi kimada. Eks ilmselt kui iga päev kiire kabrioletiga sõidaks, tüdineks ka ära, aga õige ongi nautida, kui hetk käes. Nagu ütleks üks mu suuri eeskujusid Esther Hicks: "Honey, would you buy me this car? It would make me so happy for the afternoon."

Paia rannas olid lained väga suured. Villel kohe silm säras, mina otsustasin randa kullipilguga merd jälgima jääda, kui Ville laintesse hüppas. Otsustasime siiski, et sinna pikemaks ei jää. Ville surfioskused on alles algtasemel ja mina ei oleks ka ilma lauata neist lainetest paanikahoota läbi minna, seega piirdusime 15-minutilise peatusega, kus Ville vette hüppas ja mina kaldal närve rahustasin.

Järgmisena läksimegi Cove randa, kus ka paar päeva tagasi käisime. Laineid polnud põhimõtteliselt üldse, aga see-eest puhus päris tugev tuul. Läksime mõlemad SUPiga merele ja meid saatsid surfipoe müüja hoiatused, et me ettevaatlikud oleksime ja kaldast liiga kaugele ei triiviks.

Tuul oli üllatavalt tugev ja tekitas kohe ristlaine, millega tasakaalu hoidmine eriti keeruline oli. Ville kukkus nii mitu korda sisse, et ma ei jõudnud lugedagi. :D Ta oli kauem püsti ka, mina ikka istusin või põlvitasin, kui asi "ohtlikuks" läks ja kordagi sisse ei kukkunudki. Siiski oli tegemist päris hea trenniga, lõpuks lausa veeretasin end ise vette, sest maru palav hakkas.

Lebopäev:

Mul on siin viimastel päevadel väike nohu peale tulnud ja otsustasi pärast märjaks saamist, et lähen kaldale puhkama. Ville andis mulle aga oma aeru (mõla??) ja läks laia SUPilauaga laineid püüdma. See tal ka õnnestus ja sai isegi ühe päris pika sõidu. Villele on see surfamine ikka väga meeldima hakanud siin olles.

Lõuna tuli vaevaliselt, sest me polnud taaskord söögikohta valmis vaadanud, kuid nälg näpistas juba METSIKULT. Oi, see hangry ikka segab meie elu vahel päris korralikult. Me pole viimasel ajal snäkke ka kaasa tassinud, kuidagi nii kodune on olnud. Õnneks ravib itaalia pitsa kõik näljast tingitud haavad ning lahendab mured. Vahel tahaks olla lõvi, kes vaid korra või kaks nädalas sööma peab.

Edasi otsustasime sõita Lääne-Mauile, et puhkusele korralik punkt panna ilusa päikeseloojangu ja ehk mõne rannagagi. Maui kuurortkeskusest, Lahainast, läbi sõites nägime inimesi pühapäevaõhtust ostlemistuuri tegemas, hulgaliselt suveniiriputkasid ja "raseeritud jää" müügipunkte. Armas külake.

Ranna leidsime ka. Kaanapali rand on mitmeid kordi hääletatud maailma kaunimaks. Kes see küll sellist tobedat võistlust korraldab ja kes need kvalifitseeritud hääletajad on, ei ole loomulikult teada, aga sellise mõttega esikoha saanud rannas jalutada pole paha.

Rannas tuli kohe suur armastusetunne peale. Mis oleks see reis ilma Villeta? Kuigi Havai päike jääb siia, siis mu oma päikene tuleb ikka kaasa. Väga klišee, eksole? Aga mis seal ikka! Nii on, nagu elu käib.

Jalutasime rannas ja tegime plaane. A ja B ja C... Vähemal kaks neist said ikka kuidagi Havaid sisaldama, meil on vist sõltuvus. :D Peamine küsimus oligi, et kas tulla siia tagasi või ei? Üks hetk Ville rannas surfareid vaadates ütles, et äkki ikka tuleks? Eks see pähkel jääb meile pureda järgmiste kuude jooksul. Eelmised Havai piletid ostsin ära 3 kuud pärast eelmist reisi. Saab näha, kas suudame kiusatusele vastu panna.

Jah, see reis on olnud imeline. Hea meelega elaks pool aastast siin. See pimedam pool siis. Teeks muudkui nalja ja... :D

Aga pole hullu, kodu ja pere ja sõbrad ja meie armas kassike ootavad. Uksed sulguvad, uksed avanevad...

Sunday, December 2, 2018

Oo, ookean...

Nagu eile mainitud, siis ärkasime äratuskellaga. Hehe, tegelikult plaanisime tõusta, silmad läksid ikka lahti kell 6.40. Ei tea, kaua siin peaks olema, et normaalselt kell 9 tõusta? Ilmselt kuid... Samas kell 7 tõusmise vastu mul ka tegelikult midagi pole, kui isegi südatalvel sirab päike juba varastel hommikutundidel taevas ja ümbritsev näeb välja niimoodi:

Nagu näha on see mere pealt tehtud pilt. Käisime täna vaalu vaatlemas! Otsustasime Villega, et edaspidi ei jäta me ühtegi võimalust kasutamata, sest see on lihtsalt uskumatult äge tegevus.

Paat, millega läksime, kuulus MTÜ-le nimega Pacific Whale Foundation. PWF on tegutsenud juba 38 aastat, seal töötavad uurijad ja muud loodussõbrad, organisatsioonil on hulgaliselt toetajaid ja partnereid üle kogu maailma. Kogu turistiraha läheb looduskaitsele ja -uurimisele. Mul on nii hea meel, et nendega minna saime. Kell 9 algaski sõit ja kestis kokku 2 tundi. Ütlen kohe ära, et vaalasid oli näha küll!

Rentisime binokli ja saime Villega väga head kohad - kohe paadi ninasse. Kogu meeskonnaga ja teiste sõitjatega jälgisime pingsalt merd ning otsisime vaalade põhimärke: vee purskamist, veest väljahüppeid ja saba peksmist. Vaalaliik, keda otsisime, oli küürvaal. Inglise keeles humpback whale. Tegu on väga suurte isenditega, kellel pikkust 12-16 meetrit ja kes kaaluvad 25-30 tonni. Kui Vikipeedia avate lingist, siis näete, kui väikene on inimene nende kõrval. Üsna reisi alguses nägimegi eemal suuri veepahmakaid - vaal oli kohal!

Meil oli kõvasti õnne. Kuigi ametlik valavaatlushooaeg algabki detsembris, oli täna ikkagi esimene detsembri päev ja esimene päev ka, kus PWF oma väljasõite alustas. Esimesed küürvaalad tulevad Havai vetesse küll juba oktoobris, aga suurem osa on kohal jaanuaris-veebruaris. Eelmisel aastal samal päeval ei näinud vaalaotsijad ühtegi isendit... Meie aga nägime küll! Suur vaalaskala hüppas veest välja, puristas õhku ning vehkis uimega. Täielik National Geographic hetk ja mul jälle suu kõrvuni. Zoomiga objektiivi meil kaasas polnud, seega võite vaala suuruse ise juurde mõelda. Hüppaja:

Ega paadiga väga lähedale minna saagi, seadus näeb ette, et maksimaalselt 100 jalga ehk umbes 30 meetrit. Havai veed on looduskaitse all ja see on ainuke looduskaitseala, mis on pühendatud küürvaalale. Vaalad tulevad Havai vetesse Vaikse ookeani põhjaosast, et soojades vetes paarituda ja poegida. Siin pole ka neile ainukesi kiskjaid mõõkvaalu (orcasid), kes poegi jahiks. Miinuspoolest - Havai vetes pole jällegi süüa, seega kauaks nad siia jääda ei saa. Emased kaotavad niigi kogu 3000 miili läbimise, sünnitamise ja imetamisega ligi kolmandiku oma kaalust - kuni 10 tonni! Nende elu Havail kestabki mõned nädalad, et siis tagasi põhjapoole minna. Hehe, nagu meie Villega!

Väga rõõmsad vaalavaatlejad:

Suur hüppav küürvaal ei jäänud päeva ainukeseks vaalavaatluseks. Pärast mõningaid otsinguid nägime veel kahte nunnukest. Nemad küll ei hüpanud, vaid liuglesid rahulikult vett puristades ringi.

Mõelge taaskord suurus juurde:

Jah, oleks tahtnud neid lähemalt näha. Eks kunagi tuleme tagasi ja läheme tuurile, kui tipphooaeg käes. Samas ei tasu kurta - nägime ikkagi küürvaalu... Elu on äge! Oleme sel reisil juba viite vaala näinud ja see aasta on üldse vaalarohke olnud, sest ka Madeiral nägime kohe päris mitmeid, muu hulgas kašelotti! Tänulikkus valdab mind üleni. Kaks tundi merel olid hästi veedetud.

Tegin mööduvast paadist tagasiteel pilti - päris kobe katamaraan, kas pole?

Pärast seda mõlkus meeles vaid "söök-söök-söök". Tuul ja päike võtavad oma. Ja mis arvate, mis lõunaks sõime? Ikka burgereid. Koju tulles ei taha ma vist kuid ühtegi burgerit ja dieetkoolat näha. Täna tuli tegelikult lausa boršisupi isu. Samas burgerid olid tegelikult head, kurta ka ei saa.

Pärast sööki oli tuju kõvasti parem ja hommikune naeratus naases oma kohale.

Sõitsime randa, mida kiitis Lonely Planet - Big Beach. Kord päevas peab mehe ju ujuma ka viima. Naeratamine ja naermine jätkus samuti täies hoos. Naersin kõhu kõveraks, kui Villele pika jutu maha rääkisin sellest, kuidas keegi oli kunstküüne liiva sisse unustanud ja siis üritasin seda talle pükste peale asetada. Ville hüppas eemale ja mina lõkerdasin, kui küünekujulist merekarpi näitasin. Ville siis jälle ei saanud naeru pidama, kui ujuma minnes mulle seletas, et selles rannas pole vesi nii soolane kui mujal ja mina, keel suust väljas, kohe proovima asusin. Blondiin 100%.

Kõige koomilisem oli aga hetk, kui me mõlemad taamal asuvat liivakuju silmitsesime. Mina nägin seal tantsivat havai naist hulaseeliku ja suurte tissidega, aga mida nägi Ville? Ville nägi inglise teleseriaalist tuntud käpiknukku konn Kermitit. Minu naise tissid olid tal Kermiti silmad. No tule taevas appi! :D Olen täiesti kindel, et tegu oli hula tantsiva naisega. Ville on absoluutselt veendunud, et keegi suvatses Maui randa Kermiti kujundada.

Ujumise ja naermise järel otsustasime siiski veel ühe vaatamisväärsuse läbi käia - Maui Ookeanikeskus. Veidi tobe tundus küll ookeani ääres elades ookeanikeskust külastada, aga võtsime seda kui hariduslikku projekti ja lootsime, et saame targemaks.

Ookeanikeskus oli tõesti ilus. Nad olid ehitanud suure korallibasseini ja aknad selle ümber, et kalade tegevust jälgida. Kalu nad vahetasid, see tähendab, et aeg-ajalt lasid osad tagasi vette ja siis püüdsid jälle uusi. Tegelikult oli tõesti harukordne võimalus normaalses keskkonnas kalu lähemalt vaadata, mida muidu vaid vilksamisi läbi snorgerldamismaskide nägime.

Angerjakollektsioon oli võimas:

Samuti avaldasid muljet erinevad krevetid ja molluskid ja värvilised korallid:

Hariduslik komponent oli täitsa tuntav, õppisime uusi asju, mida oma audiogiididelt kuulsime ning kinnistasime vanu. Siin näiteks ainult Havail elutsev väike sini-kollane puhastajakala, kes puhastab isegi hai hambaid ilma, et hai teda ära sööks. Kõrval üks Butterflyfishidest.

Havai keel on minu meelest imeilus - puhtad häälikud, sarnane eesti keelele. Aga mis on havai keeles "kala"? Edaspidi hakkan tuusadele poistele ja tüdrukutele kõigile "kala" ütlema.

Kuigi Suurel Saarel pakuti tuuri raidega öösel snorgeldama minna, siis me seda siiski ei võtnud. Öine pime ookean - palun ei... Seetõttu oli tore, et neil ka mõned raipoisid selles hiigelbasseinis olid ja rahu annab teadmine, et raid saavad varsti ookeani tagasi.

Ja see ookeanitunnel...

Äge laupäev oli. Täna, pühapäeval, on meil aga viimane täispäev selles kaunis saarestikus 12 000 kilomeetrit kodust.

Saturday, December 1, 2018

Jälle laisk reede? Pigem ei!

Saime täna kodunt liikuma umbes kell 12.00. Sellist asja pole enne juhtunud... Esimestel päevadel hakkasime liikuma ikka 7-ajal juba. Mis me siis hommikul tegime? Absoluutselt mitte midagi ehk siis laisklesime niisama, surfasime netis, olime koos. Ausalt öeldes kulus see meile täiesti ära, kuigi veidi ikkagi puges hinge see tunne, et äkki me raiskame aega ja laiskleme liigselt? Oh, neid vanu mustreid. Oleks ma vaid teadnud, et pärast näen seda:

Ville oli hommikul tegelikult asjalikum kui mina, lisaks pannkookide tegemisele käis ta ka autoteeninduses alarmi kohta uurimas. Nende ainus küsimus oli, et kas tahame uut autot? No mis seal ikka, võib ju kah. Nagu naksti pidigi Ville hüvasti jätma meie valge Ford Mustangiga.

Ega ta väga kurb ei olnud, sest vastu sai hõbedase Chevy Camaro, kah päris kobe auto:

Kell 12 oma Chevyle hääled sisse ajasimegi. Ville muidugi kimas täiega, kiirendas nagu vana rullnokk kunagi. Tundsin ennast justkui trofeenaine kõrvalistmel - roosa pluus, päiksekad ja mis kõik veel. Ainult botoks oli huultest puudu ning kunstküüsi polnud. Säh seda elukest...

Puud teel meenutasid, mis päriselt tähtis on ja trofeenaise tunde üle ainult naersin.

Sõidusuuna olime seadnud matkaraja poole. Valisime päeva tegevuseks just matkamise, kuna homme ja ülehomme on taaskord "vesised" päevad ning matkamine kulub siia vahele ära. Oli hea mõte, kuigi ka vigu sai tänase raja peal tehtud.

Meie rada nimega Waihe'e Ridge Trail oli kokku 5 miili ehk siis 8 kilomeetrit ja tõusu oli ligi 520 meetrit. Vaatamata sellele, et reisiraamatu põhjal oli tegu lihtsa matkaga, millega saavad hakkama ka lapsed ja üksinda matkajad, ei olnud see meie jaoks sugugi mitte lihtne matk ja kindlasti kõige raskem matk üldse, mis sel reisil tehtud on.

Mis selle matka siis nii raskeks tegi? No esiteks see, et alustasime teekonda, kui päike enam-vähem lagipähe paistis ja kuumust jagus küllaga. Selles 30-kraadises õhus 2 tundi järjest mäkke tõusta ei ole üldse mitte naljaasi. Teiseks olime kaasa võtnud liiga vähe vett, kokku liitri. Ma oleks juba üksi kaks liitrit sisse kaaninud selle kuumuse ja südametreeninguga. Pulss oli kogu aeg laes. Mõtlesime korduvalt, et äkki ikka ei lähe lõpuni... Eriti tulid need mõtted, kui nägime järgmist mäge, kuhu teekond viis:

Pärast saime teada, et see ei ole sugugi meie lõppsihtpunkt. Mul on tunne, et osa matkast sai teoks ainult tänu sellele, et üks daam mulle poole matka peal ütles: "Ära muretse, vaid 10 minutit veel." 10 minutit my ass. Neid minuteid oli vähemalt 40. :D Aga hea oli, et ta nii ütles, sest muidu poleks ma lõpuni minna jaksanudki.

Särgita, loomulikult, sest kuumarabandus ohustas igast küljest:

Ville higistas nagu... Loom. Tõesõna, vaadake, kuidas nokamüts oli läbimärg, eriti see nokaosa. Kuidas saab inimene noka nii märjaks higistada??

Jep, vett oleks pidanud mitu korda rohkem olema. Aga me tegime selle siiski ära - jõudsime tippu. Olime täiesti läbi ja tänasime jumalat, et Ville ühe banaani kotti oli pistnud, sest selle banaani toel elasime üle järgmise poole matkast, mis, nagu arvata võite, oli allamäge. Aga enne mõned tipupildid:

Vaated olid tõesti ägedad, need mäed on müstilised ja võimsad ja inspireerivad. Viimane pole öeldud pelgalt suusoojaks - mul tõesti tuli erinevaid (häid) mõtteid sellel rajal. Kusagilt filmist kuulsin, et iga kord, kui mäge ületame, sünnime justkui uuesti - saame targemaks. Loodan, et selles mingi tõetera on ja me ei saanud ainult lihasvalu.

3 tundi rajal ei läinud kiiresti, kohe üldse mitte, kuid ilusad olid sellegi poolest. Ilusad ja väga väsitavad. Pärast koju sõites hüppasime bensukast läbi - võtsin seekord suhkruga pepsi ning väikese krõpsupaki, mille hetkega sisse kallutasin, nii suur oli soola- ja magusapuudus. Ville ütles, et tema spordijook oli nagu "vesi kuumale kerisele". Pudel sai tühjaks kahe minutiga.

Edasi otsustasime koduranda jahtuma minna.

Kodurand on siis see rand, kus asub ka meie AirBnB korterelamu. Sõitsime sinna muidugi autoga, sest jalgsi kõndimiseks oli meil täpselt null energiat. Tegin rannas üle pika aja yin joogat - venitasin väsinud lihased korralikult lahti. Pärast läksin ujuma ja ookean oli nii hea.

See ei jäänud päeva viimaseks ujumiseks. Ka meie kortermajal on bassein, mida me enne vaadanud ei olnudki. Sulpsasin ka sinna korra sisse, sest vesi tundus soe ja mõnus. Ville mängis samal ajal verandal peesitava kassiga, nii temalik. :)

Mina, vesi, palmid ja lennuk:

Krõpsupakist õhtusöögiks ei piisanud ja edasi seadsime sammud Lonely Planeti poolt soovitatud restorani, millel nimeks Beach Bum BBQ - lahe nimi, onju? Väiksed pomšikesed said seal vegeburgeri, ribid ja elavat muusikat kuulata. No teeb ju tuju heaks:

Söögipilti kah!

Laisast reedest tegime seekord siis kohe päris tugeva mitte-laisa reede. Eks näis, mis homme toob. Esimest korda on meil siin saarel äratuskell!