Thursday, February 28, 2019

Viis soovitust turistile Tallinnas

Oi, mul on reisiigatsus peal. Tahaks NII väga juba seiklema minna. Olen aastatega aru saanud, et 3 kuud on kõige pikem aeg, mil suudan olla ilma reisimata. Pärast seda tekib selline igatsus, et hoia ja keela. Veedan oma aega teiste reisiblogijate jutte lugedes, enda vanu pilte vaadates, uusi plaane tehes... Praegu ongi mul siin jälle kolm reisi, mida plaanida ja muudkui uurin ja puurin erinevaid võimalusi. Nõu küsin tavaliselt inimestelt, kes ise sama kohta külastanud on. Te teete ka nii? Oleks ju loogiline küsida hoopis kohalikelt, kes seal samas elavad, kuid ma olen ikkagi arvamusel, et turistilt-turistile antud info on väärtuslikum. 
Miks nii? Toon ühe näite. Kuigi ma kasvasin Tartus, siis minule Tartu arhitektuurivaatamisväärsus - raekoda - mingit pinget ei paku. Koolitee viis läbi raekoja platsi 9 aastat ja no mis seal enam vaadata on? Suudlevaid tudengeid oskaks une pealt ka järele imiteerida. Turistide jaoks on see aga midagi, mida kindlasti näha. Kui mult küsida soovitusi, kuhu Tartus minna, siis pigem soovitaks mõnda spaad või restorani... Kah väärtuslik info, kuid ilmselt mitte see, mida turistid sooviksid. Minu autentne Eestis elamise kogemus on seda muidu teravat turistisilma nüristanud. 
Kuid nüüd, Eesti sünnipäeva ajal, mõtlesin, et proovin ikkagi mingi ägeda nimekirja kokku panna. Otsustasin, et selleks peaks olema "5 turistile sobivat kogemust Tallinnas". Tallinn ei võrdu kindlasti mitte kogu Eestiga, kuid tõsi ta on, et turiste käib Tallinnas tunduvalt rohkem kui mujal Eestis. Kui siis keegi turistist tuttav peaks soovitusi küsima, mida Tallinnas teha või näha, siis ehk oskan paremini vastata. Minu nimekiri on järgmine. 
1. Tallinna vanalinn

Jah, eestlase jaoks on see klišee, aga pole mõtet salata - Tallinna vanalinn on Eesti kõige kuulsam "turistiatraktsioon". 1,1 ruutkilomeetril võib leida 800 aasta jooksul ehitatud erinevaid ehitisi alustades kirikutest lõpetades väravatega, mis pakuvad silmailu nii külalistele kui kohalikele. Ajaloolased on väitnud, et tegemist on kõige paremini säilinud keskaegse linnaga Põhja-Euroopas. 1997. aastal lisati Tallinna vanalinn ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. 

Väga suur osa Eestit külastavatest turistidest tulevadki Tallinna ju ainult päevaks. Astuvad hommikul Tallinkilt või mõnelt muult laevalt maha ja õhtul naasevad oma merehotelli. Ega siis palju teha jõuagi - jalutamine, lõuna, paar suveniiri ja ongi aeg otsas. See aeg Tallinna vanalinnas veeta on minu meelest siiski hea mõte. Vanalinna tänavad võivad haiseda, kuid need on ilusad sellest hoolimata. Jõulude ajal saab külastada jõuluturgu, nädalavahetustel näeb raeplatsil tihtipeale etendusi või kontserte. Ma ise olen ikka vanalinnas jalutamist nautinud kui vähegi ilma on. Tavaliselt liigun kuhugi restorani või kirikusse või Mustpeade majja kontserdile, kuid paar aastat tagasi ajasime Villega näiteks niisama Pokemone taga. Mõnus! Seega jah - see esimene koht, mida Tallinnas soovitada on minu meelest vanalinn. Kes tahab, võib võtta ühe neist hulgalistest giidiga tuuridest, kes tahab, saab niisama ringi lonkida ja keskaegset arhitektuuri nautida.


2. Tallinna Teletorn


Kui turist jääb Tallinna juba kaheks päevaks, siis Teletorni soovitaksin kindlasti külastada. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks, teletornist näeb väga kaugele - sealt näeb ära nii mere kui metsa kui kogu Tallinna. Seal kõrgel saab päris hästi aimu, milline see Tallinn ning Eesti siis päriselt on. Näeb meie ajalugu Nõukogude Liidus, sest Lasnamägi ei jää märkamata, näeb ära, kui väike on Euroopa 6. väikseim pealinn ning saab nautida rohelust, mida pakuvad meie arvukad metsad. 

Teiseks on see minu meelest hea võimalus tutvuda Eesti taasiseseisvumisega. Teletorn oli ikkagi 1991. aasta üks võtmekohti ning praegune püsiväljapanek hõlmab jutte ka sellest osast. Lisaks saab platvormi kohal olevas kohvikus lõunat süüa ja kes julge on, siis suvel ka turvarihmadega kinnitatult teletorni ääre peal jalgu kõlgutada - ikkagi elamus omaette! Kesklinnast on see küll omajagu kaugel, aga ka see on tegelikult pluss - turistid näevad, kui odav on Eestis telefonirakenduse abil tellitud taksoga sõita! 


3. Üks hea söögikoht



Kindlasti võiks söögikoha soovitusel lähtuda enda kogemustest. Mina toon siinkohal välja oma lemmikud. Kõige uhkema söögikogemuse osaliseks olen saanud Noa restoranis peakoka saalis Villega meie ühist aastapäeva tähistades. 11-käiguline menüü oli lihtsalt uskumatu. Ja need veinid... Ma ei imesta, miks see koht aasta-aastalt Eesti parima restorani tiitli saab. Toidud olid kui kunstiteosed, teenindus laitmatu, interjöör moodne, aga hubane. Ainuke mure - jah, see on ikka päris kallis lõbu. 11-käigulise söögikorra eest tuleb maksta 89 eurot ja sobiv veinivalik on 79 veel juurde. Aga ausalt - see ongi väärt igat eurot. 
Kes aga vegantoitu eelistab (nagu mina enamuse ajast), siis võtab teid lahkel käel vastu näiteks Vegan restoran V või Vegankohvik Inspiratsioon - mõlemad väga mõnusad kohad vanalinnas, kus maitsev taimne toit saab lausa uue tähenduse. Vegan restoran V on veidi uhkem koht, kuhu tuleb kindlasti laud broneerida, kuid Inspiratsioonis on hea niisama tšillida ja sõpradega juttu ajada. 

Magustoit Vegan restoran V-s:


Mida ma veel soovitaksin, oleks Telliskivi Loomelinnakus süüa. See on juba palju rahakotisõbralikum koht. Seitsmeka eest saab päris uhke lõunapakkumise, keskmine pearoog jääb igas kohas alla kahekümne euro, pigem sinna 15 kanti. Ja restorane, mille vahelt valida, on palju. Seal on mehhikopärane La Tabla, ilus ja modernne Trühvel, mõnusalt hipsterlik F-hoone, üks ketikohvikutest Reval Cafe, india toitu saab Lendavas Taldrikus, industriaalne Kivi Paber Käärid võlub interjööriga. Lisaks leidub Telliskivis Muhu leiba, La Muu jäätist, käsitööõlut ja mida kõike veel. 



Telliskivi Loomelinnak ei ole muidugi ainult söögikoht ja seega turistile justkui "kaks kärbest ühe hoobiga". Telliskivis on väga palju kultuuri, kontserte, väikeseid disainpoekesi. Kohe juures on Balti jaama turg. Selle piirkonna külastamine on kogemus omaette. Kui Vanalinnas on meie uhke keskaegne ajalugu ja kesklinnas tänapäeva modernsus, siis Telliskivi näitab, et lisaks kõigele uhkele oleme me ka lihtsalt inimesed, kes armastavad mängida ja õlut juua ja ilusaid asju osta. Lihtne ja mõnus. Selle tunde pärast Telliskivi soovitaksingi. 



Tallinnas on tegelikult muidugi väga palju erinevaid kohti, kus söömas käia. Vahepeal mõtlesin isegi, et ehk peaks neid blogis tutvustama. Kas oleksite huvitatud, kallid lugejad? Ma küll eriline toidugurmaan ei ole, aga õhkkonnagurmaan kohe kindlasti. 

4. Spaa

Eesti on spaariik ja pole raske arvata, miks. Üle kolmandiku aastast on ilm pigem halb ja sellisele külmavaresele nagu mina ongi ainukeseks lohutuseks kodune voodi või üks nendest paljudest toredatest spaadest, mida Eestimaalt leida võib. Ja kuigi neist vaid väikene osa asub Tallinnas, siis turistile soovitaksin ühte Tallinna spaadest sellegipoolest. 



Mina ise olen Tallinnas ja ümbruskonnas külastanud Laulasmaa spaad, Viimsi spaad ja veekeskust ja vastavatud Mustamäe Elamuste Keskuse 21+ spaad. Nendest kõige parem on just see vastavatud Mustamäe Elamuste Keskuse 21+ spaa. Tõepoolest, ka pilet on üsna krõbe (nädalavahetusel ikkagi 35 eurot inimese kohta), kuid seest leidub türgi saun, tavaline aurusaun, mudasaun, soolasaun (koos erinevate lõhnadega kehakoorijatega), aroomisaun, soome saun, jaapani vann, mullivann, õuevann jne jne. Kokteilid on mõistliku hinnaga. Üks parimaid osasid on muidugi see, et lapsi ei ole - keegi ei karju, keegi ei hüppa selga, inimesed puhkavad ja mõnulevad rahus. 

Pildil Laulasmaa spaa:



Kes aga lastega on, siis Laulasmaa spaad olen mina ikka nautinud. Seal on ka lastebasseinid ja kuigi tegelikult on tegemist väiksema spaaga, siis tegevust leidub nii suurtele kui väikestele. Ainult jah, Laulasmaale peab see turistikene kuidagi kohale ka saama. Või siis tõesti minna Viimsisse torudest alla laskma, lapsed on kindlasti sillas. Laulasmaast olen teinud ka eraldi postituse, see on siin

5. Rabamatk

Olen väga suur rabamatkafänn. Olgu suvi või talv - rabad on ikka ilusad. Minu meelest on rabad ka heaks võimaluseks turistile Eestimaa loodust tutvustada - lauge maa, kidurad taimed, rabalõhn - milline elamus! Vaikus, laukad, rohelus. Tean, et näiteks Viru rabasse korraldatakse turistidele ekskursioone ning juurde räägitakse lugusid meie ajaloost ja traditsioonidest. Viimane kord, kui Viru rabas käisime, sattusime ühe grupiga samal ajal rajale ja täitsa põnev oli endalgi kuulata. Ideaalne viis kuidas pool päevakest Eestimaal veeta. 


Kuid siiski, Tallinna kõige ligipääsetavam raba on Pääsküla raba. Pääskülast leiab nii vaatetorni, matkarajad kui vaikuse. Minu meelest on Pääskülas isegi rohkem vaikust kui Viru rabas, sest viimase ääres jookseb siiski Tallinn-Narva maantee ja taustaks kostuvast veoautode mürinast (vaiksest, aga siiski) ei pääse ükski külastaja. 



Pääskülla pääseb lausa ühistranspordi või taksoga ning seal matkamiseks võiks varuda umbes 2 tundi. Testisime just sõpradega paar nädalat tagasi ära - ka talvel on seal imeilus. Soovitan kõigile. Tallinna lähedal olevatest rabamatkaradadest olen pikemalt kirjutanud siin



Ma arvan, et kui turist näeb Tallinna vanalinna, vaatab meie lamedat metsarohelist riiki veidi kõrgemalt Teletornist, sööb maitsvat toitu, naudib spaad ja rabade vaikust, siis võib juba täitsa rahul olla ning öelda, et ta on päriselt Eestis käinud. Kui oleks rohkem aega, siis loomulikult, Tallinnast välja on ainuke lahendus - saared, metsad, Tartu, Pärnu, Narva ja väikelinnad. Kui see aga ei õnnestu, siis saagu seda Eesti maitset Tallinnastki. Kas nõustute?

Thursday, January 10, 2019

Minu reisimise TO GO

Need Havai reisi olid nii mõneski mõttes sarnased - mõlemad tekitasid tunde, et olen kodus. Olen kodus Eestis ja olen kodus Havail. Kodutunne oli nii hea, et tõesti pärast sellist reisimist ei oskagi millestki uuest unistada. Enam ei tundunud huvitav ei Aasia ega Austraalia, ei Aafrika safarid ega Machu Picchu varemed. Tahtsin ainult kodus olla - kas siis Eestis või Havail.

Nüüd kui kuu aega tagasitulekust möödas on, on uued sihid seatud. Uute sihtide seadmisega tekkis mul aga hoopis uus tunne - kogu maailm on valla! Õigemini see ei olegi ju midagi uut, samasugust tunnet olen tundnud varem ka, kuid Havai reisid kuidagi varjutasid selle minu jaoks mingiks ajaks. Nüüd aga on see taasavastatud uus energia vallutanud mind tervenisti ning põnevustundega südames kirjutan siia järgmist nimekirja - mida ma maailmas kindlasti näha ja teha tahaksin?

"Kõike," oleks lühike vastus. Proovin siiski 10 kõige suuremat soovi välja valida. Ütlen kohe, et järjekord pole oluline, nii detailseks ma minna ei oskakski.

1. Uus-Meremaa. Ma tahan näha neid mägesid ja rohelust ja kliima vaheldumist ja haruldasi linde-loomi. Tahan jalutada kõige puhtamatel tänavatel. Tahan külastada "Kääbiku" muuseumi, kuigi ma pole just eriline LOTRi fänn (st meeldib, aga mitte väga palju). Tahan vaadata lambaid muru söömas, taustaks lumevalged mäed. Tahan näha kiivisid ringi jalutamas. Tahan imetleda maooride rahvatantsu. Tahan Erikaga pubis õlled teha ja vanu aegu meenutada. Tahan Villega roadtrippida nagu meile ikka teha meeldib. Tahan matkata-matkata-matkata.


2. Hiina. Mingil kummalisel kombel olen ennast viimased paar aastat ikka ja jälle Hiina peale mõtlemast leidnud. Hiina on küll ilmatuma suur, kuid on mõned asjad, millele ma mõtlen rohkem. Näiteks sellele, et tahan näha hiigelsuuri linnu täis inimesi, kes minu jaoks kõik samasugused välja näevad. Tahan tutvuda kultuuriga, mis on 5000 aastat vana. Tahan külastada muuseume, näha terrakota-sõdalasi, näha Suurt Hiina Müüri. Tahan näha mägesid ja maastikke, eriti Zhangjiajie National Forest Parki. Tahan kaubelda turul väikese hiina daamiga. Tahan süüa hiina toitu Hiinas.


3. Mehhiko. Ühel aastal oleksime me peaaegu Villega Mehhikosse läinud, olime valmis vaadanud marsruudi ja sooduspiletid, ainult, et sooduspiletid lõppesid otsa enne kui me nendeni jõudsime. Marsruut ja plaan on aga ikka veel alles ning südames ka. Nimelt - meid ootavad ilusad-ilusad rannad, iidsed püramiidid džunglis, suurepärane toit, hispaaniakeelne väga väljendusrikas muusika, kaunid rahvariided, sõbralikud inimesed. Ville saaks surfata ja mina tunda tunnet, mis peegeldub Carlos Castaneda raamatutes, mis kindlasti mu jaoks üheks lemmiksarjaks on.


4. Jaapan. Jaapanit olen tahtnud külastada tõesti juba väga ammu. Mul on lausa vaja näha Tokyot ja Kyotot ja inimesi-inimesi-inimesi. Tahan näha uut modernset tipptehnoloogilist inimeste konglomeraati ja samal ajal külastada kõiki neid ilusaid templeid. Tahan näha tänaval kõndivaid animeriietes tüdrukuid ning ka traditsioonilisi rõivaid kandvaid naisi. Tahan juua teed ja süüa õhtusööki rätsepistes või põlvitades madala laua tagant. Tahan külastada Hiroshimat. Tahan jalutada bambusmetsas ning teha Nara pargis hirvedele pai. Tahan laulda karaoket. Tahan süüa sushit. Jah, Jaapanit ootan ma väga!


5. Usbekistan. Alates sellest, kui nägin pilte Samarkandist, ei suuda ma seda mõtet enam oma peast välja saada. Kui ilusad võivad need sini-kullased mustrid olla? Lõpmatult ilusad ja seda pean küll oma silmaga näha saama. Lisaks tõmbab mind kohutavalt tugevalt asjaolu, et ma Kesk-Aasiast nii vähe tean. Hiinast ja Mehhikost ja Uus-Meremaast on ikka filme nähtud ja mingigi ettekujutus on olemas, aga Kesk-Aasia on palju kaugem, kuigi füüsiliselt lähemal. Vahel loen Susanna blogi ja harin end Lähis-Ida ning Euraasia mandri kohta laiemalt, kuid ausalt öeldes olen ma ikka üsna teadmatu ja seda viga tuleb parandada.


6. Austraalia. No kes saaks ära öelda koaaladele ja kängurutele ja Uluru "kivile"? Kes saaks ära öelda lapsepõlve turvatundele "Kodus ja võõrsil" näol? Kes saaks ära öelda surfamisele ja kõikide nende sõpradega kohtumisele, kes parasjagu Austraalias on? (Okei, väga palju enam ei ole, aga mõni ikka - Liivika ja Roel näiteks) Kes saaks ära öelda kirjutamast oma lemmikblogijale ja küsimast võimalust teha perepilte? Oh, Austraaliakene... Rääkisin siin ükspäev ühe 30 aastat vanema kolleegiga, kes muidu väga eestimeelne on, kuid Melbourne'i kohta ütles, et kui talle antaks võimalus, siis koliks Kohe. Pean selle tunde järgi kontrollima. Austraalia on üks koht, mille kohta ma olen päris kindel, et seda kindlasti lähima 5 aasta jooksul külastatud saab. Okei, võib-olla ka kümne. :D


7. Brasiilia. Kui mul keskkoolis raskemad ajad peale tulid, siis millegi pärast vaatasin ma lohutuseks ikka Brasiilia pilte. Tegin neist isegi desktopi kollektsiooni, vaheldusid teised iga 30 sekundi tagant. Unistasin sellest, kuidas tuukanit kohtan ja kuidas rannas jalutan ja kuidas sambakarnevalil mitte sambat tantsida osates ikka kaasa tantsin, kuidas mängin kitarri ja jalutan džunglis ja naudin uut kultuuri. Jobim mängis keskkoolis vahetpidamata kõlaritest oma armsat muusikat ning peab tunnistama, et kuulan seda praegugi tihtilugu (selle peale avasin Spotify ja vajutasin play). Oh, milline kodutunne. Brasiilia, tulen su juurde.


8. Tai. Mul on vaja käia Bangkoki templites ja ära näha kogu kuld ning lamavad ja mittelamavad Buddhad. Loomulikult igatsen ma odava Aasia tänavatoidu järele, puuviljade lõhn ning maitse on seal hoopis teistsugused. Tahan veelkord kogeda paadireise nagu Langkawil sõites mängiste kaljude vahel keset türkiissinist vett. Pean külastama Valget Templit ja sööma palju litšisid. Tahan teada, kas mulle meeldib Tai sama palju kui Kaarlile ja Kaidile, kas naudin Bangkoki sama palju kui Toomas. Tahan teada, millest teised sõbrad ja tuttavad räägivad, kui Taid kiidavad!


9. Kanaari saared. Kõige lähedasem sihtkoht Eestile, mida kindlasti külastada on vaja. :D Ma tegelikult pean seal käima selle pärast, et näha, kas see on sobiv koht, kuhu talvekodu luua. Tenerifel elab näiteks väga palju eestlasi ja nii mõnigi tuttav veedab seal talved. Isegi Mallukas elas kuu aega Tenerifel! Piltide pealt tundub samuti, et on mägesid, on päikest, on ilusat ookeani. Kuid olgem ausad, ega õiget maiku ikka suhu ei saa enne, kui pole ise käinud. Ma tegelikult kaalusin sinna ka pulmareisile minna, kuid Madeira jõudis ette. Mul on isegi üks AirBnB välja vaadatud, kuhu ma niiiii väga minna tahaks, tõesti, salvestasin isegi pildid arvutisse. Mitte ükski teine AirBnB pole mind nii tõmmanud nagu see kaljumaja seal. Sinna mahub 6-8 inimest... Kambalisi? 


10. USA. Jah, USAst on mul kõige rohkem postitusi siin blogis, kuid ma ei saa midagi parata, peab veel minema. Nii palju on veel käimata! Tegemist on ikkagi hiigelsuure riigiga. Mu unistus on teha vähemalt kaks roadtrippi: üks idarannikult läänerannikule ja teine mööda läänerannikut põhja-lõunasuunal. Tahan imetleda San Fransisco künkalisi tänavaid, lõpuks ometi näha Antiloobi kanjonit, teha pilti Valgest Majast, ööbida Lõunaosariigi traditsioonilises puidust majas ja sõita suurte roheliste puude all lahtise katusega autoga. Tahan külastada kõiki muuseume New Yorkis, mida ma eelmine kord teha ei jõudnud, tahan ööbida ühes õiges teeäärses motellis. Tahan näha, kas "keskel" polegi muud kui põllud. Tahan külastada Florida kosmosekeskust - seda ma tahan veel nii-nii väga! Oh, neid USA reise saaks vist lõputult teha...


Kuidas tundub? Pigem jah või pigem ei? Kuhu teie kindlasti minna tahaksite?

*Seekord on kõik pildid võetud Googlest

Monday, December 31, 2018

Kokkuvõte Havaist, sellest aastast ja veidi tulevikuplaane

Tere, sõbrad! Loodan, et kõigil on olnud ilusad ja rahulikud pühad, olete saanud "rihma lõdvaks ja kõhu rippu lasta" nagu ütles üks mu kolleeg ning teha ka veidi tagasivaadet möödunud aastale. Ma ise hindan neid tagasivaateid väga, loovad lõpetatuse tunde ning kui hästi läheb, ehk annavad võimaluse ka midagi uut enda ja elu kohta õppida.

Mina alustan sellega, et võtan Havai reisi kokku.

Pärast eelmise postituse rannajalutust läksimegi tagasi korterisse, pakkisime asjad kokku, magasime öö ja hakkasime tagasi tulema. Teadsime, et sõidupäev on pikk, seega einestasime tugevalt kohaliku golfiklubi restoranis:

Maui-Honolulu võttis maksimaalselt tunnikese, ilmselt vähemgi. Vaatasin veel lennukiaknast seda kaunist saarekest ja tundsin heameelt, et seekord Maui jaoks ka aega jäi...

Honolulu tervitas meid kaugelt oma mägede ja suurlinnaga. Kõige lahedam oli ikkagi see türkiissinine vesi. Mõtelge, kui Läänemeri oleks samasugune? Ilmselt tunduks mürgitatud... Siin on aga paradiisi märgiks:

Lugesime Villega kokku, et mitmes kord see meil Honolulu lennujaamas on - üheksas lausa. Honolulu lennujaamas olen käinud rohkem kui Stockholmi omas näiteks. Üldse vaatasin, et postitusi USAst on selles blogis rohkem kui kusagilt mujalt ja arvutasin kokku, et USA on kolmas riik Eesti ja Soome järel, kus aega olen veetnud. Tunnen lähedust.

Ville ja ilus avar Honolulu lennujaam:

Samal päeval oli meil ka teine lend, Honolulu-Los Angeles nimelt. Ooteaeg oli tunde, olime selle meelega nii valinud, et ei oleks muret hilinevate lennukite ja liigse muretsemisega. See muretsemine on nii väsitav. Sõime hoopis rahulikult üsnagi normaalset lennujaamatoitu, ma vaatasin youtubest jõuluvideosid, et rohkem jõuluaja tunnet tekitada ja alles mitme tunni pärast seadsime sammud Alaska Airlinesi lennuki peale.

Adjöö, meie kallis Havai! Näeme jälle, onju?

Öine Los Angeles ehmatas meid korralikult - nii külm oli!! Me polnud pikki pükse jalga pannud ja tundus, et isegi dressikatest ei piisanud. Kohe, kui suur pagas tuli, tõmbasin retuusid jalga. Moepolitsei, ära vaata:

Põhjus, miks suure pagasi kätte saime, seisnes selles, et veetsime öö LA-s. Meil ei olnud alguses nii plaanitud, aga SAS muutis oma lennugraafikut ja nii väljus järgmine lend alles järgmise päeva pärastlõunal. See teade tuli meile juba kuid enne sõitu ning olime lennujaamahotellis endale toakese broneerinud.

Jah, samade riietega sisenesime sinna:

Ja kobisime kambrikesse magama:

Järgmise päeva Los Angeles - Stockholm ja Stockholm - Tallinn läksid viperusteta ning jäävad meelde kui rahulikud lennud. Inimesi oli mõõdukalt, saime mõlemad Villega kahesed pingid ja kägaras paariks tunnikski sõba silmale.

Veidi maastikke. Los Angeles, see eriti linnane linn:

Kusagil USA keskosas:

Rootsi:

Oleme tegelikult väga rahul, et selle öö Los Angeleses veetsime. 4 lendu kahe päeva peale on palju kehasõbralikum kui kõik korraga ära teha. Muidugi, ei saa salata, ka niimoodi väsitas lendamine kõvasti, aga see on juba reisija tavaelu, sinna pole midagi parata.

Unised ja reisiga rahul:

Kokkuvõteks panen kirja järgmise:

1. Havai on jätkuvalt kõige lemmikum koht, kuhu reisinud oleme. Loodus, korallid, kalad, delfiinid(!), maitsev toit, sinine meri, soojus (aga mitte kuumus), head teed, observatooriumid, mäed, sõbralik ja loodust hoidev ühiskond - see on imeline kombinatsioon heast ja veel paremast, mis maailmal pakkuda. Jah, Havai jääb igaveseks meie südametesse.

2. Kõige suuremad väljakutsed teisele poole maakera reisimisel on ajavahe ja sobiva rahalise ressursi leidmine. Ajavahe on metsikult ebamugav ja ilma rohtudeta ma seda enam kunagi ei teeks. Melatoniin ja tsopikloon aitasid meid nii Havail kui pärast tagasitulles Eestis-Soomes. Ei taha enam kunagi kogeda seda, kui kell 22 poed põhku, kell 01.30 ärkad ja kell 08-18 vihud tööd teha (nagu juhtus aastal 2017). Seekord taastus Eestis-Soomes graafik umbes 10 päevaga.

3. Raha kulub palju, ma ei hakka seda üldse ilustamagi. Lennupiletid saime 715 euroga, mis on kõige odavam "tavahind". Keskmised hinnad Tallinn-Honolulu suunal edasi-tagasi on 1100-1200 eurot. Odavamaid pileteid (nagu meie need saime) leiab oktoobriks ja novembriks, aga ostma peab vähemalt pool aastat ette ja kuupäevades olema paindlik. Majutuse eest maksime Oahul 641 eurot (6 ööd), Big Islandil 698 eurot (7 ööd) ja Mauil kohutavad 920 eurot (7 ööd). Maui on hirmus kallis... Autorendi peale läks kolme saare peale kokku umbes 1150. Kohapeal kulutasime kolme nädalaga ka umbes 2500, seega jah... Oh, ma ei taha kokku arvutadagi. :D Midagi 3500-4000 vahele inimese kohta läks see reis maksma. Ja jah, ma ei kahetse mitte senti ka, mis kulutatud sai. Pigem lähen hiljem pensionile kui jätan maailma nägemata. Lihtne öelda 29-aastasena, onju? :D

4. Kuigi mulle Havai meeldib täiega, siis uue avastamine tõmbab siiski rohkem kui Havai ilu. Ma arvan, et järgmine kord näeme Havaid siis, kui ümbermaailmareisile läheme, sest pea kõik neist marsruutidest hõlmavad Honolulut (pole ju kusagil mujal peatuda keset suurt Vaikset...). Mitte, et meil ümbermaailmareisi pileteid olemas oleks, aga ühel päeval tahan selle tehtud saada küll. Seega jah, Havai, aitäh, et olid, mingi hetk näeme jälle. Seniks vaatan blogi pilte.

2018 on olnud reisirohke aasta. Tipphetkedeks pean Slovakkias esimest korda lumelauaga sõitmise proovimist, Johannaga Istanbuli muuseumite väisamist, Villega Madeiral matkamist ja vaalade-delfiinide nägemist, Maarja ja Kadriga Göteborgis Ed Sheerani kuulamist, Saskiaga kriminaalses ja vähem kriminaalses Odessas jalutamist ning loomulikult Villega Havail matkamist, snorgeldamist, ringi sõitmist ja lõõgastumist. 4 plaanitud reisi asemel sai tehtud 6, lisaks 13 "reisi" Soome tööle ning 1 Horvaatiasse seoses Euroopa Nooremarstide Ühendusega.

Arvan millegipärast, et 2019 tuleb rahulikum. Havailt tulles oli üle pika aja hetk, kus mul ei olnud mitte ühtegi lennupiletit ootamas (okei, okei, tööreisi jaoks ühed olid). Kummaline tunne. Kaalusime küll Villega variante, kuid midagi ei torganud silma sooduspakkumiste riiulilt ja ka endal polnud väga mõtteid, mida järgmiseks ette võtta. Õnneks asi paranes ja nüüd olen tagasi oma tavalises elevustundes, sest uued piletid on olemas! Seda, kuhu viivad meid järgmised teed, näete juba uuel aastal.

Aitäh kõigile, kes kaasa on elanud! Tunnistan, et kirjutan seda blogi peamiselt enda jaoks (et oleks, mis rasketel hetkedel tuju tõstaks), kuid mida rohkem lugejaid, seda rohkem on jõudu kirjutada. Aitäh iga laigi, jagamise ja kommentaari eest. Aitäh, et avate seda lehte uuesti ja uuesti. Aitäh, et ütlete, et loete. Olete mulle tähtsad. Aitäh ka emale kirjavigadele osutamise eest ning kõigile teile kallitele, kes minuga füüsiliselt kaasa on reisinud: Ville, Erlike, Jürgen, Johanna, veel Ville, Maarja, Kadri, Saskia ja taaskord Ville.

Head vana aasta lõppu ning reisirohket uut!

Saara

Tuesday, December 4, 2018

Uksed

Eile oli meie viimane täispikk päev Mauil ja Havail üldse. Päris mitu inimest on küsinud, et kas oleme kurvad, et ära peab tulema? Ma ei oskagi sellele väga vastata. Osaliselt kindlasti - pole paremat ilma, ilusamaid mägesid, sinisemat ookeani, puhtamaid randu ja kerguserohkemat õhkkonda.

Teisalt jälle on asju, mida igatsen. Tahaks näiteks kodutoitu: müslit, mis ei oleks nii magus, musta leiba, borši, Soome külmutatud Marrakeshi einet ja kõige rohkem - Värskat. Siis teiseks tahaks ise kodus süüa teha (uskumatu, aga tõsi), siin on ikka selline pigem väljas söömine ja tegelikult ei kulutaks poolt päeva sellele, et süüa vaaritada. Eile käisime isegi hommikust oma kodukohvikus Rannapomšis söömas.

Ville vaatab meela pilguga mu pannukaid, ei tea, kas kahetses oma omletivalikut?

Lisaks igatsen veidi küünlasära ja... Pimedust. Jah, just, pimedust. Ma peaaegu, et ei julgenudki siia seda kirja panna, aga panen ikka. Ma igatsen pimedust. Sellist sooja, hubast, jõulutuledega pimedust. Veidi hirmutav on, et ma ei saa seda järgmised kolm kuud doseerida, vaid pean kallama kanistrist, kuid no mis teha... Laeme siis oma sisemised patareid täis, et soojus südames püsiks. :)

Eile alustasime taas rannaga. Olime plaaninud veeta oma viimase päeva vees ja Ville tahtis veel surfama minna. Sõidutasin meid pooleldi kimades Paia randa, oli taaskord minu sõidupäev. Lahe ikka vahel autoga sõita. Üldiselt sõidab meil küll Ville, aga mul on hea meel, kui vahel vahetust teeme, saab Ville ka mägesid vahtida ning mina tuusalt ringi kimada. Eks ilmselt kui iga päev kiire kabrioletiga sõidaks, tüdineks ka ära, aga õige ongi nautida, kui hetk käes. Nagu ütleks üks mu suuri eeskujusid Esther Hicks: "Honey, would you buy me this car? It would make me so happy for the afternoon."

Paia rannas olid lained väga suured. Villel kohe silm säras, mina otsustasin randa kullipilguga merd jälgima jääda, kui Ville laintesse hüppas. Otsustasime siiski, et sinna pikemaks ei jää. Ville surfioskused on alles algtasemel ja mina ei oleks ka ilma lauata neist lainetest paanikahoota läbi minna, seega piirdusime 15-minutilise peatusega, kus Ville vette hüppas ja mina kaldal närve rahustasin.

Järgmisena läksimegi Cove randa, kus ka paar päeva tagasi käisime. Laineid polnud põhimõtteliselt üldse, aga see-eest puhus päris tugev tuul. Läksime mõlemad SUPiga merele ja meid saatsid surfipoe müüja hoiatused, et me ettevaatlikud oleksime ja kaldast liiga kaugele ei triiviks.

Tuul oli üllatavalt tugev ja tekitas kohe ristlaine, millega tasakaalu hoidmine eriti keeruline oli. Ville kukkus nii mitu korda sisse, et ma ei jõudnud lugedagi. :D Ta oli kauem püsti ka, mina ikka istusin või põlvitasin, kui asi "ohtlikuks" läks ja kordagi sisse ei kukkunudki. Siiski oli tegemist päris hea trenniga, lõpuks lausa veeretasin end ise vette, sest maru palav hakkas.

Lebopäev:

Mul on siin viimastel päevadel väike nohu peale tulnud ja otsustasi pärast märjaks saamist, et lähen kaldale puhkama. Ville andis mulle aga oma aeru (mõla??) ja läks laia SUPilauaga laineid püüdma. See tal ka õnnestus ja sai isegi ühe päris pika sõidu. Villele on see surfamine ikka väga meeldima hakanud siin olles.

Lõuna tuli vaevaliselt, sest me polnud taaskord söögikohta valmis vaadanud, kuid nälg näpistas juba METSIKULT. Oi, see hangry ikka segab meie elu vahel päris korralikult. Me pole viimasel ajal snäkke ka kaasa tassinud, kuidagi nii kodune on olnud. Õnneks ravib itaalia pitsa kõik näljast tingitud haavad ning lahendab mured. Vahel tahaks olla lõvi, kes vaid korra või kaks nädalas sööma peab.

Edasi otsustasime sõita Lääne-Mauile, et puhkusele korralik punkt panna ilusa päikeseloojangu ja ehk mõne rannagagi. Maui kuurortkeskusest, Lahainast, läbi sõites nägime inimesi pühapäevaõhtust ostlemistuuri tegemas, hulgaliselt suveniiriputkasid ja "raseeritud jää" müügipunkte. Armas külake.

Ranna leidsime ka. Kaanapali rand on mitmeid kordi hääletatud maailma kaunimaks. Kes see küll sellist tobedat võistlust korraldab ja kes need kvalifitseeritud hääletajad on, ei ole loomulikult teada, aga sellise mõttega esikoha saanud rannas jalutada pole paha.

Rannas tuli kohe suur armastusetunne peale. Mis oleks see reis ilma Villeta? Kuigi Havai päike jääb siia, siis mu oma päikene tuleb ikka kaasa. Väga klišee, eksole? Aga mis seal ikka! Nii on, nagu elu käib.

Jalutasime rannas ja tegime plaane. A ja B ja C... Vähemal kaks neist said ikka kuidagi Havaid sisaldama, meil on vist sõltuvus. :D Peamine küsimus oligi, et kas tulla siia tagasi või ei? Üks hetk Ville rannas surfareid vaadates ütles, et äkki ikka tuleks? Eks see pähkel jääb meile pureda järgmiste kuude jooksul. Eelmised Havai piletid ostsin ära 3 kuud pärast eelmist reisi. Saab näha, kas suudame kiusatusele vastu panna.

Jah, see reis on olnud imeline. Hea meelega elaks pool aastast siin. See pimedam pool siis. Teeks muudkui nalja ja... :D

Aga pole hullu, kodu ja pere ja sõbrad ja meie armas kassike ootavad. Uksed sulguvad, uksed avanevad...