Kuidas päriselt Egiptuses puhatakse

Ma üritan ikka pidevalt heasse tundesse saada. Mitte hakata jälle kusagil kellegagi vaidlema ega laskuma sellesse lõpmatusse eneseõigustamise spiraali. Mitte hakata õiendama nendega, kes muulil kalu salvrätiku sees hommikusöögilt kaasa võetud Kellogsitega toidavad. Ei tule alati välja, aga üritan, üritan... "Wanna change your life? Get sick and tired of getting sick and tired." Kas ma olen jõudnud sinna punkti? Kas mul on lõpuks piisavalt sellest "võitleja" tundest? See on see tunne, mille pärast maailmas veel sõjad eksisteerivad. Mida vähem seda tunnet, seda rahumeelsem maailm. "Probleeme ei lahendata kunagi, need unustatakse," nagu Osho ütles. 

Eelmine öö oli täitsa talutav. Jah, palav on, sest konditsioneeri me tööle ei jäta, aga okei. Kodus magame kindlasti paremini. Eriti ema, kellele isegi voodilinad olid liiga libedad ja kes lõpuks froteeräti peal magama pidi. 

Unised, aga positiivsed: 

Hommikusöögimiljöö:

Kohe pärast hommikusööki tahtsin kohaliku korallieluga tutvuda. Siinpoolsel rannaribal on päris suur tuul ja muul kõikus korralikult. Laineid oli omajagu. Ema kartis väga, et minuga midagi juhtub seal vees, kuigi üritasin selgitada, et vees on palju lihtsam, kui muulil, sest vee all on rahulik ja seda loksumist peaaegu, et ei tunnegi. 

Isegi tuulega sain vee pealt ilusa pildi kõige suuremast "puffist" ehk Stellate Pufferfishist, keda kunagi näinud olen. Kellogsite peal kasvanud ilmselt: 

Siin pole nii ilus snorgeldamiskogemus, kui teises kohas, aga ilus on ikka. Ikkagi on ilusam kui mujal, mida näinud olen. 

Edasi - ikka laste liutorud! Ma ju nii tahan Felixile pakkuda seda rõõmu liutorudest ja lastebasseinidest ja veega hullamisest. Nali on muidugi minu kulul. See poiss ei armasta ei vett ega külma ega pritsimist. Paar päeva tagasi vanas hotellis keegi naine sulistas muulil istudes jalgu vees, Felix sai märjaks ja ütles talle selle peale "No!! No, don't PRITSI!" 

Õnneks on siin vesi madalam ja soojem, seega päris beebide basseinis natuke luusis ringi ja paar korda lasi isegi liumäest alla meie suurel õhutusel. Kui koos sinna suuremale atraktsioonile läks, siis hakkas kisama, kuna veepritsmed tulid ju lausa pähe ja keegi peksis jalgadega basseinipõhjas. Ja oli ju nii KÜLM. Siin on 27 kraadi, muide. 

Minu elu pähklikoores: 

No mida ma piinan sellest poisist? Mulle on varasemalt öeldud, et ma piinan poissi teisele poole maakera viies ning muudkui ringi väntsutades, kuid ausalt - ta oli tunduvalt rohkem rahul selle ringiseiklemisega kui siin hotellis liutorude vahel. Teda lihtsalt absoluutselt ei huvita. 4-aastane on ehk veidi vara ka selle jaoks? Kuigi teise temavanuseid vaadates nagu pole. See vist ikkagi on iseloom. 

Lõunaks Felixile friikad ja salat, mulle mingi kana köögiviljadega ja ema sõi üldse suppi. Magustoiduks mulle Lähis-Ida magusad koogid, Felixile šokolaadikook ja emale ka mingi koogike. 

Vahemere restoran: 

Siin hotellialal on ka poodlemistänav. Eile käisime siis pärast lõunat huvi pärast vaatamas, et mida seal ka pakutakse. Ostsime kodustele mingit musta köömne seepi, Villele musta teed. Müüja oli väga lahe kutt, tegi nalja ja mitte halba. :D Naeris südamest meie naljade üle ka, kuidagi saime hästi jutule. Üritas meile muidugi kogu poodi maha müüa, aga eks me oleme sellised pirtsakad. "Kadedad," nagu ütles üks kaupmees turul. Ostsime ainult seda, mida ise tahtsime. 

Felixile tutvustati ka kätekreemi: 

Kõik maailma kaubad: 

Väsinud meesterahvas naistega poes: 

Apteegis käik oli omaette seiklus. Mida kõike nad apteegis ei müü... Ja veel ilma retseptita. Kõik maailma antibiootikumid, vererõhuravimid, uinutid, diabeediravimid jne jne. Küsisin huvi pärast Ozempicit, aga seda polnud, see-eest pakkus mulle Saxendat. :D Kõrvalt ostis vene daam 3 karpi tsopiklooni. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, onju? 

Valik antibiootikumidest, veidi klaritromütsiini kellelegi? Ei peaks enam kunagi arstilt "välja nuruma"!

Õhtupoolikul juhtus ime. Sattusime oma tavalise jäätiseringi käigus basseini juurde, mis oli küttega. Seal oli Felix nõus olema! Tõin talle kähku toast vesti ja niimoodi me basseinis hullasime. 

Ema generatsioon tegeleb veel päevitamisega, meie põlvkonnas ma õnneks väga ei näe. Sama on suitsetamisega. Ema mul ei suitseta muidugi. 

Felix oli õnnelik, me tegime pilte ja nalja ja helistasime basseinist isegi Villele koju. Ilusad, ilusad hetked. 

Emal oli aga selle nädala ainuke ekskursioon plaanitud. Linnatuur! Venelastega, muidugi. Kui ta mulle täna neid muljeid jagas, siis naersin nii, et kõht oli krampis. Jumala eest, noh. Käisid mingit maailmarahu monumenti vaatamas, siis farmaatsiatehase juures, siis seal samal turul, kus esmaspäevalgi käisime, siis mingis kalarestoranis ja lõpuks Soho väljakul, mille puhul põhimõtteliselt on tegemist raudkujude väljanäituse ja tuledega purskkaevuga. Väga venemeelne muidugi. Vene muss, tümakas selline, mängis Soho väljakul, venelased üürgasid kaasa laulda. Ühe suure karukuju kohta kommenteeris mammi: "Etu medjvjed mõ vasmjom i atnisjom b Rassiiju!" Enne oli see sama mammi suured kotitäied õlisid ja kreeme sealt farmaatsiatehasest ostnud ning nende kottidega poetrepil ninali lennanud, küüned tagurpidi. Pärast lasi bussis leevenduseks igast lõhnapudelist surtsu peale. Ema tegelikult väga häiris selline vene värk. Ta on seda muidugi palju rohkem näinud kui mina oma elus, häid mälestusi ei ole. 

Meie Felixiga puhkasime natuke aega oma toas. Vaatasin seda põnni rõdul friikaid nosimas ja õunamahla söömas ja olin lihtsalt õnnelik. Ta oli ka, ütles veel, et "naudib nüüd oma mahla". Hoolimata sellest, et see paketikas pole tal kindlasti lemmikreis, on mul ikkagi hea meel, et olen ta siia toonud. Ja et üldse olen talle maailma saanud näidata. Ma kindlasti tahaks teda viia veel Aafrikasse safarile, Disneylandi, Legolandi, ühele korralikule suusareisile Tatratesse või Alpidesse... Et ta läheks ellu kogemustepagasiga. See, mida ta sellega ette võtab, see on juba ta enda teha. 

Minu tore õhtusöögikaaslane: 

Felix tahtis kindlasti jälle lastefilmi vaatama minna. Läksime. Film oli muidugi vene keeles peale loetud. Boše moi, ausalt. 

Jäime seekord ka lastediskoni. Alguses Felix ütleb, et tahab sinna lavale kargama minna, aga kui sinna jõusime, siis hoidis kõrvu kinni, et nii kõva hääl on. Ütlesin, et tantsime siis tagareas, aga seal ta istus lihtsalt maha. Eks oli väsinud. Oli nõus paari minutiga tuppa tulema. 

Ema jõudis koju umbes kella 23 ajal. Jätsime talle voodi peale selle kauni rätikuju, millega meid päeval üllatati. Mäletasin varasematest Reisihullude postitustest, et selline kunst siin kombeks on, aga olin täitsa unustanud ja eelmises hotellis seda ei pakutud. Felix naeris nii kõvasti, helistas kohe issile ja näitas talle ka. Ema ehmatas korralikult selle looma peale. :D Kunst, mis kunst.