Eilne hommik algas kehvasti. Pärast hommikusööki tahtis Felix jälle oma armastatud plastikust mängumajas mängida, aga mängumaja alumisele korrusele liiva peale oli keegi... sittunud. Vabandust väljenduse pärast, aga tõesti. Koeri siin ei ole ja see hunnik oli hiiglaslik, seega ainuke võimalus on, et see oli keegi inimene. Felix oli õnnetu ja ma ei tea, kas ma üldse siinoleku aja jooksul teda sinna luban. Oli seal korra teisel korrusel käinud ja pärast oli seda kakat sõrmede peal. Hügieenipolitsei minus on lihtsalt šokis.
Räämas hotellikene:
Hommikusöök:
Teine jama lugu oli see, et tahtsime minna sinna suurde liutorudega veeparki, mis ka hotelli territooriumil asub, see on lahti 10-12 ja 14.30-16.30. Kell 10 olime krapsti seal, aga see beebibassein ei ole ju soojendusega. Ausalt, isegi mul tõmbasid jalad ikka krampi (kujundlikult, mitte päriselt siiski), Felix polnud nõus vette tulema. Mingi hetk proovisin ta karjuvana ikka vette tõsta, sest päikese käes oli ka palav, aga karjumiseks see jäigi ja ta keeldus. Ühestki liumäest ei lasknud, ühtegi atraktsiooni ei uurinud.
Kõik on siin ikka väga vana. Päikesevarje proovime tõsta, aga nad on augulised ja need puidust karkassid lagunevad, oleme paar korda kätele päris haiget saanud. Hotellimeeskond on ülbe minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, kindlasti ka liiga flirtiv. Ainult mehed, muidugi. Ühtegi naist siin ei ole.
Seega esimene pool hommikus möödus meil kuidagi kehvalt. Pärast lõunat olime selles supp-soojas basseinis, mis kohe meie toa juures on. Pidasime seal vastu 40 minutit, siis hakkasid venelased ja itaallased ja nende liiga vali rääkimine häirima. Kõik suitsetavad siin... Vanemad kohe oma kärulaste kõrval, suurte laste kõrval. Absoluutselt iga laua peal on tuhatoosid, kogu lastebasseini ääres. Tõesti jõle.
Emale meeldivad kõige rohkem taimed. Mulle ka:
Päeva üks parimatest hetkedest möödus pärastlõunal rannas. Seekord oli muusika küll kaugelt liiga vali, aga vähemalt aeglased lood.
Ma sain ema snorgeldama ja talle meeldis see väga! Nägi kõiki ilusaid kalu, mille üle mul on nii hea meel. Felix tuli ka muuli pealt piiluma. Ma ise ujusin ühe väga pika ringi ja sain tõesti elu kõige ilusamad korallivideod oma telefoniga filmides. See veekindel kott on väga hea leiutis ja videod tulevad paremad kui GoProga. Neid kalu on siin nii palju... See hetk pärast snorgeldamist, kui Felix ja ema ka muulil olid ja me kolmekesi merd nautisime - see on selline core memory. Selle hetke võtan endaga igaveseks kaasa. See oli väga eriline.
Rannas olime kokku tunni. Pärast seda otsustasime aga, et läheme ikka seiklema ka. Jalutasime hotelli väravani ja võtsime takso, neid seal ootas omajagu. Leppisime kokku, et 10 euro eest viib meid Muhammad turule ja toob pärast tagasi ka. Kindlasti 10 korda liiga kallis hind, aga las ta olla, meie mõistes on ikka odav.
Kahekesi ühe turvavööga:
Mul on hea meel, et käisime. Mul on nii raske olla vaid ühes kohas, ma lihtsalt ei suuda. Ma arvasin, et suudan, aga ma ei suuda.
Egiptus on vaene nagu arvata oli. Räpane. Tänavatel on enamasti mehed. Naised kannavad enamasti juukseid katvaid rätikuid. Mošeest kostuvad palvused nagu Araabiamaal ikka.
Vaatasime väljast turu keskel asuvat mošeed, mis oli väga ilusa disainiga. Mulle see kõrbevärvi kivi ikka väga meeldib, väga.
Felixile sain kaamli ära näidata, nendega sai tänaval tuuri teha. Me sinna otsa ei istunud, Felix ütles kohe, et tema ei taha.
Vanal turul oli maailmatuma palju poode, millest me egiptlaste meelehärmiks mitte ühtegi asja ei ostnud. Küll müüdi igasuguseid õlisid, võlts-kaubamärgiga hiina tooteid, viirukeid ja lampe. Igasugu pahna, ühesõnaga.
Mingi kunstlik kosk oli tehtud, see oli ka nunnu. Felix naeris mingite kivist kaunistuste peale, mis nägid välja nagu kakajunnid. Me naersime tema peale. :D
Lõpuks läksime taksoga tagasi, aga enne käisime supermarketist läbi. Palusime, et juht meid sinna viiks. Esialgu oli veel päris hirmus, sest ta sõitis täiesti lambikasse pimedasse, mingi maja juurde keset põldu. Aga tuli välja, et see ongi supermarket ja sealt haarasime veidi snäkke. Mul vaja Felixit söögiaegade vahepeal millegagi toita, sest hotell pakub snäkiks vaid mingeid saiakesi ja pakimoosi kõrvale. Ta küll sööb seda, aga mulle ei meeldi väga. Teatud kellaaegadel saab pitsat ja friikaid, aga näiteks hommikupoole mitte. Felixil läks eile kell 10 kõht nii tühjaks, et nuttis, aga nende liutorude juures polnud midagi, mida nad süüa pakuks. Limonaadi ta ei joo, sest see on mullidega.
Taksojuhiga ajasime veidi juttu ka. Mohammad (nagu ikka enamike meeste nimi siin) töötab iga päev 15 tundi päevas. Naine on kodune. Egiptuses pidavat tema sõnade järgi 60% naistest kodused olema. Tal on kaks last, üks on 10 ja teine 12. Lapsed käivad erakoolis, väga kallis, õpivad seal prantsuse, inglise ja saksa keelt. Hea, et mitte vene. Sorri, see on ebaaus tegelikult. Juht oli tore, ütles, et enamikel on 4 last, aga 2-3 on tema meelest parem. Ja et ta ei taha, et ta naine tööl käiks, las teeb süüa kodus ja vaatab, et lastel koolitükid tehtud oleks. #egiptus
Mõtlen siin, et kas vahetada hotelli või mitte.
No comments:
Post a Comment