Tuesday, June 30, 2015

Kokkuvõte ja... vahetus!

Eile hommikul lendasime Milanost ära. Mida siis Milano kohta kokkuvõtteks võib öelda?

Plussid:
1. Hea soe on. Kas see on just "ideaalne" kliima, ei tea, aga parem kui see 14 kraadi ja vihm, mida enne ärasõitu Tallinnas nägime.
2. Palju-palju kultuuri, moodi ja arhitektuuri jagub kõigile. Muusikat ka. Ja kunsti.


3. Milano lähedal on väga ilus loodus, tunni autosõidu kaugusel on juba mäed ja maalilised vaated.


4. Teenindus on korrektne, sõbralik ja viisakas. Keegi sind tüssata ei taha. Pigem järgitakse hoolega reegleid.

Miinused:
1. Milano tundub veitsa räpakas. Inimesi on palju, prügi on maas.
2. Õhusaastet on tunda. Üldse läbi suure majalabürindi liigeldes on kuidagi klaustrofoobiline tunne. Aru saab sellest muidugi alles siis, kui välja pääsed.


Rohkem ei oskagi nagu miinuseid välja tuua. Inglise keelt räägiti hästi ja hindade koha pealt võiks öelda, et samad, mis Tallinnas. Sellele vaatamata ei läheks ma Milanosse vist väga suure huviga tagasi, kui siis ainult La Scalasse kontserdile. Pigem lendaks kohale ja rendiks auto ja villa (olen hindu uurinud, ei tule palju kallim kui hotell) ja peesitaks mõne ilusa järve ääres keset loodust. Kaleva Traveli kuulutuse järgi pidi Como juures ka nüüd George Clooney suvitama, see on ju ometigi märk kvaliteedist :D

Mõned poolnaljapildid siis ka Milano ja järvepiirkonna kokkuvõtteks.

Transpart, kes tahaks varblane olla:


Veel parte. Kaks isast. Ikkagi Itaalia ;)


Ja siis üks täiesti jahmatavapanev pilt, kus ühes lauas süüakse pitsat ja teises pestakse kakapeput. Ma tegin kohe aupaiste nende ümber. Ja pange tähele ka märke pildi paremas servas.


Igastahes. Eile istusime siis ilusas Bergamo lennujaamas taas lennukile, et sõita Portosse, Portugali suuruselt teise linna. Bergamo lennujaam, muide, oli väga ilus. Samuti olid väga ilusad Alpid.


Porto jahmatas meid koheselt. Ja ainult positiivses võtmes. Kliima on veitsa jahedam, eile oli "ainult" 23 kraadi, isegi natuke külm hakkas. Aga see on meile talutavam ka. Sobib hästi. Teiseks - see avarus. Porto asub jõesuudmes mere ääres. See tähendab ühtlasi seda, et on niiskem ja puhub tuul ja õhk tundub puhtam. Majad ei ole nii kõrged ning vaated on lausa miljonit väärt. Meie õhtune jalutuskäik mõjus küll väga innustavalt. Ma tegin nii palju ilusaid pilte, et neist mõnda välja valida oli isegi veitsa keeruline.




Üks naljakas asi juhtus ka. Päeval, kui söögikohta otsisime, vaatasime hindu ja üks putka tundus päris okei. Astusime sisse. Kelner tuli ja viis meid lauda ja me kohe ei märganudki, et mis koht see on. Üleni rustic, väga väga uhke koht. Kelnerid olid mustades ülikondades ja toit pandi taldrikule otse laua kõrval meie nähes. Me tundsime end oma lühikeste pükste ja T-särkidega "veidi" tagasihoidlikult riietatud. Aga lõhe oli tõesti hea ja hinnad on siin ka väiksemad kui Eestis.


Pärast istusime ühes teises kohvikus ja jõime mahla. Tunne oli nagu oleks puhkusel. Lõpuks ometi!



Köisraudteega sõitsime ka:


Ma olen ausaltöeldes veel veidi šokis kogu ilust. Õnneks meil on piisavalt aega kõigest täpsemalt kirjutada. Püsige lainel!


Monday, June 29, 2015

EXPO 2015

Eile oli eriti intensiivne päev. Veetsime 9 tundi Expol. EXPO on siis maailmanäitus, mille traditsioonid ulatuvad 19. sajandi keskele. Esimene maailmanäituse nimega peetud üritus oli 1851, kui õigesti mäletan. Sel aastal märtsist oktoobrini saab näitust külastada Milanos. Expo nägemine oli minu reisiplaani kindel osa. Kogu Milanos on tegelikult just Expo pärast praegu rohkem turiste kui tavaliselt ja seetõttu on tõstetud ka majutuse hindu. Täiesti arusaadav, arvestades projekti kolossaalsust.

Expo plats asub Milano ääres, läksime sinna metrooga, kõigepealt vale ja siis õigega ka ;)


Sisse astudes avanes meile selline vaade:


Põhimõtteliselt oli siis tegemist mõnusalt laia, aga ka pika, pika tänavaga, mille äärde olid ehitatud erinevate riikide paviljonid. Riike oli esindatud 145, millest 53 oli oma erilise disainiga maja, kaasa arvatud Eestil (!). Lisaks oli seal veel meeletult söögikohti, vetsusid, lasteväljakuid, muid paviljone, istumiskohti. Väga võimas igast küljest.

Vasakul Itaalia paviljon ja paremal suur vee-etendus Vivaldi saatel:


Kokku jõudsime selle üheksa tunni jooksul külastada kõige rohkem paarkümmend näitust. Mul on nii kahju, et inimvõimetel on piirid. Oleks tahtnud kõike näha. Paraku ei olnud see võimalik ei ajaliselt ega ruumiliselt, meie jalad tahtsid iga paari tunni tagant otsad anda. 25 000 sammu päevas + tundide viisi seismist pole naljaasi. Selle aasta EXPO teema oli "Feeding the world", mis tõlkes tähendab "Maailma toitmine". Keskenduti kulinaariale ja säästvale arengule, selgitati aeglase toidu mõistet ja riigid tutvustasid oma plaane ja saavutusi inimkonna toitmise vallas (kes rohkem, kes vähem). Avatud olid ka üldharivad telgid, kust võis leida väga väärtuslikku uut informatsiooni ja uusi vaateid kogu toiduteemale.

Hiiglaslik maisimees, kes liiga palju high fructose corn syrupit on tarbinud:


Üks meie lemmikpaviljone oli UK oma: lihtne ja ilus, samas ägedalt tehniline. Heinakastide vahelt läks mõnus tee suure heliseva metallikonstruktsiooni juurde, kuhu sisse sai läbi teise korruse kohviku (pea kõikidel riikidel oli kohvik oma toiduga). Metallikonstruktsioon võimendas otseülekandes heli mesilasepesast. Imekaunis.


USA paviljonis tervitas kõiki külastajaid esmalt Obama ise :P


Hiina hämmastas oma LED-põlluga:


Ka Coca-Colal (ja Ferrerol ja Nutellal ja Lindtil jne) kui suursponsoril oli oma paviljon:


Väiksemate riikide näitused olid paari toa suurused, rohkem suveniiripoode meenutavad minipoed.


Nagu Ville väga tabavalt ütles, siis aeg-ajalt oli kogu üritus üldse pigem turismimessi sarnane. Iga riik tõstis end esile asjadega, mille just nemad on leiutanud või korda teinud, Venemaa paviljonis oli seinal hiigelsuur helendav Mendelejevi tabel, Malaisia tõi välja kogu meditsiini ja kummitööstuse, mida tema džunglitest leida võib ja kogu Mehhiko näituse põhiosa koosnes riiki tutvustavast videost.

Lõuna-Korea gigauhke tehnika (ja eriti halb helikvaliteet):


Kuveidi kõrbed ja lilleredelid:


Ja nüüd on ka paras aeg rääkida Eesti paviljonist. Esiteks, ma olen väga uhke kogu Eesti ja tema saavutuste üle. Nii tore oli tulla Eesti lipu sildikese juurde ja näha kirja "Gallery of Estonia". Puidulõhn, A le Coq ja Vaiko Epliku muusika - nagu kodus tõepoolest.



Mis seal Eesti paviljonis siis oli ka? Seal oli kümneid puidust kiike, mis nii lapsi kui täiskasvanuid rõõmustasid, seal oli Kaera-Jaani tanstuõpetus (ja videol tantsis härra Agu isiklikult), seal oli isemängiv Estonia klaver ja tutvustust Skypest, seal oli digiallkirjaga kokku hoitava paberi diagramm, valik Eesti muusikat, mida sai puidulõhnalises nurgakeses ise kuulata, interaktiivne jalgratas, mis viis läbi Tallinna vanalinna, kui kohapeal väntasid ja palju muud. Ühesõnaga, ideaalne reklaam Eestile. Ainuke asi, mis minu meelest veidi kohendust oleks vajanud, oli see seos toiduga. Teeme Ära ja Click and Grow olid esindatud, aga muus osas jäigi veidi poolikuks. Ei tea, kas see on ikka veel see eestlaste alaväärsuskompleks ja tõestamisvajadus? Ville arvab, et eestlased ei saanud aru, et teemaks oli toit. Mina arvan, et nad ei jõudnud reklaamist kaugemale vaadata... Sellest hoolimata oli südantsoojendav Eesti majas eesti tüdrukutega eesti keeles juttu rääkida ja rahvariidemustriga lebokoti peal jalgu puhata.


Päeva lõpuks võin öelda, et ma läksin inspiratsiooni saama ja ma ka leidsin selle. EXPO 2015 oli megavinge.

Sunday, June 28, 2015

Planeerimine ja loodus

Eile hommikul mõtlesime, et tõuseme hästi vara ja läheme rendime auto, et Milanost välja sõita. Õppetund number üks: tee alati auto rentimiseks broneering!!! Kunagi ma arvasin, et mida vähem reisi planeerid, seda lõdvemalt saad võtta ja seda vähem stressi on. Järjest enam tunnen, et tegelikult on vastupidi. Kui me oleksime teinud auto rentimiseks varasemalt interneti kaudu broneeringu, siis me ei oleks pidanud otsima Central Stationes pool tundi autorendikohta, poleks pidanud ootama 20 min järjekorras, et kuulda, et neil autosid ei ole, poleks pidanud käima läbi veel 3 kohta Keskjaama lähedal ja kulutama veel tunni auto otsimiseks, poleks pidanud sõitma Linate lennujaama ja ootama seal veel tunni autojärjekorras ja poleks pidanud maksma suuremat hinda auto eest. Üha enam taipan, et mida planeeritum reis on, seda huvitavam. See ei tähenda, et ei võiks olla paindlik, me oleks ilma autota ka toreda päeva veetnud, aga oleme tänulikud, et me selle auto ikkagi saime, sest teine päev oli 3 korda ilusam kui esimene.

Itaalias on kõik hiiglaslik peale espressotasside:


Niisiis. Alustasime sõitu Como järve juurde. Selle 50 km läbimiseks läks 1,5 tundi. Liikluskorraldus on siin veitsa imelik ja kahjuks polnud meil oidu, et kiirteele minna :D Õnneks Ville on Tallinnas püsirullnokkija, tal ei olnud oma tuututamisega ka siin probleeme (okei, 2 korda tuututas kogu päeva jooksul :).


Meie väike ja supermõnus Fiat Panda, suurema autoga oleks ausaltöeldes olnudki raske seal mägedes liigelda:



Milanost välja saada oli imeline. Kui ma peaks valima esimese ja teise päeva vahel, siis valiks kindlalt teise. Isegi kogu Duomo oma hiilgusega ei ületa neid mägesid ka kauneid vaateid. See oli lihtsalt imeline. Soovitan soojalt. Ideaalse puhkuseplaani saaks kindlalt siis, kui sõita lennukiga Milanosse, rentida kohe auto ja põgeneda linnast.


No vaadake näiteks seda:



Käisime Como järves ujumas ka, vesi oli nii hea jahutus selle 34 kraadi peale.


Edasi sõitsime Bellagio külla, kus sõime ka mõnusa lõuna. Kogu see värk oli nagu filmist, tõesõna. Nüüd ma alles mõistan, miks inimesed itaaliasse puhkama tulevad. Söök oli ka hea, Ville oma vähemalt. :P Pasta pestoga maitses imehästi.



Edasi suundusime kõige ilusamaid teid pidi Milanosse tagasi. Olime mägedes veetnud umbes 8 tundi. Loodus andis nii palju energiat juurde. Ja see lõhn! Parem kui Milano mustad tänavad igastahes.


Õhtuks olime väsinud. Puhkasime ja sõime. Ei jõudnud isegi blogi kirjutada. Nüüd siis :)

Saturday, June 27, 2015

Soojus teeb südame soojaks

Täna oli nii mõnus päev. Hästi soe. Vaatasime isegi, et palju Eestis praegu sooja on - 14 kraadi keskpäeval. Pole mõeldud uhkustamiseks, pigem inspiratsiooniks - meil oli 30. Öösel praegu on 20. Ideaalne ilm. Arutasime just Villega ka, et mis tänase päeva kõige parem asi olnud on - soe õhk. Ja palju päikest muidugi.

Pärast rahulikku hommikut ja hotellihommikusööki läksime siis juttude järgi Milano kõige kuulsamat vaatamisväärsust kaema. See on Duomo ehk toomkirik. Massiivne ja võimas, ehitatud ligi 600 aastat ja kristliku maailma kirikuedetabelis on suuruselt 3. kohal.

Ma pidin ikka päris kaugele kõndima, et hoonet pildile saada:


Vaatasime väljast ja käisime sees ka. Olin endale isegi ekstra pika kleidi ja kampsi kaasa võtnud, et sisse lastaks (paljad õlad ja põlved Jumalale taaskord meelepärased ei ole...). Pugesin siis piletijärjekorras kleiti ja jäin oma aega ootama. Kogu suur Piazza del Duomo ehk toomkiriku plats oli inimesi täis ja klassikalist muusikat lasti suhteliselt kõvasti. Hästi rahulik, hästi romantiline. Okei, veidi liiga romantiline, minu jaoks kiskus lausa lamedaks. Aga ei kurda! Tore vaheldus.

Pilt platsile Duomo katuselt:


Kirik oli seest väga suur (nagu väljast arvata võiski :D). Lausa hoomamatu isegi. Samas väga pühalikku tunnet ei tekkinud, palju rahvast ja intiimsust oli vähe. Sissepoole vaatamiseks seda kohta ei eelistaks.


Ville nägi selle kuju peale pärast tulnukalahkamise unenägu:


Palju klaasvitraaže, palju eri lugusid:


Duomo katus oli aga meeletu. Kindel soovitus! Nii head vaated Milanole ja kogu Duomo arhitektuurile ka.



Tahtsin kindlasti näha ka Galleria Vittorio Emanuele II, suurt ostukeskust kõige kallimate brändidega. Noh, olgem ausad, Pradast ja Louis Vuittonist on mul jumala ükskõik, aga arhitektuur on see, mis loeb.

No vaadake lihtsalt seda:


Või seda lage siis. Vahel võib inimkonna üle uhke ka olla.


Lõunasöögi sõime välikohvikus, pidasime umbes tunni (või paar, tõesti ei tea) mõnusat rahulikku siestat. Seejärel tahtsin kangesti moodsa kunsti muuseumi minna kohe toomkiriku kõrval. Mis Villelgi muud üle jäi kui kaasa tulla. Ega seal tehelikult väga põnev ei olnudki. Reklaamitud Matisse ja Klee olid mõlemad esindatud vaid ühe (!) tööga. Okei, tegelt itaallaste omad kunstnikud olid täitsa vinged.

Mõni päris uus asi oli ka:


Siis pöördusime tagasi hotelli. Mõtlesime, et lebotame veitsa, aga nagu naksti jäime mõlemad paariks tunniks magama. See kulus ära küll.

Hotell on meil muidu selline budjet-tüüpi, ei midagi luksuslikku. Aga olgem ausad, kui ei ole kesklinnast väga kaugel, linad on puhtad ja tuba on vaikne, siis olen igati rahul. Rõdu on ka veel olemas:


Õhtusöögile läksime lähedal asuvasse Timeout 5 restorani. Pitsa, valge vein ja vestlus kõige toredama kaaslasega. Mul ei ole elult midagi muud tahtagi.

Õhtuinterjöör:


Ei saanud sirgeks, pole vajagi: