Tagasi "tsivilisatsiooni"

Niisiis. Taaskord üks üleminek teisele.

Eile hommikul pakkisime oma asjad kokku ja läksimegi lennujaama, et Malaisiasse sõita.

Viimane hommikusöök Myanmaris:

Mõtlesin, et kirjutan siia veidi praktilist infot Myanmari kohta ka. 

Esiteks, Myanmar on veel suuresti sõjaväe kontrolli all. See seab piiranguid. Näiteks ei tohi igale poole minna. Ka kohalikega poliitikast rääkimine on tegelikult keelatud. Viisat vajavad kõik eestlased, õnneks saab selle nüüd ka interneti kaudu teha. Maksab 50 USD (laias laastus 50 eurot). Kohale saab minna ainult lennukiga, mingid muud nipid on ka, aga lennuk on kõige parem.

Teiseks, Myanmar on budistlik riik. Kõik solvangud nende kultuuri vastu on karistatavad. Templites ollakse paljajalu, põlved ja õlad kaetud. Kunagi ei tohi istuda jalad Buddha kuju poole välja sirutatud - ülim solvang. Selle teise reegliga nii karmid ei olda. Karishma istus valesti mõned korrad, inimesed vaatasid imelikult, aga ütlema ei tuldud. 

Jalad:

Myanmari plussid:

1. See on väga teistsugune. Kes elamusi otsib, see kindlasti leiab neid. 

2. Väga sobiv hingelisteks kogemusteks. 

3. Myanmar on odav, keskmiselt saad maitsva mitmekäigulise roa juba 5-6 euroga. 

4. Birmalased on lahked ja sõbralikud, nad ei ürita sind tüssata (vb ainult taksojuhid siis...)

See sügavus inspireerib:

Myanmari miinused:

1. See on teistsugune. Esimeseks reisiks Euroopast välja ei soovitaks, kui sul just väga teadlikke reisikaaslasi ei ole. Birmas on palju segadust, keel on teine, kirjamärke ei tunne, taksojuhtidega hinnas kauplemine võib eurooplasele võõras tunduda. Samas pole see kindlasti nii hull kui India, seda just inimeste lahkuse tõttu.

2. Transport on kehva. Aslfalttee on vaid linnades mõndadel tänavatel. Rongiliiklus on väga aeglane, bussireisid põrutavad. Linnas sees tuleb taksoga sõita. 

3. Raha saad vahetada vaid kohapeal USD vastu (mõned märgid näitasid eurot ka tegelikult). Maksmine käib sularahas.

4. Interneti kiirus ja kättesaadavus on kogu riigis üsna kehva. 

Sellele vaatamata - Myanmar oli suurepärane ja jättis ilusa templi nii mällu kui hingesoppidesse. 

Piltidega võrreldes on kõik pea hoomamatu:

Nii. Aga läheme siis reisiga edasi.

Jõudsime Kuala Lumpurisse. Tagasi "tsivilisatsiooni". 

Lennujaamas juhtus mul õnnetus ka. Kohvri üks ots oli pagasitagastusest tulles täiesti õline, lisaks haises jubedalt. (Okei, siin kohal ma ütlen Mihklile, kui ta seda lugema satub, et jah, sul oli õigus reisikindlustuse koha pealt :D). Nimelt toovad inimesed Myanmarist igasugu toitu ja pakivad need tihti küljetaskutesse. Õnneks on Malaysian Airlines ikkagi kvaliteetfirma ja nad andsid mulle uue kohvri, kilekotte ning lubasid maksta puhastuse eest.

Ainuke pilt, mida keset kaost teha jõudsin:

Pärast sekeldusi võtsime suuna hotelli poole. Ööbin esimest korda elus 5-tärni hotellis. See tegi tuju paremaks küll :) Ausaltöeldes, ega see tuju mul väga halb ei olnudki, minu truust mugavast rohelisest kohvrikesest on veidi kahju, aga mis seal ikka. Asjad. Uus kohver on hiigelsuur. Peab vist palju kraami ostma :D

Hotellis viisin asjad kohe puhastusse ka. See lõhn oli talumatu:

Pärast läksime aga sööma ja linna peale jalutama. 

Järgmises postituses kirjutan linnast pikemalt, esialgu naudin head vaadet, pehmet voodit ja kiiret internetti.

Valituks osutus jaapani toit:

Hiina uus aasta on tulemas, ka moslemiriikides:

Elu läheb edasi

Tagasi Yangoni saabusime seekord hommikul kell 4.45. Ma pean tunnistama, et öised bussireisid pole ikka üldse minu jaoks, kuigi nad hoiavad meeletult raha kokku. Ma magasin bussis umbes 1,5h. Millegi pärast on mul lihtsalt võimatu magama jääda, kui asend pole horisontaalne.

Hommikul juhtus meil väike õnnetus ka. Hakkasime taksosse minema ja takso kõrval oli suur 2m sügavune mudakraav (ilmselt polnud seal ainult muda), kuhu Karishma sisse kukkus. Pooleldi üllatunud, pooleldi naeru tagasi hoides, aitasin tal kohviku "vetsus" riideid vahetada. 

Karishma kandis terve päev salli peas, et juukseid varjata:

Edasi panime asjad jälle hotelli hoiule ja läksime tagasi Shwedagon Pagodasse, kus esimesel õhtul käisime. 46-hektariline templikompleks on ikka väga vägev. Templite keskel on hiigelsuur kullaga kaetud torn, mis katab viimaselt Buddhalt Gauthamalt ja kahelt eelmiselt saadud juuksekarvu. See aasta on ühtlasi kuldtorni puhastamise aasta, mis kordub iga viie aasta tagant.

Tellingute taga puhastavad mungad meeletus koguses kulda ja kalliskive:

 

Võtsime seekord ka giidi, mis osutus väga heaks mõtteks. See Birma naine rääkis meile ajaloost ja olevikust ja endast ka. Ta on olnud giid juba 18 aastat ja tal on kaks last. Küsisin, et mis birmalased turistidest arvavad. Ta vastas, et inimesed ei soovi, et Myanmar muutuks Taiks. Ma saan sellest täiesti aru. Myanmar on sügav, aga lääne kultuur kasvab peale sellest hoolimata. Elu läheb edasi.

Kaubamaja:

Myanmari inimesed on ikkagi väga toredad. Nad on lahked ja ilusad. Vahel jään neid vaatama ja ei suuda seda ilu ära imetleda. Mina olen nende seas nagu valge ahv (alateadliku rassismi vastu väga hea rohi), siiski tulid noored tüdrukud tihti minu juurde, kihistasid naerda ja ütlesid "You pretty" ("sina ilus" inglise keeles). Seda on imelik kuulda inimestelt, kes on ise täiesti täiuslikud. 

Myanmari naiste iseloomulik sandlipuuvõidega nägu, mis on mõeldud nii päikesekreemiks kui kaunistuseks:

Edasi läksime Drug Elimination Museum-isse ehk Uimastite Kõrvaldamise Muuseumisse. See oli selle reisi üks sürreaalsemaid kogemusi. Toomas leidis selle koha Tripadvisorist. Turiste oli seal peale meie 2. Kohalikke 0. Suur-suur maja oli täis infot selle kohta, kuidas Myanmar on võidelnud uimastikasutamise vastu kogu riigis. Tabelid, maalid, fotod, propaganda... Muidu polegi nagu midagi uut, aga stiil oli täpselt selline nagu oleks just ajas tagasi Nõukogude Liitu läinud. 

Oh, armastatud realism:

(Üleval keskel on muuseumimaja, täpselt selline see oligi.)

Vajate Birma-keelset meeldetuletust HIV-i kohta?

Kõik kohad olid selliseid makette täis:

Olime ööst ja bussisõidust tegelikult täiesti läbi, seega läksime check-ini ajaks kohe hotelli. Võtsime sama hotelli, mis eelmine kord. Paraku see kord internet nii hea ei olnud, seega ainult 1 postitus jõudis ülesse. 

Õhtul käisime viimases pagodas ehk templis ja jalutasime niisama ringi.

Üks paljudest templikassidest:

Mõnus päikeseloojanguaeg:

Liiklus on siin ikka täiesti organiseerimata, lõpuks ei nõristanud isegi liikuvate autode vahelt läbipugemine eriti adrenaliini:

Õhtu lõppes restoranis maitsva toidu ja Myanmari õluga:

Meil on kolmekesi päris tore:

Kukkusin rampväsinuna, aga õllest õnnelikuna voodisse. 

Homme muutub maailm taaskord. Elu läheb edasi. 

Tõeline puhkus

Eilse hommiku tegime mõnusalt pika. Sõime hotellis hommikusööki, pakkisime aeglaselt asju, teised tegid uinaku, mina kirjutasin. Siis tuligi meil tuba üle anda. Meie hotell Umbra oli väga tore, seal võiks niisamagi puhkamas käia (ja vahepeal mõned templid üle vaadata).

Üks kahest basseinist: 

Edasi laenutasime rattad ja läksime sõitma. Nii ammu polnud ratastega sõitnud, hea soe oli ja lausa Tartu tunne tuli kohe peale. Kuigi ümbrus oli 100% teistsugune. 

Veidi uhkemaid templeid:

Kuld-Buddhasid:

Vaade jõele:

Karishma, Toomas ja jalgrattad:

Lõunat sõime taas taimetoitlaste restoranis. Bagadis, vanas templite linnas, on budism ja kõik, mis sellega kaasneb, ikka põhilise joone andja. Söök, kusjuures, oli taas suurepärane. Aedviljad, karrikastmed ja riis + lassi või mahl. Mida elult veel tahta?

Nii palju eurooplasi, kes kõik midagi uut otsivad (ja väga tõenäoliselt ka leiavad):

Edasi sõitsime veel templite vahel ringi, nautisime kuiva, aga sooja õhku ja muidugi meie nunnusid jalgrattaid. 

Midagi vanemat (kõik templid on tegelikult 11.-13. sajandist, kõik pole lihtsalt kullatud):

Toomas ja Karishma ütlesid, et kui ma Aasias kookospähklit söönud pole, siis polegi see nagu õige reis:

Päikeseloojang:

Selline puhkusepäev siis. Ööseks läksime jälle ööbussi peale Yangoni poole teele, olime eludega rahul.

Bagad on ilmeline koht. Tõeliselt imeline. Sobib nii puhkuseks kui seiklusteks. 

Soovitan. :)

Ka neile oli ilmselt soovitatud:

Midagi väga vana

Eilne hommik oli väike šokk. Buss pidi jõudma Bagani, templite linna, kella 5-6 vahel. See jõudis kell 4. Kottpime rongijaam tubakat närivate taksojuhtidega, kelle suu näeb tubakast välja nagu see veritseks. Kõik taksojuhid tulid meie juurde oma pakkumisi kraaklema. Otsustasime esialgu lihtsalt juuresolevast "kohvikust" teed võtta ja edasisi plaane teha. Lõpuks mõtlesime, et viime asjad järgmise öö hotelli hoiule ja läheme templite juurde päikesetõusu vaatama. Kõige väiksema hinnapakkumise tegi lõpuks horsecar-i juht ja naerdes sõitsimegi läbi kottpimeduse kaarikuga hotelli.

Selle hobuse nimi oli Momo:

Templite juures oli imeilus. Bagan oli kunagi kuningriik ja selle juhid väga rikkad. Kuningad ehitasid Bagani umbes 10 000 templit, millest umbes 2200 on siiani alles. Kõikides templites on muidugi Buddha-kujud ja templid on tihti kullaga kaunistatud. 

Meie hobukaarik viis meid templi juurde, kuhu sai üles ronida ja päikesetõusu vaadata. See oli lihtsalt väga eriline. 

Kohale ilmusid ka kuumaõhupallid:

Tegime väga palju pilte. Enamus sobiksid postkaardile ilmselt. 

Väsinud, räsitud, aga õnnelik:

Myanmaris, muide, on ikka palju jahedam, kui Singapuris. Täna öösel oli nt 14 kraadi. Päeval on muidugi 20-30, aga õnneks kuiv. Teised veitsa külmetavad, mina naudin head eesti suveilma. 

Pärast läksime hommikust sööma ja jalutasime ringi. Külastasime palju templeid ja uurisime kohalikku külaelu.

Mungaks õppijad riisi saamas:

Hommikusöök:

Kuningate elukoht:

Kohalik elu on siin lihtne ja tavaline. Inimesed tunduvad õnnelikud, viisakad ja pilkudes on sügavust. Elatakse vaeselt, osa magab papi peal, aga lapsed mängivad ikka nutitelefonidega. Lihtsalt uskumatu kontrast. Ma usun, et Myanmari äärealadel, kuhu turiste ei lubata, oleks veel eriti palju vastandlikkust, ka turismipiirkondadega võrreldes. 

Poolkõhnad koerad:

Ja templite Buddhad:

Pärast check-ini puhkasime, pesime ja teised magasid. Mina kirjutasin ja tegin pilte. Õhtul aga sõime taaskord eriti maitsvat sööki ja nautisime jalgrattasõitu...

Palmid peavad olema, olen ikkagi soojamaareisil :D

Õhtusöögi-restoranis oli soe tunne:

Ja üle ma-ei-tea-kui-mitme päeva sain end korralikult välja magada. 10,5 tundi.

Kuld ja vaesus

Kuld ja vaesus on kõige parem sõnakombinatsioon, mis Myanmari iseloomustab. Eilne päev oli täis kontraste.

Esialgne plaan oli hommikul samaks päevaks rongipiletid ära osta. Ütlen kohe, et see meil ei õnnestunud. Esimene klass oli välja müüdud ja teine meile ei sobinud...

Vähemalt hommikupäike raudteejaamas oli ilus:

Egas siis midagi. Toomas läks ostis hoopis bussipiletid ja asusime hommikusöögi kallale. Ehtsas tänavakohvikus oli lärmakas, aga toit oli see-eest täiesti super, isegi minu jaoks, kes ma olen väga valiv.

Magustoiduks olid maasikad ja litšid:

Edasi läksime vaatamisväärsustega tutvuma. 

Esimene neist oli Pikutav Buddha - hiigelsuur Buddhakuju:

Päris võimas tunne tuli ikka seda vaadates. Buddha on midagi suuremat, kui üldse hoomata jõuaks... Ja seal on ilu, sära, KULDA. Kogu maailm. 

Ümber suure kuju oli muidugi ka väikesi kujukesi nagu ikka ja lisaks oli seal ka "nädalaratas". Ise me muidugi sellest midagi ei teadnud, sest keel ja ka tähemärgid on tundmatud, aga vanem teadjamees tuli meile (väikese raha eest muidugi) asja seletama.

Esimene küsimus, mis ta küsis, oli, et mis nädalapäeval me sündinud oleme. No me keegi ei teadnud. Selle peale ta kihistas naerda ja ütles, et budistlikus kultuuris on see väga tähtis, sest see määrab su õnnenumbri, -tee, -kivi ja isegi õnnesuuna. Lisaks on sul oma loom, mis sind iseloomustab. 

Vaatasime ta väikesest tabeliraamatust kohe järgi, et millal keegi siis sündinud on. Selle peale juhatas ta meid vastava koha juurde nädalarattal ja pidime vastavale Buddha-kujule ja juuresolevale meie oma loomale 5 korda vett pähe valama. "Jeesuse, Piibli, preestrite, vanemate ja õpetajate eest" (tema tõlgendus kristlastele budismist). 

Karishmal oli elevant, Merkuur, 17, lõuna ja elevandiluu, sündinud kolmapäeval:

Toomasel oli draakon, Saturn, 10, edel ja sinine safiir, sündinud laupäeval (nagu meie teadjamees):

Minul oli rott, Jupiter, 19, lääs ja pärl, sündisin neljapäeval:

(Näete, meil kõigil on põlved ja õlad kaetud + oleme paljajalu. Templikombed.)

Pärast seda läksime teist suurt Buddha-kuju vaatama. 

Päeva kõige hingelisem kogemus.

Ja siis jalutasime niisama ringi.

See on ikka täiesti uskumatu, kuidas ühes riigis võib olla nii palju sügavust, kulda, uhkeid templeid, kultuuri ja teiselt poolt nii palju vaesust, prügi, organiseerimatust, inimõiguste rikkumist ja sisulise demokraatia puudumist. Nii teistmoodi. 

Inimesed ise on aga väga sõbralikud. Nad ei ürita sind petta (enamasti), ei ole kurjad, naeratavad. Soojemad kui Singapurlased kindlasti...

Tänavapilte:

Väga puhas tänav Myanmari kohta iseenesest.

Mungaks õppijad all paremas nurgas. 

Edasi sõime ja asusime bussijaama poole teele, et öise bussiga teisse linna minna. Bussijaamas olid peaaegu kõik reisijad lääne-inimesed. Saksa pere, kes reisis kolmandat kuud kahe alla 7-aastase lapsega, kalifornialasest Ann, kes reisis juba 5. kuud ja oli ekstra reisimise jaoks oma töö üles ütelnud, ameerika noormees, kes tegi uurimustööd Birmast, 3 prantsuse noorikut jne jne... Lõpmatuseni inspireerivaid lugusid. Jagasime neid üksteisega ja naersime valjult, kuni tuligi aeg, et bussi peale minna ja hommikul uues linnas ärgata. 

Karishma oli lugenud kusagilt, et tegelikult muudavad inimest ennast ainult kohad, kus ta käib, inimesed, kellega tutvub ja raamatud, mida loeb.

Ma ei usu, et Myanmar ise muudaks mind kontrastsemaks, aga ma mõistan järjest rohkem nii kulda kui vaesust.