Sunday, April 7, 2019

Viimane päev New Yorkis ja kokkuvõte

Meie viimane päev New Yorkis oli teisipäev. Selleks ajaks oli meie jet lag täiesti kadunud - hea aeg koju tulla. :D Lend läks alles kell 17.15, aga AirBnB-st pidime lahkuma juba kell 11 hommikul. Otsustasime selle aja taaskord muuseumis veeta. Üks New Yorki tippmuuseume - Guggenheim - oli ju veel täitsa külastamata.


Ütlesime aitäh oma AirBnB pesale, millega väga rahule jäime, lehvitasime ilusale kevadiselt tärkavale Central Parkile ja astusime pärast jalutuskäiku Guggenheimi uksest sisse. See maja hämmastas hetkega - kui lahe arhitektuur! Kogu galerii on nagu teokarp oma spiraalis üles tõusvate koridoridega. Nagu M ütles, siis hea lihtne vaadata, ei tule hirmu, et midagi jääb nägemata.


Guggenheimi põhikollektsioon on üsna väike - mõned Kandinskyd, Picasso, Manet, Degas. Küll aga korraldatakse seal erinevaid ajutisi näitusi ja väljapanekuid. Ka sel korral oli kaks näitust käimas. Suurem neist oli rootsi naiskunstniku Hilma af Klinti näitus - väga põhjalik ja sisustas hästi kogu spiraalikujulise galerii. Teine oli veidi kõrvale paigutatud fotograafi Robert Mapplethorpe oma. Viimane oli vaheseinte taha seatud põhjusega. Ütleme nii, et lapsed hoiaksin nendest tubadest eemal, kõik pornot ja uimastipilte täis.

Kunstitund Klinti maalide ees

Ma ei olnud Hilma af Klintist varasemalt mitte midagi kuulnud. Kui modernismist ja abstraktsionismist räägitakse, siis tuuakse "loojate" juures nimedena välja ikka Kandinsky ja Mondriani ja teised, kuid Klint hakkas oma abstraktseid teoseid looma üle kümne aasta enne, kui Kandinsky ja Mondrian selle peale tulid. Klinti teosed on nii ilusad, nii voolavad ja sümboleid täis, et ei teagi, kuhu vaadata, kuid kõik on ilus.


Eriti meeldis mulle, et ta teosed on nii müstilised. Klint tegeles kõvasti teosoofiaga ning kanaldas ka vaimolendeid. Vaimolenditelt oli ta saanud täpsed juhised oma töödeks. Vaimud ütlesid ka, milline on pühapaik, kuhu tööd üles pannakse. Klinti kirjeldus vastas üsna täpselt Guggenheimi muuseumile... Seda siis ligi sada aastat enne, kui muuseum sellisel kujul ehitati. Mitte, et neid töid ei oleks enne mujal näidatud ja kindlasti ei ehitatud Guggenheimi Klinti transis saadud juhendite järgi, kuid huvitav kokkusattumus ikkagi. Või hoopis "kokkusattumus"?


Guggenheimi külastusega lõppeski meie New Yorkis veedetud aeg. Muuseumist läksime edasi Penn Stationile 34. tänaval ning sealt edasi New Jersysse Newarki lennujaama. Panime kotid snäkke täis ja istusime kodulennukile. Meist jäid maha pilvelõhkujad, suur kunst, kultuuride paljusus ja Ameerika.

Kojusõit kujunes rahulikuks. Vaatasin jälle filme, üritasin öölennul magada ning sõin pea kõik snäkid ära, mille kaasa olin võtnud. Kodus ootas mind Ville ja üks hullemaid jet lage, mida elu jooksul kogetud (va Havai muidugi). M sai hakata New Yorkis saadud külmetust ravima.


Kokkuvõtteks oleme ikka väga rahul. Kogesime kultuuri, suurlinnamelu, nägime uhket kunsti ja filmidest nähtud detaile. Ega rohkem kui nädal aega ei jõuagi New Yorki aktiivselt uurida - seda kõike on lihtsalt nii palju. Kui oleks kauem, siis käiks kindlasti Washington D.C.-s presidendi kodu ja rahulikumat õhkkonda vaatamas, ehk sõidaks järvede juurde, näeks Niagara juga. New Yorki jaoks on nädal korraga piisav. Lihtsalt elu jooksul peaks mitu sellist nädalat tegema. :D

New Yorki plussid ja miinused

Plussid:
1. New Yorkis on kõike, mida üks linn üldse pakkuda suudab. Iga inimene saab sealt erineva kogemuse. Meie keskendusime kunstile ja muusikale, kuid kes süüa tahab, siis söögikohti on mustmiljon. Kes tantsida ja baarides käia tahab - alati valmis. Loodusmuuseumid, riietepoed, ükskõik-mis-muu-asja-poed jne jne jne. Kõike on.


2. Anonüümsus. Nii kaua kui oled viisakas inimene, siis absoluutselt kedagi ei huvita, milline sa oled, mis sul seljas, milline aksent. New Yorkis on kõik sisserändajad nagunii. Keegi ei tule ütlema, et see on "minu linn" ja "minge tagasi koju". Me kõik oleme inimesed, see on meie planeet ja normaalne viisakas suhtlemine on kõik, mis loeb.


3. Viisakas suhtlemine. Klienditeenindus on tõesti hea, eriti, kui Eestist tulla. Ka muidu on inimesed tänaval sõbralikud, keegi ikka ütleb, et oi, ilusad kingad või küsib, kas abi vajad, kui väga eksinud välja näed. Kõik kassapidajad soovivad sulle alati head päeva. Rongis tagasi lennujaama vaatas piletikontrolör mind ja M-i ja ütles, et lennujaamapeatus on kolmas, teate ikka jah? Ma ei kujuta ette, millises situatsioonis tuleks Eestis piletikontrolör reisijate juurde sellise jutuga. Ka Eestis on asjad tunduvalt paremad kui üheksakümnendatel, kuid meil on veel pikk maa minna elementaarse viisakuse ja sõbralikkuse suunal.


4. Transport on mugavalt korraldatud. Metrood sõidavad, bussid ka tegelikult. Alguses võib tunduda hektiline, aga enamik hammustab süsteemist kiiresti läbi. Ei ole mingit küsimust, kas oled nüüd Ploomi või Siili tänaval, ikka 32. ja siis 33., metroo võtad 34. tänavalt ja sõidad 96. tänavani, mis on ka peatuse nimi. Lihtne ja normaalne. Väikesed erandid on, kuid tegelikult on tõepoolest mugav.


Miinused:
1. New Yorki peetakse üldiselt päris kalliks kohaks ja tuleb tunnistada, et seda see tõesti on. Palju meil ka läks? Lennupiletid läksid 227 eurot edasi-tagasi per inimene, mis on tõesti suurepärane hind. Selliseid pakkumisi on Reisidiilides viimasel ajal ka päris palju. AirBnB oli kahepeale 1267 eurot ehk siis 181 eurot päev ehk 90,2 eurot päev inimese kohta. Sinna korterisse oleks vabalt mahtunud ka neli inimest ja siis oleks see juba üsna odav olnud. Hotellid on samuti päris kallid, hotellituba alla 100 euro öö kohta saada on raske. Kui Manhattanilt väljas ööbida, nt Brooklynis, siis on odavamaid variante juba mitmeid, me aga tahtsime kiiresti igale poole saada, M sai Central Parkis jooksmas käia jne. Manhattanil on majutus kallis. Igasugused muuseumipiletid on samuti omajagu kulukad. Üldiselt küsitakse pileti eest 20-25 dollarit täiskasvanu kohta. On päevi, mil külastus on tasuta või pay what you wish ja ka meie kasutasime seda võimalust, kuid nendest päevadest meeldis mulle ainult väiksema muuseumi Fricki kollektsiooni külastamine, MoMA oli õudukas, kindlasti oleks Guggenheim ka olnud. Kui võimalus, tasub ikka maksta ja siis rahulikult nautida. Kaalusime ka New Yorki passi ostmist, mis oleks mitusada dollarit olnud (230 vm), kuid arvutasime ja tõdesime, et see ei tule meile kasulik. Broadway piletid saab soodukaga alla saja, meie omad olid 82 dollarit inimene. Carnegie Hallis viimasel rõdul istusime 52 dollari eest inimene. Üsna kallis ikka... Transpordile kulutasime New Yorki siseselt 32 dollarit, mille eest ostsime nädalased piiramatu kasutusega sõidukaardid. Metrood olid meie suured sõbrad kogu reisi vältel. Newarki lennujaama läks 13-dollarine üheotsapilet, New Havenisse 18 dollarit per ots. Toit on omaette küsimus, New Yorkis saab süüa väga odavalt ja ka väga kallilt. Maci eine saab kümnekaga, Subway samuti, Korea restoranis maksime viiekäigulise eest 90 dollarit inimene, tavalistes kohtades läks pearoog ja magustoit vist midagi 25-30 kanti. Arvestada tuleb ka jootrahaga, mis klassikaliselt on 20% summast ja lisab hinnale päris palju. Kes tahab, saab kiirtoitu süües odavalt läbi, kuid kulutada saab seal linnas lõpmatult.

Viiekäigulise õhtusöögi pearoog - imemaitsev!

2. Kaugel on. :( Sinna minnes see 6-7h pole hullu midagi, päev tuleb lihtsalt pikem ja lähedki üldjuhul juba kell 21 magama. (NB! Esimestele päevadele mingeid kontserte või teatrit pole mõtet panna, nagunii on väsimus peal). Tagasi tulles ei saa see keha üldse aru, millal magada ja millal üleval olla. Selles suhtes suurlinnakogemust saab palju kergemini Londonis või Pariisis, kus ajavahe ei märkagi.


Rohkem miinuseid välja tuua ei oskagi.

Tänud

Eraldi tahaks tänada M-i. Arvan, et olime teineteisele väga headeks reisikaaslasteks oma ühiste huvide ja taustaga. Lisaks on meil mõlemal üsna leplik iseloom, oleme paindlikud ja sõbralikud. Sõbralikkus on minu jaoks inimese juures üldse kulla kaaluga ja seetõttu sobis meil M-iga väga hästi. Aitäh, M, kõigi nende juttude, naermiste ning ühiste kogemiste eest!

Ja suured tänud ka lahedate piltide eest!

Teiseks muidugi veelkord aitäh Sandrile, kes meile New Havenis uut maailma näitas. :D See Yale päev oli reisi üks erilisemaid.


Kolmandaks aitäh jälgijatele! Aitäh kõikide lugemiste, kommentaaride ja laikide eest. Aitäh Instagrammi videote vaatamiste eest. Aitäh ütlemast, et loete. Tore, et olete minuga.

Neljandaks aitäh Villele ja Nööbile, kelleta mul ei oleks kodu, kuhu tulla.

Niimoodi saigi see reisike läbi. Üks igati positiivne kogemus. Õnneks on juba uus, mida planeerima hakata. Piletid on igatahes olemas! Uus reis tuleb riiki, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja mida blogi parema serva nimekirjast ei leia. Nii põnev!

Tuesday, April 2, 2019

Ookean, kevad ja Broadway

Kui ma üht asja kahetsen siia tuleku puhul, siis on see asjaolu, et ma mütsi kaasa ei võtnud. Praegu on siinkandis ikka väga külm. Laupäeval oli soojem, isegi mantlit ei pidanud kandma, aga eile puhus jälle see jäine tuul ning mina nägin välja kui korralik moslemineiu sallist tehtud mütsiga. Sellele vaatamata õitsevad Central Parkis roosade õitega puud.


Alustasimegi eile Central Parkist. Puud on kohe lehte minemas. Nautisime päikest ja mururohelust, üritasime peituda külma tuule eest.



Purskkaevu juures tehti taas filmivõtteid. Oleme filmimist näinud juba kolm korda, alati on kohal suur grupp tehnilisi töötajaid, mõned bussid ning vahel ka politsei, et liiklust korraldada. Eile oli veidi rahulikum. Isegi üks kuulus näitleja sattus pildile, kuid temast me teadsime tõesti vaid seda, et ta on kuulus, isegi ükski film meelde ei tulnud. Ei hakanud sellise eelteadmisega selfiet paluma. (Nüüd guugeldas M, et ta nimi oli Thomas Lennon).


Meie Excelis oli eilseks planeeritud aga hoopiski väljasõit ookeani äärde. Selle suuna valisimegi, kuid enne põikasime läbi ühest kuulsast kohvikust, kus cronute müüdi. M oli nimelt välja guugeldanud, et cronut ei olegi lihtsalt mingi hübriidsaiake, sellel on ikka oma leiutaja ja puha. Leiutajaks on kuulus kondiiter Dominique Ansel ja tal on New Yorkis oma pood. Mõeldud-tehtud, pidime ikka originaale ka proovima.


Ütlen ausalt, need 2 cronuti on mu elu parimad saiakesed. Ma pole mitte kusagilt mujalt nii häid sõõrikuid ega saiu üleüldiselt saanud. Sellele on isegi patent võetud! Uskumatu, onju? See kreem seal sõõriku sees, see glasuurkate. Oh... Hea, et mõlemale kaks võtsime, ma poleks ühega piirduda suutnud. (Ja üle kahe ilmselt suhkrust üledoosi saanud).


Aga ookean siis. New York ei asu teadupoolest päris-päris ookeani ääres, vaid rohkem jõesuudmes. "Päris" ookeani nägemiseks peab sõitma Brooklynist itta ja seda me eile tegimegi. Käisime kohas nimega Coney Island.


Coney Island on ilmselt nii mõnelegi tuttav, palju filme on sellest kohast ja kuidagi on nimi mälusoppi jäänud. Eelmine kord New Yorkis olles ma siia ei sattunud ja ka M oli siin vaid hetkeks pesapalli vaatamas. Nüüd otsustasime võtta veidi rohkem aega. Ja aega me võtma pidime - Manhattani lõunaosast sõidab metroo siia ligi tund aega. Mis seal ikka, aega meil ju ka oli...


Coney Island oli väga vaikne. Kuna tegelikult on tegemist suure mereäärse lõbustuspargiga, siis suveajal on siin rahvast juttude järgi palju. Vanaaegsed atraktsioonid meenutavad aegu ammuseid ja meri pakub vaheldust pilvelõhkujatele. Meie aga jalutasime niisama promenaadil ja liival ja kai peal. Lõbustuspark avatakse alles järgmine nädal. Ega meil sellest suurt vahet poleks, sest nende vanade rauakolakate peale me tõesti ei roniks. Liiga palju arstimist on elu jooksul tehtud vist... Pigem vaatame ookeani, pole seda lompi siitpoolt ju väga näinudki.



Coney Island on ka koht, kus "leiutati" hot dog ehk see viinerisaiake. Hot dogi võib vist ka juba ilma kaldkirjata kirjutada, eestlased ei ole oma vastet välja mõtelnud. Läksime meiegi leiutusmajja, kuid kuna neil not dogi ei olnud (taimse viineriga hot dog), siis piirdusin friikatega. M sõi ühe viinerisaia.


Kuna ookeani ääres oli tõesti väga vaikne, siis tunni möödudes pöördusime Manhattanile tagasi. Tegime teoks minu suure unistuse - ostsime Broadway muusikalile piletid. Jee! Olen seda juba ammu teha tahtnud ja ei saanud lubada, et New Yorkist ära lähen nii, et piletid ostmata jäävad. Jess-jess-jess. Enne etendust oli meil aga mitu tundi aega ja kuna saiakestest päeva toidukorraks jääb väheseks, siis otsustasime, et käime ka korralikult söömas.


Eilne söök oli lausa väga-väga korralik. Otsustasime nimelt, et proovime järele ühe korea restorani, mida palju kiidetakse. Pärast Times Square-i sagimist oli see tõesti rahuoaas kesest New Yorki. Hangkawi restoranis pidi nimelt ära võtma isegi jalanõud. Valgus oli hämar ja muusika meditatiivne. Nii lahe kogemus!


Tegime endale kingituse ja võtsime tasting menue. Meie söögipidu koosnes kolmest eelroast, pearoast ja magustoidust. Oh... Nii uhkelt olengi enne söönud vaid Noa restoranis Viimsis. Hangawi oma vegetaarroogadega oli suurepärane, maitsed teistmoodi ja veidi harjumatud (pole seda korea toitu ju palju koduski proovinud), aga ikkagi head. Kõige rohkem meeldis mulle aga õhustik. Ilmselt on küsimus ka kontrastis, kuid tõesti, sellises kohas rätsepistes laua taga istuda ja kõigest toredast juttu rääkida oli Kogemus suure tähega.


Ja muidugi ei lõppenud eilne õhtu seal, meil oli ju veel Broadway. Otsustasime, et läheme vaatama Ooperifantoomi. Tegemist on siiski kõige kauem Broadwayl jooksnud etendusega - 30 aastat järjest! See on sama palju kui mul vanust on. M oli seda näinud ka eelmisel korral kui siin käis, mina nägin kunagi Vanemuises. Pean ütlema, et nii mulle kui M-le ei tundu antud muusikali sisuline pool just väga läbimõeldud, kuid lood on tõesti imelised. Andrew Lloyd Webber, aitäh!


Tähelepanelik lugeja märkab, et me ei käinud kodus riideid vahetamas. Jep, läksin Broadwayle kulunud tekstaste, sassis juuste ja seljakotiga. Hallooo... Aga teate, see ongi siin normiks. Väga vähesed olid ilusasti riides. Jopedega tuldi saali, kingavahetusest rääkimata. See on üks asi, mis tõsiselt häirib. Mulle meeldib, et Euroopas on teatrikogemus ikka midagi erilisemat. Õnneks muusikal korvas kõik - balletitantsijatest ooperilauljad (reaalselt varvastel tantsis ja siis laulis soolo), imeline lavakujundus, ilusad hääled - kõik oli olemas.

Jah, nii käisingi teatris - nagu matkale oleks läinud

Pärast etendust palus Ooperifantoom isiklikult meilt rahalisi annetusi välisukse juurde panna, et nad AIDSi toetusgrupile saaksid annetada, siis hakkas orkester mängima ja rahvas siirdus uste juurde. See oli ka eriliselt kummaline kogemus - orkester mängib ja juba nad tõusevad püsti! Mis toimub? Meil ei jäänud muud üle, kui silmi pööritada. Aga jällegi, see ongi nende norm. Absoluutselt imelik. Kui orkester lõpetas, ajasid kurjad turvamehed meid taskulampidega välgutades uksest välja. Lihtsalt ebareaalne. Väga kontrastiderohke õhtu.


Koju jõudsime hilja, kuid see on okei. Meie viimane pikk päev New Yorkis oli väga ilus.

Monday, April 1, 2019

Popkunst

Teate seda filmi "Nunnad hoos"? Mulle see film meeldib väga. Alati laulan neid laulukesi kaasa ja imetlen, kuidas püha muusika saab olla nii lõbus. Olen ammu gospelkoori oma silmadega näha tahtnud. Seega plaanisimegi M-ga kohe alguses, et pühapäeval läheme jumalateenistusele. Kuna elame siin Harlemi külje all, siis ei olnud ka raske leida sobivat kirikut, kus jumalateenistus võiks toimuda.

Pühapäevaselt vaikne Harlem

Internetis ringi tuhnides sai selgeks, et kirikud teevad pühapäeviti mitu teenistust. Ja selgeks sai ka see, et esimesele on kõige mõttekam minna, sest siis on kõige vähem rahvast. Seega plaanisimegi minna kell 7.30. Millega me aga ei arvestanud, oli see, et eelmisel õhtul jõudsime Sandri juurest üsna hilja tagasi ja väsimus tuli peale. Otsustasime kohe õhtul, et läheme siis veidi hiljem - kell 9.30. Ka kell pool kümme olime väsinud, aga kohale me end vedasime. Ja mis siis selgus? Teenistusepidaja oli haigeks jäänud ja kella poole kümnese olid nad vahele jätnud. Järgmine teenistus oli kell 10.45. Mingi inimesterodu seal siiski ootas... Küsisime siis kohalikult tädilt, et miks inimesed seal ootavad? Ta vastas: "Because they are smart." Jah, rahvas ootas poolteist tundi enne teenistust ukse taga, et sisse saada. Ei - nii me ei mängi. Meist jäi maha rahvas, kirik ja mammograafiabuss selle ees. Midagi peab järgmiseks New Yorgi külastuseks ka jääma koos New York City Balletiga.


Läksime hoopis sõõrikubaari. See oli M-l kohe alguses nimekirjas. Võtsime mõlemad kaks sõõrikut, kohvi-tee ja istusime maha. M-i sõõrik oli kõige parem, nimeks cronut, segu croissantist ja donutist. See oli tõesti hea. Aga minu šokolaadisõõrik  oli ka täitsa okei.


Nende üheks suureks mureks kõikide maiustustega on see, et suhkrut on liiga palju. Tõepoolest, muidu maitsevad koogid-küpsised hästi, aga no miks-miks-miks nii palju suhkrut? Seda on maitsest tunda, ei pea isegi silte lugema. Ma joon magusa kõrvale tihti vett, et veidigi asja lahjendada. Taaskord, tugevad maitsed...

Mina sõõrikutega

Kuna reis on siiski pühendatud kunstile, siis pidime ka pühapäevase kunstidoosi kätte saama. Käimata oli Whitney Museum of American Art ehk Ameerika kunsti muuseum. Kuna eile oli üsna vihmane, siis muuseumi poole jalutades said juuksed ja tennised täitsa märjaks ning lootsime kiiresti sooja kunstimajja saada. Me ei arvestanud üldse sellega, et ukse taga on 25-meetrine järjekord. Nimelt, eile oli viimane päev Andy Warholi väljapanekut vaadata ja kohal olid kõik karvased ja sulelised. Osa rahvast oli oodanud juba üle tunni. Ohjeerum... Hakkasime ikkagi vaikselt ootama. Siis aga pakkus muuseumitöötaja meile võimalust hakata muuseumi ametlikuks "sõbraks" ja koos liikmepiletiga tuleks kahepeale väljaminek vaid 9 dollarit rohkem. No miks ei? 9 dollari eest tund aega vähem piletisabas veeta - iga kell!


Rahvast oli jah, ilmatuma palju. Sellele vaatamata meeldis kogu Andy Warhol mulle väga. Ega ma enne temast midagi suurt ei teadnudki, üks kuulus nimi oli jälle, mingid purgid ja pead ja mis kõik veel... Popkunst, ühesõnaga. Nüüd sai nimi endale minu jaoks ka näo ja tegumoe ja mõtted ja sõnad ja tunde. Kuulasin väljapaneku Kõik audiogiidijutud läbi, mida just väga tihti ei juhtu.


Kõige rohkem avaldas muljet korduse ja variatsiooni taga peituvad ideed. Mis on autorlus? Mis on individuaalsus, mis kommertsiaalsus? Ja kõige suurem - mis on kunst?


Lisaks Andy Warholile olid muuseumis ka püsiväljapanek ja teised väljapanekud. Käisin kõik läbi. See moodne kunst on mõnus vaheldus vanaaegsusele. 7. korrusel oli Ameerika kunsti aastatest 1900-1960, ajajärk, millest olen varem vaid Euroopast pärit kunsti vaadanud. Immigrandiküsimus, maailmasõdade tunnetus, industrialismi lõppemine... See on ikka hoopis teine maailm oma ajaloo, murede ja rõõmudega.

Eriti meeldisid Hopperi tööd:

A woman in the Sun, 1961

6. korrusel vaatlesin multimeediat - taaskord täiesti teistsugune kogemus.

Joseph Kosuth "Five Words in Green Neon". Ja mina. 

Kui M allkorrusel Susan Sarandoni ja Jessica Lange kõrval teed jõi, siis mina uurisin 8. korrusel värve. Mõnus sära vihmasesse päeva. M arvas ka nii! :D

Kenneth Noland "Uus Päev"

Lõunaks tahtsin midagi veganit. Mitu päeva oli seda juustu söödud, tundsin, et vajan ainult taimi. Läksime ühte burgerikohta nimega Bareburger Organic 8. avenüül ja tellisingi toidu nimega Impossible Burger. Nimi sobis väga hästi, sest küsisin kaks korda teenindajalt, et kas ta on ikka täiesti-täiesti kindel, et see pole liha... Nii liha moodi. Nad on väga head tööd teinud oma leiutistega.


Kes Tallinnas suur Telliskivi fänn on, siis Chelsae Market ootab teid (ja mind ikka ka veidike :D). Jalutasime läbi turu, seal oli kõike - disainpoekesi, palju-palju söögikohti ja palju-palju rahvast. Pühapäeval võib ikka mööda turge jõlkuda... Ei jaksanud seal kaua olla.


Läksime hoopis vaatamisväärsuse juurde nimega The High Line. Tegu on vana trammiteega, mis nüüd jalakäijate "tänavaks" ehitatud on. Suvel on seal hästi roheline, sest trammiteele on istutatud hulgaliselt puid ja põõsaid ning kuna trammitee jookseb "teisel korrusel" ehk tänavast kõrgemal (sellest ka nimi), siis jalutuskäigul saab samal ajal imetleda neid hulgalisi vaateid, mida vanad majad, sirged tänavad ja kollased taksod pakuvad.


Eile oli üsna külm jalutamiseks. Sander rääkis, et mingil aastal pidi New Yorgis olema veebruari lõpus 20 kraadi sooja! Praegu võime sellest vaid unistada. Õnneks pakuvad silmailu lisaks vanadele majadele ja linnatuledele ka õide puhkevad magnooliad ja ühed teised taimed, millel roosad õied on. Nii hea botaanik olengi. :D


The High Line päikese- ja pilvelõhkujasäras:


Jep, külm oli. Läksime tagasi sooja - maa alla metroosse. Edasi jalutasime niisama ringi. Käisime ikkagi ära kirikus pühapäeva tähistamas. Hehe, väike nali, ikka arhitektuuri pärast sai mindud. Püha Patricku kirik on hiigelsuur, sobib New Yorkiga hästi kokku:



Niimoodi veetsimegi oma päeva, palju moodsamalt kui varasemalt, rahulikumalt ka. Kunagi kavatsen kindlasti pühapäeva-gospelkoori kuulama minna, aga praegu panen Youtubest "Nunnad hoos" mängima.