Esialgne plaan oli hommikul samaks päevaks rongipiletid ära osta. Ütlen kohe, et see meil ei õnnestunud. Esimene klass oli välja müüdud ja teine meile ei sobinud...
Vähemalt hommikupäike raudteejaamas oli ilus:
Egas siis midagi. Toomas läks ostis hoopis bussipiletid ja asusime hommikusöögi kallale. Ehtsas tänavakohvikus oli lärmakas, aga toit oli see-eest täiesti super, isegi minu jaoks, kes ma olen väga valiv.
Magustoiduks olid maasikad ja litšid:
Edasi läksime vaatamisväärsustega tutvuma.
Esimene neist oli Pikutav Buddha - hiigelsuur Buddhakuju:
Päris võimas tunne tuli ikka seda vaadates. Buddha on midagi suuremat, kui üldse hoomata jõuaks... Ja seal on ilu, sära, KULDA. Kogu maailm.
Ümber suure kuju oli muidugi ka väikesi kujukesi nagu ikka ja lisaks oli seal ka "nädalaratas". Ise me muidugi sellest midagi ei teadnud, sest keel ja ka tähemärgid on tundmatud, aga vanem teadjamees tuli meile (väikese raha eest muidugi) asja seletama.
Esimene küsimus, mis ta küsis, oli, et mis nädalapäeval me sündinud oleme. No me keegi ei teadnud. Selle peale ta kihistas naerda ja ütles, et budistlikus kultuuris on see väga tähtis, sest see määrab su õnnenumbri, -tee, -kivi ja isegi õnnesuuna. Lisaks on sul oma loom, mis sind iseloomustab.
Vaatasime ta väikesest tabeliraamatust kohe järgi, et millal keegi siis sündinud on. Selle peale juhatas ta meid vastava koha juurde nädalarattal ja pidime vastavale Buddha-kujule ja juuresolevale meie oma loomale 5 korda vett pähe valama. "Jeesuse, Piibli, preestrite, vanemate ja õpetajate eest" (tema tõlgendus kristlastele budismist).
Karishmal oli elevant, Merkuur, 17, lõuna ja elevandiluu, sündinud kolmapäeval:
Toomasel oli draakon, Saturn, 10, edel ja sinine safiir, sündinud laupäeval (nagu meie teadjamees):
Minul oli rott, Jupiter, 19, lääs ja pärl, sündisin neljapäeval:
(Näete, meil kõigil on põlved ja õlad kaetud + oleme paljajalu. Templikombed.)
Pärast seda läksime teist suurt Buddha-kuju vaatama.
Päeva kõige hingelisem kogemus.
Ja siis jalutasime niisama ringi.
See on ikka täiesti uskumatu, kuidas ühes riigis võib olla nii palju sügavust, kulda, uhkeid templeid, kultuuri ja teiselt poolt nii palju vaesust, prügi, organiseerimatust, inimõiguste rikkumist ja sisulise demokraatia puudumist. Nii teistmoodi.
Inimesed ise on aga väga sõbralikud. Nad ei ürita sind petta (enamasti), ei ole kurjad, naeratavad. Soojemad kui Singapurlased kindlasti...
Tänavapilte:
Väga puhas tänav Myanmari kohta iseenesest.
Mungaks õppijad all paremas nurgas.
Edasi sõime ja asusime bussijaama poole teele, et öise bussiga teisse linna minna. Bussijaamas olid peaaegu kõik reisijad lääne-inimesed. Saksa pere, kes reisis kolmandat kuud kahe alla 7-aastase lapsega, kalifornialasest Ann, kes reisis juba 5. kuud ja oli ekstra reisimise jaoks oma töö üles ütelnud, ameerika noormees, kes tegi uurimustööd Birmast, 3 prantsuse noorikut jne jne... Lõpmatuseni inspireerivaid lugusid. Jagasime neid üksteisega ja naersime valjult, kuni tuligi aeg, et bussi peale minna ja hommikul uues linnas ärgata.
Karishma oli lugenud kusagilt, et tegelikult muudavad inimest ennast ainult kohad, kus ta käib, inimesed, kellega tutvub ja raamatud, mida loeb.
Ma ei usu, et Myanmar ise muudaks mind kontrastsemaks, aga ma mõistan järjest rohkem nii kulda kui vaesust.
No comments:
Post a Comment