Ühel ilusal suvisel juunikuu reedeõhtul avastasin, et nädalavahetuseks pole meil mingeid sotsiaalseid üritusi plaanitud, mis on väga haruldane, sest enamasti on umbes maikuu teiseks pooleks kogu suvi juba broneeritud. See loob ju selliseid võimalusi! Küsisin siis sõbrannadelt, et mida nemad suvel ette võtavad lastega ja mitu tükki vastasid, et lähevad laevaga Soome või Rootsi. Tegemist oli küll veidi vanemate lastega, kuid mis siis - 3-aastasega saab ju ka minna! 10 minutiga olid mul laupäevaks piletid olemas.
Läksime Tallinkiga, ma isegi ei hakanud muid võimalusi uurima. Tallinkiga minnes on võimalik Helsingis oldud aega väga hästi reguleerida. Kõige lühem linnas veedetud aeg saab olla 3 tundi ja kõige pikem 12 tundi. Ja kuigi meie linnuke on päris varajane, siis ei tahtnud ma päeva esimesele laevale minna - see väljus juba 7.30. Läksime hoopis 10.30 laevale ja tagasi tulime 19.30. Jah, veidi sõitis õhtusesse uneaega sisse, aga tunnen, et oli väga sobiva pikkusega päev, pikemat poleks kindlasti jaksanud ja lühem oleks liiga lühike olnud.
Felixile oli muidugi elamus nii suure laevaga sõita. Ta on mitmeid kordi sõitnud Vormsile ja korra Saaremaale, aga Tallinki Megastar, mis meid nii sinna kui tagasi sõidutas, on ikkagi hoopis midagi muud. Suundusime kohe mängutuppa.
Mängutuba on neil tegelikult päris väike ja isegi üsna kehvalt varustatud, peaks ütlema. Samas natuke turnida saab, natuke saab teistega pealeistutavate autode pärast kakelda ning natuke saab aknast välja vaadata. Felixil oli väga põnev, kui laev liikuma hakkas ja minul oli väga põnev seda põnevust vaadata. See tõesti on tõsi, et saame maailma oma laste silmade läbi uuesti kogeda.
Loomulikult pidime selle 2-tunnise reisi jooksul ka Burger Kingis käima, et "prügikartuleid" (Felixi sõna friikartulite kohta ja keegi ei tea, miks) ja salatit süüa.
Aga mida siis 3-aastasega teha? Kunagi tahaksin kindlasti Helsingi loomaaeda külastada, kuid kuna olime Tallinna loomaaias just lasteaia aastalõpupidu pidanud, siis arvasin, et ehk jääb järgmiseks korraks. Seda kiidetakse küll. Otsustasin, et läheme vaatame selle Helsingi kõige kuulsama lastele mõeldud atraktsiooni üle - Linnanmäki lõbustuspargi. Sinna oli sadamast lihtne saada ka - tramm peatus kohe sadama ees ja sõitis Linnanmäkile väga lähedale.
"Emme, vaata, Škoda tramm!!!" - jäigi vist päeva suurimaks elamuseks. :D
Linnanmäkis oli laupäeva hommikule kohaselt ikka hirmus palju rahvast. Piletijärjekord oli pikk-pikk... Linnanmäki on tegelikult üks Põhjamaade suurimaid lõbustusparke. Seal on üle 40 atraktsiooni, igasugu Ameerika mägesid ja karusselle. Üks asi on küll super - sissepääsupiletit ei ole, maksad ainult siis, kui tahad millegagi sõita.
Minu sõitmised olid seekord piiratud sellega, kuhu 3-aastane kaasa sai võtta, aga sellest polegi hullu, sest ma ei naudi seda adrenaliinisööstu mu soontes. Päevapilet oleks olnud 47 eurot inimese kohta, aga ma ei hakanud seda isegi ostma, sest läksime hoopis Felixiga tasuta atraktsioonidele, mis just väikelastele mõeldud on. See Põhjamaade kultuur on ikka nii sõbralik.
Linnanmäkis on 7 tasuta karusselli pisikestele. Kõigepealt tahtsin Felixi rongi peale suunata, aga mingil põhjusel hakkas ta viimasel hetkel ütlema, et ikkagi ei taha. Nojah, kui ei taha, siis ei taha. Võtsime hoopis jäätised siis alustuseks.
Edasi sain ta nõusse teetassidega sõitmist proovima, kuhu läksime peale kahekesi (rongi peale oleks ta pidanud üksi minema). Ega ta just vaimustunud ei olnud, no vaadake seda nägu:
Õnneks kolmas tasuta atraktsioon vaimustas teda nii, et käis seal lausa 3 korda järjest (trügis järjekorras ette jne, väga piinlik). Loomulikult oli tegemist autokarusselliga - istud mänguautos ja lava muudkui pöörleb ja pöörleb. Nii ta seal siis pöörles kuniks mina pilte tegin ning teisi lapsi-lapsevanemaid jälgisin. Esimesed kaks korda ei õnnestunud tal veoauto peale saada, mida ta väga tahtis, aga lõpuks ta sai ja no see pani lapse silmad särama. Maailmas pole midagi ägedamat kui masinad, millega sõita saab.
Edasi mõtlesin, et võiks veel tasuta mini-vaateratta peale minna, aga ilm oli väga, väga kuum ning järjekord väga, väga pikk, seega otsustasime sealt Linnanmäkilt jalga lasta. Felix ei jaksanud ka kauem ning mul endalgi võttis pildi uduseks. Ma olen täiesti kindel, et see ei jää mu viimaseks Linnanmäki külastuseks, kuid järgmine kord ma tulen tööpäeva hommikul, see on selge. Järgmine kord ostan ma ilmselt pileti(d) ka, sest Felix kasvab aina pikemaks ja saab aina rohkematel atraktsioonidel käia, kuhu lubatakse pikkuse alusel (üle 100 cm lapsed, üle 120 cm lapsed jne jne).
Pärast Tallinna Loomaaeda rääkis Felix muudkui madude majast ja madude majast. Mõtlesin juba reedel valmis, et käime siis seal Troopikamajas ka, mis Linnanmäki lähedal on. Täiskasvanu oleks sinna jalutanud 15 minutit, meie kahekesi jalutasime vähemalt pool tundi. Eks pidin teda suures osas süles ja kukil kandma, kuna 3-aastase väikesed jalakesed olid ju... väikesed ja ilm oli kuum. Minu jaoks korralik trenn, aga kui nii, siis nii. Kärus istumine ei ole variant selle mutuka jaoks.
Õnneks asus Troopikamaja kusagil keldris. Ausalt öeldes oli päris hirmus. :D Suurtes klaasist terraariumites roomasid suured maod, väikesed maod, keskmised maod ja igasugu muid elukaid nagu varaanid, ämblikud, sisalikud... Ma ei ole just kõige suurem madude fänn ja isegi Felix ütles varaani nähes, et emme, lähme koju ära. Tegime väikese tiiru peale ja tõesti läksimegi minema. Kes fännab madusid, selle jaoks ikka tõeline maiuspala, neid oli seal igasugu suurust ja värvi.
Taamal paistab üks väga täissöönud boamadu näiteks:
Üks meeletult intensiivse pilguga hiidsisalik:
Jõudsime trammiga just õigeks ajaks kesklinna tagasi.
Saime nimelt pool tunnikest veel Helsingi Linnamuuseumi lasteosas mängida, mis ka tasuta oli. See tegelikult sobib suurematele lastele paremini, sest läbi mängude ja mänguasjade saavad lapsed Helsingi ajalooga tutvuda. Seal on pagarimäng, talopoja maja koos "varustusega", teatritegemise koht jne. Felix jooksis niisama ringi ning peamise aja veetis mängulaevas, sest seal oli ju Rool, mida keerutada võis. Nendes jahetates ruumides oleks tegelikult kauemgi olla võinud, no tunnikese ikka.
Meie aga läksime pitsat sööma. Kotipizza, mis muu, eksole? Ikkagi Soome klassika. Võtsime ühe suure pitsa, mille kahepeale ära sõime. Felix ütles teenindajatele hiljem nii ilusasti "Thank you", et mul läks lausa süda härdaks. Küll ma olen uhke mu väikese reisiselli üle.
Esplanaadil sai ka jalutatud, ikkagi Helsingi ju. Vaatasime sadamat, kaatreid, kajakaid ja inimesi. Mina treenisin käelihaseid väikeste pausidega. Ilus oli sellegipoolest. Ilm oli imeline! Helsingis on ka nii teistmoodi olek kuidagi. Hoopis uus hingamine. Välismaa, päriselt ka.
Esplanaadilt sai tagasi Länsiterminaali jälle väga mugavalt trammiga - mis nii viga! Mina olin ostnud endale päevapileti 9 euro eest, Felix sõitis tasuta. See on ikkagi Soome.
Veel viimased pildid sadamas:
Tagasi sõitsime enamuses jälle mängutoas, ainult vahepeal käisime kooke söömas. Felix oli muidugi täiesti soss nendest seiklustest, aga vedas Tallinani välja. Mina vedasin ka, kuigi uimasus oli piisav, et oma raamatukoguraamat laeva jätta. No on lugu.
Raha läks siis päeva peale järgnevalt:
Burger King laevas: 16.40.-
Ühistranspordi päevapilet täiskasvanule: 9.-
Jäätised Linnanmäkis: 9.-
Troopikamaja pilet mulle (Felix tasuta): 15.-
Väike vahepala poest: 3.89.-
Pitsa Kotipizzas: 18.60.-
Koogid Megastaris: 13.50.-
Väike kingitus issile laevalt: 5.10.-
Kokku: 132.49.-
Kui oleks Linnanmäkis piletid ostnud, siis oleks ca 100 euri rohkem läinud. Kui oleks kodust toitu kaasa võtnud, oleks kindlasti odavamalt saanud.
Kokkuvõttes - no imeline reis. Meie esimene seiklus täitsa kahekesi. Ma olen nii rahul! Kindlasti kordame ja kindlasti soovitan kõigile teistele ka sellist väikest välismaa seiklust, annab elule nii palju juurde.
Järgmise korrani!
