Kokkuvõte Havai reisist

Euroopasse tagasijõudmisest on möödas üle nädala, aga kahjuks keha sellest lõpuni aru saanud veel ei ole. Selle tõttu on ka kokkuvõtte kirjutamine ja muud kohustused (peale igapäevase töö) veidi venima jäänud.

Ja tuleb tunnistada, et pärast sellist elu on ka mott veitsa maas:

Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole? :)

Mis siis kokkuvõtteks selle meie imelise reisi kohta öelda võib? Ma alustan seekord Havai plussidest ja miinustest ja siis kirjutan õppetundidest ja soovitustest.

Havai plussid:

1. Ideaalne kliima. Kas panete tähele, et ütlen "ideaalne" ja mitte "soe" (mida ma olen kasutanud varasemate lõunamaareiside kirjelduste juures)? Ideaalne ütlen ma selle pärast, et see tõesti on palju enamat kui lihtsalt soe. Päevasel ajal on talvel tavaliselt 28 kraadi ja suvel 31, öösiti vastavalt 18 ja 24. Õhuniiskuse tase sõltub saarest, aga päevasel ajal jääb enamasti 50-70% vahele (võrdluseks näiteks Singapuris on aasta keskmine õhuniiskuse tase 80%). Seega on Havail hea soe ja piisavalt niiske, aga hinge ei mata. Vihma sajab enamasti talvel, aga nagu te meie piltidelt nägite, siis ei ole nende talv üldse sellise vihmase aja moodi nagu meie seda teame. Absoluutselt ideaalne kliima.

2. Väga, väga ilus loodus. Eelmisel aastal ja enne seda ütlesin ma siin blogis mitmeid kordi, et pean rohkem loodusreise tegema. Mul on hea meel, et ma ennast tõsiselt võtsin. Havai on tõepoolest looduse kuningas ja kui ei oleks ka midagi muud, siis looduse pärast tasuks minna ikka. Minule avaldasid kõige rohkem muljet Oahu rohelised kaljud, Kauai Waimea kanjon ja Na Pali rannik, Suure Saare vulkaaniline maastik ning korallrahud. Loomulikult on seal veel tuhat kaunist kohta, mida vaadata, tegevust jätkuks ilmselt aastateks...

Näiteks kui äge võiks olla iga saare peal helikopteriga sõita...

3. Normaalne läänelik kultuur. Rahvas räägib inglise keelt, milles Villega end väga koduselt tunneme, kõik asjad saab aetud ja info on kergesti leitav. Tänavad on puhtad, mingeid prügimägesid kusagil ei näe. Toit on hügieeniline. Asjad töötavad nii nagu nad normaalses lääneriigis töötama peaks (va mõned erandid nagu kõnekaardi saamine jne jne), autorent on lihtne, kaardiga saab maksta, kodudes on wifi. See on üks asi, mis mulle selle reisi juures väga meeldis - ma teadsin seda kultuuriruumi, oskasin selles orienteeruda ja kõik oligi väga kodune.

4. Inimesed on sõbralikud. Ma olen ameeriklaste sõbralikkusest ka varem kirjutanud, aga tasub üle korrata - neil lihtsalt on mingi eriline sära silmis, nendega on tore juttu rääkida ja nad soovivad sulle head, siiralt. Seda on nägudest näha. Eriti Havail. Rääkisime ja tutvusime oma teel nii paljude erinevate toredate inimestega, veel üks pluss inglisekeelsesse riiki reisimisel...

Ja isegi koerad elavad Havai-tundes:

5. Havai on väga mitmekülgne. On Kauai imelised matkarajad, Oahu surfirannad, Waikiki igavene melu, Big Islandi tippklassi astronoomiaseltskond, siis veel delfiinid ja vaalad ja merikilpkonnad ja muidugi saared, mida me ei külastanud. On, mida vaadata. On, mida teha. On, mida kogeda.

Ma seda eraldi punktina välja ei too, aga minule isiklikult meeldis väga ka suur südamlik tunne, mis mul seal peale tuli. Seda ei oskagi täpsemalt kirjeldada. Teised eestlased tundsid sama.

Aga, et aus olla, peab kirjutama ka miinustest. Kuna Havai oli nii imeline, siis kohapeal ei tahtnudki nendele keskenduda, aga aususe mõttes tuleb need siiski välja tuua.

1. Havai on kallis. See tõesti on... Meie läksime Villega sinna turismi madalhooajal, seega meie ei pidanud oma rahakotte niiiii palju kergendama kui turistid keskmiselt, aga juba praegu tundsime, et erinevalt Eestist on seal hinnad hoopis teisest klassist. Koos väljas söömas käies läks meil kahepeale keskmiselt 40 dollarit (eurodes hetkel umbes 34 eurot) ja me tõesti võtsime tavaliselt üsna odavaid asju (näiteks paar pitsat või burgerit ja joogid), ei pirtsutanud ega peenutsenud. Poes maksab normaalne toit (mahlad, sai, paar puuvilja) samuti palju, alla 50 dollari ei tulnud vist ükski poeskäik. 4 tundi snorgeldamisvarustuse renti - 15 dollarit. Pearl Harbori ühe näituse sissepääs ühele inimesele 25 dollarit. Tuleb tunnistada, et polnud peaaegu ühtegi päeva, kus meil söögi, kütuse ja muude asjade peale alla 100 dollari oleks läinud (ehk siis iga päev kulutasime kokkuhoidlikult elades lisaks majutusele umbes 84 eurot niisama). Odavalt oleks saanud siis, kui kõik eined MacDonaldsis võtnuks. Saate isegi aru, et juba mõte sellest ajab mul südame pahaks. Majutus oli AirBnB-des väga mõistliku hinnaga 80-100 eurot öö, hotellides tunduvalt kallim, see viimane väike motellihotell maksis näiteks 143 dollarit öö. Ja see on veel madalhooaeg... Ainuke asi, mis tõesti odav on, on kütus - umbes 70 senti liitrist. Sõida, palju tahad. :) Selle reisi maksumus koos Barcelonas viibitud päevadega tuli inimese kohta umbkaudu 3000 eurot (kui siis ehk maksimaalselt paarsada vähem). Meie kõige kallim reis siiani. Igatpidi.

Aga matkata saab tasuta:

2. Oleks tahtnud paremini süüa. Raha säästmiseks käisime Walmartis süüa ostmas, kus olid veidi odavamad hinnad kui mujal. Kui Walmardi pood oli umbes Kristiine keskuse Prisma suurune, siis viljalett selles oli heal juhul Prisma omast veerand - leidus veidi kartuleid, avokaadosid, tomateid. Heal juhul sattus õnge otsa mõni kurk ja ananass. Tööjõud on Havail lihtsalt nii kallis, et vaatamata heale kliimale ei kasvatata seal palju puuvilju. Kohalikuna tulekski ilmselt pidevalt taluturgusid pidi käia nagu ma varem mainisin.

3. USA on bürokraatiameister. Oh, kuidas me selle kõnekaardiga jamasime... Turvakontrollis tuleb jalanõud ära võtta, erandeid ei tehta, ka mitte nt sülelastel (mul oli lennujaamas nii kahju ühest isast kahe alla 5-aastase lapsega, kes kõik ükshaaval väravast läbi pidid jalutama, väiksem ei osanud korralikult kõndidagi...). Tagasilennul küsis teenindaja, et kas meil ikka piletid Hispaaniast Eestisse on? Duh... Mis see nende asi on? :D Vaba inimese ülbus, mis teha.

4. 12-tunnine ajavahe on täiesti ebareaalselt ebamugav. Minu sõbranna Triin ütles, et oli kusagilt lugenud, et iga ajavahetunni kohta läheb kehal taastumiseks 1 päev. Niimoodi võttes me seda normaalset olekut ei kogenudki, sest kohapeal olimegi vaid 12 päeva. Kes kunagi Havaile peaks tulema, võtke rohkem aega. See on seda väärt. :) Kojutuleku järel oleks ka tore, kui oleks veidi aega, et jetlagist üle saada, mitte nii, et pead minema tööle siis, kui öösel ainult 3 tundi magada oled saanud (sest pärast kolmetunnist und kell 01:56 lihtsalt enam magama ei jää...).

Mõtled ainult sellele:

Ja teate, rohkem miinuseid ei olegi. Ja ka need miinused ei hoia meid Havaist eemale. Me läheme sinna tagasi, see on kindel. Millal, ma ei tea, aga tean, et läheme. Sest Havai on liiga hea, et olla tõsi, aga ometigi on see vägagi tõsi.

Lisaks plusside-miinuste nimekirjale mõned näpunäited neile, keda mul õnnestus inspireerida Havaile minema:

1. Kaasa vaja võtta: kaks paari lühikesi pükse, ujumisriided, plätad, matkajalanõud, sokid-pesu, paar pluusi ja päikesekreem. See on põhimõtteliselt kogu varustus, mida me tegelikult kasutasime. Havaile minnes saab ideaalselt seda travel light-i harrastada. Kes muidugi Mauna Keale tahab minna, siis peab veitsa soojemaid riideid võtma ja kui mul oleks isiklik hästi istuv snorgeldamisvarustus, siis paneksin selle ka kotti. Dokumendid on vaja välja printida, nt rendiauto leping, lennupiletite koopiad jne jne... Digiühiskond pole sinnani veel jõudnud.

Ujukad, seljakott snäkkide ja veega ning randa minek:

2. Kohapealset netti meil saada ei õnnestunud, kuigi Ville on nendes asjades superosav. Õnneks on ta osav ka offline-kaartide alla laadimises ja neid me teejuhtidena kasutasimegi.

Happy as a clam:

3. Siis väike nipp ideaalseks Havai päevaks valmistumisel: tõuse, söö hommikust, siis pane päikesekreem ja siis pese käed ja nii oledki valmis. See kehtib ka teiste lõunamaade kohta - pane see kreem enne väljaminekut ära, siis ei pea kusagil rannas mökerdama, kus korralikult käsi pesta ei saa + saad autoaknad alla lasta, sest päike ei kõrveta. Väikesed asjad, aga hea sisse harjutada.

Sest rannas on muudki teha:

4. Ehteid pole mõtet Havaile kaasa võtta. Lõpuks jätsingi iga päev koju nii kihlasõrmuse kui kõrvarõngad. Ma ei tahtnud, et need kuhugile randa, ookeani või džunglirajale kaoksid. Lihtne, puhas, eheteta ja meigita olek on Havail parimaks viisiks ennast hästi tunda.

Pildil on üleliigsed üks väike vari ja ühed väiksed kõrvarõngad:

Havail ennast hästi tunda on ka üks asi, mida ma hetkel kõige rohkem igatsen (peale Ville, kes must praegu 600km lõunas on). Aga sellest igatsusest sünnivad muudkui uued soovid ja tahtmised ja lõpuks ka plaanid.

Tänan kõiki lugejaid! Olete mulle väga kallid ja loodan, et tegin teiegi elu veidi põnevamaks piltide ja lugudega maailma vastasküljelt. Erilised tänud:

1. Mu kallile Villele. Aitäh, et oled kõige soojem inimene siin maamunal. Aitäh, et lohutad ja turgutad ja teed nalja ja hoolitsed ja mõtled ja kontrollid kõik sada korda üle. Aitäh, et jätad asju meelde. Aitäh, et koristad. Aitäh, et teed pannkooke. Aitäh, et oled nii kannatlik. Sa oled absoluutselt parim reisikaaslane maailmas ja see on absoluutselt kindlasti olnud meie parim reis. Siiamaani. :) ;) Iga päev mõtlen, et küll mul on vedanud!

2. Ville emale Liiale, kes meie kallist Nööbi-kiisukest hoidis! Me oleme väga õnnelikud, et tal on koht, kuhu päeval oravaid jälgima ja õhtul inimjalgade juurde nurru lööma tulla. Aitäh!!

3. Triinule ja Svennule, kes lilli kastmas käisid! Nad kastsid ka need lilled ära, mis utiliseerimiseks mõeldud olid, see juba näitab midagi! Aitäh!!

4. Minu emale Ingale, kes kirjavead üles nopib ning midagi kahe silma vahele ei jäta! Uskumatu, et ma näiteks ühes postituses "müüja" kirjutasin "müüa"... Maru piinlik! Aitäh, ema, et ütlesid!!

5. Siis suured tänud Liisale, kes minu äraoleku ajal firmaasjadel silma peal hoidis ja nii lahkelt kogu asjaajamise enda peale võttis. Aitäh!!

6. Inspiratsiooni eest tänan Erlikest, kes oma surfipiltidega Havai mu südamesse alateadlikult ilmselt juba aastaid tagasi istutas (surfamisest ma ei hooli väga, aga loodus jäi ilmselt meelde) ja ka Pintresti, kes selle inspiratsiooni juba väga suureks motivatsiooniks paisutas. Aitäh!!

7. Ja muidugi - kõikidele laikijatele ja kommenteerijatele! On väga tore saada tagasisidet ning kuulda Teie arvamusi, see teeb blogipidamise kordades väärtuslikumaks. Aitäh!!

Mingi hetk reisi ajal ja pärast seda tundsin, et selle reisiga ongi mu suurim reisikirg rahuldatud, sest osalt tunnen südames, et erilisemat kohta kui Havai olemas ei ole. Siis aga leian end taaskord Reisidiilide ja Bookingu leheküljelt, endal juba järgmised reisiplaanid tehtud. Iga koht on eriline ja kuigi Havai on neist kõige erilisem, ei tähenda see seda, et ma paigale jääksin.

...et me paigale jääksime:

Järgmiste reisideni, sõbrad blogilugejad! Seniks soovin kõigile, et igast päevast leiduks killuke inspiratsiooni, natuke soojust ja palju armastust!

Kallid,

Saara

Šokiteraapia

Kuidas teistmoodi nimetada kahteteist tuhandet kilomeetrit reisimist ning kolmekümnekraadist temperatuurimuutust? Rääkimata ajavahest, mis samuti 12 tundi on. Kogu Havai reis on kindlasti seda väärt olnud, aga ei ole kohe üldse mitte lihtne see teisele poole maakera sõitmine.

Havai viimased tunnid olid kurvad. Päike hakkas just tõusma ning soe suveõhk paitas meie nägusid, kui väravas ootasime. Havai lennujaamad on avatud planeeringuga, meenutavad pigem katusega bussipaviljone, hästi mõnus lahendus. Kogu õhkkond korvas kahte ärritajat: lennule registreerimist ja hommikusööki. Lennule registreerimisega oli see jama, et United Airlines on teinud oma süsteemi nii nõmedaks, et interneti teel check-ini teha ei saa. Kohale minnes ja kioskis registreerides ei saanud aga kohti valida. Tänan kosmost, et Villega kõigil kolmel lennul ikka kõrvuti istuda saime. Kohutavalt tobe ja mõttetu jura, võiksid näiteks Lufthansast eeskuju võtta, kõik töötab nagu kellavärk. Sakslased, ma ütlen... Teine ärritaja oli hommikusöök, söögikohtadest lahti olid ainult Burger King ja Starbucks. Esimesest ma ei suutnud lihtsalt enam midagi võtta, Starbucksi arve oli 49 dollarit kolme saia ja kahe joogi eest. Normaalne, onju? :D

Aga Honolulu on ikka ilus oma roosa valguse ja päikesetõusuga:

Viimane "Tšau!" meie kallile Havaile:

Lend San Fransiscosse kestis 4,5 tundi. Järgmisena ootas meid ees viie ja poole tunnine layover. Osalt oleksime tahtnud tuulist linna uudistama minna, aga ilm oli udune ja vihmane ning meie ainuke kilekeep oli äraantavasse pagasisse jäänud. Seega otsustasime, et veedame need tunnid SFO-nimelises lennujaamas.

Aeg läks üllatavalt ruttu, tõenäoliselt selle tõttu, et saime mitmeid tähtsaid tegevusi ära tehtud nagu söömine, 10 tuhande sammu täis kõndimine, jooga ja muidugi internetis surfamine.

Sushi, nii tore! Ma ei suutnud enam ühtegi saiamoodi asja alla ajada.

SFO meeldis mulle kohe algusest peale oma avaruse, kunsti ja tasuta saadava piiramatu internetiga. Kohe näha, et tegemist on tehnosõpradega. Muljet parandas seegi, et neil oli lausa eraldi joogatuba olemas. Normaalsed inimesed, tõepoolest. Joogatuba oli küll väikene, aga see-eest oli seal päevavalguslamp ja peeglid ja matid ja... vaikus. Inimesed tulid, võimlesid ja läksid. Paar hetke sain lausa üksinda olla.

Edasi tuli mammutlend number 2: San Fransisco - Zürich, mis kestis üheksa ja pool tundi. Istun seda postitust kirjutades Tallinn-Helsingi lennul ja tunnen tõelist tänulikkust selle 20-minutilise sõidu eest. Saime oma mammutlennul küll veidi rohkem magada kui eelmisel korral, aga ikka poole tunni kaupa nagu need asjad käivad. Vaatasin ära uue Sofia Coppola filmi ja mängisin hulgaliselt sudokut.

Meie lennuteekond:

Zürichisse maandudes nägime välja nagu kodutud: väsinud, pesemata ja külmavärinates. Selline see elu juba on. Edasi tuli üle elada järgmised 6 tundi lennujaamas passimist. Otsustasime siiski, et lennujaamas me ei passi, läksime külmast hoolimata hoopiski Zürichi kesklinna väikesele jalutuskäigule. Rong viib lennujaamast keskusesse umbes kümne minutiga, Euroopa Liidu kodanikena ei ole ka immigratsiooniküsimust, lihtsalt näitad passi ja jalutad välja.

Vat kus kena ilm:

Valmistume õue minekuks, panin lisavarustusena Ville särgi selga, maksimaalne pomšielu:

Zürichis oli hall ja kõle. Tavaline talvine Kesk-Euroopa, mis seal salata. Ville üritas tuju veidi üleval hoida ja rääkis, et meil kodus on ju ka täitsa tore ja suutsin sellega mõneti kaasagi minna, aga no vaatepilt oli tõesti muserdav, midagi pole öelda. Südames tunnen, et see kliima ei ole minu jaoks. Mul on niigi kogu aeg külm ja see märg ollus, mis väljas on, teeb asja ainult hullemaks.

Pildid on tuunitud. Ilusamaks, muidugi.

Ühe koha pealt on külm õhk hea ka - toob värskendust. Kaua me seda värskust nautida ei jaksanud küll, läksime kohvikusse sooja.

Jõulud on tulemas:

Zürich-Barcelona läks ainult sudoku tähe all. Silmad olid juba kõõrdis sellest mängust, aga ekraan hoidis tähelepanu mängul ja mitte sellel, kui rõve olla oli. Õnneks läksid kõik lennuga seotud toimetused ja ka hotellitransfeer ilusasti ning paari tunni pärast olimegi oma neljatärnikas, mis meile väsinutele täiega ära kulus. Soe dušš, suuuuur voodi, veitsa venekeelset kanalit (ainuke, mida hispaanlased peale polnud lugenud) ja nii me loojusime kell kaksteist öösel. Oli ikka väga, väga mõnus puhkus pärast suurt tööd.

Nelja tärniga hotellile kohaselt oli hommikusöök taevalik, seal oli kõike alustades puuviljadest ja lõpetades nutella, šokolaadipähklite ja kümmet liiki saiakeste-koogikestega. Ville sõi nagu ikka muna peekoniga, mina pugisin end magusast ilmselgelt liiga täis, sest suur tühjakõhutunne tuli alles Eestis südaööl, mille peale Ville Staabis pool tundi järjekorras pidi seisma... Oih. :P

Barcelonas olime põhimõtteliselt hotellitoas kuni transfeeri saabumiseni, nad nii lahkelt lubasid kauemaks tuppa jääda. Meil ei olnud energiat ka, et linnapeale minna. Pikutasime niisama, lugesime, vaatasime telkut. A much needed rest. Õues oli soe, päike, lühikeste varrukate ilm...

Barcelonast lendasime Frankfurti. Frakfurdis tuli tõeline masendus peale. Oma soulsearchingust tegelikult reisi peal midagi välja ei tulnudki, hoopis rohkem küsimusi kerkis õhku, mis ei ole tingimata halb asi. Vaene Saskia pidi muidugi mu halamist kuulama läbi telefoni, aga järgmisel päeval oli kõik juba okei. Väsimus ehk? :) Võib-olla, võib-olla mitte...

Kodus on okei olla tegelikult (khm, oli, nüüd olen juba teel tööle ja istun siin Helsingi lennujaamas aknast pimedust ja lumesadu vaadates). Toit on hea. Sõbrad on head. Perekond on hea. Kass on hea! On palju, mille eest tänulik olla. Osa mu südamest jäi siiski Havaile.

Kirjutan lähipäevil kokkuvõtte ka, mis õigesti tegime, mis valesti, palju maksma läks jne. Seniks - head Netflixi!

Vana hea vetsuselfi, seekord Helsingist:

Tagasi reaalsusesse

Eile oli üks napakas päev. Ühelt poolt tundsin suurt kurbust äramineku pärast ja teiselt poolt üritasin viimasest päevast viimast võtta. Lisaks sellele kohtusime paari eriliselt kahtlase tüübiga, sattusime nii mõnigi kord segadusse ja vihastasime bürokraatia peale.

Hommik algas sellega, et pakkisime omad asjad Suurel Saarel kokku ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Tee viis läbi saare ning saime veelkord heita pilgu nii Mauna Keale kui Mauna Loale kui nii mõnelegi väiksemale kraatritaolisele künkale, mis mulle siin olles eriliselt sümpatiseerima on hakanud.

Asju kokku pannes avastasin üllatusega, et üks minu plätadest on kadunud, mis mind veitsa kurvastas. Mitte, et plätad kuidagi eriliselt mugavad või head oleksid olnud, ostsin need ju poolteist aastat tagasi hädaabinõuna Barcelonast, kuid kuidagi armsaks olid saanud ikka. Mõtlesime siis Villega, et kuhu see küll jääda võis niimoodi ilma paariliseta. Ainsaks kohaks oleks saanud olla peatuspaik teel Mauna Keale, sest tegime peatuse, et "talveriided" selga panna. Kuna meie tee lennujaama viis samas kohast mööda, siis otsustasime ka plätat otsima minna. Ja mis te arvate? Ootaski teine seal teepervel nukralt ilma kaaslaseta. Võtsime hääletaja peale.

Võtsime peale ka teise hääletaja, seekord inimliigist. Tütarlaps nimega Kealoha soovis saada lennujaama, kuhu meiegi suundusime. Kealoha kuulus sinna 17% sekka, kellel on mitmest erinevast rassist esivanemad, tal oli lausa kolmest vist: hiina, valge ja havai. Ise pidas ta end havai pärismaalaseks, mis oli veidi kummaline tema välimust arvestades (valge nahk ja asiaadi silmad). Ametilt oli tegu tervendajaga, tal oli väike massaažisalong, kus ta igasugu ravivaid tehnikaid praktiseeris. Pean tunnistama, et minu arvates oli ta tervendaja jaoks liiga ülbe ja enesekeskne... Ma üritasin temaga ikka jutule saada, on meilgi põnev kuulata, kuidas siin inimesed elavad ja mida mõtlevad jne, aga oma lausetes oli ta väga järsk ning napisõnaline ja ise midagi vastu ei küsinud. Pärast kümmet (:D) küsimust lõpetasin, sest ta ei tundnud olevat huvitatud rääkimisest. Ehk häiris teda ka see, et kohe alguses ütlesin ta elukutsest kuuldes, et nii tore, ma ise olen ka tervendaja, kuigi veitsa teisest liigist. Egas midagi, viisime ta lennujaama parklasse, kus neiu lasi meil veel ennast ringi vedada tempot dikteerides, et ta oma auto parklast üles leiaks. Kummaline maailm...

Kealoha maha pannud, oli meil piisavalt aega, et veelkord Suurele Saarele head aega ütelda ning tema ilust paar pilti klõpsata:

Meie esimeses peatuspaigas Konas juhtusime korra teleka tööle panema ja nägime kohalikke uudiseid. See pidi olema saatus, et just siis telekapuldil õiget nuppu vajutasime, kuna telekast tulid uudised, et Havai saarte suuruselt teine lennufirma Island Air läks pankrotti ja pärast 10. novembrit enam ühtegi lendu ei toimu. Big Islandile sai just selle sama firmaga tuldud ning ka tagasipiletid olid neilt ostetud. Ville ostis meile kibekiirelt uued piletid. Piletiraha tagasi saamiseks peame ilmselt Swedbankiga ühendust võtma, vähemalt nii öeldi uudistes. Meil vedas ikka hiiglamakombel, sest ega mingit teadet tühistamise kohta ei saadetud. Taaskord, kummaline maailm...

Hawaiian Airlines oli arusaadavalt puupüsti täis ja juba lennujaamas olles poleks me ilmselt uusi pileteid osta saanud.

Kosmos vist ikka tahab, et koju jõuaksime. :) Until next time, Big Island:

Oahul maandudes suurenes kurbusetunne veelgi, sest ilusa looduse asemel nägime jälle linnamaastikku. Tagasi reaalsusesse. Inimesi oli palju, liiklus ummikuid täis ja poodides müüdi juba jõuluasju (surfilaudasid "Merry Christmas" sildiga, tulukesi palmipuudele ja muud absoluutselt mitte kokku sobivat pahna):

Peatumispaigaks võtsin viimaseks ööks lennujaama lähedal asuva hotelli, kuna järgmine päev startisime väga vara. Meie kõige kehvem koht siiani, kuigi hinnalt kõige kallim. Täielik ühe-öö-motellitunne. Vähemalt oli bassein (milles, tuleb tunnistada, me ei ujunud):

Hotelli saamine oli muidugi omaette ooper, sest oodatud airport shuttle ei ilmunud ja alles pärast suurt sehkendamist saime vaatamata valedele juhatustele õigesse kohta, kuhu see bussike siis maha potsatas. Linna otsustasime võtta Uberi. Meile tuli järele mongolist Vladislav Fiat 500-ga, kes muuhulgas ka vene keelt rääkis. Ville ütleski talle: "Zdrastvuitje!" :D Juht vastas privjet ja kak djela? :D Edasi jätkasime inglise keeles. Slava rääkis, kuidas ta Venemaal arstina töötas, kuidas teda Nõukogude Liidus taga kiusati ja kuidas ta juba mitmendat korda personal evaluationi käigus kiirabi autojuhi sertifikaadist ilma on jäänud, kuigi kirjalikud testid on teinud kõik õigesti. Ega ta inglise keele oskus polnud just kiita, aga ehk on siin tõesti nii palju korruptsiooni kui ta väidab...

Jutu kõrvale nägime taaskord imeilusat vikerkaart, mis saarestikurahvale igapäevanähtuseks on:

Edasi vaatasime üle Aloha Torni. Torn on ehitatud aastal 1926 ja oli mingi aeg Honolulu kõrgeim ehitis. Torni pääses väga harukordselt ilma tasuta, ainult veidi kurjast valvuritädist pidime mööda saama.

Praegusel ajal torn Aloha kõrgeim ehitis ei ole. Selles veendusime ise, kui kümnendalt korruselt linna vaatasime. Selline see Honolulu on: klaasmajad, palmid, mäed, ookean ja palju-palju vikerkaari. Olgugi, et linnana ilus ja soe, ei ületa see hetkekski Havai looduse kaunidust.

Lonely Planeti raamatuke, meie truu kaaslane, soovitas meil Hiinalinna üle vaadata. Mõeldud-tehtud:

Honolulu Hiinalinn on üsna sarnane Aasia linnade tänavatele - palju igasugu pudi-padi poode, aroomilt segu kusest ja praelihast ja veidikesest viirukist. Tänavatel müükse odava hinna eest nii plasttoole kui puuvilju:

Aga nendesse muudesse poodidesse me küll sisse astuma nõus ei olnud. Niigi tunneme veidi, et see ostuhullus on ameerikamaal ikka veidi üle piiri, näiteks telekat me samuti väga vaadata ei suutnud, me ei tee seda koduski, aga siin on need reklaamid ja "osta, osta, osta!" veel kuidagi eriliselt üle võlli.

Ameerika ostuhullus + hiina ühekordsed asjad = öäkkkkk:

Kuid süüa on siiski vaja. Räpaste kohvikute vahelt leidsime päris toreda koha nimega Downtown. Tore muss, mõnusalt varju pakkuv avar baar ja tore teenindaja, kes ütles, et ta on varem päris mitme eestlase ja lätlasega koos Waikikil töötanud. Olen ennegi kuulnud, et nii mõnigi rahvuskaaslane on work-and-travel viisaga Havaile sattunud. Khuul!

Vegan toitu sain ka veel, ülilahe:

Novembrile omaselt sadas ka eile aeg-ajalt vihma. Erinevalt Eestist läheb siin sadu siiski paari minutiga üle ja armsad roosad pilved liiguvad järgmise mäenuki juurde.

Roosa valgusega linn:

Hiinalinnast väljudes tundsime jälle Havaile omast lillelõhna. Ilma naljata, siin lõhnab kogu aeg nagu lillepoes.

Enne oma hotellimotelli tagasi minemist käisime läbi poest nimega Best Buy, kust endale e-lugeri sain. Erinevalt nii mõnestki muust asjast on elektroonika USAs odavam kui Eestis, säästsin hinnavaatluse järgi lausa 42 eurot! Olen väga õnnelik oma uue e-lugeri üle, ei pea raskeid paberraamatuid reisidele kaasa vedama, võtan hoopis kaks korda väiksema kaaluga 1000 elektroonilist raamatut korraga!

Havai tüdruk ka kiidab:

Nii möödus meie viimane päev Havail. Kadestan neid, kes siia jääda saavad, tõesti kadestan.

Mis on linnukesel muret...

Homme alustame järjekordset mammutlendu tagasi koju, mis ei ole just kergemate killast. Aga me oleme tugevad ja Havai väge täis! :) Kohtumiseni Barcelonas!