Elukunst

Oma eneseleidmise teel üritan pidevalt märgata seda, mis mu südame kiiremini põksuma paneb, olgu selleks siis mingi ilus hetk, hea mõte, unistus või teine inimene. "Follow your bliss," huh? See bliss võiks mulle ennast selgemini ilmutada, mitte ainult fragmentidena. :D

No nii palju olen aru saanud, et roheline näiteks meeldib väga. Rohelist on siin täiesti külluses:

Hommikut alustasime taaskord müsli ja võikude ja täna ka maasikatega. :) Hispaania, ma ütlen. Novembris mitte imporditud maasikaid süüa meeldib mulle samuti väga. Ja siis meeldib mulle veel, kui linnas ringi jalutades sellist pilti näha saab:

Edasi meeldivad mulle kunstimuuseumid. Juba eelmisel korral, kui emaga Barcelonas käisin, tahtsin Picasso muuseumi näha, aga kuna saba oli siis mingi kilomeeter vm, ei hakanud me nii kaua seal piletijärjekorras seisma. Täna proovisime järgida Lonely Planeti juhtnööre ja minna vaiksel ajal, mis meil ka õnnestus. Järjekord oli maksimaalselt 3 minutit.

Mis teile esimesena pähe tuleb, kui Picasso nime kuulete? Ilmselt mingid kahtlased joonistused, kus täpselt aru pole saada, kust see nina lõppeb ja suu algab, eksole? Picasso tuntuimateks teosteks on tõepoolest tema kubismiaegsed tööd, aga kuna ta alustas maalimist juba lapseeas ja elas kaua, siis on tal mõistagi ka väga palju muud. Näiteks selliseid realistlikke töid:

Ülaloleva teose maalis ta 15-aastaselt. Olen kuulnud inimesi rääkivat 20. sajandi kunstnike kohta, et nad ei oska maalida, sest nende teosed on nii tobedad ja lapselikud. See maal on ilmselge näide sellest, et kuigi Picasso kõige tuntumad teosed näevad aeg-ajalt välja kui 3-aastase omad, olid tal tegelikult väga väga tugevad oskused klassikalises realistlikus kunstis olemas. Ta lihtsalt valis end väljendada teistmoodi. Ja kes oleme meie, et hukka mõista?

Siin on teos 20. sajandi algusest, ajast, mil meister täiskasvanuks sai. Panin antud maalist foto üles selle tõttu, et siin nähakse selgeid mõjutusi tema kaasaegsete kunstist. Maalil on sarnasusi Van Gogh, Matisse, Gauguini ja Toulouse-Lautreci töödega. Picasso oli väga varmas sünteesima kõike, mida nägi ja koges. Ma tõesti imetlen tema paindlikkust ja soovin tihti, et oleksin isegi rohkem selline paindlik sünteesija.

Viimane pilt on juba teostest, mis valmisid kunstniku hilises eas. Selles suhtes oli muuseum üsna poolik, et Picasso kujunemislugu oli selgelt kirjas ja posu hiliseid töid ka olemas, kuid tähtsamaid ei olnud põhinäitusel ühtegi. Eks ma saan aru, et need on kunstimuuseumites üle kogu maailma laiali, aga no paar teosekest võiks ikka silmarõõmuks olla. Selle eest on aga terve kogumik nimega Las Meninas - Picasso interpretatsioon Velazquezi samanimelisest maalist. See kõik on tegelikult juba ooper omaette. Eks see Pablo üks humorist olnud, no nii napakalt joonistatud koeri ikka annab otsida, daamidest rääkimata. Mingi hetk hakkasin lausa naerma. Elus peab ikka huumorit ka olema, taaskord midagi, mida hea meelega endasse salvestan.

Pärast Suure Kunsti (hehe, tervitused Kristile, alati mõtlen selle sõnapaari kasutamisel meie vestlusele akadeemias) nägemist ja salapiltide tegemist (sest pole ju normaalne lubada teloga pilti teha, mkm) oli taaskord see tore hetk päevast, kus süüa sai. Lõuna! Meil õnnestus leida järgmine veganputka ja nautida mõnusalt suurt falafeliburgerit suuuuuure salati ja mitme vegankastmega. Ülihea!

Ville poosetab, tegelt talle meeldis ka:

Edasi liikusime Güelli parki, kohta, mida eelmisel aastalgi emaga külastasin. Tulime seekord sisse samast väravast, millest eelmine kord lahkusime, seega ka midagi uut sellesse pargikogemusse.

Oh neid päikselisi Hispaania tänavaid:

Pargis oli hea, kohe väga. Mul ausaltöeldes hakkab juba veidi siiber saama sellest suurlinnaelust. Kohvikud ja muuseumid on toredad, aga lihtsalt liiga palju inimesi sagib ümberringi. Me oleme inimkonnana end lubatamtult suureks paljundanud...

Põhikohtadele piletit ei ostnud, Ville polnud nii väga huvitatud ja mulle pakkus rohkem rõõmu Villega kahekesi palmipuude all jalutada ning juttu rääkida, kui taaskord sama vaadet turistidest pungil alal pildi peale püüda.

Mõned pildid mu kõige kallimast, kõige suurema südamega inimesest, keda tean:

Ja siis ühest mõttesse vajunud päkapikust:

Güelli pargi suureks plussiks on tõsiasi, et see asub künka peal, kust Barcelonale imelised vaated avanevad. Näha on meri ja Sagrada ja pikad-pikad tänavad tänavablokkide vahel, mille peale päike oma kuldse varju jätab. Minu silmis on Barcelona värviks kollane.

See tore tüüne rahu, mis pargis jalutades tuli, kadus tänavatel ära. Villel tuli pannkoogi isu, otsisime pikalt kohta, kuhu maha potsatada, aga sobivaid kohvikuid ei tulnud ega tulnud. Ühest veganputkast saime muffini, aga see polnud piisav. Putkat muidugi kiidan, no vaadake seda vegankoogivalikut ja mütsiga (!) kokka:

Peale mitmete kohtade külastamist ja ebasobivaks tunnistamist saime siiski selle, mida soovisime. Restoran oli ootamist väärt, sest asus ühe uhke retorani katusel, selle keskel oli bassein ning istuda sai nii, et võis vabalt imetleda kogu sagimist, mis linnamelu pakub. No milline preemia...

Ville ei saanud küll pannkooki, aga selleks ajaks sobis ka Cesari salat, viski ja tee. Mina tahtsin lisaks veinile ikka magusat ja kuna neil seal veganit polnud, siis "pidin leppima" Nutella ja Ferrero koogiga. Minu elu kõige kummalisem kook koosnes muuhulgas ka suures koguses jäätisest kahe ketasvahvli vahel:

Veetsime oma reede üsna luksuslikult, mis seal salata. Vahel ongi väike luksus aga see, mis silmad särama paneb ja meelde tuletab, et on, mille poole püüelda. Olen taaskord tänulik inspiratsiooni eest.

Tervitan teid täiskuuga, kallid lugejad! Kes jaksab, siis võib meile homseteks lendudeks pöialt hoida, sest päev saab olema vääga pikk, rohkem kui 24 tundi kindlasti. Stay tuned!