Friday, November 17, 2017

Tagasi reaalsusesse

Eile oli üks napakas päev. Ühelt poolt tundsin suurt kurbust äramineku pärast ja teiselt poolt üritasin viimasest päevast viimast võtta. Lisaks sellele kohtusime paari eriliselt kahtlase tüübiga, sattusime nii mõnigi kord segadusse ja vihastasime bürokraatia peale.

Hommik algas sellega, et pakkisime omad asjad Suurel Saarel kokku ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Tee viis läbi saare ning saime veelkord heita pilgu nii Mauna Keale kui Mauna Loale kui nii mõnelegi väiksemale kraatritaolisele künkale, mis mulle siin olles eriliselt sümpatiseerima on hakanud.

Asju kokku pannes avastasin üllatusega, et üks minu plätadest on kadunud, mis mind veitsa kurvastas. Mitte, et plätad kuidagi eriliselt mugavad või head oleksid olnud, ostsin need ju poolteist aastat tagasi hädaabinõuna Barcelonast, kuid kuidagi armsaks olid saanud ikka. Mõtlesime siis Villega, et kuhu see küll jääda võis niimoodi ilma paariliseta. Ainsaks kohaks oleks saanud olla peatuspaik teel Mauna Keale, sest tegime peatuse, et "talveriided" selga panna. Kuna meie tee lennujaama viis samas kohast mööda, siis otsustasime ka plätat otsima minna. Ja mis te arvate? Ootaski teine seal teepervel nukralt ilma kaaslaseta. Võtsime hääletaja peale.

Võtsime peale ka teise hääletaja, seekord inimliigist. Tütarlaps nimega Kealoha soovis saada lennujaama, kuhu meiegi suundusime. Kealoha kuulus sinna 17% sekka, kellel on mitmest erinevast rassist esivanemad, tal oli lausa kolmest vist: hiina, valge ja havai. Ise pidas ta end havai pärismaalaseks, mis oli veidi kummaline tema välimust arvestades (valge nahk ja asiaadi silmad). Ametilt oli tegu tervendajaga, tal oli väike massaažisalong, kus ta igasugu ravivaid tehnikaid praktiseeris. Pean tunnistama, et minu arvates oli ta tervendaja jaoks liiga ülbe ja enesekeskne... Ma üritasin temaga ikka jutule saada, on meilgi põnev kuulata, kuidas siin inimesed elavad ja mida mõtlevad jne, aga oma lausetes oli ta väga järsk ning napisõnaline ja ise midagi vastu ei küsinud. Pärast kümmet (:D) küsimust lõpetasin, sest ta ei tundnud olevat huvitatud rääkimisest. Ehk häiris teda ka see, et kohe alguses ütlesin ta elukutsest kuuldes, et nii tore, ma ise olen ka tervendaja, kuigi veitsa teisest liigist. Egas midagi, viisime ta lennujaama parklasse, kus neiu lasi meil veel ennast ringi vedada tempot dikteerides, et ta oma auto parklast üles leiaks. Kummaline maailm...

Kealoha maha pannud, oli meil piisavalt aega, et veelkord Suurele Saarele head aega ütelda ning tema ilust paar pilti klõpsata:

Meie esimeses peatuspaigas Konas juhtusime korra teleka tööle panema ja nägime kohalikke uudiseid. See pidi olema saatus, et just siis telekapuldil õiget nuppu vajutasime, kuna telekast tulid uudised, et Havai saarte suuruselt teine lennufirma Island Air läks pankrotti ja pärast 10. novembrit enam ühtegi lendu ei toimu. Big Islandile sai just selle sama firmaga tuldud ning ka tagasipiletid olid neilt ostetud. Ville ostis meile kibekiirelt uued piletid. Piletiraha tagasi saamiseks peame ilmselt Swedbankiga ühendust võtma, vähemalt nii öeldi uudistes. Meil vedas ikka hiiglamakombel, sest ega mingit teadet tühistamise kohta ei saadetud. Taaskord, kummaline maailm...

Hawaiian Airlines oli arusaadavalt puupüsti täis ja juba lennujaamas olles poleks me ilmselt uusi pileteid osta saanud.

Kosmos vist ikka tahab, et koju jõuaksime. :) Until next time, Big Island:

Oahul maandudes suurenes kurbusetunne veelgi, sest ilusa looduse asemel nägime jälle linnamaastikku. Tagasi reaalsusesse. Inimesi oli palju, liiklus ummikuid täis ja poodides müüdi juba jõuluasju (surfilaudasid "Merry Christmas" sildiga, tulukesi palmipuudele ja muud absoluutselt mitte kokku sobivat pahna):

Peatumispaigaks võtsin viimaseks ööks lennujaama lähedal asuva hotelli, kuna järgmine päev startisime väga vara. Meie kõige kehvem koht siiani, kuigi hinnalt kõige kallim. Täielik ühe-öö-motellitunne. Vähemalt oli bassein (milles, tuleb tunnistada, me ei ujunud):

Hotelli saamine oli muidugi omaette ooper, sest oodatud airport shuttle ei ilmunud ja alles pärast suurt sehkendamist saime vaatamata valedele juhatustele õigesse kohta, kuhu see bussike siis maha potsatas. Linna otsustasime võtta Uberi. Meile tuli järele mongolist Vladislav Fiat 500-ga, kes muuhulgas ka vene keelt rääkis. Ville ütleski talle: "Zdrastvuitje!" :D Juht vastas privjet ja kak djela? :D Edasi jätkasime inglise keeles. Slava rääkis, kuidas ta Venemaal arstina töötas, kuidas teda Nõukogude Liidus taga kiusati ja kuidas ta juba mitmendat korda personal evaluationi käigus kiirabi autojuhi sertifikaadist ilma on jäänud, kuigi kirjalikud testid on teinud kõik õigesti. Ega ta inglise keele oskus polnud just kiita, aga ehk on siin tõesti nii palju korruptsiooni kui ta väidab...

Jutu kõrvale nägime taaskord imeilusat vikerkaart, mis saarestikurahvale igapäevanähtuseks on:

Edasi vaatasime üle Aloha Torni. Torn on ehitatud aastal 1926 ja oli mingi aeg Honolulu kõrgeim ehitis. Torni pääses väga harukordselt ilma tasuta, ainult veidi kurjast valvuritädist pidime mööda saama.

Praegusel ajal torn Aloha kõrgeim ehitis ei ole. Selles veendusime ise, kui kümnendalt korruselt linna vaatasime. Selline see Honolulu on: klaasmajad, palmid, mäed, ookean ja palju-palju vikerkaari. Olgugi, et linnana ilus ja soe, ei ületa see hetkekski Havai looduse kaunidust.

Lonely Planeti raamatuke, meie truu kaaslane, soovitas meil Hiinalinna üle vaadata. Mõeldud-tehtud:

Honolulu Hiinalinn on üsna sarnane Aasia linnade tänavatele - palju igasugu pudi-padi poode, aroomilt segu kusest ja praelihast ja veidikesest viirukist. Tänavatel müükse odava hinna eest nii plasttoole kui puuvilju:

Aga nendesse muudesse poodidesse me küll sisse astuma nõus ei olnud. Niigi tunneme veidi, et see ostuhullus on ameerikamaal ikka veidi üle piiri, näiteks telekat me samuti väga vaadata ei suutnud, me ei tee seda koduski, aga siin on need reklaamid ja "osta, osta, osta!" veel kuidagi eriliselt üle võlli.

Ameerika ostuhullus + hiina ühekordsed asjad = öäkkkkk:

Kuid süüa on siiski vaja. Räpaste kohvikute vahelt leidsime päris toreda koha nimega Downtown. Tore muss, mõnusalt varju pakkuv avar baar ja tore teenindaja, kes ütles, et ta on varem päris mitme eestlase ja lätlasega koos Waikikil töötanud. Olen ennegi kuulnud, et nii mõnigi rahvuskaaslane on work-and-travel viisaga Havaile sattunud. Khuul!

Vegan toitu sain ka veel, ülilahe:

Novembrile omaselt sadas ka eile aeg-ajalt vihma. Erinevalt Eestist läheb siin sadu siiski paari minutiga üle ja armsad roosad pilved liiguvad järgmise mäenuki juurde.

Roosa valgusega linn:

Hiinalinnast väljudes tundsime jälle Havaile omast lillelõhna. Ilma naljata, siin lõhnab kogu aeg nagu lillepoes.

Enne oma hotellimotelli tagasi minemist käisime läbi poest nimega Best Buy, kust endale e-lugeri sain. Erinevalt nii mõnestki muust asjast on elektroonika USAs odavam kui Eestis, säästsin hinnavaatluse järgi lausa 42 eurot! Olen väga õnnelik oma uue e-lugeri üle, ei pea raskeid paberraamatuid reisidele kaasa vedama, võtan hoopis kaks korda väiksema kaaluga 1000 elektroonilist raamatut korraga!

Havai tüdruk ka kiidab:

Nii möödus meie viimane päev Havail. Kadestan neid, kes siia jääda saavad, tõesti kadestan.

Mis on linnukesel muret...

Homme alustame järjekordset mammutlendu tagasi koju, mis ei ole just kergemate killast. Aga me oleme tugevad ja Havai väge täis! :) Kohtumiseni Barcelonas!

No comments: