Võta aeg maha ja jäta see sinna

Ei tea, kas asi oli selles, et mul polnud oma tekki või olin lihtsalt üleväsinud, magasin täna öösel halvasti. Ärkasin kohaliku aja järgi kell 7 (eesti aja järgi kell 8) ja kuigi üritasin uuesti magama jääda, ei õnnestunud see mul eriti ja nii ma vähkresin 2 tundi täitsa tühja. Päriselt üles ärgates olin suht kutu. Olin veel mingeid sürre unenägusid näinud, mis tegelikult tagantjärele mõeldes sobisid päeva teemaga täitsa ilusasti kokku.

Aga pole midagi, jooga aitab alati. Minu 40+ päeva joogat on tõesti olnud elumuutvad. Käisin loengul, mis rääkis, et keskmiselt kulub harjumuse tekkimiseks 66 päeva, seega mul on plaanis ka reisil olles iga päev joogat teha (tervitan siinkohal loengukaaslast Georgi ja loodan, et tal läheb oma ülesannetega sama hästi). Arvate ilmselt, et ma mingi full hipiks ära pööranud oma jooga ja veganiga? :D Ei tea, võib-olla olengi... Rõdujooga oli igatahes väga-väga hea.

Ilm on siin suurepärane. 20 kraadi, päike ja mõnus merebriis - ideaalne Eesti suvi. Kui emaga 2016 kevadel tema sünnipäevareisil käisime, siis oli aprill ja nautisime kevadist ilma väga, aga kes kevadel tulla ei taha, sellele soovitan oktoobrit-novembrit, sest tunne on sama hea, kui mitte paremgi.

Pärast rõdujoogat, hommikusööki ja rahulikku ärkamist seadsime sammud La Sagrada Familia poole, kuna me siin piirkonnas juba oleme. Mõtlesin, et näitan ka Villele, kui uhke kirikuga tegemist on. Pakkusin välja, et kui ta tahab, siis võime sisse ka minna, aga härra vastas, et ta pole kinnisvarast ("kinnisvarast"...) nii huvitatud kui mina ja väljast nägemisest (ja minu blogi lugemisest) piisab talle küll.

Oli tore taaskohtumine. Kirikut on veelgi enam edasi ehitatud ja muidugi ehitatakse ikka edasi, kraanad muudkui vuravad tööd teha. Pärast väikest ringi ümber kirikubloki (sest see tõesti võtab enda alla terve bloki) liikusime meie aga edasi oma päeva vaatamisväärsuse juurde - La Pedrera.

La Pedrera puhul on tegemist taaskord ühe Gaudi tööga, mis UNESCO kaitse all on. Gaudist kirjutasin juba eelmine kord, kui Barcelonas sai käidud, ta oli imeline kunstnik, arhitekt ja tõeliselt suurelt mõtleja. Kui talt näiteks La Sagrada Familia ehituse algusaastatel (19. sajandi lõpus) küsiti, et kas ta ei arva, et tegemist on projektiga, mille valmimine võib võtta hiiglama kaua aega, vastas ta: "Minu kliendil ei ole kiiret." Imeline.

La Pedrera oli siiski ehitatud veidi maisemale kliendile - perekond Milàle, kes Gaudilt korterelamu tellis ja milleks Casa Milà ka sai. La Pedreraks (tõlkes kivikaevanduseks) ristiti ehitis kohalike poolt, kes aastatel 1905-1910 seda suurt kivide kaevandamist ja kunsti tegemist kõrvalt vaatasid. Gaudi oli La Pedrera ehitamise ajal oma parimas vormis, suure kogemusepagasiga ning jätkuvalt väga aktiivne kunstnik. Ta tegi hoone nii ilusaks, looduspäraseks, religioosseks, kui suutis.

Sisehoov kõige rikkamatele:

Korstnad ei pea mitte koledad välja nägema:

Kuigi turistidele pakutakse külastamiseks nii imelist siseõue kui tolle aja tüüpilist korterit, on La Pedrera katus siiski näituse parimaks osaks. Teist nii imelist, sürreaalset ja loomingulist katuseterrassi ilmselt maailmas ei ole.

Pärast eneseharimise ja maailmast vaimustumise tundi tundsime, et on aeg keha kinnitada. Nagu naksti leidsin meile kaardirakenduse abil veganrestorani. Jalutasime selles mõnusas päikeses ja briisis paar kilomeetrit veelgi mõnusama lõuna poole. Kohale jõudes saime 9 euro ja 25 sendi eest kolmekäigulise imemaitsva ainult taimedest valmistatud lõunasöögi. Eelroaks võtsin hummuse ja Ville pasta (eelroog, hehe), pearoaks oli Villel seitanivardad riisiga ja mul thali ning magustoiduks sai Ville šokolaadi mousse ning mina šokolaadikoogi. Joogiks sai ise valida, kas tahame vett või veini, mis Eestis täiesti absurdne pakkumine oleks. Siin aga on vesi ja vein samas hinnaklassis.

Mõned pildid:

Söök söödud, mis edasi? Otsustasime, et edasi ei tee midagi kasulikku või kiirustamist nõudvat. Võtsime aja maha ja lihtsalt jalutasime selles toredas suvises novembrikuises Barcelonas nautides kõike, mis ette jääb.

Ka näiteks mõnda julget tuvi turjal:

Kindlasti tahate teada, kas me rahutusi või rahvahulki tänavatel oleme näinud? Kiireks vastuseks on, et ei ole. Väliselt on ainsaks vihjeks käimasolevatest poliitilistest mängudest kataloonia lipud, mis pea iga maja küljes lehvivad.

Olen varasemalt ikka mõelnud, et alati on tore minna uude kohta, sest siis on põnevus suurem. Täna aga tundsin, et tegelikult on ikka väga tore ka "vanades" paikades käia, sest siis ei ole enam seda kiirustamist ja iga hinna eest lühikese aja jooksul võimalikult palju ära vaatamist. Saame rahulikult jalutada mööda La Ramblat ilma pisukesegi süümepiinata, et me parasjagu kusagil mujal ei ole. Täielik idüll.

Jalutasime ja nautisime ja jalutasime veel. Katsetasime oma uut väikekaamerat, mis kõik pildid üle valgustas. Kui nunnu. :)

Ja siis jalutasime me end juba randa, et Vahemerele tere öelda ja imelist roosakat taevast nautida.

Kohvik kohvi ja tee ja rahuga. Lihtsalt istusime ja nautisime, isegi väga palju juttu ei ajanud. Lubasin, et sellest reisist tuleb soulsearching ja paistab, et nii lähebki. Nii tore on jagada seda teed kõige kallimaga.

Enne tagasi koju suundumist avastasin ma puhta juhuslikult veel ühe vegan toidukoha, võtsin endale burksi ja šokoküpsist ja peale supermarketiringi jõudsime koju. Soulsearching jätkus ja Ville abiga leidsin nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Olen õnnelik.