Hipiesmaspäev

Pealkiri ei saaks rohkem tõsi olla, eile oli ikka hipielu to the max.

Ärkasime hommikul kell 5.30, umbes tund aega varem kui tavaliselt. Läksime randa. Põhjus, miks me selle hommikuse reisi ette võtsime, oli tegelikult see, et tahtsime näha, kuidas Jupiter ja Veenus teineteisele hästi lähedal paistavad. Kui me hipid ei ole, siis veitsa nohikud ikka. :D

Jupiter ja Veenus olid tõesti sõbralikult kõrvuti:

Hommikune jooga sai tehtud sealsamas, Vaikse ookeani kaldal enne päikesetõusu. Oli väga liigutav kogemus.

Ja ka päikesetõusu ise võib lugeda romantika meistriteoseks - merekohin ja päikesekiired silmapiiri tagant välja ulatumas... Nagu juturaamatus, ausõna.

Pärast hommikust hingekosutust olime üsna vässud ja läksime tagasi koju, et magada. Nägin igasugu kahtlaseid unenägusid ja ärkasin veidi väsinuna, Villel suht sama seis. Koht, kuhu me jõudnud oleme, on meie viimane AirBnB - majake džunglis. Taaskord imeväärne koht, puhas, stiilne ja ruumikas.

Hommikupäike:

Köök, kus Ville taaskord pannkooke teinud on:

Ville pannkoogid valmisid kell 5.45, aga pärast uinakut oli kell juba 10-paiku ja aeg teiseks hommikusöögiks hakkas kätte jõudma. Vaatasime üle selle saarepoole suurema linna - Hilo.

Taaskord, mis nii viga elada:

Vahel on mul ikka veitsa kade tunne nende peale, kellel ei ole novembris jalad märjad ja külmad, kes näevad päikest rohkem kui kord kahe nädala jooksul ja kelle elus ei ole nii, et kogu valge aeg peab tööl olema. Aga mis siin ikka viriseda, tuleb kas leppida või midagi muuta, sest hädaldamisest ei ole kasu mitte kellelegi, teeb asjad ainult hullemaks.

Teise hommikusöögi tegime dineris, klassikalises ameerika restoranis. Nii vinge, samalaadses kohas käisin viimati viis aastat tagasi, kui Californias mägedesse sõitsime. Kultuurikogemus missugune.

Hommikusöök, mina võtsin vegetarian-variandi, neil veganit ei olnud:

Edasi aga veidi vaatamisväärsusi, sest lisaks hipidele ja nohikutele oleme ka turistid, pole siin midagi häbeneda. Koht, kuhu juba reisi planeerides kindlasti minna tahtsin, oli Akaka kosed, mis vähemalt pildi pealt nägid välja väga uhked. Taaskord ei pidanud pettuma, sest olid samasugused (ja veelgi paremad!) ka päriselus.

Koskedeni viiv tee oli maaliliselt roheline. Roheline värv mõjub kuidagi nii hellitavalt, paitab silmi ja hinge ka. Elu ja ilu ja suve värv...

Rahvuspargi filmikeses, mida me vihmaga Vulkaanide Külastuskeskuses vaatasime, öeldi, et 90% Havai floorast ja faunast on omased justnimelt sellele saarestikule ja samasuguseid liike ei leida kusagilt mujalt.

Tegin pildi ühest erakordselt võimsast puust, keegi õpetaja rääkis lastele puu juures Avatari filmist, seal oli sarnaseid taimi:

Akaka suurim kosk on samuti väga võimas, vett langeb 137 meetri kõrguselt. Kogu Havai peale on see aga üsna väike, sest siin on 6 koske, mis veelgi suuremad on. Kõige kõrgem kosk asub näiteks Molokail ja selle kõrgus on 900 meetrit. 900! Läheb To See listi.

Ja edasi meil plaanid puudusid. Oleme kõige tähtsamad vaatamisväärsused ära näinud (peale Mauna Kea) ja otsustasime, et lihtsalt tšillime. Käisime Punas, kus pidi saama näha voolavat laavat, aga kuna matk sinna ja tagasi oli üle 13 kilomeetri ja meil ei olnud üldse matkamise tunnet, siis otsustasime hoopiski randa minna.

Ranna nimeks oli Kehena ja liiva värviks seekord süsimust, maru kaunis. Kehena ranna valisime täiesti suvaliselt, lihtsalt läksime lähima ujumiskohani. Tuli aga välja, et tegemist oli täieliku hipiparadiisiga. Rahvas istus rannas, osa täiesti alasti (mis USAs on üldjuhul ikka erandlik nähtus), ühel kambast oli koer, kellega nad kordamööda mängisid. See on ka ametlikult üks väheseid randu Havail, kus alasti olemine on lubatud.

Silmapiir jäi viltu, sest tahtsin hipisid jäädvustada...

Rannas oli supertore. Kaalusime isegi, kas peaks alasti olema ja ujuma ja mediteerima nagu teised, aga otsustasime lõpuks siiski, et me nii suured hipid siiski pole. Pealegi on ujumisriided väga mugavad kanda. Võtsin taaskord suure julguse kokku ja läksin suurtest lainetest hoolimata vette. Olin enda üle väga uhke.

Pärast ujumist istusime rannas ja üks kohalikest hipidest tuli meiega juttu rääkima. Peagi liitusid ka mõned teised ja tutvusime rõõmsalt uute inimeste ning nende kommetega (vahetasime andameid jne :D). Oli väga mõnus õhtupoolik, vähemalt mina ise kogesin suurt ühendust kogu elu ja ümbritsevaga. Ville oli nagu ikka armsalt rõõmus ning silmis säras kaval tuluke. Sellist päeva poleks me küll oodata osanud... :D

Ja siis läks muidugi kõht tühjaks. Kes teab, see teab. Pärast hilist hommikusööki polnud lõunat vajanudki, vahepeal võtsin sellise ägeda šokolaadi-banaanijäätise:

Nüüd aga tundsin, et võiksin ära süüa terve suure prae. Kohalikus hipilinnas läksime Tai restorani. Aasia toitu pakutakse siin muide palju, sest asiaate on kogu rahvastikust kõige suurem osa - lausa 38%. Valgeid on 24%, 10% on põlisravast, 9% latiinosid, 2% mustanahalisi ja 17% kahe või enama rassi segu.

Minu tofu-nuudliroog oli imehea, kuigi poole lasin koju kaasa pakkida.

Ja siis oligi aeg koju tulla. Hipid kutsusid meid küll Awa baari (suht sarnane Tartu Zavoodile) kus pidi olema open mic night, aga otsustasime, et läheme koju puhkama, ega see hipielu kerge ei ole, kui varem harjutanud pole.

Mina vajusin üsna kiirelt ära, aga Villel oli energiat palju ja tema klõpsas paar ägedat pilti majakesest ja täistaevast:

Selline päev siis. :) Poleks eales arvanudki...