Wednesday, October 2, 2019

Süstaga Võhandu jõel

Septembri alguses tähistasime taas mu ema sünnipäeva. Oleme seda varasemalt teinud Alatskivi lossis ja Alutaguse seikluspargis, muidugi mujal ka, aga need kaks korda on olnud midagi, mida siin blogis kajastanud olen. Käes on kord kolmandaks sünnipäevaseikluseks! Sel korral otsustasime süstadega Võhandu jõele sõitma minna.


Süstaga polnud ei ema ega keegi mu õdedest kordagi sõitnud, samuti mitte Ville ega Tim, mu õepoeg. Olin kuulnud jutte, kuidas süstaga läheb palju kergemini ümber kui kanuuga, millega meil kõigil kogemused olemas olid. Muretsesin päris palju! Õnneks oli tegu müüdiga - süstaga on just raskem ümber minna kui kanuuga. Seda seletas meile Matkajuhi meeskond. Matkajuht.ee on ettevõte, kust süstad renditud said. Vaatasin nende kodulehelt, et nad korraldavad igasuguseid põnevaid seiklusi, võite ise täpsemalt uurida SIIT.


Pärast juhiseid, paadijagamist ning vestide selga panemist aidati meid süstadesse. Mina sain olla Villega, Saskia oli Tihhoniga, lapsed Tim ja Toomas olid koos ning ema sõitis mu noorema õe Johannaga. Ideaalne bande!

Saskia ja Tihhon:


Kuigi peab ütlema, et meie matkahommik oli olnud veidi närviline, sest mina kartsin hiljaks jääda nagu alati, kogu üritus venis nagu alati ja päris mitmed meist olid tusased (mina kaasa arvatud), siis pärast seda, kui vee peale saime, kadusid mured hetkega. Kõigil tõusis naeratus suule! Uskumatu, kuidas vee peal liuglemine inimese olekut muudab.


Tundsin kohe, et süstaga sõitmine on mõnusam kui kanuuga. Esiteks - asend on mugavam, sest istuda saab seljatoega "toolis", jalad kas rätsepistes või sirgelt ees või kuidas iganes keegi soovib. Teiseks, süstaga sõitmisel ei pea esimene sõitja nii palju rohkem tööd tegema kui kanuuga kulgedes (mina olen alati see esimene olnud, sest kergemad istuvad ees) ning kolmandaks, süst on tõesti stabiilsem. Süstaga sõites istuvad aerutajad tegelikult vee piiril ning ei kalluta end ühele või teisele poole, liigutavad rohkem käsi. Kanuuga käib kaasas paratamatu kõikumine küljelt küljele. Vähemalt minusugustel algajatel kindlasti. :D

Õnnelik sünnipäevalaps oma "toolis":


Neljas asi, mis mulle süstaga sõitmise puhul eriti meeldib, on see, et tempot on väga lihtne reguleerida. Kiiresti sõita pole raske, samal ajal aeglaselt kulgeda on ka täitsa mõnus, jõgi kannab nagunii. Meie sõitsime enamjaolt üksteise taga rivis, mitte väga koos, et ruumi oleks, aga nii, et enamuse ajast kõik nägid enda ees sõitjat ja ka enda taga sõitjat, kasvõi kusagilt kaugelt, aga ikka nägid. Võhandu jõgi on muidugi nii käänuline, et pidevaks kontaktiks ei saagi väga kaugele minna.

Grupipilte tegime siis, kui jälle kõik kuidagi samasse kohta jõudsime:



Ilmaga meil vedas. Septembri alguses on tihti vihmaseid päevi, kuid meie nautisime päikest, sinist taevast ja rohelust. Ametlikult oli ju veel suvi! Nautisin täiel rinnal looduse lõhna, sügisevalgust ja vee vulinat. Ville oli nii lahke ja tegi enamuse tööst, mina tegin pilte ning rõõmustasin elu üle. Ville ka ei kurtnud, ütles, et mõnus treening, üldse mitte liiga raske.


Meie matka esimeses osas olid ka mõned kärestikud, kust enam-vähem kuivana läbi saime. Kõige märjemaks sai millegipärast Johanna. Siit väike nipp - kui teil on kunagi plaan süstaga sõitma minna ja seda justnimelt suvel, siis tasub kindlasti mitu paari vahetusriideid kaasa võtta. Esimese poole lõpuks läbimärg olles on väga raske normaalse tundega matka teist osa alustada. Ilmselt poleks vahet, kui väljas 25 või 30 kraadi oleks, kuid 20-kraadises septembripäikeses võib üsna külm hakata.


Olime matka meelega mitmesse ossa jaganud, kuigi ega me antud marsruudil teistmoodi poleks saanudki, nimelt tammist üle ikka ei sõida ja vahepeal pidime oma kanuud käsitsi jõe teisele kaldale viima tammist teisele poole.

Ville ja Tihhon aitasid lahkelt kõiki teisi:


Ei oleks tahtnud süstaga sellisest kohast läbi liuelda:


Enne, kui uuesti teele asusime, pidasime maha pikniku. Olime autod jätnud kavalalt erinevatesse kohtadesse ja meie oma koos toidukraamiga seisis meid oodates mõnusalt muru peal. Olime kõik nii näljased! Esimene osa oli kestnud paar tundi. Värske õhk, mõõdukas treening - pole paremaid isutekitajaid. Sõime kõike, mida kaasa olime võtnud ja tuju oli ikka täiega hea.

Kõik pugivad ja on rahul:


Sünnipäevalaps:


Kõhud täis, asusime taas Võhandu jõele. Matkajuhi antud vestid olid nii head, sain oma telefoni nende esitaskusse pista ja muudkui pilte teha. Kes telo pärast väga muretsevad, neile muidugi ei soovita, sest üks käevääratus ja vees see ongi. Õnneks pole jõgi sügav, eks selle saaks kätte küll, kuid igaüks ise teab, kui veekindel ta telefon on. Tihhonil kogenud süstasõitjana oli ikka korralik veekindel kott kaasas, kus väärtuslikumat kraami hoida nagu telefon, rahakott ja kuivad riided. Ilma telefonita ma aga vee peale minna ei soovita, sest kuigi jõgi on madal, siis kärestiku kividesse või kaldalt vette ulatuvatesse okstesse kinni jäädes võib teinekord abi väga vaja minna.


Lisaks looduse nautimisele nautisime muidugi ka seltskonda. Proovisime aeg-ajalt võidu teha ning välja selgitada, kellel koostöö kõige paremini sujub. Ema ja Johanna olid enda jaoks leiutanud mingi hea numbrite süsteemi või oli see siis "vasak-parem"-süsteem. Igatahes liikusid nad hästi organiseeritult. Poisid olid samas jälle väga kiired ning jõudu täis. Meie Villega proovisime lõigata nurki ning teha võimalikult vähe tööd, et jõudu kauemaks jätkuks. See õnnestus meil päris hästi, lõpus olime ikka teistest kaugel ees.

Poistel oli väga lõbus:


Meil kõigil oli väga lõbus:


Eriti suurt muljet avaldasid liivapaljandid. Lõuna-Eesti on ikka nii ilus... Tartus üles kasvades ja koolis käies olen ju neid Taevaskojas nii mitmeid kordi näinud, kuid nüüd ei satu sinna nii tihti ja täitsa nostalgia tuli peale. Päike, liivakivi, männid - see on Eesti paradiis.


Perega koos looduses aega veetmine on aga mu isiklik paradiis.


Valgus nagu filmis:


Meie matka teine osa osutus palju kärestikulisemaks. Tihhon oli meid selle eest küll korduvalt hoiatanud ja üritasime kärestikku sissesõitmise reegleid meeles pidada (ikka "kolmnurgast" jne), kuid märjaks saime kõik. Vesi lihtsalt pritsis sisse, mitmel korral lausa nii palju, et oli tunne, et keegi justkui ämbriga oleks vett süstadesse kallanud.

Enne viimast kärestikku, nooled on abiks süsta- ja kanuusõitjatele, et nad teaks sobivamat kallast valida:


Pärast seda kaunist majakest otsustasime, et lõpetame selle päeva. Oleksime võinud ka veel kolmanda osa sõita, kuid olime juba niiiiiii märjad. Ema ja Johanna olid endale mingisugused kühvlid teinud kommitopsidest, millega nad vett välja said, kuid meil selliseid ei olnud ja tulime kokkulepitud kohas kaldale ära. Olime esimesed ning teised jälgisid meie eeskuju - ka neil ei olnud just kõige kuivem olla. 

Just niimoodi nägi välja meie süst pärast uhket matka: 


Mõni kogenum süstasõitja ehk küsiks, et miks me põllesid ei kasutanud. Põlled kuuluvad süstasõitmise varustusse küll, kuid suviti on siiski liiga palavad, et neid kasutada. Ma arvan ka pärast matka, et poleks vaja olnud, oligi lõbusam. :D Mina käisin süstast välja ronides veel täiega käna, libisesin sinna mutta pikali nagu väike notsu. Naersime Villega täiega! Oli see ikka üks lõbus päev.

Üks lõbus pilt läbimärjast Saarast alukate väel maantee ääres riideid vahetamas. Maas känkaras on mu läbimärjad retuusid. Pole isegi mitte piinlik:


Ütlen ausalt, see on siiani mu lemmik ema sünnipäeva tähistamine olnud. Teeks uuesti iga kell. Okei, ainult suvel, aga siiski! :D Samamoodi mõtlesin, et peaks tegelikult ka välismaal sama proovima. Näiteks Havail pakuti mitmeid kordi süstasõitu, aga siis ma ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd tahaks küll väga minna.

Soovitan 100% kõigile - ilus loodus, mõnus kulgemine ja palju nalja!