Ratsamatk Juurimaa tallis

See aasta on olnud nii tõhus aasta, on olnud nii palju, milles ennast ületanud olen ja tuleb välja, et see kehtib ka ratsamatkade kohta. Plaanisin teha vähemalt ühe ratsamatka, aga elu mängis ka teise kätte. Matk, millest nüüd kirjutan, oli tegelikult esimene neist, juba ammu planeeritud ja kokkugi lepitud - minu ja Triinu iga-aastane suvine ratsamatk. 

Valisime Juurimaa talli. Juurimaa on Eesti hobusõprade seas väga tuntud nimi ja tahtsin minagi uudistama minna, milline õhkkond seal valitseb. Triinu jaoks oli tegu tuttava kohaga, oli teine seal laagriski käinud ja kuna talle meeldis, siis tuli ka sealtpoolt roheline tuli. 

Kokkulepitud päeval sadas, aga õnneks ainult Tallinnas. Juurimaa tall asub Tallinnast aga umbes tunniajase autosõidu kaugusel, seega meie lootus püsis, et päris läbimärjaks ei saa. Ei saanudki! Juurimaale saabudes oli ilm pilvine, kuid üsna soe ja kui ka midagi sealt taevast tuli, siis oli see tõesti udupeen vihmake. 

Rääkides õhkkonnast - no tõesti, imeline. Kristiina, kes meile matka korraldas, on asjalik, konkreetne ja usaldusväärne. Tema väike poeg on samuti tore, ütles meile kohe alguses tere ja näitas erinevaid loomi. Neil on nimelt lisaks hobustele seal ka küülikud ja kanad ja eeselgi... Tõeline talu. See poiss elab mu lapsepõlve unistuste elu.

Juurimaal on hobuseid väga palju, Kristiina ei osanud isegi öelda, kui mitu täpselt. On nende omi hobuseid, on rentnike hobuseid, on suuri ja väikeseid. Meie tõime endale sõitmiseks hallid "eestlased" - armsad eesti tõugu hobused. Ei tea, miks see hobuse värv küll nii oluline on, aga minu jaoks on ikka tore olnud sõita sellistega, kellega tavaliselt ei sõida. Halli värvi hobused on meeldinud mulle väikesest peale ja milline äge tunne oli 3 halli hobusega mööda metsi ringi sõita. 

Hobused panime valmis ise - midagi, mida väga hindan. Annab võimaluse loomaga kontakt luua ning samuti meeldib mulle ka lihtsalt see tunne, et oskan seda teha, ei vaja juhendamist. Vahel ikka mõtlen, et milliseid muid töid ma võiks teha, kui arstitööd enam teha ei saaks. Ma võiks vabalt kusagil groomer olla.

 

Nagu öeldud, sõitsime kolmekesi - mina, Triinu ja Kristiina. Tegelikult oli meid lausa 4, sest Kristiina poeg tuli ka kaasa. Nende kahe sõitmas nägemine oli tegelikult üks ägedamaid vaatepilte kogu päevas - see 4-aastane istus ilusasti Kristiina ees, hoidis oma aasadest kinni ja nii sõitsid nad nii sammu, traavi kui galoppi. Oi, kuidas ma tahaks, et mu enda poeg minuga ka kunagi koos matkale tuleks. 

Pildil on muideks vahva vahejuhtum kummikuga - väikemehel kukkus nimelt kummik jalast keset galopisõitu ja kuigi Kristiina ütles, et las jääb, pärast tuleme tagasi, siis poiss ei olnud rahul. Ta kartis, et kajakad söövad kummiku ära... Egas midagi, pöörasime ümber ja käisime järel. Heh, nii äge! Triinu oli tubli ja korjas üles: 

Kuigi esmapilgul oli meil plaanis minna jõe äärde ning hobuseid vette kasta, siis otsustasime, et need seiklused jäävad teiseks korraks, ilm oli ikkagi piisavalt jahe, et mitte minna. Ka poriga peab ettevaatlik olema, libastuv hobune ei too head ei ratsanikule ega ka hobusele endale. Mu meditsiinikeeles mõtlev aju kujutab väga hästi ette, mida kõike juhtuda võib, kui hoolikas ei ole. Juurimaa tallis, muide, ollakse väga hoolikad - Kristiina küsis kohe, kui vana Triinu on ja kuuldes, et ta alles 12, andis kohe turvavesti selga. Juba sel hetkel said nad mu peas plusspunkte. 

Ratsamatkal vaheldus maastik tihti. Kord sõitsime aasal, kord kruusateel. Läbisime metsi ning imetlesime kopliservades teisi hobuseid. Tegime sammu ja traavi ja galoppi. Muidugi oleks olnud toredam, kui oleks saanud suure-suure ringi teha, kuid kodulähedane sik-sakitamine oli ka äge, saigi kohaga täpsemalt tuttavaks. 

Matk lõppes üsna õigel ajal, treenimata keha hakkas väsima ning kõht läks tühjaks. Ütlesime hobustele suured tänud ning viisime nad tagasi koplisse. Taaskord tundsin uhkust, et saan kõigega ise hakkama ja ka Kristiina usaldas meid, ei pidanud ise kaasa tulema. Just sellist elu ma tahtsingi. 

Oli üks tore-tore matk ja Juurimaa talli soovitan väga! Nad on asjalikud, sõbralikud ja usaldusväärsed. Tagasi läheks iga kell. 

4 rabamatkarada Tallinna lähedal vol 2

Kuna esimene rabamatkaradade postitus on osutunud oodatust kõvasti populaarsemaks, lausa kõige loetumaks postituseks minu blogis, siis on aeg teha järgmine postitus. Suvi on küll juba möödas, kuid ega sügiselgi on rabas päris tore. Ja isegi talvel - eelmises postituses on Pääsküla rabast ilusaid talviseid pilte ka...  4 rabamatkarajast Tallinna lähedal (VOL 1) saate lugeda SIIT. 

Meie oleme sel aastal ka palju rabades käinud. Esiteks - see on ideaalne päevase kohtingu sihtkoht, kuhu mehega kahekesi minna, ja teiseks on see lihtsalt ülimalt nauditav kogemus oma rabalõhna, mõnusa laudtee ja tihtipeale ka supluskohaga. Oleme korduvalt käinud Viru rabas, Pääsküla rabas ja korra ka Paunkülas, aga need olid eelmise postituse rabad. Mida uut meil siis ka pakkuda on?

1. Marimetsa raba matkarada

Marimetsa raba matkarada asub Läänemaal ja Tallinna kesklinnast sõidab sinna veidi üle tunni. Siin välja toodud rabamatkaradadest on Marimetsa kõige pikem rada - 9 kilomeetrit. Seega tuleb arvestada, et kui tahta teha ka väikene piknik või ujumispeatus, siis läheb 2 tundi kindlasti ära. Parem oleks isegi 3 tundi, siis pole vaja kiirustada. Pool rajast on metsas ja lagendikul ja pool laudteel. Ma olin esimest korda matkale minnes isegi päris kohkunud, et nii pikalt metsas peab kõndima... Kas see laudtee üldse tuleb? Samas mets oli ka ilus. 

Nagu esimese pildi pealt näha, siis laudtee kujutas endast pikka-pikka sirgjoonelist kulgemist. Vahelduse mõttes isegi täitsa tore! Nägime muutuvat maastikku ja tühja-tühja rabavälja. Jalutasime ja jutustasime ja veidi oli tunne nagu oleks maailma lõpus.  Kusagilt kaugustest paistis 7-meetrine vaatetorn, mis meie sihtpunktiks sai. Torniga see rada lõppebki. Torn ja mõned järvekesed - ideaalne peatus- ja ujumiskoht. 

Oleksin tahtnud seal kauem olla. Ise küll ujuma ei läinud, sest minu jaoks oli liiga külm, aga Ville ujus rõõmuga ning mina nautisin need hetked maastikku, rohelust ja vaikust. Terve matkatee peale kohtusime ainult ühe seltskonnaga. Aga jah, meie kohtingud rabas leiavadki aset tööpäeval päevasel ajal, seega pole ka ime. 

Marimetsa matkarada soovitan kõigile, kes armastavad mõnusalt pikka matka preemiaga lõpus. Ja kellel on aega umbes 5 tundi, et korralik matk teha (2h kokku edasi-tagasi sõitu Tallinnast ja 3h rabas). Meile igatahes meeldis väga ja kavatseme sinna kindlasti tagasi minna. 

2. Loosalu-Paluküla rabamatkarada

Loosalu-Paluküla matkaraba asjub aga hoopis Raplamaal, Kõnnumaa maastikukaitsealal. Raplamaal oleme Villega tegelikult vähe käinud ja seega oli Loosallu sõitmine päris uus ja huvitav kogemus. Tallinna kesklinnast saab matkaraja alguspunkti üsna täpselt ühe tunniga. Rabalaudteed on kokku 4 kilomeetrit, seega edasi-tagasi 8 kilomeetrit. Me päris lõppu ei läinudki, kuigi sealt saaks juttude põhjal edasi ka niisama matkateed mööda matkates, seega kogu matkarada on edas-tagasi lausa 15,4 km. 

Kui Marimetsa raba laudtee oli sirgjooneline ja raba üsna lage, siis Loosalu rabas on omajagu mände, järvekesi ning nende vahelist looklevat laudteed. Hästi ilus raba on ja jällegi hästi vaikne. Automüra sinna ei kostu (erinevalt Marimetsast, kus ikkagi veidi autosid kuulda oli). 

Loosalu rabas asub ka Eesti suurim rabajärv - Loosalu järv. Oli tõesti üsna suur ja Ville käis taaskord ujumas. Loosalu rabas oli küll veidi rohkem rahvast ja isegi "paadisilda" pidime ühe teise paariga jagama, kuid see meid ei häirinud, sest eestlased on ju nii vaikne rahvas, kõik hoiavad omaette. Samas, kui poleks hoidnud, ka see oleks okei olnud. Nii kaua kui eesti rabades pole suuri masse, tasub sinna ikka minna. 

Mis nii viga elada? :) 

Jah, Loosalu-Paluküla matkaraja ainsaks miinuseks jäi, et me ei saanud seda lõpuni läbi käia. Ehk siis järgmisel suvel? Või hoopis mõnel sügispäeval, kui päikest antakse. 

3. Kodru rabamatkarada

Kodru raba oli meie jaoks täielik üllatus. Olin sinna minna tahtnud juba mitu kuud, kuid arvasin, et eks see üks väike rabajupp seal ole ning et ilmselt möödub enamik matkateed mööda põlluäärt tatsates. See polnud üldsegi nii! Kodru rabamatkarada alustasime meie põhimõtteliselt Tammsaare Vargamäe muuseumist. Okei, sinnani oli umbes 100 meetrit parkimisplatsist, aga tegelikult need esimesed 200m laudtee alguseni kõndisime mööda Vargamäe põldu. Tore üllatus! Kodru rappa sõitmiseks läheb Tallinna kesklinnast samuti umbes tunnike ja raba ise asub Järvamaal.

Esimene osa laudteest nautisime metsa:

Edasi aga kostitati meid tõelise korraliku rabamatkaga - Kodru raba on üsna suur, seal kasvab nii mände kui kanarbikku, leidub järvekesi ja metsatukkasid. Uskumatult kaunis koht!

Samuti on Kodru rabas vaatetorn. See küll ei ole nii uhke kui Viru või Marimetsa raba uhked tornid, on teine lausa õige kiitsakas ning tilluke, kuid torniks saab seda nimetada sellegipoolest. Värisevate käte ja jalgadega vinnasin end sinna isegi üles. Ville ei viitsinud, ütles, et ta ei näe seda ilu selles paar meetrit kõrgemas vaates... :D 

Kodru rabalaudteel kõndisime lõppu välja ja tagasi ka. See on kokku 8 kilomeetrit, 4 ühes suunas ja 4 teises. Seega tõesti ideaalse pikkusega rabamatk ideaalses ja mitmekülgses rabas. No vaadake näiteks sellist Marsimaastikku:

4. Mädajärve rabamatkarada

Mädajärvel käisime kõige viimati ja sel korral lausa kolmekesi. Kui muidu pole me last eriti kaasa saanud võtta, sest vankrirattad lihtsalt ei mahu nende kitsaste laudteede peale ja kõhukotis olemise osas ta väga entusiastlik ei ole, siis nüüd proovisime ära päris matkakoti, kust ta ka kaugemale ringi vaadata näeb ja sellega tegimegi tiiru ümber Mädajärve. 

Mädajärve rabamatkarada on iseenesest Tallinnale eriti lähedal, kesklinnast sõites näitab Google Maps, et läheb ainult 23 minutit - kõige lähemal asuv matkarada peale Pääsküla! Küll aga peab arvestama, et laudteeni jõudmiseks tuleb läbi sammuda üsna pikk tee kraavikallastel. See on vaadete mõttes veidi igav, aga uudsuse mõttes oli meile jälle tore vaheldus. 

Mädajärve rabamatkarada parkimisplatsilt sinna ja tagasi on üsna lühike ka, reipal sammul arvan, et tunniga saab hakkama. Seega sobib ka väiksemate lastega läbimiseks. Kui kraavikalda-teelõik otsa saab, tuleb väike osa metsas ning siis jätkub tee ringina ümber Mädajärve. Laudtee on täitsa viisakas korras ja see on igati tore sammumine. 

Kahel pool järve on väikesed piknikukohad, kus veidi selga ja jalgu puhata. Kui laps suurem on, siis läheme kindlasti sinna piknikule. :) 

Need olid meie 4 selleaastast rabamatka-avastust. Ega kui välismaale ei saa, siis peab kuidagi muudmoodi seda reisi- ja seiklushimu rahuldama, eksole? 

Veidi väsinud lapsevanemad seiklushimu rahuldamas:

Kuidas teil, olete nendes neljas rabas käinud või on tegu täiesti tundmatute kohtadega?