Kokkuvõte Kanada reisist

Teeme siis lõpuks Kanada reisi kokkuvõtte. Ei saa ju uusi asju peale kirjutada, kui nii tähtis postitus on tegemata, onju? Ja jah, ma ikka kavatsen uusi asju ka kirjutada, kuigi millegi pärast on mul reisihimuga kuidagi kehvemad lood, kui varasemalt. Eriti pärast seda Kanada reisi. 

Alustame Kanada plussidest (Kanada on suur ja lai, räägin eelkõige Albertast ja veidikesest British Columbiast, mida nägime, onju): 

1. Loodus on lihtsalt imeline. Loodusreiside armastajale on Kanada ikka tõeline maiuspala. Eestist tulles võluvad eelkõige mäed ning need ilusad sinised järved, mida meil ei ole. Väga palju tühja maad, inimesi vähe (välja arvatud nende suurimate atraktsioonide juures). Rahu ja vaikus. Võimalus näha karusid!

2. Kui mitte minna turismi tipphooajal, siis hinnad on mõistlikud. Toit on restoranides umbes sama hinnaga kui Eestis. Toidupoodides on odavam. Kütus on märgatavalt odavam. Majutus on kallim, kui soovid kohe turismiatraktsioonide juures olla ja muidugi juulis ja seda eriti Calgary Stampede ajal (nagu meie käisime). Aga üldiselt - palju mõistlikumad hinnad kui "kallilt Kanadalt" oodanud oleks. Jah, Kagu-Aasia pole, aga Lääne-Euroopas samas stiilis reisides läheks ilmselt üsna sama raha. 

3. Inimesed on lahked ja sõbralikud, Kanadas elab palju immigrante, kes samuti turistidele viltu ei vaata. Pidasime maha igasugu huvitavaid vestluseid. 

Canada Päev: 

4. Moodne riik, igal pool saab kaardiga maksta, enamus asju aetakse internetis. 

5. Kanada on väga, väga puhas. Kusagil mingit prügi ei olnud, eriti looduses mitte. Inimesed tõesti hoiavad loodust, enamasti isegi ei kõnni mujal, kui etteantud radadel (et loodust hoida) jne. 

Kanada miinused: 

1. Albertasse ja British Columbiasse on ikka kauge lennata, ajavahe on samuti 9-10 tundi, see võtab keha väga läbi. Ilus koht, aga lihtsalt väga kaugel. Sama lugu, mis Hawaii, Austraalia ja Uus-Meremaaga. Kurb! 

Seattles, olime vaatamata eufooriale täiesti läbi ja lõhki väsinud: 

2. Kanada on üks esimesi kohti, kus tundsin konkreetset ohtu looduse poolt - seal on karud. Igal aastal saab mõni turist surma/vigastada karude tõttu, vahel ka matkates. Peadki päriselt seda karuspreid kaasas kandma ja teadma, mida teed. Harjutama. See on ikka päriselt metsik loodus, mitte loomaaed. 

3. Mägedes ei ole levi, seega kõik kaardid tuleb alla laadida, et mitte ära eksida. 

4. Kõige ilusamad vaated on tõepoolest turiste täis, neid on hordide viisi, kõik tahavad oma ideaalset pilti (nagu tõenäoliselt sina isegi, vähemalt mina küll). Osadesse kohtadesse ei saa oma autoga sõita, pead varakult ette planeerima, kuidas sinna minna. Majutus ja bussipiletid tuleb osta väga pikalt ette. Päriselt ka. Lake Moraine ja Lake Louise on selle fenomeni tippnähtusteks. 

Hoolikalt valitud nurk, et 200 kõrvalolevat inimest peale ei jääks: 

5. Nagu Taavi ja Marii rääkisid, siis talvel on külm, sest majade soojustused on kehvad. Ise ei kogenud, aga siis teate arvestada. 

6. Kanadat pole võimalik näha nädalaga, sest see on maailmas suuruselt teine riik. Eestist tulles ei saa tihti arugi, kui pikad need vahemaad tegelikult on. Ühe kahenädalase reisiga näeb vaid pisitillukest osa kogu Kanadast. 

Juba Albertas oli nii palju erinevaid maastikke, see siin Drumheller: 

Palju reis maksma läks? 

Lennupiletid: Tallinn-Stockholm edasi-tagasi Ryanairiga läks 130 eurot kahepeale, SAS Stockholm-Seattle 1260 kahepeale, Westjet Seattle-Calgary läks 580 kahepeale, seega kokku kahepeale läksid lennud 1970, mis on umbes 985 eurot inimene. Tegelikult oleks võinud võtta Tallinnast normaalsemad lennud, aga selle marsruudi eelis oli, et saime öö Kopenhaagenis olla, korra välja puhata ja siis edasi minna, sest minna oli vaja kaugele. 

Majutus: panen lihtsalt järjest hindu, mis siis kahepeale ja ühe öö kohta: 220, 119, 60, 60, 77, 77, 175, 175, 136, 115, 128, 76, 83, 83, 165. Kokku kahepeale läks 1749, inimese kohta siis umbes 875 eurot.

Ei, seal me ei ööbinud, sest öö eest oleks välja käima pidanud 400-500 eurot: 

Autorent: kaheks nädalaks 410 USD ehk umbes 355 eurot kahepeale, inimese kohta umbes 180 eurot. 

Rattarent päevaks: kahepeale 170, inimese kohta umbes 85 eurot. 

Tänu rattarendile nägime neid tegelasi: 

Kohapealsed kulud (toit, vaatamisväärsused, kütus, need üksikud asjad, mis ostsime): 3300 kokku ehk inimese kohta 1650. 

Calgary Stampede: 

Kokku: kahepeale oli reisi maksumuseks kokku 7600, inimese kohta umbes 3800 eurot. Ei oskagi öelda, et kas oli siis palju või vähe. Kui oleks tahtnud vähemaga hakkama saada, siis oleks võinud pigem telkida, vähem restodes süüa, ehk vähem köisraudteega sõita ja muid tasulisi vaatamisväärsusi külastada, aga ma ise ei kahetse üldse. Minu jaoks oli see reis seda raha väärt. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et jäime reisiga väga rahule. See oli meie esimene pikem reis pärast lapse sündi ja väga väärt seda aega kahekesi. Emotsionaalselt oli kohati raske, aga see polnud Kanada süü. Mingis osas tundsin ise ikkagi, et olen reisimisest veidi väsinud ja hing kohe ei ihkagi mujale minna, tahan pausi. Ütlesin ära suvelõpureisist Jaapani EXPOle ning sügisesest Albaaniast. Ühe reisi veel teen enne aasta lõppu, siis on ilmselt jälle paus, sest järgmisel aastal oleme me juba neljaliikmeline pere ning saab näha, kuidas sellega navigeerimine reisimise vaatepunktist olema hakkab.

Head aega, Kanada!

Eile oligi meie viimane päev Kanadas. Ei olnud väga kurb, oleme puhanud, seigelnud ja valmis koju oma poja juurde minema. Ilmselt kunagi tuleme Kanadasse tagasi ka, aga ma pole kindel, et kas siia piirkonda. Kui kunagi kuhugi põgenema peaks (ma loodan, et see ongi vaid selle ajastu mõte ja ei midagi muud), siis Calgary sobiks ilusasti. Saaks uuesti Royal Tyrell muuseumis käia ning iga aasta Stampedel rodeot ja karjaajamist vaadata. 

Meie aga pakkisime asjad kokku ja läksime korterist minema. Enne seda pidas Ville omanikule veel väikese loengu, kuidas mõistlikumalt korterit kuivana hoida ja mitte nii palju elektrit raisata, aga noh, Kanadas on elekter nii odav, et ilmselt teda ei huvita. Nagu Marii rääkis, siis maju köetakse gaasiga ja soojustus on nullilähedane, kuigi talviti on 30-40 kraadi külma. Neil on ressursse lihtsalt nii palju, et õhku kütta pole mingi mure. Süsinikjalajälg on ka väike tegelikult, sest neil on hiiglama palju maad ja vähe inimesi. Nad saavad seda enale lubada. 

Hommikusöök vanas heas Sunny Side Up-is: 

Kuigi mul oli eilseks palju plaane, siis ükski neist ei täitunud välja arvatud ainult lend Seattlesse. :D See oli okei, saime rahus suveniire otsida (mitte meile, vaid perele, nagu ikka) ning veidi Calgarys ringi vaadata. Tahtsin kuhugi torni otsa minna, et Calgaryst suuremat pilti saada. Mul on kohe vajadus seda igas linnas teha, muidu nagu polekski külas käinud, kui linna pea tervenisti ei näe. 

Calgary on väike linn, mis sest, et siin elab üle miljoni inimese. Lihtsalt tunne on väiksem. Ja jah, Tallinn on küla, mitte suurlinn nagu kolmandik eestlastest arvab. Päriselt suurlinnad on minu silmis London, Tokyo, New York jne. Ma ei teagi, kust see piir jookseb mu jaoks, aga kindlasti mitte miljonist elanikust. Reisides saavad perspektiivid ikka paremini paika, hakkan asju nägema kogu Maa vaatepunktist, mitte tillukese maalapikese nimega Eesti omast. 

Teel Calgary Toweri juurde: 

Eks selle suure reisimisega jääb maailm ka väiksemaks. See kõik on siinsamas, 10-11 lennutunni kaugusel kodust, kui otse lennata. On see siis nii kaugel? Jah, Uus-Meremaa on tõesti kaugel, aga Kanada on samal poolkeral, siia saab lennata üle Arktika, pole nii suur tee. Kui Ida-Kanadasse minna, siis see on hoopis lähemal. 

Calgary Toweris oli klaasist vaateplatvorm, no ikka väga hirmutav, aga pildi nimel võtsin end kokku: 

Kui postituse alguses näitasin pilti rohelisele Calgaryle (mida on enamus linnast), siis siin pilt "linnasemale" Calgaryle. Suht väike pilvelõhkujate osa. 

Kanada on nii mitmegi aspekti osas väga veider, ma mõtlesin, et selle postituses kohe jagan teile neid aspekte. 

Esiteks - nii vähe on liikumisanduritega iseavanevaid uksi. Ikka pead ise tõmbama või lükkama. Kohe harjumatu näiteks toidupoest niimoodi välja minna, et puudutad veel ust ka. Või bensiinijaamast. Või muuseumist. Kogu nende puhtuse juures (prügi ma ei näinud ei tänaval ega looduses mitte ühtegi korda) tundub see nii ebahügieeniline, et meie Villega lükkasime neid uksi lahti vaid küünarnukkidega. Tõmbamine oli vastik. Meil tõesti pole mingit OCDd, aga oleme teistmoodi harjunud. 

Stampede stiilis kaunistusi olid kõik restoranid täis, muusikast mängiti vaid kantrit ning ettekandjatel olid kauboikübarad peas:

Teiseks - see jootraha jätmine. Kuigi Kanadas on normaalne palk ka teenindajatel (erinevalt USAst), siis ikka pakutakse igal pool, et äkki soovid tippi jätta. Isegi bensujaamas letiteenindajale! No tule taevas appi. Marii ütles, et tema sellistes kohtades ei jäta, aga ma jätsin igal pool, piinlik on ju muidu. Ma saan aru, et restoranis, aga mingis suvalises Subways ja kütsijaamas? Milleks? 

Kolmandaks - need tobedad prill-lauad. Miks see auk peab seal olema? 

Otsisin emale ilusat postkaarti, aga kõikide pildid olid nagu üheksakümnendatest - halva prindi ja nõmeda stiiliga. Mingisuguse siiski leidsin ning pärast pikka postkontori otsimist sain selle ka teele pandud. 

Neljandaks - jumala eest need voodilinad... Siinmail on nimelt kombeks mitte kasutada tekikotti nagu normaalsed inimesed, vaid panna tekikoti alla lina, mille all sa siis magad ja selle räpase teki (räpane ainult meie peas küll, nähtavalt räpaseid tekke me ei näinud) vajadusel peale tõmbad. Loomulikult läks see süsteem öö jooksul sassi ning ikka avastasime hommikul, et magame ilma tekikotita teki all, mille all on maganud ilmselt sadu inimesi. Kahes kohas neist mitmeteistkümnest oli tekikott kasutusel, aga tavaline praktika oli nii kodumajutustes kui hotellides, et on see va lina ja see räpane tekk. 

Calgary oli nunnu, kahjuks me ei jõudnud ei vabaõhumuuseumisse ega kunsti vaatama, aga see on okei. Õues oli üle 30 kraadi kuuma (Eestis saab siis vihma nautida) ja see võttis energia suht nulli. Viisime Mariile ja Taavile karusprei tagasi ning lisasime sinna asju, mida me lennukile kaasa võtta ei saanud, kuna meil on ainult käsipagas.

Viies veidrus - need vilkuvad rohelised tuled! Kui võid vabalt vasakule keerata ja kellelegi teed andma ei pea, siis roheline tuli vilgub. See pole nagu Eestis, et hakkab kollaseks minema. Ei, ta kogu aeg vilgubki! Väga kummaline. 

Lennujaama läksime igaks juhuks vara kohale. Kunagi ei tea, kuidas selle tolliga läheb, kas peedistatakse, vaadatakse sõnumeid ja postitusi või mitte. Õnneks see vist juhtuski ainult selle norrakaga, meil oli kõik okei. Turvakontroll ja tollist läbiminek võtsid kokku vist 15 minutit, kui sedagi. Saime rahulikult lõunat süüa. 

Ma võtsin üle pika aja kreeka toitu, Ville piirdus Burger Kingiga: 

Kuna mul oli kuidagi ärevus peal ja ma ei leidnud Netflixist ühtegi sarja, mis poleks liiga tõsine ega liiga kurb, siis otsustasin, et teen erandi ja ostan endale raamatu (muidu ainult laenutan või kasutab Audible krediiti). Valisin ühe paljukiidetud värske ulmeka, mida ma juba mõnda aega lugeda olin plaaninud. 

Lend Seattlesse läks kenasti. Ega siia ongi ju ainult 1,5-tunnine lend, easy peasy. Kohale tõi meid vana hea Westjet. 

USAsse sissesaamisel ei olnud mingit passikontrolli. Ilmselt selle pärast, et tulime otse Kanadast ja seal juba kontrolliti. Üllatav oli igal juhul. Hotell oli ka üllatavalt hea, ainult 10 minutit lennujaamast jalutamist ning oluliselt parem kui see, kus esimest korda Seattles olles ööbisime. See andis ikka hotelli mõõdu välja oma ilusa fuajee ning hotellitoaga. Saime 6. korruse toa, nii tore. 

Õhtust sõime otse hotelli vastas olevas liharestoranis. Võtsin selle reisi esimese hamburgeri, mis oli nii suur, et jätsin poole järele. Kartulitest sõin ära ehk vaid 20%. Alkovaba kokteil papaiaga oli kaugelt liiga magus mu maitsele. Aga muidu oli hea toit. :D

Pärast seda pugimist tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas, kuna ilm oli ilus - päike paistis ja sooja oli üle 25 kraadi. Jalutasime seal ja mõtlesin, et ameerikalik kultuur on ikka nii kodune. Siin kohe on kodune tunne. Jah, siin on räpane ja robustne, aga mitte võõras. Peale Eesti ja Soome on USA riik, kus olen veetnud kõige rohkem aega. Ville on siin lausa elanud. Suuremat rolli mängib minu jaoks siiski üheksakümnendatel üles kasvamine ning kõigi nende filmide ja muusika kogemine. Inglise keel on nii kodune. Mind häirib, et mu sõnavara pole nii hea, kui eesti keeles, aga keelestruktuur ja viis, kuidas asju öeldakse, on väga omane. 

Vanad head prügised tänavad: 

Kaua me jalutada ei jaksanud, olime kuumusest väsinud. 

Hotellis lugesin oma põnevat raamatut edasi ja läksime vara magama. Oh, kuidas eesti aega tagasi tulemine mind ärevaks teeb. See ajavahejant on ikka reisi üks raskemaid asju. Õnneks on olemas tsopikloon ja solpideem, ostan veel melatoniini ka juurde, ilma nendeta ilmselt hakkama ei saaks. Vähemalt mina mitte. Aga järgmine postitus siis Euroopast juba. 

Hotelliaknavaade Washingtoni osariigi kõige kõrgemale mäele nimega Mount Rainier: 

Washingtoni osariiki tahaks küll kunagi lähemalt uurida. 

Calgary Stampede

Täna see juhtus - me nägime Calgary Stampede! Max lahe! 

Ilmselt enamik teist kuuleb sellest esimest korda, seega mis see on? Calgary Stampede on iga-aastane Calgary suursündmus - suur rodeofestival. Seda külastab iga aasta ligi 1,5 miljonit inimest ja see kestab 10 päeva. Nende päevade jooksul toimuvad rodeovõistlused, igasugused showd, karja-ajamisevõistlused, näitused jne. Ma ei plaaninud seda reisi Stampede järgi, aga õnnelik juhus oli, et just siis siia sattusime. 

Lõpuks ometi ka linnaelu: 

Kuigi parkimist oli raske leida, siis selle me ikkagi saime. Sissepääsu sinna hiiglamasuurele festivalialale leidsime ka. Piletid olid kahepeale umbes 30 eurot - mõistlik. Rodeovõistluse vaatamise eest eraldi maksime veel ca 35 juurde - see on okei. 

Juba enne kui väravatest sisse saime, nägin, et pea kõik inimesed on kostüümides - kauboikostüümides! Ma ei arvanudki, et see nagu Taylor Swifti kontsert on, et tuled spetsiaalse riietusega kohale. Aga ometi! Ma pole elus nii palju kauboisaapaid ega -kübaraid näinud. Pärast koju tulles nägin isegi ühe riietepoe plakatit: "We Sell Stampede Costumes!"

Meie aga alustasime hommikusöögiga, sest suures tuhinas polnud selleni veel jõudnud. Meil need hommikud on nii hilisteks veninud, et alles kell 10-11 saame liikuma. Magame rahus poole üheksani nagu Eestiski magaks, kui keegi (väiksemat sorti) ei segaks. Igatahes söögiks haarasime kiiresti pitsaviilud ja koka, sest arvasime, et võistlus hakkab kohe pihta ja ei läinud midagi paremat otsima. Panime küll tunni ajaga puusse, aga eks siis sõime seal tühjal tribüünil oma pitsasid, mis seal ikka. Tund läks kiiresti.

Aga siis hakkaski rodeo! Meil olid üsna kehvad kohad, aga ma liikusin ringi ja istusin võõrastel tühjadel kohtadel, et veidi parema vaate ja pilte saada. Esimene võistlus oligi ilma sadulata rodeovõistlus (meestele). Väga huvitav oli vaadata, meie esimene laiv rodeo elus. Guugeldasin kiirelt isegi punktijagamise süsteemi välja, sest ilma selleta muud me aru ei saanud, kui et 8 sekundit tuleb seljas püsida. Enamik neist püsisidki, kuigi aru ma ei saa, kuidas see võimalik on. Eks olete isegi näinud - rodeo on metsik ala, seal võib sekundiga surma saada - kukud alla ja hobune astub koljule ja ongi lännu. Aga olgem ausad, põnev oli vaadata. 

Veel põnevam oli vaadata naiste ala, milleks oli ümber kolme tünni kiiruse peale kimamine. Oi, need hobused on osavad. Nii äkilisi pöördeid võtta ja nii kiiresti kiirendada on väga, väga raske. Eks ma ise olen muidugi inglise ratsutamisstiili sõitnud, see vestern ongi kummaline, aga mul on ikka täielik austus nende osavate hobuste ees. Ratsanikud olid samuti ägedad. :D Kellelgi kiivreid ei ole, kauboikübaratega sõidavad... 

Jah, täitsa oma raha väärt. Tribüün oli täis, enamik neist kanadalased, aga ka USAst ja Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Ilmselt mujaltki, aga need riigid hüüdis teadustaja välja. Vabalt läheks uuesti, kui kunagi võimalus peaks tulema. 

Edasi liikusime "põllumajanduse" majja ning nende väljakule, kus nägime grupi vigursõitu ehk koordineeritud liikumist 12 hobusel. Oli kah päris nunnu, nad on väga osavad. Mõtlesin seal, et vot seda stiili tahaks ise väga harrastada - grupisport, hea ajastus, muusika jne. Ei ole üksinda keset väljakut kimamist. Kuigi jah, ka viimast olen oma elus vägagi nautinud. 

See põllumajandusmaja oli üldse tore. Kuna väljas oli väga kuum, nii 28 kraadi, siis seal sai ideaalset jahutust. Lisaks oli seal see hea hobuselõhn, mida osa inimestest haisuks peavad, täiesti arusaamatult, kusjuures. 

Lapsed mängisid otse loomulikult John Deeri minitraktoritega: 

Lõunaks ostsime terve racki ribisid. Tagantjärele tarkusena kindlasti liiga suur ports, ka meie kahe jaoks, aga mis teha, kõhud olid tühjad selle aja peale. Lõunaks olidki ribid ja kokakoola. Ostsin mingeid kummikomme ka, aga lihtsalt ei suuda nii magusaid asju enam süüa. Pool kommi hammustasin ja that's it.

 

Ribiputka auhinnad olid kõik kaunisti väljanäitusele pandud. 

Aga tegelikult pean ütlema, et Stampede üllatas mind ja mitte kõige positiivsemas võtmes. Ma ei arvanud, et see niisugune... lõbustuspark on. Meenutas pigem laata oma erinevate ameerikapäraste meelelahutustega nagu tobedad mängud ning kaisuloomadest auhinnad, igasugu loteriid ning vaaterattad. Inimesed sõid suhkruvatti ning käisid muudkui okseratastel ning ameerika mägedel. Eee... No ei olnud see, mida Stampedelt ootasin. Arvasin, et siin on põhirõhk ikkagi hobustel ja maa-elul jne, kuid enamiku osa alast võttis enda alla kogu see kõrvaline pudi-padi. 

Kui põllumajandusmaja väljakule tagasi läksime, hakkas tänase päeva kõige põnevam võistlus - karja-ajamise võistlus. Me siis veel seda ei teadnud, et see meile nii põnev on, aga no tõesti oli. Ma kohe karjusin oma hääle ära, ausaltöeldes. 

Milles see siis seisnes? Nimelt, kolm ratsanikku oma ülikiiretel hobustel tulid väljakule. Nende jaoks oli valmis pandud lehmakari 30 lehmaga, kõik väljaku tagaseina aetud. Kõikidel lehmadel olid numbrid 0-9 selja peale kleebitud (või joonistatud, ei teagi) ning iga numbrit oli 3. Kolm ühelist, kolm kahelist jne. Kui võistlejad valmis olid, pandi aeg käima ning nende ülesanne oli teatud numbriga lehmad eraldada ning väljaku teises otsas asuvast aedikust läbi ajada. Seda kõike pidi tegema alla minuti aja ning teised lehmad ei tohtinud üle poole väljaku joosta, ainult õige numbriga lehmad tohtisid, seega nad pidid osaliselt ka teisi tagasi hoidma, ainult õiged välja sortima ning need kolm läbi väravate saama. 

Ausalt, see oli nii põnev! Jällegi - ülihead hobused, võistlejatel oli ülihea tunnetus ning publik oli sillas. Noh, meie kaasa arvatud. :D Vaatasin seal neid hobuseid ka ja mõtlesin, et see vesterni stiil on hobustele ikka kuidagi loomulikum kui inglise oma. Nad saavad vabalt kael ees joosta, oma loomulikke äkilisi pöördeid teha... Kuigi jah, eks siin on vaidlemiskohti nii hobuste kui lehmade kasutamise osas selliseks meelelahutuseks. Aga mulle ikkagi meeldis. Hobused olid nii ilusasti kaunistatud ja sellel võistlusel oli mõnel inimesel isegi kiiver peas. Kõige noorem tiimiliige oli ühel tiimil 10-aastane. Need tiimid olid juba eelvõistlused läbinud nagu meil laulupeol käib, Stampedele said vaid kõige kiiremad. 

Ville ei armasta massiüritusi, kuid tunnistas, et seda oli huvitav vaadata. Ma vaataks iga kell uuesti. 

Pärast seda võistlust oli kell juba 17:00, me olime Stampedel olnud üle 5 tunni. Õhtune etendus, milleks samuti veel eraldi pileteid vaja oli, hakkas kell 19:30 ja me lihtsalt ei jaksanud seal nii kaua olla. Tulime koju. Päike oli Villet veidi ära kõrvetanud ning mõlemal pea huugas lärmist, kuumusest ning rohkest tossuhaisust, mis söögiputkadest välja imbus. Inimestest oli kah kopp ees. 

Ööbime täna siin samas Airbnb-s, kus eelminegi õhtu. Hommikul on meie viimane poolik päev siin Kanadas ja siis juba lendamegi USAsse tagasi. Eks näis, äkki saab hommikul veel veidi Calgaryt näha. 

Pilvelõhkujatega juba tutvusime: