Kuigi meie eelmised reisipäevad oli väga mõnusad ja väga ägedad, siis eilne oli ikkagi parim. Parimaks tegi selle üks korralik matk. Mul on ikka nii hea meel, et ka sel korral sai matkata. Olin mõttes küll valmis, et matkame järgmisel korral, ikkagi laps ja puha, aga juhtuski teisiti.
Küll aga oli üks kindel asi, mida tahtsin tingimata ära näha - murmelite küngas. Enne reisi guugeldasin, mida Saas-Fees ette võtta ja seda soovitati. Murmelid on saksakeelne nimetus ümisejatele, väikestele karvastele närijatele. Okei, tegelikult pole nad üldse väikesed, aga kõik on suhteline, eksole. Nunnud on nad igal juhul ja Saas-Fees ka üsna sõbralikud, lasevad end toita ja puha.
Murmelite künkale ronimine oli omaette väljakutse - sirgjoones üles. Muidu polekski hullu olnud, aga no meil olid ju lapsed ning kogu nendega kaasas käiv tavaar. Läksime kuuekesi. Heh, ikka veel on lahe mõelda, et kahest kasvas neli ja neljast kuus.
Murmeleid ei pidanud kaua otsima, olid teised juba ilusasti kohale tulnud ja mugisid kõike, mida turistid neile pakkusid. Enamasti oli snäkiks porgandid, aga vahel anti ka pähkleid.
Kõige rohkem rõõmu pakkus mulle näha, kuidas Felix nendega toimetas ja kuidas ta neid uudishimuga vaatas. Ah, see ema süda. Murmelid ise küll väga huvitatud polnud, olid teised ilmselt juba vägagi ülesöönud nendest maiustustest, kuid mõni ikka tuli porgandit küsima ka.
Edasi jätsimegi lapsed issidega (parimate issidega!) ja läksime Triinuga “väikesele” seiklusele.
“Väikesele” selle pärast, et me ei plaaninud suurt ringi matkata. Triin oli üsna kindel, et ta võhm ei kannata ja ega minagi kodus just kardiokuninganna pole.
Läks aga nii, et suurema tõusu saime tehtud poole (!) tunniga, seega otsustasime, et ei, nii harva saame kokku ja nii harva saame matkata, et maksku, mis maksab, teeme suure ringi ära.
Ega muidugi väga lihtne rada see polnud, esimesed pool tundi olid üsna rasked. Rada oli märgitud sinisega, mis on alpinistide rada, seega omajagu raske. Õhk oli selgelt hõredam ja hingata raskem.
Taimestiku vahetus oli ilus. Esialgu kõndisime metsas, siis aasal, lõpuks kasvasid ainult pohlad ja samblad ning saime ka lumel kõndida. See mägedes matkamine on ikka üks mu lemmiktegevusi. Peale ratsutamise kindlasti ka üks lemmiktrenne, mida teha.
Kosutuseks vesi Alpidest:
Üle jõe saamine osutus keerulisemaks kui arvasime. Otsisime pikalt kohta, kust kuiva jalaga üle saada. Selle me ka leidsime. Triinul olid õnneks ka korralikud matkajalatsid, mul mu tavalised kodutennised.
Otsustasime kohe alguses, et suure tõusu teeme vaikides - mitte, et me mingisse meditatsiooniseisundisse tahtnuks langeda, aga lihtsalt võhma polnud. :D Pärast tõusu aga jutustasime juba nagu laugel maal - palju. Ma armastan Triinuga vestelda. Ta on aus ja otsekohene, aga samas hooliv. Jagasime kogemusi, pakkusime teineteisele toetavaid sõnu ning kuhjaga inspiratsiooni.
Üles jõudes istusime kümneks minutiks maha ja puhkasime. Olime gondlimaja lähedal - mitmed matkajad sõidavad samasse punkti gondliga ning seejärel matkavad edasi. Võib olla, et ka meie oleks nii teinud, aga gondlid veel ei sõitnud, sest suvehooaeg algab ametlikult juunist.
Istusime ja nautisime ning sõime porgandeid, mida murmelid ei tahtnud:
Allaminek oli kiire, meil läks 30-40 minutit. Hea, et Triinult matkakepid sain, ilma nendeta oleks raske olnud. Ühtlasi tõdesin, et pean veel omajagu jalgu treenima, eriti reie nelipealihaseid. Põlved andsid tunda. Peame end siiski kiitma - pärast lapsesaamist pole täitsa ära kärbunud. Triin oli eriti tugev - kui mul on all aasta aega pilatese eratrenne, siis tema polnud pärast Emma sündi kordagi veel matkamas käinud. Saas-Fee küngastest üles-alla kärutamine on vist hea töö teinud. :D
Kokku matkasime 3 tundi, 8 kilomeetrit ja tõusime 2330 meetri kõrgusele.
Ja siis oligi aeg minna. Oh, aitäh teile, Triin ja Tom ja Emma! Küll oli ilus aeg. See polnud meie esimene ja ei jää kindlasti ka viimaseks. Peatse kohtumiseni, sõbrad! Olgu see siis Šveitsis või Amsterdamis või Eestis või onlines. Me näeme jälle.
Selleks ajaks, kui Itaalia poole teele asusime, oli Felix autos juba tunnike maganud. Ville käis temaga ringi sõitmas, sest poiss väsis väga ära ja ei jaksanud enam oodata. Õnneks nägi ka Ville ilusaid kohti, käis näiteks kohaliku tammi juures. Muide, elektrienergia, mida Saas-Fees kasutasime, on täielikult taastuv - küla varustataksegi selle sama tammi hüdroenergiaga.
Sõit Itaaliasse oli ahhetamapanev, sinna viis väga maaliline tee. Sel korral ei läinud me autorongiga, vaid üle mägede ja see oli hea otsus. Sõnadega ei saagi seda ilu kirjeldada.
Mida lähedamale jõudsime Milanole, seda väiksemaks ilu jäi. Eriti suur kontrast oli, kui pool tundi ummikus sai istutud. Päeva medal läheb Felixile, kes kogu sõidu peatusteta autotoolis veetis - koos oma uneaja ja ummikusistumisega lausa 5 tundi jutti.
Mägedest ummikusse:
Kui tavaliselt vastutan majutuse eest mina, siis sel korral otsis majutuse Ville. Osutus üsna “maalähedaseks” - kitsed ja sõnnikuhais. :D
Tegelikult oli kena. Maja asus põldude vahel ning pere, kes AirBnB-d pidas, tegeles ka orgaanilise põllupidamisega. Kohapealt sai osta igasugu orgaaniliselt kasvatatud kraami.
Meie sõime suurest näljast siiski pitsasid. Ikkagi Itaalia ja muud vabandused… Oli imeline sume suveõhtu päikeseloojangu taustal 30-kraadises soojas. Tuli kuidagi suur tunne peale. Lemmikelu.
Tuba oli vanamoeline ja Felixit oli sellise atraktsiooni kõrval nagu seda on narivoodi, üsna raske magama saada. Lõpuks õnnestud ja magasime ka meie.
Hommikune lennueelne aeg möödus sekeldusteta. Auto renti tagasi, pagas ära, turvakontroll, lennuvärav… Kõik tavaline värk. Felix teadis samuti protseduure, on temagi juba kogenud. Mul on hea meel, et saame talle seda pakkuda.
Lennujaamas nägin veel oma kursaõde Jaanikat perega. Tervitame kõiki teisi reisiperesid!
Ja nii me koju jõudsimegi, õnnelike ja rahulolevatena. Seda pausi oli meil kõigil vaja. Nüüd saab taas tööle asuda ning kõrvalt uut reisi planeerima hakata. :)
Sinule aga aitäh kaasa elamast, head lugeja!
