Friday, September 28, 2012

Kopenhaagen -> Tallinn, see viimane

Minu viimane postitus sellel reisil.

Skandinaavia metroo
Tegin täna kell 7 silmad lahti ja tundsin - see on eriline päev. Pakkisin hommikul Taanis asjad kokku, tänasin Meelit mõnusa aja ja suurepärase külalislahkuse eest ning jalutasingi metroojaama, et lennukile sõita. Koju, lõpuks ometi koju, Eestisse. Ei saa öelda, et tundsin eufooriat, aga olin veidike põnevil küll.

Sürreaalne
Lennujaam oli tore, kuulsin isegi eesti keelt. Vaatasin arglikult tõsiste eesti äriinimeste poole ja mõtlesin omaette, et küll oleks hea, kui suudaksin selle kerge oleku säilitada ka tõsises Eestis olles. Minu juurde tuli ka kohalik uuringu-inimene, kes küsis minult mõningaid põhiküsimusi nagu mitmes kord mul Kopenhaagenis on ja kuidas ma lennujaama sain ja ka: "Mitu päeva juba reisinud olete?" Jäin lausa mõttesse... Jah, 47 siis (:

Nägemiseni, Kopenhaagen

Milline sile tee...
Kui lennukis eesti keeles turvanõudeid seletati, hakkasin nutma. Eesti on eriline, nii väike, nii armas. Eriti väike ja armas on ta siis, kui laiem perspektiiv tekib. Samas Lennart Meri lennujaamast taksot tellida ei õnnestunud, nad lihtsalt ei tulnud kohale, oma ratastega kohvrit mööda vihmast Tallinna vedada oli nii ebamugav, sest kõnniteid pole ollagi, Selveris müüja peaaegu ei vaadanud mulle otsagi... Perspektiiv paneb asjad ka teistpidi paika. Siin on ka palju puudusi. 

Kodune toit, lõpuks ometi
Lõpuks õnnestus mul ikkagi Kristi poole jõuda, nüüd istume siin, sõime kartuleid ja kalapulki ning joome veini. Elu on ilus. Mina olen õnnelik. See reis on olnud üks parimaid kingitusi, mida endale teinud olen ja samas ka üks parimaid koolitusi, mille saanud olen. OLEN VÄGA TÄNULIK



Sõbrad, reisige rohkem. Ma ei ütlegi, et võiksite Ameerikasse lennata või 7 nädalat võõrastes paikades veeta, aga kasvõi natukenegi. Soome? Nädalavahetusel Helsingis CouchSurfida - millised imed sealt välja võivad kooruda... Või kasvõi Valgagi, ma olen kindel, et seda teksti loevad mõned inimesed, kes pole kunagi Valgas käinud. Sul ei ole väga palju raha vaja, võid sinna hääletada. Süüa peaksid kodus ka ostma, ehk teed hoopis midagi kaasa? Kus ööbida? Tuttavate tuttavaid on mustmiljon, CouchSurfida võib Eestis ka. Kui raha pole küsimus, otsi mõni motell, KÕIK ON VÕIMALIK. TEGUTSE!

Võsa - ilmselgelt Eestis tagasi

Olen peaaegu lõpetanud.
Enne veel, kui nägemist ütlen, tahan mõningaid inimesi tänada.
Esiteks tänan kõiki mu majutajaid: Kristi ja Peedu, Ronny, Eivind, Thomas ja Sirar, Joe, Marcela, Susan ja Bruce ja Bret ja Derrick, Sonia ja Patricia, Tommy ja Hector ja Rocia ja nende perekonnad, Colin ja Eric ja James ja Drew, Rafael ja Nathan ja tema ema, Vikram, Igor, Meeli ja taaskord Kristi. SUUR TÄNU.
Teiseks tahan tänada kõiki, kes mulle materiaalselt abiks olid: Mihkel, kes laenas pistikukonverteerijat, Ketlin, kes laenas fotoaparaati, Jordan, kes laenas matkakotti, Saskia, kes laenas õlakotti ja riideid ja natuke tuld. AITÄH TEILE.
Kolmandaks tahan tänada kalleid inimesi, kes minuga reisi jooksul vestlesid: Saskia, minu ema, Erlike, Sirar, Sven, Triin, Maarja ja Mihkel. Kõikide teie kirju oli alati väga tore lugeda. TÄNAN!
Ja neljandaks tänan Sind, lugeja. Hoidsid mind rea peal ja tegid elu palju säravamaks!

AITÄH KÕIGILE
armastan sind
varsti näeme

Saara

Thursday, September 27, 2012

Mida reisile kaasa võtta?

Päike ka
Täna tuli ilmselt veel kümmekond kilomeetrit taksi juurde. Jalutasin linna ja käisin poodides. Jalutasin kuningalossini ja käisin veel poodides. Jalutasin Meeli koolini ja tulime koju tagasi (: Hommikupoole isegi ei olnud nii tavaline Kopenhaageni ilm, oli kuiv ja mingi hetk tuli isegi päike välja, jehhuu! Hiljem muidugi hakkas jälle sadama. Loodan, et vähemalt üks paar tennistest kuivab homseks ära, siis saan kuiva jalaga koju tulla. Jah, sõbrad, tulen homme Eestisse tagasi. Pärast kella kuute võite siis helistada. Hah, nüüd kindlasti keegi ei helista : D Mille üle ma ei kurvastaks. Pole vaja liigselt muretseda.

Ja sinitaevas
Kopenhaagen on üks maailma keskkonnasõbralikumaid linnu, vähemalt nii väidab vikipeedia. Inimesed sõidavad jalgratastega! Isegi vihmase ilmaga, isegi vanad, isegi lastega täiskasvanud. Lapsed istuvad kärus, mida ratas tagant lükkab, väga naljakas, aga samas hästi armas vaatepilt. Ameerikast tulles on kontrast ikka nii suur... Keskmine ameeriklane küll vihmaga rattaga ei sõidaks, samuti ei kõnniks ta päevas kümmekond miili maha. Ja kindlasti oleks ta märjaks saamise vastu. Siin paistab, et inimesed on nii ära harjunud sellise olekuga, vihmavari võetakse vaid suurema saju korral appi, muidu on ikka nii nagu elu käib: rahulik, vaikne. Mõnus.

Vana kuningaloss
Samuti on kontrastiks Meeliga aja veetmine. Meeli ja Martin on ühed vähenõudlikumad inimesed, keda tean. Nad töötavad rõõmuga, elavad lihtsalt ning naudivad väikseid toredaid pisiasju, nende maailmas on sügavust. Teistmoodi kui ameeriklased, kindla peale. Meeliga on väga tore jalutamas ka käia, kuna ta on isegi uus siin linnas, siis kõik värskelt räägitud lood linna kohta on tal veel meeles. Minu õnn!

Kuninglik aiake
Ja nüüd kirjutan natuke sellest ka, mida ma arvan, et reisile kaasa võiks võtta. Ehk tuleb kellelegi kasuks, mine tea.
1. Dokumendid: pass, krediitkaart (deebetiga ei saa paljudes kohtades maksta), õpilaspilet (soodustused!), juhiluba, lennupiletite väljatrükid.
2. Linnade kaardid ja nimekiri asjadest, mida teha võiks. Minul polnud kumbagi, järgmine kord olen rohkem valmistunud.
3. Pistikukonverteerija, selle leiab oomipoest või lahke sõbra Mihkli käest ;)
Väike sõdurivaatamispaus
4. Nutitelefon/tahvelarvuti/läpakas - tahvelarvuti oleks kõige parem ilmselt. Lihtsalt, et saaks internetis käia. Läpakat on raske kaasas kanda ja telefoniga pole jälle piisavalt mugav. Mul oli läpakas.
5. Erineva ilma jaoks erinevaid riideid. Kasutasin pea kõike, mille kaasa tassisin. Ostsin juurde ka.
6. Fotokas - mälestused su kolba sees kindlasti tuhmuvad aja jooksul.
7. Väike märkmik - teejuhiste, uue sõbra telefoninumbri, äkki saabunud luuletuste jaoks.
8. Isiklikud hügieenivahendid ja rätik, ka põhilised ravimid nagu ibuprofeiin jms (mul polnud midagi vaja, isegi tegemata reisikindlustust ;)
9. Mugavad jalanõud.
10. Kui CouchSurfite, siis mingisugused väikesed kingitused võõrustajatele, mina võtsin Laima šokolaaditahvlid, millel Tallinna pilt peal. Oleks tore olnud, kui mul postkaarte oleks ka olnud, mõned kenad pildid Eestist või Tartust, oleks saanud ilusamaid tänukirju kirjutada.
11. Raha. Võimalikult palju raha. Isegi kui sa seda ära ei kuluta, kindlustunne on alati hea.
12. Hea inglise keele oskus - elementaarne. Kuigi minuvanustel kaasmaalastel vist sellega küll probleeme ei ole, enamikel on tase isegi "expert", aga "intermediate"-iga annab ka reisida. Näiteks need hispaanlased ei olnud kindlasti mitte eksperdid, samas saime mõned päris tõsised vestlused maha peetud. Siin Taanis on ka väga tore, et niipea, kui ma ütlen "I don't speak Danish", lülitavad taanlased end kohe inglise keelele üle, vahet pole, kui vanad nad on. Rääkisin täna nii kümne- kui kaheksakümneaastastega.
13. Avatud meel ja hea tuju - kõik on vaid suhtumise küsimus, olen selles enam kui kindel.

(:

Vihm, (vanad) hooned ja korduma kippuvad küsimused

Isegi vihmase ilmaga
Kopenhaagenis sajab. Kogu aeg. See mind tegelikult üldse ei häirigi, hea vaheldus igikestvale päikesepaistele. Jalutasime Meeliga täna kokku umbes 25 km maha. Äge, mis? Nii võib veel kõik ameerikas teenitud kalorid maha kulutada, pean ettevaatlik olema, muidu polegi midagi koju viia.
Uues raamatukogus
Hommikul, kui Meeli kooli läks (ta õpib siin geenitehnoloogia magistrantuuris), jäin koju ning hiljem läksin ise linna uurima. Kasutasin isegi vihmakeepi, seda sama, mis näeb natuke kondoomi moodi välja. Vähemalt töötas esimesed 3 tundi. Hiljem olin juba nii vettinud, et mul oli ükskõik. Samas ei ole see vihm ka lauspadukas, kuidagi vaikselt sajab siin. Mõnus. Üldiselt oli väga tore päev vihmast hoolimata. Meeli ühines minuga hiljem, vaatasime turistikad üle, käisime linna peal ringi. Kui lõpuks koju jõudsime, siis andsid jalad ikka tunda ka. Taaskord - rohkem pilte, vähem möla.

Peaaegu nagu Vogue


Hobune katusel!
Kopenhaagenis on hulgaliselt vanu hooneid, uusi muidugi ka, aga just vanadele mõtlesin täna palju. Ameerikast tulles oskan seda palju rohkem hinnata. Üldse oskavad inimesed kõike rohkem hinnata, kui natuke ringi reisivad. Seega sõbrad - (: Kirjutan sellest lähipäevil suurema sütituskõne ka.





Üks seitsmest merineitsist
Aga nüüd saan keskenduda ka korduma kippuvatele küsimustele. Need on küsimused, mida minult sagedamini küsitud on. Ja kuna eestlased on nii kartlik rahvas ja võltsviisakuse varjus jätavad tihti asju küsimata, siis ütlen kõik juba ette ära, et inimesed niisama mõtlema ei peaks. Olen juba pikka aega tahtnud nendest kirjutada, aga nüüd teen ma selle tüki ära. Vabandan juba ette aususe pärast, kui mõni inimene tunneb ennast kuidagi ebamugavalt. Samas usun ise siiralt, et aususe pärast kunagi vabandama ei peaks. Niisiis:
1. Kust sa raha said, et niimoodi reisida?
Esiteks, lennupiletid sain väga soodsalt. Sellisest imehinnast nagu 575 eurot kõikide piltetite peale kokku pole keegi varem kuulnud. No ma ei saanud ju seda Estraveli pakkumist lihtsalt sinna jätta. Loomulikult ostsin need, see on tõesti supersoodne.
Teiseks, CouchSurfingut tehes hotellide peale raha ei kulu, raha kulub vaid söögile ja transpordile ning muidugi kulutasin osa ostetud kraamile. Kokku oli mul umbes 1000 eurot, sellega saab 7 nädalat elatud küll. Isegi natuke vähemaga saab, rohkem on alati parem muidugi. Ja 1000 eurot ma kogusin, ausalt öeldes ma isegi ei tea, kuidas mul õnnestus see summa poole kohaga töötades kokku saada, aga näete, elu mängis välja.
2. Kas CouchSurfingu hostid eeldavad, et sa magad nendega või midagi?
Mul on kahju, et ma pean selle küsimuse siia panema, aga palju inimesi mõtleb nii. Sellele on ainult üks kindel vastus: EI, püha müristus küll. Nagu ma juba enne mainisin, siis CouchSurfing pole mingi dating-site. Ja kui keegi on, kes midagi sellist mõtleb, siis ta saab koheselt negatiivse iseloomustuse ning keegi temaga enam ühendust ei võta või ta profiil üldse kustutatakse. Minuga ei juhtunud mitte midagi halba, ma ütlen teile lõpliku kindlusega.
3. Kas on juhtunud midagi muud negatiivset, millest sa siia blogisse kirjutanud ei ole?
Põhimõtteliselt usun, et maailm on vaid vaatepunkti küsimus. Muidugi on olnud ebamugavaid hetki, näiteks nagu mu suurte kottide ühest linna otsast teise kandmine ja meeletu kuumus New Yorkis või hirmutav jahedus Sekvoiapargis, aga need on nii väiksed asjad ja mina tagantjärele kunagi negatiivsetele asjadele ei mõtle. Jätan positiivsed meelde, tahan oma elu ainult rõõmsate mälestustega täita. Rõõmsate ja/või naljakatega. Ja selle kategooria alla mahuvad tegelikult peaaegu kõik mu mälestused.
4. Miks sa üksinda reisid?
Esiteks polnud mul kedagi kaasa võtta ning teiseks armastan üksindust (ja mitte üksildust, eksole).
5. Kas sa ei karda, et koolis probleeme tuleb, sest loengutes ei käi?
Ei karda. Võiksin siia sada näidet tuua nii minu kui teiste kogemustest, aga kokkuvõtteks jääb ikka sama lause: usun, et saan hakkama. Eks siis näis (:

Väike naljapilt ka

Wednesday, September 26, 2012

Chicago -> Kopenhaagen

Eilsest: alustasin oma päeva süües Igoriga Chicagos hiina toitu ja arutades, mis tunne on Nõukogude Liidu järgses riigis üles kasvada ning lõpetasin õppides Kopenhaageni kesklinnas svingi tantsima. Oh, no milline päev! Kestis ligi 48 tundi.

Viimane suvepäev
Hommikul pakkisin asjad kokku, käisime söömas ja jätsingi Igoriga hüvasti. Ma võiks siia arvatavasti terve romaani kirjutada sellest, kui hea inimene ta on, aga mis seal ikka, kui kunagi Chicagos CouchSurfite, siis võtke temaga ühendust!

Suurem patrioot kui
ameeriklased ise
Sõitsin ligi 2 tundi lennujaama kasutades viimast võimalust linna näha - tegin ringi metrooga, õnneks on osa sellest maa peal ka, seega sain aknast välja vaadata ja nautida. Lennujaama läksin seekord liiga vara. Mõtlesin, et igaks juhuks, aga no 4 tundi enne viimast check-ini on ikka liig, mis liig. Pidin päris kaua ootama. Õnneks hakkasin Sebastianiga rääkima, tema oli seal juba 6 h olnud. Sebastian on üks saksa poiss, kes Chicagos praktikal oli. Nüüd läks koju tagasi. Jagasime oma kogemusi Ameerika kohta ning tegime niisama nalja. Tunned end üksildaselt? Pole põhjust, inimesi on mustmiljon.

Öine lend
Mulle küll väga meeldib lennukiga sõita, aga see kord oli päris raske. Lennuk väljus kell 10 õhtul ja maandus Kopenhaagenis 1 päeval, kokku kestis sõit 9 tundi. Tuled kustutati muidugi ära, kõik magasid või üritasid magada. Mina üritasin ja väga välja ei tulnud. Istudes on peaaegu võimatu magada, kõik kohad jäävad kangeks, verevarustus saab häiritud... 

Varsti näeme, Chicago!
Taani maanduda oli juba teine tunne. Kõikjal on inimesed, kes näevad välja peaaegu nagu ma ise - blondid, väga heleda nahaga, rahulikud. See kõik algas tegelikult juba Chicago rahvusvahelises väravas, polnudki enam ameerikalik. Taani lennujaamas on parkettpõrand, palju heledaid pindu - skandinaavlaste värk. Metroo teises otsas tuli mulle vastu Meeli (:

Vaade korteriaknast
Ja ülejäänu on juba puhas rõõm - pesin, puhkasin, sõime, jalutasime läbi vihma, tantsisime svingi, rääkisime ta koolikaaslastega, jõime õlut. Väga hästi veedetud aeg. Nüüd üritan sellesse ajavööndisse sisse elada ning jälle eesti keelt rääkima õppida. Esialgu oli küll nagu pudru ja kapsad, pidevalt läks sassi, automaatselt hakkasin inglise keeles rääkima. Täna on juba veidi parem.

Rahvusvaheline maja

Monday, September 24, 2012

I'd rather be a comma than a full stop

Andke andeks, et taaskord inglisekeelne pealkiri sai. Nad justkui ise kukuvad siia. (:

Jesus Saves
Mu reisike hakkab lõpule jõudma. Jah, veel on aega, aga siiski. Tunnetan muutust. Ehk on see sügis? Chicagos oli eile väga külm päev ning täna samuti, mul on lausa kahju, et ma oma paksu jaki Oslosse unustasin (esialgu unustasin selle niisama maha, läksime veel ekstra Tartu tagasi Erlikese ja Mihkliga, aga ju siis pidin ilma selleta reisima). Tegelikult oli kraade umbes 15, aga see tuul... Ega Chicago hüüdnimi ilmaasjata "The Windy City" ei ole. Samas päike paistis, selline väga sügisene päike, mis mu jaoks alati tähtis on olnud.

On, jah?
Eile hommikul jalutasin ringi, päeval ka ja õhtul ka. Jalutuspäev, mõnus tuuline laupäevake. Tunnen end siin nii vabalt. New York oli meeliülendav, Los Angeles soe ja Chicago vaba. Ja huvitav, millest see tuleb, et alati mõtlen, et võiks siin elada? Mõtlesin seda sama igal pool mujal, olen alati mõtelnud. Mainisin juba enne, et tunnen end väheke eksinuna, see ei ole midagi halba iseenesest. Ma tunnen end lihtsalt täiesti vabana, mitte midagi ei ole, mis mind kinni hoiaks. Ja mida rohkem reisin, seda selgemaks see saab.

Kena naabruskond, eksole?
Igori juurde tuli paar Hispaaniast, kes on reisinud juba 4 kuud ja 2 on veel minna. Nad on mõlemad 35, töötavad Hispaanias politseinikena ning nende plaan näeb välja järgmine: kaks kuud koha peal ja 6 kuud reisimist. Eelmine kord olid nad Suurbritannias ja nüüd on Kanada-USA. Mul on väga hea meel neid tunda: nad on rõõmsad, eluterved, huvitatud maailmast ja inimestest (ning mitte nii palju turistiatraktsioonidest). Inglise keele õppisid selgeks reisides. Igor õppis selle näiteks teisi CouchSurfereid võõrustades, see oli veel siis, kui ta Usbekistanis elas. Oh, tahaks kõik huvitavad lood üles kirjutada, aga seda ei jõua ma elu sees teha ning teie ei jõuaks neid kindlasti lõpuni lugeda.

Eva, Igor, Sam
Rannas

Täna jalutasime hispaanlastega mööda linna, jälle üks jalutuspäev. Tegelikult ongi see täiuslik viis oma viimast päeva USAs veeta - head inimesed, ilus linn, toredad vestlused. Olen nii õnnelik, ma ei väsi seda ütlemast. Homme lendan tagasi Euroopasse.

Metroojaam

Igor teeb tatraputru, lähen söön. Varsti näeme (:

Saturday, September 22, 2012

Veits vihmane, süda on soe

Taaskord suurepäraselt veedetud päev.

Hommikul pakkisin oma kotid kokku (jälle see megaraske töö) ja sõitsin kesklinna. Otsisin siis parasjagu postkontorit, suur seljakott seljas ja carrier ja puha, kui leidsin toidupoe. Head toidupoodi on kesklinnas tegelikult raske leida, suured kauplused asuvad kõik kusagil äärepeal. Jälle midagi, mida Eestis väärtustada... Aga jätkame. Ostsin toidupoest mahla ja küpsiseid ning leidsin ühe ilusa väljaku, kus neid rahulikult nosida. Rahvast oli üsna palju, keegi pidas kõnet. Esialgu ma väga ei kuulanudki, aga siis sain aru, et nad räägivad rahust. Täna oli siis teatavasti ülemaailmne rahupäev. Kuulasin ja kuulasin ja mind hakkas see kõik järjest enam huvitama. Nägin inimesi lippudega seismas, läksin lähemale. Seal oli eesti lipp! Panin oma kotid ära ning astusin lippu hoidva tüdruku juurde öeldes: "Tere!" Tema vastas: "Excuse me?" Jah, ta polnud eestlane. Ta oli Rebecca, vabatahtlik lipukandja. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, siis ta pakkus seda kohta mulle. Olin nii tänulik! Väga uhke oli kõndida eesti lipuga lavale ja öelda: "Peace in Estonia". Mul tulid lausa pisarad silma.

Rahu Eestis, rahu maailmas

Ma arvan, et suur osa turistidest ei taipa, et välismaale minnes jätavad nad mingi mulje Eestist ka. Kõik, mida räägin, mida arvan, kuidas käitun - enamik inimesi ei ole eestlasi ju kunagi näinud, seega see ongi nende ainuke mulje ja arvamus. Olgem siis ikka viisakad, kaasmaalased. Ma ei räägi võltsviisakusest või oma riigi mõttetust ülistamisest, aga lihtsalt - oleme kenad. Vähemalt üritame, juba see on midagi. Mõneti on mu jutt ikka totaalne tühisus, eks ma tean seda ise ka, aga samas - ehk peabki nii olema?

Immigrandi elu
Igoriga tutvusin täna. Tegelikult ei olegi ta venelane, vaid hoopis Usbekistanist ja rahvuselt ukrainlane. Päris kodune tunne on siin, korter on suur ja räämas, ka tema pole juba päris pikka aega koristanud - mulle meeldib. Mõneti on see segadus ikka 100 korda mugavam kui piinlikult puhas ja ettevaatust nõudev uhke elamine. Nojah, kuidas kellelgi. Taaskord on mul oma tuba, jagan seda trenažööride ja mõne tööriistaga.

Korterikaaslased
Õhtul sõitsime ta rattale järgi, see asus 50 miili linnast väljas. Õigemini läksime seda ratast ära ostma, Igor on nimelt rattamehaanik, kõigest 22, aga peab end ilusasti üleval. Ta põgenes USAsse 2 aastat tagasi, õpib üldkolledžis, omab õpilasviisat, maksab arveid ja õppemaksu. Elu on sada korda ilusam kui Usbekistanis. Päris äge oli võrrelda meie riikide rahvaid ameeriklastega, arutleda tõsiste teemade üle ning laulda vene keeles "Sinist vagunit". Peaaegu nagu kodus.

Öine Chicago

Friday, September 21, 2012

Töine päev

Vikram õpib ülikoolis füüsikat, ta on 20 ja järgmisel nädalal alustab ta oma 3. aastat. See on lausa kummaline, kui palju ma tunnen temas ära iseennast 20-aastasena. Ka minu jaoks oli kõige tähtsam asjade ja olukordade defineerimine ("without reasoning there's nothing, you can't know anything"), kõike mõistusega võtmine, lahenduste "välja mõtlemine". Oh, Saarake, elu on nüüd palju ilusam, eksole? Nüüd, kus ma enam definitsioonidest ja filosoofiast kui teadusest ei hooli. "Miks?" on asendunud "Kuidas?"-iga ning õnnetu õnnelikuga. Jehhuu!

See ei ole piip
Alustasin oma turistielu kell 11 hommikul. Tänane eestmärk oli The Art Institute of Chicago külastamine, mis on siis suuruselt teine kunstimuuseum USAs. See oli tõesti suur! Kui Ermitaažis käisime, siis jooksime mõlemal korral kõige tähtsamad tööd kiiruga läbi ja eriti nautida ei saanudki. No nüüd oli mul siis aega. Veetsin seal kokku vist üle viie tunni. Lõpuks ma enam lihtsalt ei jõudnud. Mihkel ütles mulle ükspäev, et "Minu arust oled sa alati sihuke linnainimene olnud, kes oskab linnas hästi aega veeta, kultuuri nautida ja muud sellist," aga isegi mul on piirid. Usun tasakaalu.

Mäletate? See oli õpikus ka.
Alustasin kõige tähtsamast - impressionistid. Mitte, et nad mulle endale kõige rohkem huvi pakuks, aga Chicago kunstimuuseum on lihtsalt kuulus just oma impressionistlike tööde kollektsiooni poolest. Olen alati tahtnud Seurat maali "Pühapäeva pärastlõuna Grand-Jatte'i saarel" näha, nüüd siis on see nähtud. Nähtud on ka hulgaliselt Monet ja Renoir' ja Degas' teoseid. Jah, nad on tõesti ilusad. Hea meelega riputaks mõne oma kodu seinale tulevikus. Ei, ilma naljata. Ma alati mõtlen, et jah, see teos on küll kuulus, aga kas ma tahaksin seda oma seinal näha. Kõike ikka ei tahaks küll. Näiteks Salvador Dali maale ma elusees oma koju ei tooks, lihtsalt liiga võikad mu jaoks.

Populaarne
Jätkasin euroopa keskaegsete teoste uurimist, siis vaatasin üle folkloorkunsti, jaapani ja hiina ja indiaanlaste kausid, potid, iluasjad. Uurisin India vanu Buddha-kujusid, kõndisin ringi raudrüüde keskel ja imetlesin suurepärast miniatuurtubade kollektsiooni. Viimane oli, kusjuures, eriti ilus. Millegipärast armastan ma väga miniatuure, need on nii armsad. Minu üks lemmikpaiku oli aga moodsa kunsti maja, nägin lõpuks oma salaarmastuse Magritte töid ja imetlesin teise salaarmastuse Kandinsky teoseid. Jess!

Õnn on minus eneses, ainult naeratus jäi koju
Pärast tuhandet kilokalorit McDonaldsis ja 2 miili linnatänavatel olin kutu mis kutu. Tulin tagasi Vikrami korterisse ning nüüd istume taaskord nagu kaks läänekat kunagi - mõlemad oma arvuti taga. Täna me ei viitsinud isegi väga rääkida, ta on natsa noor ka ja keskendub suhtedraamale oma hiinlasest tüdruksõbraga. Haha... ka need ajad on mul möödas. Koristasin ta kööki ning õpetasin ettevaatlikult, kuidas selle eest hoolt kanda. Jah, ma tean, mul oli 20-selt kõik sama sassis ja isegi praegu tegelikult, aga teiste juures on nii mõnus koristada. Homme liigun jälle edasi, seekord venelasest Igori juurde.

Thursday, September 20, 2012

University of Chicago, University of Life

Ärkasime hilja, sest surfasime eile netis kella viieni hommiku, uhhuu... Teised läksid tööle/kooli/linna, mina uurisin Chicago ülikooli, ühte maailma parimatest. Chicago ise on hinnatud oma arhitektuuri poolest, seda ilu nägin nüüd oma silmaga ka. Ameeriklastel pole nii vanu hooneid kui meil Euroopas, jälle midagi, mida eurooplased väärtustada võiksid. Ja muidugi enamik ameeriklastest turiste tahavad tulla Euroopasse just nende vanade varemete pärast, mis ikka veel Itaalias ja Kreekas alles on. Imelik, kas pole? Massipsühhoos?

Unitaarlaste kirik
Külastasin Chicago ülikooli raamatukogu, sain isegi ekstra külastajapassi sealt, astusin mõnedesse korporatsioonihoonetesse sisse... See linn on natuke teistmoodi oma ajakasutuse poolest ka. Kõik on kuidagi aeglane. Inimesed kõnnivad tänaval nii rahulikult, täiesti lõdvestunult. Tõesti, nad on aeglased isegi minu jaoks ja ma ei ole just kõige kiirem kõndija. Inimeste suhtumine on teine. Rafaeli ja Nathani suust kuulsin mitu korda fraasi "Don't worry too much." See ülikooli-linnaosa osa meenutab natuke Tartut.

Lugemissaal

Hiljem pakkisin oma kotid kokku ja kõndisin seitse blocki edasi uue hosti juurde. Vikram on Nepaalist, ma ei tundnud enne kedagi sellest piirkonnast ja selle pärast talle kirjutasingi, tahtsin uusi kogemusi. Oleme rääkinud nüüd järjest 5 tundi, taaskord tänan ennast, et selle reisi ette võtsin. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid kultuure ja ma võin neid lõpmatuseni uurida raamatuid lugedes või filme vaadates, aga kõige selle kogemine on hoopis midagi muud. Kuulame india muusikat segamini Chopini ja Radioheadiga ning lahkame filosoofia põhiküsimusi.

Nii palju asju, mida kokku pakkida
Hotell, mis nüüd on korterelamu
Mõned asjad jäävad siiski samaks. Läänemaailmas tulevad noored õhtul koju oma arvuti ette ja räägivad sõpradega Facebookis juttu, kuulavad sama muusikat ning vaatavad samu filme, söövad õhtusöögiks pitsat (kes lihaga, kes ilma). Maailm muutub üha väiksemaks. Aga samas on sellest üsna raske aru saada, kui kogu aeg oma toas istuda. Niimoodi mõtlevad inimesed ikka, et näed, ei tea, mis seal teisel pool maakera küll tehakse, kõik on teistsugune, muru on rohelisem ja inimesed ohtlikumad. Rääkimata siis naabritest kõrvaltoas...

Vikram ja mina - tavaline õhtune lääneinimeste elu
Hah, olen ületanud nii mõnegi alateadliku hirmu. Nii pidi minema. Ilmselt on mul seda tulevikus vaja.

Wednesday, September 19, 2012

Mustrid

Ma ei tea, miks, aga mul on tekkinud CouchSurfingus muster, mis hõlmab toakaaslasi ja mehhiklasi. Juba mitmendat korda saan paremini läbi hostide toakaaslastega kui nende endiga ja juba päris mitmes kord on toakaaslaseks mehhiklane. Kas põhjuseks olen ma ise? Või on see maailm? Juhustesse ma enam ei usu.


Täna käisime Nathani ja tema emaga mööda linna turiste mängimas. Nathani ema on siin teist nädalat, muidu elab ta Mexico Citys. Alustasime hommikusöögikohast, kus ka president Obama söömas käib. Edasi jalutasime Magic Mile-l, seal oli väga palju tuntuid poode. Siis läksime pilvelõhkujasse ja edasi ühte araabia restosse lõunat sööma. Pärast mõningast jalutuskäiku tulime koju tagasi. Ei teagi, mis veel teeme. Film? Eile vaatasime "The Shiningut", olin seda enne näinud muidugi, aga tore oli ikka üle vaadata.

96. korrusel
Chicago on nii erinev Los Angelesest ja New Yorkist ka. Siin on õhku, tänavad on laiad, inimesi vähe. Kõik on kuidagi puhas ja korralik, ühistrasport töötab suurepäraselt. Natuke euroopalik tunne tekib. Samuti meeldib mulle ilm: jahe ja tuuline. Kuigi kandsin topeltsärki ja kampsunit, siis hakkas mul täna isegi natuke külm. Nathani ja ta ema jaoks on muidugi väga väga jahe, sest Mehhikos on temperatuurid hoopis teised. Nathan ootab talve, sest pole enne kunagi talvel USAs olnud, andsin talle mõningaid nõuandeid sooja riietuse kohta.

Nathan ja ta ema
Inimesed peaksid rohkem reisima. Suur hulk rahvast lihtsalt elab linnas, kuhu nad on sattunud või kus nad üles kasvasid. Mis oleks, kui hakkaksime valima, hakkaksime hoolega kaaluma, kus meile elada meeldib? See tooks ellu rohkem kirge, sest kui oled valiku teinud, siis arvatavasti ka panustad rohkem. Valin linna ja olen teadlik oma valikust, elan rõõmuga. Või hoopis valin maapiirkonna või teise riigi. Patriotism? Ma pole seda vist kunagi pooldanud, kuigi tean, mis tunne see on.

Tänavakunst on suurepärane
Mõnikord tunnen, et olen kuidagi eksinud. Eksinud erinevatesse arusaamadesse, võimalustesse, mustritesse... Ei tea, mis on õige. Samas olen rõõmus, et kõik on avatud ja midagi ei takista mind õppimast. Õpin läbi kogemuste ja rõõmustan iga päev ja iga hetk, maailm on ilus.