Hea on rääkida, kuidas kõik ikka muudkui hästi läheb, onju? Ma küll üritan võimalikult avatult ka möödapanekutest rääkida, aga mõtlesin, et teen siiski meenutuseks veel ühe kehvemate otsuste nimekirja, mida selle 11+ reisiaasta jooksul tehtud on saadud.
Õnneks siit alla ei kukkunud, aga ega seegi pilt väga mõistlik mõte polnud:
1. Ei ole Euroopa Liidust välja reisides passi kaasa võtnud.
Jah, see oli SEE päev, kus Riia lennujaamas üksinda öösel hüsteeriliselt nuttes vastu klaasuksi peksin, et keegi mind lennujaamast välja laseks, sest Ukraina lennule mind ei võetud. Nüüd olen nii paranoiline, et isegi, kui pole vaja, siis ikka võtan passi kaasa. Ainuke erand selles osas on Soome, aga see ongi nagu teine kodu ja sinna lähen minimaalsete asjadega nagunii.
Kõige nutusem pilt, mida see blogi näinud on - 2018. aasta suvi Riia lennujaamas:
Õppetund: võta reisile minnes pass kaasa. Elu kohe lihtsam.
2. Broneerisin kontserdipiletid valesse linna.
Aasta siis oli 2015 ja mina otsustasin lihtsalt lambist üksinda novembris bussiga (!) Varssavisse minna. Uurisin juba kodus, et mida teha jne ning pidasin end veel jube targaks, et oskan Varssavi inglisekeelset nime - Wroclaw. Nali minu kulul ja mitte vähe. Varssav on ikka Warsaw ning kui parasjagu Warsawis olen, siis ega Wroclawi klassikalise muusika kontserdit ju kuulata ei saa.
Käisin Varssavis siis muid asju uurimas nagu taasehitatud vanalinn oma paleega:
Õppetund: pole mõtet oma nina nii püsti ajada, et Google Mapsist mitte asju üle kontrollida.
3. Läksin liiga hilja lennujaama.
Seda on juhtunud mu Soome tööreisidel korduvalt, kuid mõned korrad ka turismireisidel. Üks kõige hullematest oli ühel sügishommikul aastal 2017, kui Maarjaga kahekesi Amsterdami Schipoli lennujaama läksime ning järjekorras vahele pidime trügima, sest muidu poleks me lennukile jõudnud. Siiani on piinlik meenutada, kuidas üks naine ütles, et tema tõusis nii vara üles ja nüüd peab meid ette laskma. Õõh, vabandust... Samasugune oli ka näiteks 2022. aastal Viinis Tenerife lennule minek, kus lihtsalt kõik asjad valesti läksid ning üle noatera lennukile jõudsime. Päriselt maha olen jäänud ainult minust mitteolenevatel põhjustel, st lend tühistatakse või lükatakse nii palju hilisemaks, et jätkulennule ei jõua. Selles osas on isegi hästi.
Maarjaga Amsterdamis:
Õppetund: vaata hoolega, kui kaua lennujaama lähed, kui kaua varem seal olla soovitatakse ja jäta nii mineku kui oleku jaoks varuruumi, eriti, kui tegemist on hiiglasliku lennujaamaga, kus miljon väravat pea sassi ajavad.
4. Ostsin lennupiletid mingilt kahtlaselt vahendusfirmalt.
Ma olen seda viga teinud korduvalt ja korduvalt, aga nüüd enam ei tee. Nüüd otsin Skyscanneri või Momondo abil lennud välja ja ostan need lennufirma enda kodulehelt. Ma ei taha jännata sellega, et kusagilt peaks raha tagasi nuiama, kus lennufirma saadab ühte kohta ja vahendaja teise ja nii jääbki saamata. Koroona-ajal nii juhtuski. Üks väitis, et on vahendusfirmale maksnud ja vahendusfirma väitis, et veel pole. Ole siis seal vahel... Kui lennufirma enda alt broneeringu teed, siis on nende kohustus sind kohale transportida ka siis, kui lend ära jääb jne. Eriti lapsega reisides ei saa selliseid riske endale lubada.
Koroona-ajal ärajäänud Edingburghi reisi tegime hoopis hiljem uuesti:
Õppetund: kvaliteetne lennufirma pakub suurema tõenäosusega kvaliteetset teenust ja su aeg pole seda väärt, et hiljem vahendusfirmadega jännata.
5. Unustasin rahakursi ning kulutasin tunduvalt suurema summa, kui tahtsin.
Ikka veel meenutan seda õudsat Keenia seika seal Masaide külas, kus lambist 50 dollari eest napakaid käevõrusid ostsin arvates, et see on 5 dollarit. Ma ei kandnud neid ehteid kordagi, muide. See oli annetus, mida ma teha poleks tahtnud. Samu lugusid on tegelikult juhtunud veel korduvalt, kuid kõikide kirja panemine on mõttetu tegevus. Matemaatikas sain kunagi riigieksamil 95 punkti, aga päris elu on ikkagi kuidagi nõrgavõitu.
Ma ei tea, miks mul sellest külastusest nii halb mälestus on:
Õppetund: kirjuta kasvõi märkmetesse üles see lihtne arvutustehe, kui muidu ei oska või ei mäleta.
6. Jõin vett joogiautomaadist.
Olime Nairobis nii tublid, kogu aeg pesime käsi, pesime isegi hambaid pudeliveega jne jne, aga ei osanud joogiautomaati kahtlustada. No ilmselgelt oli hotellis vesi seisnud ja nii me kõhulahtisuse saime. Vaene Ville pidi siis Mombasa hotellis ainult siruli olema. Kusjuures muid suuri kõhulahtisusi polegi reisidel olnud, kui see. Jah, kunagi ammu õega Marokos käies olime samuti täielikus pasanteerias, kuid sellest ma enam nii väga ei mäleta.
Palmid, mida pidin üksinda nautima, sest Ville oksendas hotellitoas:
Õppetund: madala sissetulekuga riikides on ainus turvaline joogivesi avamata pudelis.
7. Ei vaadanud enne reisi ilmateadet.
See Berliini reis, kuhu sügisel kampsunite ja mitme paari teksastega läksin ja kus siis lõpuks 30-kraadises ilmas linna välibasseinis uute ujumisriietega peesitasin. See Tenerife matk, kus pidin endale kohapeal dressika ostma, sest lihtsalt nii külm oli. Isegi Soome reisides olen korduvalt-korduvalt sama viga teinud. Selle vastu aitabki ainult ilmateate vaatamine, isegi reisiraamatute tarkus mitte.
Täielik kampsuni-ilm, onju?
Õppetund: alati, alati, alati - vaata see ilmateade ära. Ei võta tükki küljest.
8. Hindasin oma jõuvarusid suuremaks, kui need olid.
Esimeste päevade suures eufoorias tunnen end võitmatuna - teeks ära kõik matkad, vallutaks kõik mäed, vaataks kõik vaatamisväärsused jne jne jne. Aga ajavahe võtab oma ning sellest saabki aru ikka väga järsult. Hawaii esimese päeva matk oli ikka täiesti absurd - pimedas džunglis rampväsinuna taskulambivalgel ringi tuiata - no kas on vaja? :D Jaapani esimese päeva ringitrampimine, ise väsimusest kokku kukkumas jne jne.
Samas eks need mäed kutsusid, mis teha:
Õppetund: minu jaoks on reis küll seiklus, aga eriti esimestel päevadel on puhkus hädavajalik.
9. Eelistasin kokkuhoidu mugavusele.
Mõni asi pole ikka seda rahasäästu väärt olnud. Phom Penh -> Siem Reap oleks võinud lennukiga teha. Ho Chi Minhis oleks võinud ilusama hotellitoa võtta, mitte sellise, kus aknaid pole. Istanbulis oleks võinud rohkem hamame külastada. Barcelonas ägedamates restoranides süüa. Hawaiile oleks võinud mugavamad lennud võtta. Los Angeleses oleks võinud oma auto rentida. Väga, väga palju kasutamata jäänud võimalusi ja ebamugavuste talumisi tühise rahasäästu nimel.
Nägime Phnom Penhist Siem Reapi sõites küll huvitavaid vaateid, aga see 8-tunnine paadireis polnud kuidagi seda väärt:
Õppetund: mugavus lisab reisile väga palju juurde. Vali targalt!
10. Reisisin liiga vähe.
Nagu investeerides on peamine kahju sellest, et sai liiga hilja alustatud, siis reisimise põhiprobleem on tagasivaadates, et liiga vähe sai seda tehtud. Jah, miks ma näiteks 2015. aastal Toomast kuulda ei võtnud ja Singapurist veel Indoneesiasse, Taiwani, Hong Kongi ei läinud? Kõik ju käe-jala juures. Siis tundus Singapur - Malaisia - Myanmar piisav... Miks 2017. aastal esimest korda Hawaiil ainult 12 päeva olime? Miks mitte 20? Miks me Johannaga 2018. aastal Istanbulis kauem olla ei võinud? Miks aastatega veel rohkem reisinud ei ole? Raha ju on. Eks jaksamisel on ka piir ees ja teatud aastad olen jaksamisest viimast võtnud, kuid kavatsen seda vähe reisimise viga tulevikus siiski rohkem vältida.
Myanmaris Bagani erakordset päikesetõusu kogemas:
Õppetund: reisimine maksab kõige rohkem elamusdividende. Investeeri targalt!
Nii, ja mis on teie vead, kallid lugejad?
