Hea on rääkida, kuidas kõik ikka muudkui hästi läheb, onju? Ma küll üritan võimalikult avatult ka möödapanekutest rääkida, aga mõtlesin, et teen siiski meenutuseks veel ühe kehvemate otsuste nimekirja, mida selle 11+ reisiaasta jooksul tehtud on saadud.
Õnneks siit alla ei kukkunud, aga ega seegi pilt väga mõistlik mõte polnud:
1. Ei ole Euroopa Liidust välja reisides passi kaasa võtnud.
Jah, see oli SEE päev, kus Riia lennujaamas üksinda öösel hüsteeriliselt nuttes vastu klaasuksi peksin, et keegi mind lennujaamast välja laseks, sest Ukraina lennule mind ei võetud. Nüüd olen nii paranoiline, et isegi, kui pole vaja, siis ikka võtan passi kaasa. Ainuke erand selles osas on Soome, aga see ongi nagu teine kodu ja sinna lähen minimaalsete asjadega nagunii.
Kõige nutusem pilt, mida see blogi näinud on - 2018. aasta suvi Riia lennujaamas:
Õppetund: võta reisile minnes pass kaasa. Elu kohe lihtsam.
2. Broneerisin kontserdipiletid valesse linna.
Aasta siis oli 2015 ja mina otsustasin lihtsalt lambist üksinda novembris bussiga (!) Varssavisse minna. Uurisin juba kodus, et mida teha jne ning pidasin end veel jube targaks, et oskan Varssavi inglisekeelset nime - Wroclaw. Nali minu kulul ja mitte vähe. Varssav on ikka Warsaw ning kui parasjagu Warsawis olen, siis ega Wroclawi klassikalise muusika kontserdit ju kuulata ei saa.
Käisin Varssavis siis muid asju uurimas nagu taasehitatud vanalinn oma paleega:
Õppetund: pole mõtet oma nina nii püsti ajada, et Google Mapsist mitte asju üle kontrollida.
3. Läksin liiga hilja lennujaama.
Seda on juhtunud mu Soome tööreisidel korduvalt, kuid mõned korrad ka turismireisidel. Üks kõige hullematest oli ühel sügishommikul aastal 2017, kui Maarjaga kahekesi Amsterdami Schipoli lennujaama läksime ning järjekorras vahele pidime trügima, sest muidu poleks me lennukile jõudnud. Siiani on piinlik meenutada, kuidas üks naine ütles, et tema tõusis nii vara üles ja nüüd peab meid ette laskma. Õõh, vabandust... Samasugune oli ka näiteks 2022. aastal Viinis Tenerife lennule minek, kus lihtsalt kõik asjad valesti läksid ning üle noatera lennukile jõudsime. Päriselt maha olen jäänud ainult minust mitteolenevatel põhjustel, st lend tühistatakse või lükatakse nii palju hilisemaks, et jätkulennule ei jõua. Selles osas on isegi hästi.
Maarjaga Amsterdamis:
Õppetund: vaata hoolega, kui kaua lennujaama lähed, kui kaua varem seal olla soovitatakse ja jäta nii mineku kui oleku jaoks varuruumi, eriti, kui tegemist on hiiglasliku lennujaamaga, kus miljon väravat pea sassi ajavad.
4. Ostsin lennupiletid mingilt kahtlaselt vahendusfirmalt.
Ma olen seda viga teinud korduvalt ja korduvalt, aga nüüd enam ei tee. Nüüd otsin Skyscanneri või Momondo abil lennud välja ja ostan need lennufirma enda kodulehelt. Ma ei taha jännata sellega, et kusagilt peaks raha tagasi nuiama, kus lennufirma saadab ühte kohta ja vahendaja teise ja nii jääbki saamata. Koroona-ajal nii juhtuski. Üks väitis, et on vahendusfirmale maksnud ja vahendusfirma väitis, et veel pole. Ole siis seal vahel... Kui lennufirma enda alt broneeringu teed, siis on nende kohustus sind kohale transportida ka siis, kui lend ära jääb jne. Eriti lapsega reisides ei saa selliseid riske endale lubada.
Koroona-ajal ärajäänud Edingburghi reisi tegime hoopis hiljem uuesti:
Õppetund: kvaliteetne lennufirma pakub suurema tõenäosusega kvaliteetset teenust ja su aeg pole seda väärt, et hiljem vahendusfirmadega jännata.
5. Unustasin rahakursi ning kulutasin tunduvalt suurema summa, kui tahtsin.
Ikka veel meenutan seda õudsat Keenia seika seal Masaide külas, kus lambist 50 dollari eest napakaid käevõrusid ostsin arvates, et see on 5 dollarit. Ma ei kandnud neid ehteid kordagi, muide. See oli annetus, mida ma teha poleks tahtnud. Samu lugusid on tegelikult juhtunud veel korduvalt, kuid kõikide kirja panemine on mõttetu tegevus. Matemaatikas sain kunagi riigieksamil 95 punkti, aga päris elu on ikkagi kuidagi nõrgavõitu.
Ma ei tea, miks mul sellest külastusest nii halb mälestus on:
Õppetund: kirjuta kasvõi märkmetesse üles see lihtne arvutustehe, kui muidu ei oska või ei mäleta.
6. Jõin vett joogiautomaadist.
Olime Nairobis nii tublid, kogu aeg pesime käsi, pesime isegi hambaid pudeliveega jne jne, aga ei osanud joogiautomaati kahtlustada. No ilmselgelt oli hotellis vesi seisnud ja nii me kõhulahtisuse saime. Vaene Ville pidi siis Mombasa hotellis ainult siruli olema. Kusjuures muid suuri kõhulahtisusi polegi reisidel olnud, kui see. Jah, kunagi ammu õega Marokos käies olime samuti täielikus pasanteerias, kuid sellest ma enam nii väga ei mäleta.
Palmid, mida pidin üksinda nautima, sest Ville oksendas hotellitoas:
Õppetund: madala sissetulekuga riikides on ainus turvaline joogivesi avamata pudelis.
7. Ei vaadanud enne reisi ilmateadet.
See Berliini reis, kuhu sügisel kampsunite ja mitme paari teksastega läksin ja kus siis lõpuks 30-kraadises ilmas linna välibasseinis uute ujumisriietega peesitasin. See Tenerife matk, kus pidin endale kohapeal dressika ostma, sest lihtsalt nii külm oli. Isegi Soome reisides olen korduvalt-korduvalt sama viga teinud. Selle vastu aitabki ainult ilmateate vaatamine, isegi reisiraamatute tarkus mitte.
Täielik kampsuni-ilm, onju?
Õppetund: alati, alati, alati - vaata see ilmateade ära. Ei võta tükki küljest.
8. Hindasin oma jõuvarusid suuremaks, kui need olid.
Esimeste päevade suures eufoorias tunnen end võitmatuna - teeks ära kõik matkad, vallutaks kõik mäed, vaataks kõik vaatamisväärsused jne jne jne. Aga ajavahe võtab oma ning sellest saabki aru ikka väga järsult. Hawaii esimese päeva matk oli ikka täiesti absurd - pimedas džunglis rampväsinuna taskulambivalgel ringi tuiata - no kas on vaja? :D Jaapani esimese päeva ringitrampimine, ise väsimusest kokku kukkumas jne jne.
Samas eks need mäed kutsusid, mis teha:
Õppetund: minu jaoks on reis küll seiklus, aga eriti esimestel päevadel on puhkus hädavajalik.
9. Eelistasin kokkuhoidu mugavusele.
Mõni asi pole ikka seda rahasäästu väärt olnud. Phom Penh -> Siem Reap oleks võinud lennukiga teha. Ho Chi Minhis oleks võinud ilusama hotellitoa võtta, mitte sellise, kus aknaid pole. Istanbulis oleks võinud rohkem hamame külastada. Barcelonas ägedamates restoranides süüa. Hawaiile oleks võinud mugavamad lennud võtta. Los Angeleses oleks võinud oma auto rentida. Väga, väga palju kasutamata jäänud võimalusi ja ebamugavuste talumisi tühise rahasäästu nimel.
Nägime Phnom Penhist Siem Reapi sõites küll huvitavaid vaateid, aga see 8-tunnine paadireis polnud kuidagi seda väärt:
Õppetund: mugavus lisab reisile väga palju juurde. Vali targalt!
10. Reisisin liiga vähe.
Nagu investeerides on peamine kahju sellest, et sai liiga hilja alustatud, siis reisimise põhiprobleem on tagasivaadates, et liiga vähe sai seda tehtud. Jah, miks ma näiteks 2015. aastal Toomast kuulda ei võtnud ja Singapurist veel Indoneesiasse, Taiwani, Hong Kongi ei läinud? Kõik ju käe-jala juures. Siis tundus Singapur - Malaisia - Myanmar piisav... Miks 2017. aastal esimest korda Hawaiil ainult 12 päeva olime? Miks mitte 20? Miks me Johannaga 2018. aastal Istanbulis kauem olla ei võinud? Miks aastatega veel rohkem reisinud ei ole? Raha ju on. Eks jaksamisel on ka piir ees ja teatud aastad olen jaksamisest viimast võtnud, kuid kavatsen seda vähe reisimise viga tulevikus siiski rohkem vältida.
Myanmaris Bagani erakordset päikesetõusu kogemas:
Õppetund: reisimine maksab kõige rohkem elamusdividende. Investeeri targalt!
Nii, ja mis on teie vead, kallid lugejad?
8 comments:
Mina olen reisiseltskonnaga puusse pannud. Reisid kaugele ära ja siis avastad- opaa- keegi ei tahagi seltskonnas selliseid asju mida sa?! 😳
Muidugi ka “kodutöö” vahel tegemata ja avastad hiljem mida kôike oleks vôinud veel teha…
Oleme ka lennujaamas wc-s istudes oma nimesid kuulnud ette lugemas 😅 (viimane kutsung paradale)
jne jne
Ajasin sassi kellaajad PM ja AM, sest mul oli meeles, et sellest lennujaamast öösel lennud ei lähe (ajasin sama reisi teise lennujaamaga sassi)☺️. Pidime uued oluliselt kallimad lennukipiletid ostma ja õigele lennule minnes poleks viimast öömaja pidanud maksma☺️. Sellepärast jäi ära ka vahepeatus Oslos, kus ma siiani pole käinud🤣
Valuutakursiga samamoodi petta saanud. Mitut riiki vahetades, alguses võtab aega, et aru saada. Tuleb kõik ilusti läbi arvutada!
Oleme saanud petta/väljapressimise osaliseks, kui motikajuhid jäid keset eikellegimaad seisma ja nõudsid raha või muidu jätavad meid sinna🤦♀️
Passiviga olen samamoodi teinud, aga mingi ime läbi meid Horvaatiasse siiski lasti ja tagasi ka.
Lastega üksi reisides rahasäästu nimel öine ümberistumisega lend - ei aitäh!
Elamusi, mida oleks võinud veel vaadata, aga ei jõudnud, on tõesti liiga palju olnud. Ma ei pea oma soovides reisil olles nii palju järeleandmisi tegema.
Just tegin vea: mägedesse, aga liiga vähe riideid kaasas… no olen ju käinud ja tean, kuidas ma nii rumalalt tegin?
Megamugav äpp nt Xe, mis näitab kõikide maailma valuutade kurssi. Saab korduvalt üle kontrollida kõik summad, mis kulutusele minema hakkavad. Ise ka vahest valesti meelde jätnud, aga õnneks on olnud taipu üle kontrollida xD
Jõudu uuele reisile!
Tody
Mina olen ära teinud nii valel päeval lennujaama mineku (minu elu esimene lennureis, kusjuures! (Saksamaale õppima) õnneks ema sai selles hädaolukorras siis kallima ümberistumisega pileti mulle osta - endal poleks seda raha toona olnud...) kui ka lennust täiesti lollaka mahajäämise (olin lennujaamas aegsasti kohal, istusin värava lähedal, aga mitte vaateväljas, kuna seal polnud kohti - lend hilines, hilines, hilines... ja kui järgmine kord märkasin vaadata, siis oli juba lahkunud... ei saa siiamaani aru, kuidas ma ei kuulnud teadaandeid - kõrvaklappe polnud peas, ei maganud... igatahes sel korral oli juba endal krediitkaardiga võimalik see kallis asenduspilet osta). Väga väärtuslikud õppetunnid - reisikuupäevi kontrollin nüüd alati miljon korda üle ja lennujaamas passin alati värava lähedal (ja igaks juhuks jooksen iga natukese aja tagant tablood ka kontrollima :D).
Oh, mis väärtuslikud õppetunnid kõik. Tegelikult on osa ikka päris naljakad ka. :D Kuigi jah, sellel ajahetkel ei ole kohe üldse. Aitäh teile jagamast, ei ole enam nii üksildane (ja rumal) tunne - on teisigi, kellel asju viltu läinud. :)
Mina suutsin viimasel reisil olles ühe päevaga mitu viga teha. Kõigepealt bussipileti valeks kellaajaks osta. Esimene kord ei õnnestunud ost, neti aegluse vms tõttu makse ei läinud läbi ning järgmine kord piletit valides suutsin 1.5 tundi hilisema bussi valida, siiani mõistatus kuidas see õnnestus. Igal juhul makse läks ludinal läbi ja nii ei jäänud muud üle kui uus pilet õigeks kellaajaks osta, õnneks summa oli pisike, 1.60 eurot. Bussisõit kujunes närvidemänguks, sest olin ostnud külastuskoha pileti 15 minutit pärast bussi kohalejõudmist, aga buss hilines juba algul veidi ning siis igas peatuses kulus plaanitust enam aega + väike ummi ka. Siis kohapeal selgus, et tagasisõiduks bussidel on lõunapaus st pidin 2 tundi järgmist bussi ootama, seda oleks enne saanud järgi kontrollida.
Riietega möödapanek on epic fail, isegi kui ma nägin telekast eelmine õhtu uudist, kuidas Itaalias lund sadas siis jätsin ikka mütsi ja salli maha. Egas midagi, tuli kohapealt sall ja muid soojemaid riideid osta. See vaid üks näide, juhtunud on kahjuks korduvalt et hoolimata enda arust hoolikast planeerimisest ei ole riidevalik kõige parem olnud.
Post a Comment