Me oleme jälle teel. Seda teekonda planeerisin aastaid, ausalt - aastaid. Hakkasin 2023 sügise peale mõtlema juba kusagil 2019-2020 paiku. Esialgu oli plaan teha 3-kuuline ümbermaailmareis, aga aja jooksul sai sellest veidi lühendatud 1,5-kuuline poolmaailmareis.
Läksime:
Meie marsruut piirdub sel korral Austraalia ja Okeaaniaga. “Piirdub” on muidugi kummaline öelda nii suure reisi kohta. See on kõige kaugem reis, mille siiani ette võtnud oleme, isegi Hawaii pole nii kaugel kui meie lõppsihtpunkt - Uus-Meremaa. Eriti eriliseks teevad aga praeguse seikluse lisaväljakutsed, millest peamiseks on reisimine perena. Meie poeg on 3-aastane ja muidugi ei jätnud me teda koju. Ikka üheskoos! Samas tuleb tunnistada, et ühe 3-aastase soovid ja vajadused on täiskasvanu omast nii erinevad, et tegime hoopis teistsuguse plaani kui siis, kui kahekesi oleks läinud.
Peatus Lotte mängunurgas, mida see poiss nii kaua oodanud oli, eelmine kord oli aasta tagasi:
Reisimarsruut sai esiteks otsustatud selle järgi, et Austraalia ja Uus-Meremaa olid kohad, mida ammu-ammu näha olin tahtnud ja Ville samamoodi. Kuna nad asuvad nii lähestikku, siis ainus loogiline viis neid näha on koos, samal reisil - teistmoodi oleks ainult aja, raha ja ajavahetundide raiskamine. Ja õige aeg on just praegu, kui meie põnn juba enam-vähem asjalik on.
Punase sabaga lennukit ootamas (seekord saan endast ka rohkem pilte, sest teine naisterahvas on kaasas :D) :
Felix on samuti seda reisi oodanud juba omajagu aega. Rääkisime talle plaanist umbes augustis ja sellest ajast peale on see tihti jutuks olnud. Viimased 2 nädalat on ta oma uue kohvriga mööda elamist muudkui ringi sõitnud (see selline spetsiaalne lastekohver, kuhu saab peale istuda). Lennukipildiga sokke on hoitud vaid lennukisõidu jaoks. Viimase nädala pole isegi lasteaias käinud, sest hoidsime meelega pisikud eemal.
Eks kõik ikka selleks, et saaks reisiplaane ellu viia:
Mul on tegelikult veidi kummaline mõelda, et suutsimegi edukalt vältida kõiki ohtusid, mis reisi algusega seondusid. Me püsisime tervena (kõige tähtsam!), saime oma tööde-toimetustega enam-vähem valmis ja isegi lend püsis suures osas graafikus sellest tormist hoolimata. Jah, tunnike hilinemist mõlemal sõidul, aga see on tühiasi. Paratamatult tuli meelde see kurb päev 2016. aastal, kus Malaisiasse lennates lennuk nii palju hilines, et kogu teekonna alguse järgmiseks päevaks pidime lükkama. Nüüd aga istume Istanbul-Denpasar lennul ja muud polegi teha kui kohale jõuda. Distants nende kahe linna vahel on umbes 10 681 km.
Vahemaandumine Istanbulis:
Meiega on kaasas lisaks Felixile ka Hannah - Felixi kallis lapsehoidja, kes temaga juba 3-kuusest peale olnud on ning kellega me ka Tenerifel käisime, mäletate? Otsustasime, et Hannahi kaasavõtmine on meie panus oma vaimsesse tervisesse, hehe. Hannah ei saa meiega olla küll päris reisi lõpuni, aga enamuse sellest küll.
Igatahes - esimeseks peatuseks on Bali. Kuna ma ei tahtnud üldse kohe 9-tunnise ajavahega mässama hakata, siis otsustasime, et teeme aega parajaks (sõna otseses mõttes!) just Balil - sellel eestlaste (ja ka paljude teiste) poolt armastatud Indoneesia saarel, mida üks endast lugupidav maailmarändur ikka väisama peaks. On see siis nii äge, nagu räägitakse?
See maailmarändur pole kusjuures isegi veel Tais käinud. Vaatasin teist siis lennukiaknast:
Felix on siiani vastu pidanud ikka no uskumatult hästi. Vaatamata öösel reisimisele magas ta küll Tallinn-Istanbul otsal ainult 1,5h ja Istanbul-Denpasar lennul õhukesed 4h, aga tuju on hea, vaatab mu kõrval Tomi ja Jerryt ja on üldse nagu vana kala ise. Eks see on ta 11. lend ka, kuigi no 12 h 25 min pikka lendu ei saa tegelikult kuidagi päriselt sisse harjutada, see on ebameeldiv ka endale. Ja eks loomulikult on ta väsinud, väga väsinud kohe, kuid õnneks ta ei kurda. Kahjuks ei suuda ka magama jääda. Teine kurb lugu seisneb selles, et ta nii vähe söönud on. Lennukitoidust on 11 tunni jooksul sisse saanud 2 klaasi õunamahla ja 1 kurgiviil. Nagu mina väiksena, ausõna. Õnneks on meil kaasas oma toitu - kodused pannkoogid, porgandid, Pringles, komme… Päris nulliring ei ole. Ise ta korrutab muudkui, et kõht on nii täis. On ta jee… 11 tundi tehtud, 1 veel.
Turkishi söögid olid head tegelikult, aga Felixi taldrikust sai söödud siis üks kurgiviil:
Felixi lemmikkanal oli lennuki teekonna jälgimise oma. Emasse. :)
Nalja kah - Turkish teavitas lennujälgimisteekonda vaadates iga natukese aja tagant, kui kaua järgmise palveni on ja kuhu poole jääb see kuulus pühamu nimega Meka. Kummaline maailm.
Huh, saigi läbi see hullus. Nii, kui lennukist välja astusime, olime kohal. See õhk lihtsalt... See on üks mu lemmikhetki reisil, kui esimest korda seda lõhna tunned. Lõhn ja niiskus, lennujaama kaunistavad draakonid ning eriti sõbraliku olekuga teenindajad. Elasime üle selle reisi kõige pikema lennu, juhhuu!
Olime Indoneesia viisad internetis valmis teinud, seega lennujaamas läks kiirelt. Ainult mingi tobeda pagasideklaratsiooni pidime täitma, aga ei midagi hullu. Olin meile majutuskohast takso vastu tellinud ja hea oli, et olin. Neid taksopakkujaid oli mustmiljon. Leidsime minu nimega toreda kuti Kadeki üles ja sõit saigi alata. Aga no see sõit... Lennujaamast Ubudi, kus ööbime, on alla 30 kilomeetri, aga sõitsime seda üle tunni. Juba on pime, esmaspäevane päev jäigi vahele, ainult korraks nägime lennukiaknast valgust. Seal pimedas aeglaselt ummikutes istuda sakkis täiega, aga saime ka sellega hakkama.
Korraks põikasime poestki läbi, haarasin kohe draakonivilja ja mangot ja väikeseid banaane ja arbuusi. Duriani igaks juhuks mitte, ei tahtnud kohe tuba ära haisutada. Arvan, et siiski proovime mõnel päeval, Hannah ja Ville pole enne maitsnud:
Nüüd oleme kohal. Felix ja Ville läksid magama, mina istun meie avatud elutoas ja kirjutan seda blogi. kohaliku aja järgi hakkab kell südaöö paiku saama. Ritsikad laulavad, paar korda on kukk kirenud. Soe. Mõnusalt niiske. Jasmiinilõhn.
Jep, see ongi see.
No comments:
Post a Comment