Päris Bali - ainult tugevatele

Täna oli tõesti üks katsumusterohke päev. Panen alustuseks ühe ilusa pildi, siis jõuate kõik need katsumused läbi arvutiekraani minuga üle elada. 

Kõigepealt natuke Balist. Bali on saar, suuruselt umbes 2 Saaremaa suurune, rahvaarvult kõvasti suurem - siin elab püsivalt umbes 4,3 miljonit inimest. Enamik neist elab saare lõunaküljel. Bali kaart on siin: 

Meie valisime oma ööbimiskohaks Ubudi, mis on turistide lemmik just oma hipsteristiili ning kultuurse kogukonna tõttu. Kes siis poleks näinud filmi "Söö. Palveta. Armasta."? Julia Roberts jalgrattaga riisipõldude vahel sõitmas ja kõik see, onju? Kõik see ongi Ubud ja turistid seda armastavad. Nii ka meie muidugi! 

Küll aga tahtsime me näha ka teistsugust Bali, mitte ainult Ubudi. Nii otsustasimegi, et sõidame hoopis mere äärde. Kuidas olla saarel ilma rannas käimata? Tundub maru kahtlane. Ajasime hommikul oma motikatele hääled sisse ja panime ajama. 

Oeh, aga see sõit oli raske. Google Maps näitas, et sõidame sinna 1h15min või midagi, aga tegelikult olime ikkagi aeglasemad kui keskmised kohalikud, seega sõitsime julgelt üle 2 tunni. See oli õudne! Kuum, palav, päike kõrvetas ja pea higistas selle kiivri sees. 

Väike puhkepaus telefonihoidja ostmiseks, see vidin tuli täna nii kasuks: 

Pärast mitmeid peatusi jõudsime mere äärde, kuigi mitte veel päris sinna Blue Lagoon randa, kuhu jõuda olime plaaninud. Kehad aga vajasid mingit puhkust, seega parkisime motikad ära ning istusime suvalisse randa kohalikega koos veidi keha kinnitama. Putkad, millest süüa osta, olid küll hirmus vanad. Ma ei julgenud isegi Coca Colat osta, sest pudelid olid nii pleekinud... Võtsime suure pudeli vett ja kaks kookospähklit, millest piima juua. Kulus väga ära. 

Igal pool oli prügi - see on ikkagi Kagu-Aasia: 

Igal pool pakuti kookospähkleid - ka see on Kagu-Aasia: 

Kui lõpuks Blue Lagoon randa jõudsime, olime ikka täitsa higised ja ülekuumenenud. Felix oli näljane, Hannah ka, nemad läksid kohe rannakohvikusse midagi head tellima, aga meie Villega võtsime oma full face snorgeldamismaskid välja ja hüppasime vette. Lained peksid vastu kive, kuid sisse me saime ja snorgeldamine võiski alata. 

Kui ilus selge vesi! Kui palju kalu! Kui palju koralle! Muide, Bali ümbrises elavaid koralle pidi olema kümneid kordi rohkem kui kogu Kariibi meres kokku. Nägime kalasid nimega Parrotfish, Butterflyfish, Emperor Angelfish, Blue-green Chromis, Striped Surgeonfish, Cornetfish. 

Üks suur valge kala ka: 

Felix nautis samal ajal arbuusimahla ja friikaid, Hannah umbes sama, ta ka toidu osas väga valiv. :D 

Hiljem nautisime kõik koos rannamõnusid. Hannah proovis ka snorgeldada, aga vool ja lained olid nii tugevad, et ta kukkus end kohe mitmest kohast katki + snorgeldades tuli ka paanikahoog peale. Me oleks pidanud keegi temaga kaasa minema... Üsna rasked snorgeldamistingimused olid küll tegelikult. Palju kive, tugevad lained, madal vesi (snorgeldades pole see üldse hea, sest korallid on teravad ja kui laine sind vastu koralle lööb, siis saabki haiget). 

Felix ei teadnud veest muidugi midagi, tema mängis liivaga: 

Edasi võtsime Felixile ja Hannahile takso, mis neid tagasi Ubudi viiks. Olid mõlemad ikka päris läbi omadega. Felix jäigi autos magama ja magas korralikult üle tunni, sest sõit ise kestis pea 2. Jah - Ubudis puhates on rannamõnude nautimine ikka päris keeruline ettevõtmine. 

Aga vähemalt said nad hiljem koos patareisid laadida ja käisid isegi jalutamas. Küll on hea see korraldus meil ikka. 

Aga meie Villega olime tugevad ja jätkasime oma moposeiklusi. Siin liikluses peabki tugev olema, sest rahvast on palju, kõikidel on mopeedid ja valgusfoore nägin täna vist maksimaalselt 10, kuigi istusime 5 tundi mopode otsas. 

Tavaline liiklustihedus, mopode vahel on aeg-ajalt autosid ka: 

Valisin meile välja kaks vaatamisväärsust Bali idaküljel, kuna sealkandis nagunii olime. Esimeseks oli Tirta Gangga - endine kuninglik palee, mis ise küll vulkaanipurskega hävis, kuid mille aed on ilusasti taastatud ja vähemalt piltidel nägi ilus välja. Pidime sinna sõitma umbes 45 minutit. No loomulikult sõitsime me kauem, sest oleme noobid ning seega aeglased. Google Maps soovitas muidugi kõige lühemat teed, mistõttu ühel hetkel sõitsime konkreetselt munakiviteedel läbi mingi vana mallküla aka vabaõhumuuseumi, kus inimesed siiani elasid. Põrutas nii kõvasti, et mul hakkas pea valutama. Kui Ville veel keset eriti järsku tõusu äkitselt seisma jäin ja ma tema taga kõiki pidureid vajutades õnnekombel pidama sain ning alla ei veerenud, siis valutasid närvid ka. 

Küla, Ville ja traditsiooniliselt pakki peas kandev kohalik naine (neid on siin nende peapakkidega palju): 

Jah, see mopeedidega sõit nendel teedel ja tänavatel ei ole nõrkadele. Ma ise olen veel üsna agressiivne sõitja, kelleks mind Ville ja Tallinn vorminud on, kuid ikkagi on raske. Aga kohale me jõudsime: 

See Tirta Gangga oli päris ilus. Turistid said tiigis ujuvatele koi kaladele süüa osta ja teised olid end nii paksuks söönud, et kaalusid ikka päris palju kilosid. Veidi võikad isegi mu meelest: 

Aga purskkaev ja kiviastmed tiigil olid mõnusad. Hea korrapära vahelduseks liikluse segadusele. 

Võtsime seal samas veidi aja maha ja ma sain ka oma lõunasöögi (Ville jõudis enne Hannahi ja Felixiga süüa, ma mitte). Näete, ma ületan end ka siin! Võtsin kohaliku Bali pardiroa. Pardikoival oli vähe liha kahjuks, aga siin ongi kõiksugu elukad väga kõhnad alustades inimestest lõpetades koerte ja kassidega. Ainult koi-kalad on suured paksud. 

Avokaadomahl oli parim: 

Kuna Pura Lempuyang ehk üks Bali kõige kuulsamatest ning pühamatest hinduistlikest templitest paiknes seal samas lähedal, siis astusime me ka sealt läbi. Little did we know, et tegemist on ka Bali ühe kõige instagrammiseeritud (on selline sõna, jah?) kohaga. Kõik tuurid, mille nimeks on "Bali Instagram Tour" toovad külalised sinna. Kohe piletit ostes öeldi meile, et teie pildistamise järjekorranumber on 509 ja et ootejärjekord on umbes 1,5 tundi. Naersime ainult ning ütlesime, et tulime tegelikult templit vaatama. 

Templisse muidugi sisse ei saanud nagu ikka see nii on. Väravad see-eest olid juba pahvikslöövad: 

Samuti oli pahvikslööv see pildistamisvärk. Neil oli kogu süsteem ära korraldatud. Üks naine hüüab mikrofoni numbri, siis ilmuvad pildistamissooviga paar või sõbrad või keegi üksik. Edasi antakse fotograafi abile oma telefon, kes siis selle fotograafi jaoks ette valmistab - puhastab läätsed, võtab korpuse ära. Fotograaf võtab tüdinud ilmega telefoni, asetab sinna peegli alla ning hüüab iga 3 sekundi järel "Next pose!" kuniks kostub "Last pose!" ja kutsutakse järgmised. 

Meie number oli 509 ja kui väravateni jõudsime, siis esialgu mõtlesime, et ei viitsigi oodata. Tegime ümber templi jalutuskäigu ning imetlesime niisama ilusaid vaateid mäe otsast. Templi kõrval pakuti tasu eest ka teisi pildistamisvõimalusi, tegin neist läbi aiaaugu pilti. Me ei tahtnud pildistama minna.

Kui oma ringiga templi juurde tagasi jõudsime, oli järjekord juba 501. juurde jõudnud ja mõtlesime, et ah, ootame siis ära. Villel hakkas kogu seda kaadervärki nähes imelik ja tegelikult ta ei tahtnud pildil olla, kuid tegime siiski mõned ära. Eks nad on muidugi imeilusad oma peegelefektiga, aga võlts maik on suus. Samas on iga pilt, mille teen, ikkagi tükike tõelisusest, mitte tõelisus ise, eksole? Miks siis mitte sellist eriti sätitud tõelisust nautida? 

Tagasi tulime pimedas. Läbi džungli valgustamata teel üle tunni motikaga sõita on küll ekstreemsport. Ville järel sõitsin, see oli abiks, aga no kerge polnud. Mitte muffigi ei näe, serpentiinides muudkui üles-alla, teinekord tulid isegi autod vastu või veel hullem, sõitsime neist mööda. Kui asulatesse jõudsime, siis algas sõidu teine tund. Kokku sõitsimegi üle 2 tunni tagasi reisikoju. Lõpuks saime juba sama tempo kui google mapsi oma, st jõudsime samal ajal kui ta arvas, et jõuame. Oma agressiivse stiiliga sulandusime linnas kohalikega ühte - tegime möödasõite kahe auto vahelt, sõelusime siia-sinna, pidurdasime ja kiirendasime nagu vanad kalad. Lõpuks oli kopp sajaga ees ja kui koju jõudsime, hingasime kergendatult. Kell oli üheksa ja Hannah oli Felixi juba magama pannud. 

Tagasi tulime sama teed, ainult kottpimedas: 

Selline päev siis. Võttis ikka täitsa läbi. Homme tahaks puhata. 

Päris Bali, ilma peegelefektita: