Peaaegu täiuslik päev

Eilses oli nii palju ilusat, et lausa pisar tuleb silma. Ja oli ka üks tõrvatilk meepotis, et eneseareng ei ununeks. 

Sneak peak: 

See esimene öö camperis oli ko-hu-tav. Teadsin juba reisi broneerides, et ega reisil nagunii muud magamiskorraldust teha ei saa kui kõik koos ühes suures voodis. Kodus magab Felix küll oma toas ja oma voodis, kuid harjumatutes oludes soovib issit enda kõrvale - nagu alati. Ja no kuhu siis minagi lähen, olen samuti nendega ühes voodis. Vaatasin kogu reisi majutused sellised, et kui valida sai, siis võtsin king size voodiga koha. 

Hommikune miljöö meie merevaatega kämpimisplatsil: 

Ohjah, camperis see magamisase just king size ei ole. Kõige aknapoolsemas servas on Ville, siis tuleb Felix ja siis koridoripoolsemas servas olen mina. Selleks ajaks, kui mina voodisse jõudsin (õhtune blogikirjutamine jne), oli Felix end mugavalt H-tähe asendisse võtnud. Nägin kohe, et ma ei mahu sinna nende peade juurde absoluutselt. Keerasin siis oma pea sinna, kus nende jalad on ja jalad sirutasin nende peade kõrvale. Kuidagi see öö läbi sai, kuid me kõik olime hommikuks ikka päris läbi. Kõik, välja arvatud Felix, muidugi. Felix ärkas veidi pärast kuute, ütles: “Päev on!!”, hakkas kardinaid eest ära tõmbama ja mööda camperit ringi tuuseldama. 

Hambapesu nagu lastelaagris: 

Hommikul kulus paar tundi, et kõik asjad kämperisse korralikult ära paigutada, sest nii ei saanud see jätkuda - kotid ees, liikuma ei mahu, sõidu ajal asjad lendavad ja uksed prõmmivad kinni-lahti. Pesime nõusid, optimeerisime igatpidi. 

Ville tegi ka väikese jalutuskäigu rannas. Lootis krokodille näha, kelle eest siin sildid hoiatavad. Kahjuks ei näinud. Või õnneks? 

Liikuma saime kell 10 ja meie esimeseks sihtkohaks oli Townsville - 179 000 elanikuga Põhja-Queenslandi suurim asustus (Cairnsis on 169 000 elanikku). Üks internetituttav Helgi, kes Brisbanes elab, soovitas Townsvilles linna keskel oleva mäe otsa minna vaateid nautima. Pärast koka-koolat olin minagi jõudu täis ja ütlesin, et saagu see mu päeva matkaks. Ville aga, nagu hommikuti ikka, oli üsna uimane ning mõtles ainult sellele, kuidas puuduolevad unetunnid tasa teha. Hannah ja Felix tahtsid midagi süüa, kuna polnud hommikul muud kui näksinud. 

See on see mägi - Castle Hill: 

Mõeldud-tehtud. Hannahi ja Felixi panime kõigepealt rannas maha, et nad mängukale ja kohvikusse saaks minna. Siis viis Ville mind mäe otsa viiva matkaraja algusesse ning jäi ise sinna parkimisplatsile kämperisse magama. :D Kõik said seda, mida tahtsid! Ma olen enda üle uhke, et ma enam ei solvu, et Ville minuga kaasa ei tule. Igaühele oma ja see ei tähenda, et meie suhe kuidagi vähem väärtuslik oleks. Me teeme palju asju koos, see on okei. Öeldakse ikka, et inimene räägib sellest, mida parasjagu õpib. Seda ma siis õpin. 

Rannas oli mänguplats purskkaevudega nagu ka Cairnsis, Felixil ja Hannahil oli taaskord väga tore: 

Mina alustasin oma matka mäe otsa. Mul on tegelikult hea meel, et üksi läksin. Ma tunnen, et mul on kõige parem vorm sellisteks matkadeks ja see oli täpselt õige raskusastmega, et korraliku trenni saaksin. Pulss oli matka lõpus ikka üle 170 ja viimased trepiastmed võtsid puhkama iga 5 järel. Muidu olid väga ilusad vaated Townsvillele, lahesopile, ümbritsevatele saartele ja mangroovimetsadele. 

Ka Castle Hill ise oli imekaunis oma punakates toonides. No nii Austraalia, kas te ei leia? 

Mul oli ikka nii hea meel seal matkata. Vaated ja loodus ja kõrgus ja enese proovilepanek olid kõik nii südantsoojendavad.

Kui ülesminek oli korralik kardiotrenn, siis allatulek vana hea jalapäev. Jalad värisesid - taaskord tavaline korraliku matka ajal. Enamik matkajaid olid seal lihtsalt trenni tegemas oma lühikeste retuuside ja väikese topiga. Ikka põnev küll, kui iganädalane trenn pole mitte jõusaalis, vaid mäeküljel. Ronid mäe otsa ja tagasi ja ongi tehtud! Mis tunne siin küll elada oleks… 

Matk võttis mul täpselt poolteist tundi. Alla tulles olin muidugi täiesti läbimärg ja kasutasin esimest korda meie matkabussi dušši, et veidikenegi viisakam välimus saada. Ville oli suutnud natuke magada, kuigi vahetult enne uinumist oli pahas tujus veel ühe kämperi panipaiga uksega vastu nina saanud nii, et poolesentimeetrisest haavast omajagu verdki voolas. 

Puhaste ja puhanutena võtsime Hannahi ja Felixi peale. Selleks ajaks oli kell juba 13.30. Peame pidevalt võidujooksu valge ajaga, seda tundub nii vähe kuidagi. Kui päike läheb looja, siis ongi pime nagu ekvaatori lähedal ikka. Iga päevaga läheb ta küll hiljem looja (on Austraalia kevad ja sõidame üha rohkem lõunasse), kuid pimedus tuleb ikka sama äkki. 

Meie päeva kõige ägedam kogemus oli Billabong Sanctuary ehk Billabongi loomade varjupaik. Seal oli loomasid Austraalia loodusest, kes mingil põhjusel enam üksi looduses hakkama poleks saanud ja olid seega loomaaeda toodud. Pilet maksis küll hirmkallist hinda (ligi 30 eurot inimese kohta, ka Felixi), kuid nüüd tagantjärele öeldes oli see 100% seda väärt. 

Kohe alguses läksime koaalasid vaatama. Oh, mul tulevad külmavärinad seda kirjutades. Koaalad on loomad, keda olen lapsest peale näha tahtnud. Miks? Aga vaadake neid! Nad on ju imearmsad. Need kõrvad! Hall värvus (mu lemmik!), nunnu nina, kaisukaru asend… Enamuse päevast nad magavad, muul ajal söövad eukalüptilehti. Nii eilegi. 

Kui piletimüüja meilt sisenedes küsis, et kas tahame ka suveniiripilti, siis jäime kahtlema. Me tavaliselt ei ole inimesed, kes selliseid asju naudiksid, aga Ville ütles, et sina kindlasti tahad, Saara, onju? Noh… Need on ju koaalad! Jah, ma tegelikult tõesti tahtsin ja nii me selle 20 eurot veel lisaks maksime. Ei kahetse ka seda. 

Pildistamise ajaks anti koaala mulle sülle. Selle mõmmi nimi oli Puzzle ja teda süles hoida oli lihtsalt üks lapsepõlveunistuse täitumine. Ma olin nii-nii-nii õnnelik. See on see Austraalia, mida kogeda tahtsin. 

Ka teised said loomi endale sülle. Felix võttis julgelt nii 3-aastase beebikrokodilli (sama vana kui ta ise) kui mao (!). Ma kõndisin maost kohe kaarega mööda, sest ma lihtsalt ei suuda… See oli küll kahjutu püüton, kuid siiski. Ma ei suuda. Ämblikud meeldivad, maod - andke andeks, loomakesed, aga… Ma ei suuda. Mingi ürghirm lööb sisse. 

Ürgsetest rääkides - teine suurem elamus selles päevas oli esimest korda elus ürgimetaja nägemine, kelleks oli sipelgasiil. Ürgimetajad arvatakse olevat roomajate ja imetajate vahepealne liik, sest nad munevad mune (nagu roomajad), aga imetavad oma koorunud poeg. Nisasid neil kusjuures ei ole, piim lihtsalt voolab kõhule ja pojad joovad seda sealt. Kas pole mitte põnev maailm? 
Sipelgasiil: 

Ürgimetajaid on Maakeral alles vaid 4 liiki, millest 3 on erinevad sipelgasiilid ning 1 vana tuntud nokkloom. Meie eilne kohtumine oli lühikese ninaga sipelgasiiliga, keda on Austraalias tegelikult palju (nägin ühte surnud isendit ka autotee ääres). 

Edasi läks elu sama ilusalt. Me ostsime alguses ka toidukotid, et kängurusid toita! Ideaalne päev, onju?? Kängurute aedikusse oli tehtud inimeste jaoks aedik, kuhu kängurud ja wallied (väikesed känguru moodi loomad) said tulla, kui nad näljased olid. Enamik tulla ei tahtnud, aga mõned ikka tulid meid rõõmustama ning preemiaks seemneid ning muud sarnast saama. 

Felix andis samuti loomadele süüa, kuid ta ei olnud nii vaimustunud kui mina oleks olnud temavanusena. Pole lihtsalt nii väga tema teema vist. Partidele viskas toitu väga hea meelega, sest need muudkui ajasid teda taga ja siis ajas tema neid ja nii nad mängisid. 

Billabongis oli ka krokodille, keda Ville imetles. Üks oli isegi sama vana kui ta ise ja üle 4 meetri pikk. Eks nemadki ole erilised, kuid taaskord - ma jään kängurute ja koaalade juurde. 

Emu: 

Dingo!! See oli järjekordne äge kogemus - Austraalia metsiku koera Dingo nägemine: 

Austraalia kuulus suur kuri lind Southern Cassowary: 

Kängurud võtsid süüa nii pehmelt, nii õrnalt. Nad on veidi nagu koerad oma koonuga ja veidi nagu jänesed nende kõrvadega ning tagajalgadega. Saba on hoopis ulmeline muidugi. Nii ilusad loomad. Meie esimene kohtumine elus kängurutega Austraalias. Enne seda olime neid näinud mujal loomaaedades ning paraku ka hulgaliselt surnuid autoteedel. Selle pärast me ei tahagi pimedas sõita. 

Paraku õhtul just seda tegema pidimegi. Olin mina valmis vaadanud ideaalse ööbimiskoha, kuhu jõuda enne pimedat. Jõudsimegi! Paraku oli see liiga hilja, sest vastuvõtt oli juba kinni. Ka eelreserveeringut nende kodulehelt paar tundi varem teha ei saasnud, muidu oleks selle kohe teinud. Nii suur õppetund meile. Oleks pidanud kohe helistama ja mitte ma ei tea, millele lootma. Olime jõudnud linnakesse nimega Bowen ja seal oli 8 camperparki, millest kõik läbi sõitsime ja ka läbi helistasime. Ma ei tea, mis see telefoniarve tuleb, kuid abi meil nendest kõnedest ei olnud. Kell oli 6 ja iga viimane kui vastuvõtudaam oli juba minema läinud. Üks ütles telefonis, et “No, I cannot come, I have had such a long day…”, korrutas seda mitmeid kordi. Ohjah. 

No mida teha? Me olime selleks hetkeks ikka üsna närvis juba. Pimedaks oli läinud, kuhugi peatuma jääda ei saa. Austraalias ei ole lubatud suvalisse kohta jääda, saab trahvi. Lõpuks korraks parkisime ning nägime seltskonda väikese lambi valgel parkimisplatsi laua taga istumas. Ville võttis Felixi kaasa (meelega) ja läks küsis nõu, et mida nad soovitavad. Olid needki vist osaliselt kämperid, üks teine campervan oli platsil. Nemad soovitasid ühte kohta 20 minuti kaugusel, mis peaks kaua lahti olema ning ütlesid, et kui pole, siis parkigu me lihtsalt ära, hommikul saab ka maksta (teistes kohtades see lubatud polnud). Teine võimalus oleks sinna samma jääda olnud, sest nad mainisid, et kui ainult 1 öö olla ja mitte enam Bowenisse tulla, siis saab vaid hoiatuse ja mitte trahvi. Kolmandaks pakkus üks mees, et kuna me oleme self-sustainable (noh, meil on vets ja gaas, mille pealt külmkappi külmas hoida jne), siis võime ka tema farmimaale parkida. Valisime siiski esimese võimaluse. 

See kämperipark oli täiesti suvalise põllu peal, keset eimidagit. Ma nii muretsesin, et ajame mõne looma alla. Selline õudusfilmi stsenaarium oli. Lõpuks jõudsime kohale - muud valgust polnud, kui omanike majade akendest tulev kuma ning kummalised värvilised jõulutuled praktiliselt iga puu ümber, mis seal oli. Üks omanikest oligi üleval ja saime endale koha. HUH. Seal oli veel mõned campervanid, seega polnud me üksinda. Helgi ei soovitanud üksinda kämpida ka, pidi ohtlik olema. Ega ma ei julgekski. 

Selle seikluse hõbedane ääris oli see ilus tähistaevas, mida linnavalgus ära polnud rikkunud ning kuusirp, mis siras kummaliselt kausikujuga. Ma polnud kuud kunagi veel niipidi näinud. See on ulme, see on nii teistmoodi tunne. 

Ville praadis õhtuks vorste ja proovisime adrenaliini maha raputada. Kuidagi õnnestus.