Ärkasime pärast 8-tunnist und. Felix oleks vajanud rohkem, aga selline see elu ajavahetsoonides liikumisega on. Okei, käis kah. Ega endalgi oli põnevus nii suur sees, et ei suutnudki kauem voodis passida. Imetlesime hoopis oma villat!
No täitsa lõpp, kui ilus ikka. Ma olen valikuga nii rahul. 2 eraldi magamistuba suurte vooditega, oma isiklik bassein, 2 vannituba, avatud köök-elutuba. Avatud ses suhtes, et õue avatud siis.
Vaade meie magamistoast:
Kas oled üldse Balil käinud, kui õues pesta ei saa?
Hannah basseinis:
Kui muidu tunnen sellist teise dimensiooni tunnet reisimisel päevi hiljem, siis täna hakkas see kohe hommikul. Mis nii viga elada? Bassein ja ilus ilm, villa töötajad tõid hommikuks puuvilju, imearmas ja täielikult rõõmus laps, kes muudkui uksi ja kardinaid avab ja suleb, sest see on parim mäng üldse. Muide, eile õhtul kui siia jõudsime ja ta autost välja astus, siis vastas "How do you do?" peale kohe kätt surumiseks andmise ja pahviks lööva lause "I'm Felix"-iga. Me küll harjutasime "My name is Felix" ütlemist, aga ju ta siis jõudis juba mugandada. Igal pool, kus saab, ütleb "Thank you", "Hello", "Bye-bye" jne. Ma tean, mis tunne on olla uhke ema.
Eriti uhke oleks, kui ta midagi ka sellelt taldrikult võtnud oleks...
Villa juhistes (no see raamatuke, mis ikka hotellides ja AirBnB-des on kogu vajamineva infoga) oli soovitatud, et esimese päeva võiks rahulikult võtta. Mõtlesimegi siis, et läheme jalutame veidi ringi. Oh, meid naiivitare. Plaanisime 18 minutit jalutada, ei tundu ju palju, ega?
See on ikka väga palju, kui arvestada, et õues on väga niiske, 31 kraadi ning üks 18-kilone vajab kukil istumist. Lisaks sellele olin meile kõigile mütsid maha jätnud, oh mind. Felix oli päikese käes juba kuidagi soss, ega isegi. Selle peale tegime midagi, mida ma ei arvanud, et teeme - rentisime mopeedid. Okei, oleks rentinud nagunii, aga rentisime ja sõitsime nendega neljakesi, Felix ka. Felix istus Ville ees väike nunnu kiiver peas ja käed külgpeeglite sarvedest hoidmas. Hannah oli täiesti kindel, et tema üksi sõita ei julge ja nii sõitsin mina teise mopeediga ning Hannah istus mul taga. Imestan isegi, et nii julge olin, aga eks see päev Bonairel ringi tuhlamist tegi vist oma töö.
Nii-nii õnnelik Felix:
Me saame ka hakkama:
Nii me nüüd liigume siin saarel - mopeedidega vasakpoolses tihedas liikluses. Rentisime need kogu saarel olemise ajaks. Eks näis, kuidas minema hakkab, aga esimene päev oli paljulubav. Sõitsime kõigepealt ühe lähedalasuva templi juurde. Bali on muide kogu Indoneesia ainuke saar, kus usundiks on hinduism ja mitte islam nagu teistel saartel. Ehk ka seetõttu on Bali nii populaarne. Indoneesiast on ta siiski ainult väike osa, kaart on siin:
Need hinduistlikud templid on muidugi täielik vaatamisväärsus omaette. Koletisenäod mõjuvad lummavalt, hall kivi ka. Ja kuld, muidugi. Aeg-ajalt kostub templist ilusat muusikat (ka näiteks praegu siin õhtusel tunnil kodus basseini ääres blogi kirjutades on kusagilt lähedalasuvast templist imeilusat muusikat kostmas).
Felixi ainus mänguasi, mille reisile kaasa võtsime - tutikas roheline BMW, mille ise poest välja valis. BMW sai isegi templisse sõitma tulla, sest keegi tundmatu võttis selle oma pisikeses taskus kaasa:
Kogu jalutamine, mopeedirent (75.- eest 2 mopeedi 5 päevaks, muide) ja templikülastus võtsid meid 30-kraadise sooja käes päris läbi ja otsustasime tagasi reisikoju minna. Kaotasime veel üksteist silmistki nende teede peal ja nii me Hannahiga siin koduukse ees poisse ootasime. Kui nad jõudsid, käis Ville kiirelt basseinis ja siis jätsime Felixi Hannahiga lõunatudu tegema ning ise otsustasime supermarketisse toiduvarusid täiendama minna. Võtsin asju, mida Felix EHK sööma oleks nõus nagu purgi mett, õunamahla, jäätiseid, viinamarju, porgandeid, avokaadot, müslit, jogurtit... Saab näha. Ikka veel on väga vähese söömaga, ainult vett kaanib õnneks.
Hiljem tegid ka Ville ja Hannah lõunauinakud, mina istusin niisama, kuulasin raamatut, sorteerisin neid paljusid pilte, mida juba teha olin jõudnud.
Kell 15.30 ajasime poisi üles, peame ikkagi graafikus püsima, et aeg enda jaoks parajaks teha. Olime talle poest isegi täispuhutava auto ostnud, et äkki on siis nõus ka basseini tulema. Ta ju muidu meil vette minna ei taha (ses suhtes mugav laps muidugi). Autoga sõita väga meeldis, aga pärast sügavasse vette kukkumist tuli muidugi nutt ning rohkem minna ta ei soovinud. Vb homme?
Päeva viimane meelelahutus oli Ahvide Metsa külastamine, mis on lastega Ubudi väisates üks soovitatumaid kohti, mida külastada. Ahve oli seal metsas metsikult ja nad olid väga julged. Saime ikka päris lähedalt näha puudevahel elutsevaid makaake - isaseid, emaseid, noori, vanu ja päris beebisid. Magavaid, jooksvaid, kallistavaid, kaklevaid. Kõigile oli huvitav. Ahvid kallale ei tulnud ja Felixi hirm nende ees kadus selle tunnikesega ära. Mission accomplished!
Väga head modellid need makaagid:
Ja templid on ka muidugi väga ilusad:
Next up - õhtusöök!
Tavaline Ubudi tänav:
Läksime lihtsalt suvalisse kohta, mis osutus väga Bali-vaibis ujumisbasseiniga välirestoraniks. Kas saab veel rohkem Instagram olla? Ilus muidugi.
Felix ja Hannah võtsid pitsa ja friikad, Ville päeva kala ja mina tofuga Pad Thai, kõigile väga meeldis.
Ma olen selleks reisiks endale paika pannud, et ma ei üritagi kõike näha, sest ma ei taha lapsega reisil olles nii karmi graafikut + pettumustunnet, et seal ja seal ei käinud. Võtan, mis võtta annab ja ei pinguta üle. Küll aga on mul Bali päevade jaoks 2 väga kerget eesmärki - iga päev mingit templit külastada ja iga päev massaažis käia.
Nii sõitsidki Ville ja Felix koju tagasi ja meie läksime Hannahiga massaaži. Jalutasime lihtsalt mööda tänavat ja läksime esimesest ettejuhtuvast massaažikohast sisse. Võtsime mõlemad tunniajase klassikalise Bali massaaži, mis läks maksma 9 eurot inimese kohta. Jep, see on Bali... Meile meeldis. Eks see veidi teistmoodi on kui Eesti klassikaline massaaž, sest massöör ronib seljas ning teeb mingeid huvitavaid idamaiseid võtteid (jalatalla vastu löömine jne), aga väga nauditav kogemus meie mõlema jaoks.
Saime pimedas ka ilusasti tagasi sõidetud. Ainult ühe korra sõitsin tänavanurgast mööda. Kõik on hästi, isegi palju paremini kui oodanud olin.
No comments:
Post a Comment