Reisile Saaraga: Ja siis oli neid kolm (+ 5 miljonit)

Alustuseks - Sydney on ilus, see tõesti on. Vaade meie basseinikorruselt:

Hommikul võtsime rahulikult. Osa minust tahaks need Sydney päevad ainult meie AirBnB korteris veeta, vaadet nautida ning Netflixist "Sex Educationi" uusi osasid vaadata.

Võib-olla vaid vahepeal 4 korrust üleval basseinis ujumas käia:

Aga no ei saa, ei saa. Kuigi see kõlab ahvatlevalt, siis lihtsalt ei saa nii palju aega puhkamise peale panna, sest Sydney vajab avastamist ja mind alati tõmbab uute kohtade poole uusi kogemusi saama. Hommiku veetsime ikkagi rahulikult. Ma kirjutasin blogi ning käisimegi poisiga ujumas. Lisaks meile oli seal isa kolme lapsega, kes kõik umbes 8-12 vanuses. Isa istus diivanil ja tegi arvutis tööd, vahel rääkis telefoniga. Lapsed hullasid vees.

Eile oli meil tegelikult päris suur päev - Hannah sõitis õhtul ära. Kuigi oleksime Hannahiga hea meelega edasi koos olnud, siis ta pidi tagasi kooli ja tööle minema ja see kõik ongi arusaadav.

Felix teeb Hannahi õpetatud nalja nimega "Stinky feet":

Läksime Felixi ja Hannahiga hommikul veidi linna vaatama. Ville tegeles kämperi äraandmisega, mis kokkuvõttes hästi läks. See kompensatsiooni tagasiküsimine on veel lahtine, aga kuna nemad tegid vea ja tagastasid meile tagatisraha tunduvalt varem, siis vähemalt ei saa nad sealt muud raha maha võtta (katkine tagatuli ja teemaksud, mida alguses mainisid, et võtavad). Kummaline situatsioon.

Tavaline Sydney kesklinnatänav. Vana ja uus segamini:

Alustasime kolmekesi Sydney Tower Eyest. Minu meelest on sellised kõrged kohad head, et linnast paremini aru saada. Sydney on ikkagi nii suur, siin on üle 5 miljoni inimesi. Samuti on see hästi "säbruline", st rannajoon ei ole sujuv ja linn on nagu ämblik laiali.

Klaasist ja kivist Sydney:

Roheline väikeste majadega Sydney:

Sinise vee ja lugematute praamidega Sydney:

See oli üks tore käik. Isegi Hannah, kes kõrgust kardab, oli nõus veidi aknale lähemale tulema. Kõrgusekartuse raviks pidi ekspositsioonitehnika päris hea olema!

Edasi läksime vaatasime soovitatud St Mary katedraali üle - kohalik gooti stiilis kirik. Ütlen kohe, et oli küll ilus, aga no ei jätnud suuremat muljet. Jah, see punane kivi oli lahe:

Samas jälle olles näinud sadu kirikuid üle terve Euroopa ei avalda see ehitis muljet. See on lihtsalt nii kummaline, kuidas erinevates kohtades peetakse vaatamisväärsusteks erinevaid asju. Jah, kui eladki siin, siis võib see kirik äge tunduda. Maailma mastaabis on see lihtsalt... suvaline kirik. Priviligeeritud jutt, ma tean.

Järgmine vaatamisväärsus - Kuninganna Victoria Ehitis - oli ägedam. Tegemist on romantismistiilis majaga keset klaasist pilvelõhkujaid, mis mõjub eriti huvitavalt.

Queen Victoria Buildingu sees on vanaaegse stiiliga poed ja poetänavad, imekaunis kellatorn ja mosaiikpõrandad. Tõsiselt ilus koht, romantiline.

Väga ebaromantiliselt võtsime sealt Boozti smuutisid ja sõime ühes kohvikus. See tähendab, et mina sõin. Hannah ei leidnud midagi, mida süüa. Ta oli enne reisi ikka väga närvis. Teekond koju tuleb ilmatuma pikk, juba esimene lend Dohasse on 15 tundi. Felixile saime Hannahi abiga siiski pool avokaadot sisse.

Hommikupooliku lõpuks oli Felix juba väsinud ja nutune. Eks kõht oli tühi ja lõunaune aeg ka. Nende linnapäevade miinus ongi see, et Felix ei saa hästi lõunaund teha. Nad küll koju jõudes Villega mõtlesid proovida, aga Felix oli nii vastu. Saime talle hoopis saia ja juustu sisse ja eluvaim tuli sedamööda samuti.

Mina plaanisin pärastlõunal igasugu asju teha, aga uskuge või mitte - jäin magama! Seda asja pole väga, väga kaua aega juhtunud. Ma ei ole lõunaune-inimene, need panevad mu pea valutama. Pikutasin aga voodis ja lihtsalt kustusin ära. Ilus vaade, pehme voodi... Nii see uni tuleb.

Siis oligi aeg korterist välja minna - viimane kord kõik me neljakesi. Hannah lennukile ja meie sõpradele külla. Hannah oli jätkuvalt närvis, kuid üritasime teda rahustada, et oleme telefonikõne kaugusel, tal on palju kogemust, ideaalne inglise keel jne. Tal tõesti on omajagu kogemust, pole esimene kord pikki lende teha.

Tegime lõpupildi:

Aitäh, kallis Hannah, selle aja eest, mille meiega veetsid! Oled imearmas inimene ja nii kallis nii meile kui Felixile. Keegi, keda saab usaldada. Seikluslik nagu me ise! Aitäh-aitäh-aitäh!

Hannah ise ütles, et ta tuleks meiega teinekordki reisile, aga kindlasti mitte matkaautoga. :D Pole hullu, ka meie ei taha matkaautoga enam minna!

Kõrvalmärkusena võin öelda, et Hannahil ei läinud lennujaamas kõige paremini, sest pika lennu Sydney-Doha-Oslo-Tallinn viimane ots ehk Oslost Tallinna oli tühistatud ja selle asemel oli talle saadetud pilet, mis läks Tallinnasse kaks päeva varem (?!?). Suure pusimise tulemusel nad kuidagi said kohvri ikkagi Tallinna registreeritud, et Hannah ei peaks seda Oslost uuesti välja võtma, aga eks näis, kuidas päriselt läheb. Ühtegi teist otselendu sel päeval Tallinna ei lähe. Ilmselt pannakse ta Riia kaudu lendama. Uuh, see tuleb pikk sõit. Pea vastu, Hannah! Palusime, et ta meid kogu aeg kursis hoiab ja kui nad ise piletit ei leia (kuigi kindlasti peaksid), siis ostame kasvõi kohe uue pileti Oslost koju.

Rahustav pilt nende ilusate jakarandapuudega, mis just praegu õitsemas on. Kaua see ilu ei kesta:

Meie aga läksime kohalikele Austraalia eestlastele Liivikale ja Roelile külla! Jee! Ah, see oli nii vinge. Liivikat tean juba Tartu-aegadest, Roel on ta belglasest abikaasa. Mõlemad on Sydneys elanud üle 5 aasta, kuigi tulid siia vaid kaheks. Liivika on õppinud matemaatilist statistikat ning Roel samuti, nüüd lausa töötavad samas ettevõttes, kes pakub konsultatsioone väga erinevatele firmadele. Nad tegelevad peamiselt andmetega vastates küsimustele nagu "Kui palju peaks sellises vanuses inimene sellise taustaga liikluskindlustuse eest maksma?" ja "Mis oleks kõige kasulikum viis kuidas ettevõte saaks sellises olukorras kasumit suurendada?" Eesti keeles on selle ameti nimetuseks aktuaar ehk kindlustusmatemaatik, kuid nagu Liivika ja Roel ütlevad, siis Eestis ei ole nende jaoks praktiliselt üldse tööturgu. Austraalias on tööd väga palju ja nad teevad seda hea meelega, sest töö on tõesti huvitav. Neil läheb väga hästi.

Jalutasime ringi, nad ütlesid, et see on tavaline Austraalia tagahoovitänav, kus pole muud kui garaažid ja prügikastid:

Liivika ja Roel elavad ilusas linnaosas, kus on palju rohelust, aga mis on hea transpordiühendusega kesklinnale. Nende kontorit võin lausa nähagi, kui basseinikorruse aknast Ooperimaja poole vaatan. Liivika ja Roel ütlevad, et kui Austraalia oleks Euroopale lähemal, siis poleks mingit küsimust - nad jääksid siia alatiseks. Kuna aga see on nii kaugel, siis pole nad kindlad. Austraalia on Euroopast ikka väga kaugel. Nad küll üritavad Belgiat ja Eestit külastada võimalikult tihti, kuid see pole ikkagi sama, mis kohapeal elamine. Eks näis.

Meil oli koos väga lõbus! Käisime restoranis. Tahtsin meie kõigi söökidest pilti teha, aga sain ainult oma kõrgustesse tõusva kana fajita pildile. :D Teised võtsidki burgereid jms, tuttavad toidud, see minu kana oli välimuselt hoopis teistsugune.

Edasi jalutasime nende korterisse. Neil on imekaunis 2 magamistoaga korter. Nad ütlesid, et enne piisas neile ühest magamistoast ka, aga kui koroonaga pidi pidevalt kodus olema, siis tundsid, et suurem pind on parem, saavad mõlemad rahulikult kodukontoris tööd teha. Nii vinge oli näha seda kultuuride segu, mis kodust peegeldus. Belgia, Eesti ja Austraalia - kui lahe! Roel räägib muide üllatavalt hästi eesti keelt, on võtnud erinevaid kursuseid ning tal oli isegi kirjasõber Leelo - keegi daam Peipsi äärest. :D Felixiga suutis ta igal juhul päris mitmeid lauseid vahetada ja nad said teineteisest aru, kuigi enamasti rääkisime inglise keeles. Liivika ütles ka, et see kahe keele vahel vahetamine nõuab nii palju ajuressurssi, et õhtuti ta ei jaksa veel eesti keeles ka rääkima hakata. Tean täpselt, mida ta tunneb, mul endal on ka tööpäeva lõppedes soome ja eesti keel täiesti pudru ja kapsad. Õnneks Ville saab mõlemast aru.