Harilik päev Austraalias - kas üldse saab nii öelda?

 Täna ei olnud mingi "wow"-päev, aga see oli päev, kus mõtlesin palju igasugu suuremate asjade peale. 

Hommikul ärkasin puhanuna. See teises voodis magamise süsteem on tõesti minu jaoks. Felix magab oma lemmiku issiga ja mina magan... iseendaga. Noh, käib kah. Vähemalt ei alusta päeva sigaväsinuna. 

Kirjutas seekord blogi hommikul, mida ma üldiselt ikkagi väldin, sest hommikul tahaks kohe toimetama hakata. Samas üleeilne deit oli seda väärt, et pigem kahekesi olemise aega nautida ja õhtune kirjutamine hommikusse lükata. Nüüd siis maksin lõivu. Õnneks sai samal ajal korda ka meie campervan, isegi põrandaid pesime veidi. Palju mugavam on puhtas kodus olla, kuigi tunnistan, et 3-aastasega ei ole tegelikult päriselt puhas kodu võimalik. 

Pärast suurt koristamist läksime Hannahiga end vette jahutama, kulus väga ära: 

Vesi oli üsna soe ja millegi pärast kipitas keha päris kõvasti, kui välja tulime. Ei teagi, milles asi. Sool? Mingid vetikad?? Dušš veidi leevendas. 

Ka siis ei saanud me veel liikuma. Tahtsime nimelt camperist veel nn. "halli vee" välja lasta, aga me polnud seda kunagi teinud. Ville uuris juhendeid ja helistas isegi rendifirmale, aga lõpuks tuligi välja, et asi oli lihtsamast lihtsam - tuleb lihtsalt kusagil suvalises kohas (mis pole rahvuspark) kraan lahti keerata ning veel maha joosta lasta. Meile tundus ikka maru kummaline, et lased seebivee põllule, kuid nii see oligi ja nii me hiljem tegimegi. 

Yeppooni linnas, kuhu ööseks jäänud olime, oli ilus rand ja erinevaid matkaradu ranna ääres. Mulle ikka meeldib, kui päevas üks matk on ning nii ma siis selle ühe matka välja valisin. Kui kohale jõudsime, sain aru, et olime vales kohas, aga ju siis nii pidi olema ja kõndisime selle väikese teekese läbi hoopis teise randa, kuhu esialgu plaaninud olin. Ei kahetse siiski, no vaadake neid pilte: 

Austraalia punane kivi on imeilus, see sinine meri muidugi ka. Mingid kotkad pesitsesid üleval kivide peal ja kaks poissi tulid kalu püüdma. See pole neil isegi mingi superilus koht, kuigi kusagil mujal võiks olla terve linna suurim vaatamisväärsus. Neil lihtsalt ongi nii palju ilu siin. 

Pärast lühikest jalutuskäiku randa otsustasime veel lähedalasuvast restoranist süüa ka võtta, sest nii mina kui Felix olime juba ammu väga hangry. Saime megahead avokaadosaiad, kartulikoogid, mida kohalikud hash browniks kutsuvad ja mida Ville ning Hannah armastavad ning loomulikud friikad ketšupiga - põhiline süsivesikute allikas nii Hannahi kui Felixi jaoks. 

Felix oleks nõus tegelikult kogu toidust loobuma, kui vaid issi süles sõita saaks. See luksus on siiski reserveeritud vaid kämperialadele, kus kõnnid sama kiiresti kui sõidad: 

Selleks ajaks oli kell juba 11, pool valgest ajast oli möödas ja me polnud veel linnastki välja saanud. Olime närvilised. Otsustasime, et järgmisesse kohta sõidame ühe jutiga, mis on kokku 3 tundi ja 20 minutit. 

Pärast 2 tundi pidime pausi tegema - Felix ärkas ja tahtsime jalasirutust. Ma olin meile valmis vaadanud mingi kunstilise jalutuskäigu, kuid mida ei olnud, oli kunst ise. Jälle mingi aegunud info... Otsustasime siis hoopis toiduvarusid täiendada. 

Tegin poes aiapäkapikkudest ja lillelistest aiatööriistadest pildi. Ma täiega ostaks need, kui siin elaks, osadel päkapikkudel on isegi arbuusimütsid, milline mix!

Felix tahtis kangesti Hot Wheelsi radasid. Ma ei lubanud. Samas vedas tal päris kõvasti, sest seal oli parasjagu mingi kampaania, et iga kulutatud 60 dollari eest saad 1 auto tasuta kaasa. Felix sai kokkuvõttes lausa 6 autot, sest ka teised möödakäivad lapsed andsid osa talle, ilmselt neil endil oli autosid piisavalt. Proovisin Felixile ka uusi plätasid saada, aga ei õnnestunud. Nimelt - hommikul kadus üks Felixi Targetist ostetud plätadest ära, kukkus kuidagi kämperist välja. Sama juhtus juba mitu päeva tagasi ka Ville plätaga. Peame hoolikamad olema. 

Järgmise otsa sõitsin ise. Täna olin julgem, aga see tähendas, et ajasin kogemata maha ühe tee-ehitust märkiva torbiku ning üks kord kaldusin ka vastassuunavööndisse korraks, kui telefoni selle hoidjasse tagasi üritasin panna. Ville palus, et ma nad ellu jätaks ja kõrvale tõmbaks selle telefoniga tegelemiseks. Kuuletusin. Sõita oli päris mõnus tegelikult, kuulan audioraamatuna "Printsessi päevikuid" - hea kerge ja naljakas kuulamine. Paar päeva tagasi lõpetasin 2023. aasta Pulizeri auhinna võitnud romaani, millel nimeks "Trust". Kes kvaliteetkirjandust armastab, siis soovitan. Suur ja huvitav lugu. 

Kohale jõudsime enne kella nelja nagu viielised ikka, aga meie valmis vaadatud kämperipark oli täis! Oh, kui kurb, tundus nii ilus koht ranna ääres. Läksime siis järgmisesse, kuhu jõudsime kell 16:05. Vastuvõtt oli avatud kuni 16:00 ja loomulikult polnud seal enam kedagi. No mamma mia! 

Õnneks-õnneks-õnneks oli see karavanipark ajaga kaasas käinud ja neil oli lausa self check-in arvuti püsti pandud - samasugune nagu Tallinki terminalides, näiteks. Ville saigi meile koha ja ohkasime kõik kergendatult. 

Kuna valget aega oli pärast kohalejõudmist veel poolteist tundi, siis mõtlesime alguses Villega veel ühe väikese matka teha, aga kuna Felix tahtis täna nii issiga olla ja just issiga ujuma minna ja tegelikult olid kõhud ka tühjad, siis otsustasime, et ei lähe. Jälle üks perega reisimise eripärasid - on päevi, kus ei saagi midagi "suurt" teha. Kui just Austraalia lääneranniku mereäärse kämpimisplatsi basseinis ujumist suureks ei saa nimetada. 

Tegelikult ju saab, onju? 

Mõnus õhtu oli. Hannah proovis ära selle Austraalia grillplaadi, mis igas karavanipargis on ning tegi imehea vürtsika riisi-kana roa. Kui hiljem küsisin, et mis teil päeva parim kogemus oli, siis Hannah vastas, et seesama roog oligi. See tõesti oli hea. 

See Saara, kes tahab kogu aeg midagi suurt teha, peab tegema ruumi perekonna-Saarale, kes väärtustab kõige enam head peredünaamikat. Vahel on raske, aga ma ei muudaks midagi.