Saturday, June 15, 2019

Kokkuvõte Jaapani reisist ja mõned reisisoovitused kaasmaalastele

Sain täna 8 ja pool tundi magada ning tunnen ennast ülivärskelt! Tõusin küll 5:19, kuid sellest pole midagi, unetundide arv on palju tähtsam. Otsustasingi, et nihutan enda jaoks kella tunni võrra päevas, homme tõusen pool seitse ja siis pool kaheksa ja siis pool üheksa ja... Selline rahulik sisseelamine. Läände lendamine on ikka kordades lihtsam.

Aga asume asja kallale. Kokkuvõtteks teen klassikalise plusside-miinuste nimekirja. Alustame, nagu ikka, plussidest.

1. Jaapan on väga turvaline riik. Vargusi esineb haruharva, pettusi samamoodi. Hedi rääkis, kuidas inimesed on oma rahakoti ja telefoni restoranis laua peale jätnud üksinda einestades, ise vetsus käinud ja tagasi tulles on kõik samamoodi alles. See on Jaapani igapäev. Mida muud ühelt sügavviisakalt rahvalt oodatagi? Toomas saatis mulle kunagi lingi leheküljele, kus oli välja toodud 10 kõige turvalisemat riiki, kuhu üksinda naisena reisida. Jaapan oli mäletamistmööda esimene. Seega jah, kes iganes eelistab üksinda reisimist või lihtsalt ei armasta turvalisusküsimuste üle pead vaevata, siis Jaapan on kindlasti sihtkohakandidatuuris.

Rahvast on, aga taskuvargaid kartma ei pea
2. Jaapan on väga mitmekülgne. Me oleks vabalt võinud 12 päeva ainult templeid vaadata ning ikka näha ainult murdosa sellest, mis Jaapanil pakkuda. Või siis kõik selle aja uurida popkultuuri või loodust või proovida iga päev eri sööki. Väga lihtne on kokku panna kultuuriliselt mitmekülgset reisi ja need, kes peavad end pigem kõigesööjaks (pun intended), neile on Jaapan väga hea erinevate kogemuste ühepajatoit.

Miyajima saare tipus
3. Ühistransport toimib nagu kellavärk. Tokyo metrood on ühed maailma parimaist, käivad tihti, käivad regulaarselt, linn on ilusasti metroovõrguga kaetud. Rongides on nii jaapani- kui inglisekeelne teavitussüsteem. Kaugele sõitvad rongid on kiired ja mõnusad ja nende peale saab loota. Kyoto bussivõrk on küll veidi kahtlasema väärtusega, kuid siiski tehtav. Ville mõtles alguses Jaapanisse minnes, et äkki ikkagi rendiks auto ja käiks ise kohti vaatamas. Eks see oleks mulle ka meeldinud, Villega tehtud roadtripid on ühed elu parimaist, kuid tegelikult ei olnud selleks vajadust, sest ühistransport töötab suurepäraselt. Muide, kes siiski autot tahab, siis tõlgitud juhiloaga on täitsa võimalik, ainult vasakpoolses liikluses peate sõita julgema.

Öised Tokyo tänavad, kus hea kõndida, sest rongiga saab igal ajal koju tagasi
4. Jaapan on puhas. Tänavatel pole prügi, tubades pole prügi, kusagil pole ei prügi ega prügikaste. Okei, tubades on. Prügi sorteerimist võetakse seal riigis aga vägagi tõsiselt, mõlemad AirBnB-d saatsid meile pikad juhised, kuhu midagi panna tuleb ja ähvardasid trahviga kui valesti peaks minema. Neil päriselt on suured trahvid selliste eksimuste eest. See, et tänavatel prügikaste pole, on muidugi miinuseks tegelikult. Kandsimegi Villega oma banaanikoori ja kommipabereid seljakottides kuni koju jõudsime. Hedi ütles, et see on ta jaoks juba nii loomulik, et ta isegi ei pane tähele, et see imelik on. Poest võtad alati kilekoti ja kui kuskil pargis juhtud sööma, siis panedki prügi sinna samasse kilekotti, milles selle koju tood. Samas puhtus on ikkagi suur väärtus, eriti muu Aasiaga võrreldes. Sellest, et toas jalanõusid ei kanta, sellest juba rääkisin ja tõesti arvan, et tegu on ühe kuldaväärt kombega.


5. Inimesed on väga lahked ja viisakad. Eks see ole ka osa turvalisusest, kuid tõesti - isegi kui nad keelt ei oska, isegi siis üritavad sind aidata. Bussis näitavad õige peatuse, vaatamisväärsuse juures osutuvad huvitavale detailile ja küsivad, et kas märkasite? Kummardatakse miljon korda ja teenindus on alati rõõmsameelne ning tervitused omal kohal. (Käisin just Eestis poes, no andke abi - sellise pahura ma-ei-tea-mille-peale-solvunud tädiga on lihtsalt nii ebameeldiv asju ajada). Teenindus- ja turismisfääris osatakse inglise keelt rahuldaval tasemel kui vähegi aksendist aru saad. Kuigi tsipake keelt rääkiva Johannaga või palju keelt rääkiva Hediga oli mugavam ringi käia, siis tegelikult saab sinna edukalt reisida oma inglise keelega ja asjad saavad aetud. Ilma inglise või jaapani keeleta - võimatu. Aga olgem ausad, eestlaste seas on vähe reisihimulisi, kes üldse inglise keelt ei räägi.

Isegi Jaapani makaagid olid päris viisakad...
Natuke ka miinustest...

1. Eestist tulles on inimesi ikka häirivalt palju. Sellist massi ei ole ma näinud ei Vietnamis ega Kambodžas, ei Londonis ega Pariisis. See on lihtsalt üks suur Mass, kes kõik tahavad näha sama vaatamisväärsust, mis sina, süüa samas restoranis, mis sina, teha samadest kohtadest pilte. Ühesõnaga - inimesed. On valgeid turiste, on Aasia eri riikide turiste, on rändavaid kohalikke ja juunis ka palju koolilapsi. See häirib ja mitte vähe, sest kuigi Jaapanis on järjekorrad korrektsed, on need siiski pikad ning kõik võtab aega. Turistid on valjud erinevalt kohalikest. Mõni päev mul oli tunne, et istuks Villega lihtsalt seljad vastastikku kuhugi metsa kännu peale maha ja puhkaks seal paar tundi täielikus üksinduses ja vaikuses. Isegi minusuguse ekstraverdi jaoks oli Jaapan raske.

Üritasime loodusesse põgeneda, ei õnnestunud
2. Vanamoelisus on aeg-ajalt tüütu. Kaardimakseid väga ei toetata, sularaha peab igal pool kaasas olema. Metroode päevapassid on paberil, mida iga kord läbi masina lükata, mingeid kiipkaarte ei ole. Kiirrongide nädalapassid (JR passid) saab tellida ainult välismaale (nüüd lõpuks pilootprojekti raames sel suvel ka Jaapanist ostetavad). Kohalikud ei saa tavalisi sms-sõnumeid saata. WiFi võrgud on aeglased ning nende kättesaadavus vägagi piiratud. Google Mapsi offline kaarti ei saa alla laadida ning online kaart näitab tihti vaid jaapanikeelseid nimesid (k.a. bussi- ja rongipeatuste nimed). Ma päriselt arvasin, et Jaapan on palju moodsam riik. Praegu tundub mulle, et moodsad on ainult need kiired rongid, kõik muu aga paindumatu ning iidamast-aadamast pärit traditsioonides kinni.

Kui mõtlema hakata, siis isegi mänguautomaadid tunduvad vanamoodsad tegelikult
3. Jaapan on ka üsna kallis riik. Kulutasime lisaks majutusele ja transpordile kahepeale umbes 100 eurot päevas söögi ja vaatamisväärsuste peale. Käisime, tõsi küll, vahel kallimates läänelikes restoranides, kuid samas ka poetoit ei olnud ilmatuma odav. Ehk oli asi selles, et me lihtsalt ei suutnud oma päevi mööda saata ilma värske kraamita, mis Jaapanis kallis on? Mine võta kinni. Meie esimene AirBnB Tokyos oli 150 eurot öö, üsnagi tagasihoidlik hind Tokyo kohta, Kyotos aga 70 eurot öö, väga keskmine hind. Ryokani hotelli öö läks maksma umbes 340 eurot - kõige kallim kogemus Jaapanis (samas seal sees oli 10-käiguline õhtusöök ja rikkalik hommikusöök, mis sest, et ei meeldinud). Kiirrongide nädalapassid läksid 250 eurot inimese kohta. Lennupiletid saime 640 euroga 1 inimene edasi-tagasi - väga keskmine hind. Kokku kergendas see 12-päevane reis meie kukruid ikka omajagu. (Muide, kõrvalmärkus - olen viimasel ajal nii palju kallite kohtade reise teinud, et loodan edaspidi siia igasugu juttusid saada, kuidas kõik muudkui nii odav on).

Jaapani stiilis minikoka, maksis sama palju kui Eestis pooleliitrine
4. Toit. On inimesi, kes paneks selle punkti suureks plussiks, minule isiklikult ei sobinud. Üldine miinus tuleneb ka sellest, et ma ei näinud palju läänelikke toidukohti. Kui neid oleks olnud piisavalt, siis miks mitte - igaühele oma. Kuna aga neid oli vähe, siis soovitan Jaapanisse reisida inimestel, kes naudivad uute maitsete proovimist ning ei ole väga nõudlikud selles osas, mis päeva jooksul söödud saab. Ühtlasi neil, kes kala armastavad, sest viimast on tõesti lõpmatutes kogustes. Ütlen veelkord - minu jaoks isiklikult miinus, paljude jaoks suur-suur pluss ja peamine Jaapanisse reisimise põhjus üldse. Mina söön pigem Tallinnas Sushi Plaza vegan sushit.

Restoranis on alati plastiknäidised vaateaknal
Jaapanisse reisida oli ka selle pärast teistmoodi kogemus, et tundus kuidagi raskem seda reisi planeerida. Lugesin mitmeid-mitmeid soovitusi ja muidugi Lonely Planeti reisiraamatut ja küsisin nõu, kuid lõpuks tundsin ikkagi, et hüppame Villega pea ees vette ja palju on teadmata. Mulle oli lõpus suureks abiks see reisikirjeldus ja selle USA daami soovitustel ma enamiku reisist planeerisingi.

Mõned minu soovitused lisaks, just eestlaste tarbeks:

1. Sularaha peab olema, me ei saanud isegi metroopileteid kaardiga osta. Soovitan vahetada natukene esimesteks päevadeks siin Eestis ja ülejäänu Jaapanis ATM-is välja võtta, nii on kõige soodsam.

2. Ööbimiskohta valides tuleb kasuks, kui võtad AirBnB, mis pakub portable wifi võimalust - saad oma wifi-karbikese linna kaasa võtta ja kõiki Interneti hüvesid kasutada kogu päeva. Kõige tähtsam neist on muidugi kaardirakendus.

Selles linnas ilma kaardita reisida - ikka väga raske
3. Järgmine kord lendaksin ma ise nii, et jõuaks õhtuks Jaapanisse, siis saab kohe magama minna ilma selle kohutava päevase poolärkvel olekuta ning ajavahe taastub kiiremini. Tagasi tulles võtaks samamoodi päevase lennu, et kodus õhtul kohe magama saada. Kes muidugi lennukis imehästi magab, siis sellel pole vahet.

Erinevad kommid aitasid õnneks uimasusest välja...
4. Kiirrongide passid tasuvad end vägagi ära, kui üle kahe pikema sõidu teed. JR passiga saab reisida ilma lisatasuta kasvõi ühest Jaapani otsast teise lugematu arv kordi kogu passi kehtivusaja jooksul.

Isegi Johanna ütles, et võtab järgmisel korral JR passi
5. Tasub ikka mingi esialgne plaan paika panna, nii saad optimeerida vaatamisväärsuste nägemist ja puhkust ja transpordile kuluvat aega. Kui varasemalt oleks vabalt võinud reisida ilma suurema plaanita, siis sel korral tundsin küll, et ilma oma Excelita oleksin olnud nagu peata kana. Kui olla Jaapanis näiteks 10-12 päeva, aga JR pass on nädalaks, siis peab hoolega mõtlema, mis päeval see aktiveerida.

Jaapanis on liiga palju näha, et mitte plaani pidada
6. Kohapeal tasub olla viisakas, kui ei taha jaapanlastele pahameelt valmistada. See tähendab vaikset olemist (kaasa arvatud rongis ja tänaval), tervitamist ja tänamist ja kummardamist, kui ka nemad seda teevad, kõva häälega nuuskamise vältimist (minu jaoks üks raskemaid asju, sama raske oli kuulata, kuidas nad nohu ninna tagasi luristavad, öäkk), korralikult järjekordades seismist ja mitte-mitte kunagi ette trügimist. Rongis ja bussis ei tohi telefoniga rääkida! Üks kord keeldus bussijuht edasi sõitmast enne, kui üks vanamees telefonikõne lõpetas. Kogu asi toimus pahandamise saatel.

Ville ja hirv üksteisele viisakalt kummardamas
7. Jootraha ei pea Jaapanis kunagi jätma, see ei ole kombeks. Nii palju parem kui USAs või Euroopas!

Rohkem ma vist tõesti midagi välja tuua ei oska.

Kokkuvõttes võib öelda, et see Jaapani reis oli tõesti kogemus omaette. Nii palju uut ja teistsugust, mõttemallide muutumist ja eneseavastust. Pean siiski tunnistama, et ilmselt sinna niipea tagasi ei lähe - liiga palju rahvast ja liiga paindumatu ühiskond. Kui loodusreisi ette võtaks, siis ehk veel... Peangi neid ju nüüd planeerima hakkama, lausa 20 tükki vaja välja mõelda. Õnneks esimene on juba soolas. :D


Tänuring:
1. Ville, loomulikult. Seekord tänan eriti selle eest, et kogu mu tujukuse välja kannatasid, kui kõht tühjaks läks! Eneseparandustööd käivad, aga edenevad millegi pärast maru aeglaselt. Lisaks olen ülimalt tänulik igapäevaste planeerimiste, marsruudi kontrollimiste ja toidukohtade leidmise eest. Meie süsteem, et mina planeerin reisi suured asjad ja Ville teeb igapäevased otsused koha peal, töötab reis reisi järel väga hästi.

Kaks totut Jaapanis
2. Johanna, kellega oli väga tore ringi vaadata ja kelle kogemusi kõvasti hindame.

3. Hedi, kes meile Kyotot tutvustas ja Jaapanist kohaliku pilgu läbi siseinfot andis.


4. Frode, kes hoidis kodu ja kassi. :)

5. Ema, kes juhtis tähelepanu kirjavigadele.


6. Liisa, kes ajas firmaasju.

7. Ja lõpuks kõik lugejad ja kaasaelajad, nagu ikka. :) Aitäh olemast ja tulemast ja kommentaaride eest ka!

Selle põllega rebasega saadan kõigile riisi- ja äriõnne
Saigi läbi meie selle aasta Suur Reis. Jäänud on veel paar väiksemat (aga väga lahedat!) ning Eestimaa peal ringi sõitmine. Ma näiteks kavatsen sel aastal Hiiumaale minna, kus pole kunagi käinud (see-eest küll kaks korda Havail, onju? :D). Millal meie järgmine Suur Reis tuleb ja kuhu selle planeerime - ainult Kosmos teab. Aga pole hullu, pärast kolmandat reisi Aasiasse tekibki tunne, et nüüd võiks rohkem Euroopas aega veeta. Euroopa riikidest on mul veel külastamata: Valgevene, Rumeenia, Bulgaaria, Malta, Küpros, Belgia, Luksemburg, Montenegro, Serbia, Makedoonia, Moldova, Bosnia- ja Hertsegoviina, Albaania, Liechtenstein ja San Marino. Avastamist jätkub aastateks ilmselt. Seega... Soovitusi? :)

Kallid,
Saara

Thursday, June 13, 2019

Kyoto ja tagasitulek Eestisse

Oma ryokan-hotellis magasime hästi. Olin valinud ekstra selle traditsioonilise tatami-mattidel magamise toa, mitte western style ning voodi oli hea ja kõva. Ma ei salli üldse neid pehmeid madratseid tegelikult, kodus on meil ka bambusmatt madratsite peal. Seega oli hea ja kodune.

Vaatasin hommikul ärgates aknast välja ja mõtlesin, kui tore see elu ikka on
Kodune tunne ja üldine toredus läksid mööda siis, kui hommikusöögile pidime minema. Oh, jah... Tõesti, Jaapanis on nii palju ägedaid kohti ja asju, mida teha, aga no see toit pole lihtsalt minu jaoks. Pärast Hedi rääkis, mis laual oli, igasugused klassikalised jaapani toidud nagu ikka, kuid ma tõesti ei suutnud. Sõin ära need kolm ananassitükki ja hästi tsipa näksisin salatit kõrvale. Ei isutanud need erinevad kalad, maru kahtlase maitsega kohapeal tehtud tofu, see jube misosupp (vabandan kõigi misosupi fännide ees, minu jaoks lihtsalt täiesti söödamatu leem), mõrudas marinaadis leotatud köögiviljad ega ka need toored munad. Ei. Lihtsalt ei. 

Ville sõi paar kala ja salatit ja ananassid
Kella üheteistkümneks oli check-out ja kümnete kummarduste saatel viidi meid tagasi rongijaama. Kui söök välja arvata, siis sellises hotellis olemine oli kindlasti üks lahedamaid kogemusi Jaapanis. Nägime nii nende eluviisi kui teeninduskultuuri. See kõik oli nii sarnane selle "Lost In Translationiga", et vahepeal tükkis lausa naer peale. Ei oska nagu ise ka midagi muud teha kui aina "arigato" korrutada ja vastu kummardada. :D Aga no viisakad on nad tõepoolest. Pole kunagi varem näinud viisakamat rahvast kui jaapanlased.

Hotellist sõitsime rongiga tagasi Kyotosse
Kyotos oli meil veel päevake, et ringi vaadata. Vaatamata heale ööunele olime siiski mõlemad üsna väsinud, ilmselt see tihe päevakava ja uued kogemused ikka mõjutasid. Lootsime näha Kyoto kesklinnas olevat keisripaleed, kuid nagu kiuste oli see just 10. ja 11. juunil kinni. Mis seal ikka, jalutasime pikalt ümber lõpmatuna näivate müüride ja imetlesime müürikatuseidki. Enne seda olime end muidugi saiakestega turgutanud, hommikusöök jäi hotellis ju üsna tagasihoidlikuks...


Aed oli taaskord kosutav. Ville ütles täna kodus olles, et tegelikult ei olnudki ju nii loodusvaene reis, igal päeval käisime ikka kusagil pargis rohelust nautimas ning saime inimestevaba olemist tunda küll. Võib muidugi olla, et ta ütles seda ainult minu lohutamiseks, sest ma veidi muretsesin, et ta lõpuks oma puhkuse ikkagi linnades pidi veetma. Tegelikult ma usun, et ka Ville ei kahetse, sest kokkuvõttes oli meil ju nii lahe seiklus.

Keisripalee oli suur, aed selle ümber veelgi suurem
Läksime siis hoopis Nijō lossi. Kes ei tea, siis umbes 250 aastat Jaapani ajaloost toimus sisuline valitsemine samuraide, eeskätt nende juhtidest koosneva šogunaadi poolt. Kyotos oli tähtis šoguni loss, kus ta ise elas ning kõrgemaid ametnikke vastu võttis ja praegu saavadki turistid ning koolilapsed seda ilu vaatamas käia. Nijō loss oli nimelt imeilus ja otse loomulikult jälle Unesco kaitse all. Kui Eestis on 2 Unesco kaitse all olevat vaatamisväärsust (Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaar), siis Jaapanis on neid Wikipedia sõnul lausa 18.

Ühekorruseline (!) loss ja Jaapani-Ville
Lossi ümbritsev kaitsekraav
Loss oli seest imeilus - kuldse lakiga seinad, imeilusad seinamaalingud, vaikus ja rahu massist hoolimata. Jalanõusid jälle kanda ei tohtinud, nii tore. Suured tahvlid ohtra informatsiooniga šoguni elust ja toimetamistest ning sellest, milleks mingit ruumi kasutati. Väga-väga lahe! Mul on ikka hea meel, et me viimaseks vaatamisväärsuseks just lossi valisime, mitte ühe templitest, sest templeid olime juba omajagu näinud ka, losse mitte ühtki veel.

Toas pilti teha ei tohtinud, tegin pärast plakatist pildi. Selline ja palju ilusamgi oli kogu 17. sajandist pärit interjöör.

Loomulikult ei puudunud lossi ümbritsev jaapani aed. Taaskord palju kivikesi, ojakesi, tiigikesi, hästi pügatud muru ja põõsad. Kui reisi alguses tundus see mulle ilus ja loomulik, siis praegu mõtlen ikkagi, et kuigi ongi väga ilus, siis mulle ikkagi meeldib selline mõõdukas metsikus ka nagu niitmata muru ja isekülvavad lilled siin-seal.



Lõunaks oli kõht hirmus tühi ja me kumbki ei tahtnud ei sushit ega muid jaapanipäraseid toite. Eelmise päeva 10-käiguline õhtusöök ja hommikused "maiused" rahuldasid meie isu täitsa mitmeks ajaks. Saime Hediga kokku ja otsisime kolmekesi kohta, mis veidi läänelikumat toitu pakkus. Pitsa oli väga okei, kohe väga-väga okei.


Pärast muljetamist ja naermist ja põhiküsimustele vastuste saamist võtsime Hedilt kohvri (tõime natuke ta kraami Eestisse) ja hakkasime Tokyo poole liikuma. Saime vaevata Shinkanseni (selle kiire 280 km/h rongi) peale. Veidi üle kolme tunni sõitu ning kohal me olimegi. Selleks ajaks oli Tokyos pime, meie väsinud ja tahtsime kiiresti hotelli jõuda. Hotelli olin aga võtnud Naritasse, et järgmine hommik kergem lennukile saada. Ville leidis meile sobiva marsruudi bussiga ja nii loksusimegi veel tunnikese, et sinna lennujaama hotelli saada. Maha jäid Tokyo ja suurlinna tuled.


Hotelli nimi oli Mystays. Hääldasin seda kümneid kordi nagu üks korralik eesti-soome juurtega blondiin: "müstaüs". Ise mõtlesin, et on ikka raske nimi hääldada, tobe värk. Lõpuks ütles Ville, et tegemist on kohaga, mille nimi My Stays. Apua. :D No on ikka neid blondiinihetki. See Müstaüs oli tegelikult üsna halb kogemus. Hotellituba, nagu näete, on kena, kuid haises suitsu järele. Meil oli valitud küll non-smoking, kuid haises ikkagi. Võib olla, et nad kasutavad samu voodilinu kõikides tubades... Igatahes oli pettumus. Teiseks muidugi see, et soovisin tuba võimalikult kõrgele ja nad vastasid kohe meilis, et meile on broneeritud tuba 10. korrusel. Kohale minnes ei teatud sellest midagi ja pakuti viiendat. Kui siis ekstra neile meili näitasin, siis öeldi, et okei, 8. korrus ka võimalik... Kirtsutasin nina, kuid võtsime selle. Mitte, et ma nüüd nii peen olen, et kindlasti 10. korrusel pean olema, kuid kui nad ise ütlevad, et meile on reserveeritud, siis veidi ebaprofessionaalne ikka ju, kas te ei leia?

Vaatamata suitsuhaisule nägi tuba täitsa viisakas välja
Hommikune vaade 8. korruselt
Meil vist oli taas reisiärevus sees, sest hommikul ärkasime varem kui äratuskella helin. Otsustasime varem lennujaama minna, Ville oli uurinud, et kell 9 on nii tipptund kui tipptund ja pigem vältida seda veidi varasema kohaloluga. Ka hotelli hommikusöögist jäime ilma, sest ei viitsinud pikas järjekorras seista... Jep, kui te peaksite kunagi Narita juures ööbima, siis Müstaüsi pole mõtet valida.


Mul oli juba meelest läinud, et mul Finnair Gold on (mis ühtlasi tähendab Oneworld Sapphire kaarti) ning et saame tasuta lounge. See oli meeldiv üllatus. Korvasime seal oma hommikusööki ja tšillisime vaikuses ja rahus (välja arvatud need megalt kõvasti rääkivad soome mutid, kes juba/veel ilmselgelt promillis olid). Ah, inimesed on ikka igal pool samasugused.


Finnair economy kohta pole mul midagi halba öelda. Istmed puhtad, padjad ja tekid olemas, teenindus viisakas ja koduselt soovil korral soomekeelne. Istusin küll keskel, kuid Ville kõrval ja see oli piisavalt hea. Teisel pool mind istus üks jaapani proua, kellega hiljem veel pikalt juttu ajasin, ta nimelt oli ametilt tantsukriitik ning teel Kuopiosse mingile suurele tantsufestivalile. Väga äge inimene armsa nimega - Akiko. 

Finnairi tavaklass
Viimane selfie Jaapanis! 
Seekord olin endale ette erimenüü valinud. Kaalusin pikalt, kas võtta vegan või vegetarian, aga kuna vegani kohta lugesin nii palju halbu arvustusi, siis võtsin vegetaarroad. Väga hea valik! Spinatipasta juustuga oli imehea, palju värsket kõrval ning magustoiduks panna cotta. Hommikul pakuti riisi ja tomatikastet, puuvilju ning üks väike Milky Way. Kui kunagi veel Finnairiga lendama peaks, siis teeksin samamoodi.

Lõuna

Hommikusöök
10-tunnine lend kestis kaua, ma ei hakka varjamagi. Tunnikese magasin ning muidu vaatasin uuesti kahte suurt lemmikut: "Interstellar" ja "Blade Runner 2049".  Esimese ajal nutsin jälle nii kõvasti, kuidagi nii hingeline film mu jaoks. Pärast muidugi vetsus imestasin, miks mul nägu punane on. Neid blondiinihetki on viimasel ajal kahtlaselt palju, peaks vitamiine sööma vist või midagi. :D Talutav oli reis ka selle tõttu, et olin netist endale sellise eesistme külge riputatava jalatoe tellinud, mis mu lühikestele jalgadele väga sobis - sain põlved kõveras mugavamas asendis olla. Igal juhul on päevased lennud minu jaoks paremad ja Helsingis maandudes ei olnud päris zombie olla.


Helsingis läksime Villega vanasse heasse Finnairi lähilendude äriklassi sviiti ning siis oli juba väga kodune tunne. Käin seal sviidis tihedamini kui oma kosmeetiku juures. Sõime, uimerdasime, tahtsime koju. Tunne polnud nii hull kui itta lennates, aga väsinud olime sellest hoolimata. Õnneks kaua ootama ei pidanud, 2 tundi oli lendude vahe ja Helsingi-Tallinn lend on teadupoolest 23-30 minutit. Saime koju, hoidsime end üleval ja siis juba magasime nagu notid, et järgmine päev 4:22 üles ärgata. :D


Nii lõppes meie Jaapani reis - rahulikult, mugavalt ja ühegi suurema sekelduseta. Tore seiklus oli ja mul on hea meel, et oleme Villega Jaapanis käinud ja kõike seda näinud. Saime palju targemaks, kogesime uusi asju ning olukordi. Teen lähipäevil kokkuvõtte ka ja toon välja plussid-miinused ning oma soovitused Jaapanisse reisimise jaoks. Seniks - päikest! :) 

Monday, June 10, 2019

Kyoto ja meie ryokan-hotell

Jah, hommikul olime me eilsest veel väsinud. Vihma sadas ka ja kuidagi löss tunne oli. Ville sai halvasti magada, ärkas korduvalt, mina olin lihtsalt väsinud. Kuidagi aeglaselt vedasime endid üles ning liikvele. Ville tegi meile hommikusööki, pakkis asjad ja koristas korteri, mina kirjutasin blogi, meie tavaline tööjaotus. On ikka vedanud selle mehega, onju? :D Väsimuse vastu oleks aidanud, kui oleks saanud salaja pilgu päeva teise poolde heita, et näha näiteks seda:


Jah, need Fushimi Inari-Taisha väravad olid mu nimekirja, mida kindlasti Jaapanis oldud aja jooksul nägema peaks, veel jäänud ja nii me hommikul sinnapoole suundusimegi. AirBnBst tegime check-outi ja pagasi jätsime Kyoto rongijaama hoiule. Panen nüüd järgmiseks pildi sellest, milline tegelikult see überkuulus turistiatraktsioon välja nägi kui sinna jõudsime. Kaidi ütles üle-eelmise postituse kohta, et tegelikult pole paju inimesi näha ja ma sain aru, et ma ikka liiga ilusaid pilte välja valin. Seega - see on siis kõige tavalisem turistiatraktsiooni vaade (kõik muud pildid on ekstra pingutatud, et inimesi vähem oleks):

Kui Ville kohalikega võrreldes nii pikk ei oleks, siis me kaotaks teineteist massis ära
Vaatasime kaardilt, et väravatega ehitud mäe tipuni on 4 kilomeetrit. Kaart ise oli muidugi müstika, sest nad ei pane põhjasuunda kunagi üles, vaid see võib näidata nagu jumal juhatab, kord paremale, kord diagonaalis alla jne, Ville naeris nende kaartide peale eile ikka päris põhjalikult. Pärast lugesime netist, et jaapanlastel ongi selline komme, et panevad kaardi niipidi, kuidas ise parasjagu seisad ja ei hooli põhjasuunast. Hea teada, kui matkama tulla! Me siiski seekord juba teadsime ning ei olnud raske leida kätte õige torii väravatega teeots. Enne põhiteed tegime veel kohvikupausi, et Saaral paha tuju ära läheks. ;)

Tellisin melonilimpsi, olin juba unustanud, et tuuakse alati jäätisepalliga... Pähkli-mochi oli ülihea!
Aga inimesi oli tõesti palju, eriti väravate algusepoole. Liikumine oli põhimõtteliselt nagu suures järjekorras, õudukas! Kuna aga tee viis ülesmäge, siis jäi neid aina vähemaks ja vähemaks. Ega turistidel nende ürpide ja puukotadega ongi raske mägistel teedel matkata. :D Aga no see pildistamine ajas ka hulluks, sest kui on mass ja kõik tahavad pildistada, siis kogu grupp liigub teosammul. Trügisin tihti ette, Ville kannul. Eks me ise pildistasime ka, aga proovisime hästi kiiresti ja siis, kui teisi lähedal ei olnud. Õnneks mäe kõrgemates kohtades juhtus seda mitu korda.

Poseeritud pilt, aga ütleb palju... 
Võrreldes eilsega oli tõus muidugi naljanumber, ainult paarsada meetrit. Hingeldasime ikka, kuid täiesti tehtav. Kogu mäering läks kokku umbes 2 tundi, kuigi Lonely Planet ütles, et hea daytrip. Päeva jooksul jõuab ikka rohkem ka teha vist... Kyoto on suur ja lai nagu mäe otsast näha.


Peab ütlema, et Fushimi Inari oli minu jaoks siiski Jaapani kõige hingelisem kogemus siiamaani. See oranž värv, läbi väravate paistev päike ja mets ümberringi lõid kohe sellise erilise tunde. Väga meeldisid ka arvukad rebasekujud tee ääres. Rebane on šintos müstiline elukas, kes osaliselt jumalusi esindab ja kes saab ka inimesi "üle võtta" neisse küünte alt sisse pugedes. Tuleb kohe meelde uus Netflixi sari "Love, Death and Robots" - soovitan vaadata, eriti üks rebaseinimese osa, mu lemmik kogu sarjast. Sari on üleni multikastiilis, iga osa jutustab erinevat lugu. Nii palju seoseid tekib selle reisiga. Jaapani kultuur on levinud üle kogu maailma.


Lõunaks liikusime tagasi Kyotosse. Ville oli juba näljast nõrkemas. Otsustasime, et kuna need on meie viimased päevad Jaapanis, siis peame ikka kohalikku toitu sööma ja läksime sushirestorani. Mina tellisin küll erinevaid asju tempura köögiviljadest tofueineni välja, kuid lõpuks sõin ikkagi ainult kurgimakit, lausa kaks portsu. Tofu peale hakkas niimoodi iiveldama, et äärepealt oleks laua kõrvale oksendanud. Sinna oli nimelt seda jubedat-jubedat misosuppi kõrvale pandud, mille maitset ja lõhna ei salli ma silmaotsaski. Aga lõpp hea - kõik hea, sõin pärast mitu sõõrikut peale, et kalorid täis tuleks ja ellu me jäime.

Ville kiitis oma kalaroogasid ja mul on ta üle hea meel
Mõtlesime, et kas näha veel mõnda vaatamisväärsust või minna kohe meie järgmisesse peatuspaika - ehtsasse Jaapani võõrastemajja ryokani. Otsustasime viimase kasuks, väsimus andis tunda. Võtsime rongi ja... sõitsime valesse kohta. :D Jäime kuidagi telefone passima ja enne kui arugi saime, pani rong õige peatuse juures uksed kinni. Mis seal ikka, läksime järgmises maha, saime kohe bussile ja sõitsime hotelli ette. Mäed olid ilusad ning vast moodustuvad pilved pakkusid tõelise vaatemängu.


Tegelikult olid nad hotellist kirjutanud, et kui me rongijaama peaks jõudma, siis võime neile helistada ja nad tulevad järgi. Aga meie tulime siiski ise, ei viitsinud rongiga tagasi sõita. Jalutuskäigu lõpus saime aru, miks selline soovitus antud oli - hotell asus künka otsas. Ville, me koormaeesel, tegi taas head tööd pagasi vinnamisega. Mida ma küll ilma temata teeksin, ei tea. Istuks 3/4 päevast taksos vist ja maksaks end vaeseks.


Ryokani sisenedes koheldi meid nagu kuningaid. Mõtlesin, et no selle raha eest, mis neile maksin, võib kah. Muidu selline peenutsemine mulle pigem ei meeldi. Meile toodi kohe virsikumahla, küsiti õhtusöögi- ja hommikusöögiaega. Saime privaatse kuumaveeallikasessiooni kinni panna. Üks daam tuli korvikesega, kus erinevad jaapani traditsioonilised rüüd sees ja küsis mult, et milline muster mulle kõige rohkem meeldib. Valisin ikka sinise ja valgega, mul kodus ka kõik riided sama värvi. Siis juhatati meid tuppa, näidati ette kõik tehnilised vidinad ning tutvustati reegleid. Jalanõusid toas ei kanna jne - see on Jaapanis täielik standard ja olgem ausad, normaalne ka. Ma ei või taluda, kuidas näiteks ameeriklased oma mustade tossudega magamistoa vaipkattele astuvad - võeh... Jaapan on ikka selline puhas riik.

Meie traditsioonilises stiilis tuba
Olin meie tuba pildilt näinud, kuid üllatusin siiski, kui päriselt sisse astusime. Kui puhas, kui ilus... Vaade järvele lummas kohe. Rätsepistes istumiseks mõeldud toolid ja laud on mu lemmikud, ma nagunii istun kodus laua taga samamoodi, ainult, et kodus pean end kuidagi selle kitsa tooli peale ära mahutama. Siin on kõik loomulik. See on tõesti minu jaoks kõige loomulikum istumise- ja töötegemise ja laua taga olemise viis. Meeldis väga! Tatami matid on nii pehmed... Linnud laulsid. Istusin seal vaatega toaosas vist oma tunnike. Kõik vajalikud mõtted said mõeldud ja pea sai tühjaks. Ka üks asi, mida alati reisimiselt ootan - ruum uutele ideedele ja mõtetele.


Kella seitsmeks oli meil kinni pandud privaatne onsen - kuumaveeallika veega täidetud soe vann. Jaapani vannid on mu teine kultuuriline armastus kurgimakide kõrval, sest pole midagi muud, mis keha samamoodi lõdvestaks kui üks hea Jaapani vann. Panime Villega end sobivalt riidesse ja olime õigel ajal fuajees, et palju kiidetud kogemus kätte saada.


Privaatne onsen rokkis - ilus tuba kõige vajalikuga. Pesime kehad juhendite järgi ära, panime külmad rätikud pähe ja mõnulesime. Meie sessioon kestis 50 minutit ning see oli paras aeg, et küllastus tekiks. Ega seal 40-kraadises (vähemalt nii ma oletan) vannis tegelikult rohkem kui 10 minutit olla ei saa, aga vahelduva eduga kastsime end jälle sisse ning siis istusime väljas. Aknast tuli värsket õhku ja linnud laulsid ikka veel. Kui ideaalne kogemus... Need väsinud jalalihased vajasid väga seda lõdvestust, mis vann pakkus. 


Sellega aga meie päeva kultuurikogemused ei lõppenud. Krõbeda hotellihinna sees oli ka õhtusöök. Ma tõesti ei oodanud sellist söömingut... Tegemist oli 10-käigulise traditsioonilise Jaapani toidu esitlusega. Kui lahe! Esimesed kolm käiku olid meid meie privaatses (!) õhtusöögitoas juba ootamas, kui meid sinna juhatati. Selga panime need samad rüüd, mida nad kanda soovitasid. Väga praktilised. Ma olin veel pärast onsenist tulemist hõlmad valetpidi kinni pannud, märkasin alles koridoris ja kiirelt sahmerdasin õigeks - valetpidi pannakse hõlmad kinni ainult laipadel. Selle eest hoiatas hotellivoldik. Keegi õnneks ei näinud mu viga, huh...


Esimene käik oli ploomisake - absoluutselt imeline jook. Nii maitsev! Teine seesamipasta punaste ubadega - no käis kah, ploomisake kõrvale okei söök. Kolmandaks oli terve taldrik igasugu muid asju nagu pardirind, porgandikook, Japanese ivory shell - mida iganes see peaks tähendama ja muid asju, mille nimesid ma ei tea. Täitsa söödav, kuigi kalaasjad jätsin enamuses puutumata. Neljandaks toodi meile sashimit - toorest kala. Sõin ühe lõhetüki, vaatasin, et oksele ei hakkaks ja andsin kõik Villele. Ville kõht sai täna ikka väääääga täis... :D

Söön vähe, aga tuju hea - nagu geiša, hehe :D 
Viies käik oli tegelikult vist kõige parem - grillitud road. Nokkisin seda ayu kala, päris okei oli, kaste imehea. Taropall maitses nagu keedukartul ning ingver oli lihtsalt täiuslik. Parim käik kogu õhtu jooksul.

Ville sõi pärast ainult kalapea ja -saba ära, mida ma ei tahtnud
Kuuendaks oli aurutatud angerjas lisadega, Ville sai taaskord poolteist portsu. :D Seitsmendaks tegime klassikalise hot poti delikatess veiselihaga. Maitse suht ok, Villele taaskord väga meeldis. Ma lihtsalt olen nii maitsevaene inimene, et elaksin elu lõpuni tatrapudru peal vist, kui saaks. :D Kogemuse nimel olen siiski valmis igasugusteks veidrusteks nagu nt restoranis omaenda toidu küpsetamiseks. Pealegi, Toomas oli selle meile Kuala Lumpuris ju selgeks õpetanud.


Kaheksandast toidust sõin ära selle tumepunase kirsi, sest kaheksajalga ma põhimõtteliselt ei puutu. Ville sai topeltportsu, kuid ütles, et tema meelest oleks see kaheksajalg võinud ka ellu jääda, ei midagi erilist.

Samas lauanõud on neil päris kenad, kas te ei leia?
Üheksandast toidust pilti ei teinud, see oli riis misosupiga + marineeritud köögiviljad. Ville ütles, et ta ei soovita mul viimaseid proovida, aga uudishimu ei andnud rahu. Sülitasin kohe välja. :D Nii jube! Seda maitset olen ennegi tundnud, ma ei tea, mis neil jaapanlastel on, aga teatud marineerimise maitse domineerib neil mitmes toidus ja see on lihtsalt rõ-ve-dus. Kummaline rahvas need jaapanlased...

Magustoiduks toodi aga melonit ja arbuusi ning mingit matcha-tarretist. Jaapani toit ei ole aga isegi magusa koha pealt mulle sobiv, sest teine maitse, mis mulle üldse ei meeldi, on see sama matcha. Lihtsalt teeb kohe selle toidu halvamaitseliseks. :D Selle talumiseks peab vist mingi eraldi geenijupp olema või midagi. Ville sai kaks tarretist kõhtu.


Ja nüüd oleme siin uhkes ja traditsioonilises hotellitoas, sõin kõhutäiteks veidi komme, Ville oigab ülesöömisest. :D Okei, veidi tobe on, aga ma olen ikkagi rahul selle kogemusega. Just see, kuidas tuuakse toidud, mis lauanõudega süüakse, kuidas teenindaja midagi küsib, kuidas viisakusreeglid on jne jne. Miljon detaili, kõik nii huvitavad. Kogu see ryokan on kindlasti olnud üks ägedamaid kultuurikogemusi ja olen väga rahul, et selle ikkagi ära tegime. Ville on ka rõõmus tegelikult. Sellist pidusööki ei saa ju iga päev!