Lend Põhjasaarele ja linnaluba

Jehhuuu, me oleme jälle linnas! Ah, kuidas ma seda igatsenud olin. 

Hommikul ärkasime üles ja panimegi kohe vana hea Jucy poole ajama. Nii armas oli see soomlannast naine. Ütles, et ta kohe kuulis tuttavat aktsenti. Rääkisin temaga veidi soome keeles ja siis läksime inglise keele peale üle. Ma ei tea, miks, aga soome keel tundub lihtsam rääkida. Imelik isegi, sest tegelikult oskan inglise keelt paremini. 

Tšau, matkabuss! Head teed sul minna! 

Andsime edasi kasutamata õli ja soola ja salvrätikupaki:

Lennujaamas saime alles hommikust süüa. Sõin kohe 2 tükki kooki. Panime postkaardid posti ja kirjutasin blogi valmis. Nende riigisiseste lendudega ju kaua ei lähe. 

Queenstowni mägede vahel asuv lennujaam on üks ägedamaid, mida näinud olen. 

Mul on tegelikult nii hea meel, et otsustasime kahe saare vahel lennata - need vaated olid pahvikslöövad. Kui ilus! 

Aucklandi jõudes oli kell juba 3 päeval. Kõhud olid nii tühjad, need 2 kooki väga kaugele ei vea. Aucklandini välja küll, kuid edasi? :D Aga kui suur oli meie rõõm sellest, et autorendis ei saanudki suurt valget kobakat, vaid täitsa kobeda sinise Toyota. Meie esimene renditud sõiduauto sel reisil! Väga mõnus oli selle väikese masinaga ringi sõita. Felixil ka, see jäi kohe magama. 

Hotell on meil Aucklandi kesklinnas. Ah, olgu tänatud hotellivoodi ja isiklik dušš ja ruumikas vannituba ja magamistuba, millele ukse ette saab tõmmata. 

Ma tõesti igatsesin kõike seda, mida vahepeal ei olnud. 

Sööma läksime itaalia restorani ja esimest korda 5 nädala jooksul sõin pastat. Väga ei meeldinudki, kuid vaheldus oli imeline. Felix muidugi vaheldust ei armasta, temale sobis ainult pitsa ja ei midagi muud. Ville sõi kala. 

Meil oli tegelikult plaanis pärast sööki kõik koos Aucklandi vaatetorni minna, kuid Felix hakkas ajama, et tema tahab hotellituppa minna "raha ja võtmetega mängima". Mis siin ikka öelda, ikkagi oma vanemate laps. Ville ütles, et ega tal pole ka midagi selle vastu, läheb hea meelega hotelli. Pesu on vaja pesta jne. Sellised poisid mul ongi - maailma kõige armsamad. Mina sain linnaloa! Ville küsis, et kas mul mingi maksevahend ka on, ma vastasin, et telefon ja kell - nagu ikka. Selle peale andis ta mulle veel kogu sularaha ka, mis tal oli. Vaatasin neid kahekesi - Felix Ville kukil - hotelli poole jalutamas. Küll ma neid ikka armastan. 

Jätkasin ise mööda kohvikutetänavat.

Aucklandis on üsna teistmoodi kui Lõunasaarel. Okei, jah, esiteks on see suurlinn - siin elab ligi 1,5 miljonit inimest, kuid teiseks on sellel kuidagi hoopis troopilisem õhkkond. Rohkem palme, rohkem siristavaid linnukesi (kes pole lõokesed ega metsvindid), rohkem troopikahääli tegevaid putukaid. 

Jalutasin läbi ülikoolipiirkonna. Hooned olid enamikus koloniaalajastu stiilis, sellised ilusad. Ei ütle, et ma kolonialismi pooldan, ma tean veel liiga vähe selle kohta, kuid arhitektuur on ilus. 

Kunagine ülemkohtumaja:

Kohalikud lilled või ettekujutus lumehelvestest? Jõulud on tulemas... 

Aucklandi ülikooli kellatorn: 

Läksin üksinda Aucklandi Sky Towerisse. Mulle meeldib linna ülevalt poolt vaaadata, saan kuidagi paremini aru, millega tegemist on. Aucklandi vaatetorn on Lõunapoolkera kõrgeim torn oma 328 meetriga. 

Auckland on veidi Sydneyga sarnane - on pilvelõhkujaid, on rannikut, on rohelisi piirkondi. Aucklandis asub ka Lõunapoolkera suurim jahisadam. Okei, jah, siin Lõunapoolkeral nüüd väga palju konkurente pole ka. :D Uus-Meremaa Lõunasaarega samal laiuskraadil asuvad näiteks ainult Tšiili ja Argentiina, muud jäävad kõik rohkem põhja. 

Sattusin torni pool tundi enne päikeseloojangut ja kui olin tiiru nii 50. kui 60. korrusel ära teinud, siis mõtlesin, et lähen minema. Samas tuli pähe teine mõte - hea oleks harjutada paigalpüsimist. Istusin siis maha nagu teised, kes loojangut ootama olid tulnud ning hingasin välja. Tegin paar meditatsiooniharjutust, mida siin reisil üle pika aja jälle tegema olen hakanud. Lihtsalt istusin. 

Mul on siin reisil nii palju uusi ideid tulnud, mida teha, kus käia, millega tegeleda. Igal reisil on mul eraldi fail nimega "Reisiinspiratsioon" ja selle reisi failis on juba nii pikk nimekiri igasugu põnevatest mõtetest. Ma olen kindel, et kogu mu elu kulg ongi suuresti mõjutatud just reisidest, millel käinud olen. See lihtsalt muudab inimest nii palju. Mõttemaailm uueneb ja laieneb. Mulle meeldib muutuda, mulle meeldib uut kogeda. 

Enne takso tellimist jalutasin veidi ringi. Sattusin juba teise seltskonna otsa, kes tänaval mikrofonisse Jeesust kiitis. Ei teagi, mida sellest arvata. Muusikalist haridust neil kahjuks ei olnud - karaokestiilis lauldud noodid ei olnud sellel kõrgusel, mis nad oleks pidanud. Kummaline maailm. 

Hotelli tagasi jõudes Felix veel ei maganud. Mina istusin teises toas ja "kirjutasin blogi" - tegelikult lihtsalt passisin telefonis. Üllatav üldse, et olen jaksanud nii kaua kirjutada. Nüüd hommikul siis kirjutan päriselt blogi ära. Õhtul olin isegi nii väsinud, et ei märganud, kui pimedas hambaharjale pasta asemel Bepantheni peale määrisin. Alles siis sain aru, kui suu kreemi täis oli. 

Öösel nägin unes, et Meeli Leeman asutas pesupoe ning ma sain konsultandiks olla. #linnaelu

Viimane päev matkaautos

Eile ei teinud me midagi muud, kui sõitsime tagasi Te Anaust Queenstowni ja hängisime Queenstowni kõige uuemas karavaniparklas. Nüüd tunnen ise ka, et väsimus on jälle peal. Vahepeal juba kuidagi läks minema, sest Uus-Meremaaga tuli uus hingamine ja nii palju ilu, aga eile tundsin, et on okei, et see reis läbi hakkab saama. Kuigi jah, seda novembri ilma ei oota ma ikka kohe üldse mitte. Mulle meeldib see kevad, mis siin on. 

Aga kuna eile oli ka meie viimane päev matkaautos, siis otsustasin, et pühendan postituse matkaautole ja kõrvale jagan mõned pildid eilsest. Oma 6-nädalasest reisist oleme enamiku olnud matkaautos ja usun, et selle asja oleme päris käppa saanud ning tõesti tean, kuidas niimoodi reisimine välja näeb. 

Matkaautoga reisimise plussid: 

1. Oled nagu tigu - kodu on alati kaasas. Kõik su riided on alati kaasas, kogu toit. See annab uskumatu pandlikkuse. Riided ei vasta ilmale? Pole hullu, vahetan kohe ära. Tahaks midagi süüa? Külmkapp on toitu täis. Vaja väikest puhkust? Pargi kodu ära ja pikuta paar tundi. Reisid nagu tigu. 

2. Saad reisikavas alati muudatusi teha. Tunned, et ei jaksa sinna linna enam sõita? Pole hullu, lihtsalt ei sõida. Majutust broneeritud ei ole, võid minna, kuhu tahad. Tunned, et aega on üle ja läheks veel kuhugi? Aja autole hääled sisse ja liigu. Meie broneerisime ka kõik karavaniparklad üsna samal päeval ning saime ilusasti hakkama. Vaata lihtsalt, et enne kohale jõuad kui vastuvõtt kinni pannakse. ;) 

3. Kes kõiki matkaauto võimalusi kasutab, saab väga palju kokku hoida. Sul on tegelikult oma köök olemas, võiks kõik söögid ise valmis teha. Kui on self-sustainable auto, siis ei pea tingimata isegi karavaniparklas olema, saad tasuta kusagil campgroundil ööseks olla. Oskuslik majandaja saab endale väga palju odavama reisi korraldada ja sama rahaga rohkem näha ning kauem olla. 

4. Stabiilsuse-element. Iga päev ööbimiskohta vahetades võivad tundlikkumad lapsed üsna stressi minna. Kui voodi ja "kodu" on 2 nädalat sama, siis see aitab hoida rahulikku joont. Laps teab, kus miskit asub ja tunneb end kindlamalt. 

5. Sul on võimalus ööbida kohtades, mida muidu ei näeks. Päikesetõus mäe otsas? Vabalt! Kui leiad koha, kuhu parkida, siis lase käia. Vaata seda kasvõi oma "magamistoa" aknast, ei pea pidžaamadestki välja pugema. 

6. Allergikutele on hea, et iga päev ei pea uute värskelt pestud tolmuste ja pesupulbriste linade vahele minema. Midagi, mis Villele tegelikult meeldis. 

Matkaautoga reisimise miinused:

1. Üks suurematest miinustest on sõidu ajal tekkiv lärm. See kurnab nii ära, kogu aeg midagi koliseb ja kiliseb. Samas pole ka peatudes head vaikust, sest kuumas kliimas oli meil töös kondekas, siin Uus-Meremaal aga soojendi. Ööseks läks sisse elektripuhur. Undmine ja kolisemine, kolisemine ja undamine. Õudne!

2. Ruumi on vähe. Oleneb muidugi, kuidas muidu elama oled harjunud, aga meie jaoks on vähe. Isiklikku nurka pole, kõik on kogu aeg kõigiga koos. Köök on meetri kaugusel, vets pool meetrit. Kui veel vihmane või jahe ka on ja välja minna ei taha, siis ongi selline kokku surutud tunne. 

3. Koristamine. Kui hotellides koristatakse, siis matkaautos pead ise kogu aeg koristama, et üldse elada suudaks. Nii, kui midagi vedelema jätad, läheb kitsaks. Toitu pudiseb ka igale poole, muudkui käisime neid põrandaid harja ja lapiga üle. Iga hommik tuleb nõud ära pesta, sest kraanikaussi jättes ei saa autoga sõita - need hakkavad seal ringi liikuma, on vaja oma sahtlisse ära panna. 

4.  Matkaautoga sõitmine nõuab julgust ja kogemust. See on ikkagi suur masin, pöörded tuleb võtta varuga, käsipidur on parim sõber ja siin pool maakera nõuab ka vasakpoolne liiklus oma. Sellega küll harjub ruttu, aga päris tavaline auto see siiski pole. 

5. Sul on vaja tegeleda rohkem kodu ülalpidamisega kui hotellis ööbides. Pead vaatama, et puhta vee tünn oleks piisavalt täis, halli vee tünn tühi, et oleks piisavalt sinist pulbrit vetsuvee jaoks jne. Gaasi peab olema ja seda peab kontrollima, et see lahti ei jääks. Igasugu tehnilisi küsimusi on, pole lihtsalt 1-2-3. Kui mul näiteks Villet kaasas ei oleks, siis peaksin oluliselt rohkem aega pühendama lihtsalt selle autokodu tundmaõppimisele. 

6. Pead korraga suurema summa raha välja käima. Kui hotellide ja AirBnBde eest saad maksta ka jooksvalt, siis matkaauto rendi eest pead kohe kõik ära maksma. Samuti oli meil Austraalias vaja tagatisraha 7500 AUD ehk üle 4000 euro. Meil pole krediitkaartegi sellises summas ehk see raha oli meil konkreetselt nende kontol kinni kuni nad selle vabastasid. 

Mänguväljak mängu-matkaautoga: 

Kuidas tundub - matkaautole pigem "jah" või "ei"? 

Kõige ägedam mängutuba siiani: 

Ma pole kindel, kas me enam "jah" ütleme. Felix kasvab ka suuremaks ja usun, et saab hotelli-ebastabiilsusega hakkama. Ja ehk oleme isegi mõistlikumad ning ei vaheta iga öö ööbimiskohta. :D Seda ma küll lubada ei saa, me lihtsalt olemegi sellised liikuvad ja uudishimulikud inimesed. Ville ütles, et  tema kindlasti ei taha enam. No saab näha. 

Eile õnnestus meil saada endale hot tubi sessioon, kuigi kõik olid välja müüdud. Ville broneeris ära, kuid siis vaatas, et sai valele päevale ja õigel polnud ühtegi. Küll aga vabanes koht just siis, kui Ville tühistama läks. Nautisime tunnikest soojas vees väga, väga ilusa vaatega. Ühelegi pildile pole värve juurde keeranud, kõik on filtrita: 

Õhtu lõppes asju pakkides. See etapp saab ka nüüd läbi. Edasi tuleb veel natuke Põhjasaart, Singapuri ja siis olemegi kodu poole teel. Nädal veel. See tuleb ilus. 

Ville tehtud pildid Uus-Meremaa Lõunasaare taevast. Sellist me kodus ei näe. 

Kolm miljonist Milford Soundil

Eile sai tehtud see, mida isiklikult Uus-Meremaa Lõunasaare kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks pidasin - Milford Soundi kruiis. 

Selleks tegime taaskord läbi Te Anau - Milford Soundi tee, mida juba kaks korda sõitnud olime. Uskumatult kiiresti läheb, kui peatusi mitte teha. Me mõned siiski tegime - need, mis eile vahele jäid. 

Paar pildi autoaknast: 

Selle kose juurde eile ei jõudnud, nüüd siis vaatasime hoolega (ja tegime palju pilte, nagu ikka): 

No need vaated ikka... See tõesti-tõesti ongi vist senise elu parimate vaadetega tee. Kui kusagil mujal oleks kasvõi 1 selline vaade, siis sinna sõidetaks kohale igast riigi otsast ja ilmselt kaugemaltki, et viimast võtta, kuid siin on neid nii palju. Ime pole, et seda teed sõidab aastas üle miljoni turisti. 

Päris palju teetöid on praegu. Üllatav on tõsiasi, et teedel töötab ka väga palju naisi. Midagi, mida ma Eestis veel kordagi pole näinud. Tõeliselt võrdne riik. 

Kosed on ikka nii, nii erilised: 

Pöögimetsad: 

Firmasid, kes fjordile sõitma viivad, on palju. Lõpuks otsustasin ühe väiksema perefirma kasuks. Hiljem kuulsin, et neid soovitati ka mujalt. Nad olid ka väga vastutulelikud, sest olin piletid kogemata eelmisele päevale ostnud, aga ütlesid kohe, et sellest pole midagi, "Happens more often than you think" ning lasid meid ilma vaevata laevale. 

Meid oli laevas umbes 50 vist, aga ma täpselt ei teagi, sest silmi jätkus ainult ümbritsevatele mägedele, koskedele ning sinisele veele. Võttis sõnatuks. 

Giid ütles, et enamikel on mägede ja koskede suurusest ja skaalast raske aru saada. Näiteks see kosk siin on 52-meetrine. Jah, just see väike juga. Sama kõrge on kuulus USA-Kanada piiril asuv Niagara juga. 

Ja nüüd vaadake seda 52-meetrist kosekest uuesti. Leiate üles? Tekib hirmus tunne? Kui mitte hirmus, siis aukartust äratav ikka!

Üks erilisemaid hetki oli elus esimest korda vabas looduses pingviini nägemine. Hüppas teine seal kivide peal. Kui lahe!! Ah, ma olen vabas looduses pingviini näinud. Elu on lihtsalt... imeline. 

Kes pingviini üles leiab, saab kõrvust tõstetud: 

Saime koskedele päris lähedale sõita. Kuna eile oli ilus ilm, siis väiksemad kosekesed nii suured polnud, kui vihmaga, kuid samas oli põnev vaadata, kuidas osa neist tuulega lihtsalt ära lendas. Kosed, mis voolavad horisontaalis - see on võimalik!

Pingviin ei olnud ainus loomake, keda näha õnnestus. Nägime ka hülgeid! Jälle üks elu esimesi. Liigiks siis täpsemalt New Zealand fur seal ja isenditeks kaks noorukit kivi peal. Me olime Villega üllatunud, et nad nii kõrgele suutsid end vinnata. Ah, kui lahe! See tegi mind nii õnnelikuks! 

Järgmine õnnehetk oli siis, kui paat suure kose alla sõitis. Hoiatas ette, et kes märjaks saada ei taha, see mingu siseruumidesse. Meie ei läinud. :) Saime ikka päris märjaks, nagu dušist kohe. 

Kõigepealt pilt kaugemalt ja teise paadiga, et aru saaksite, kui kõrge see kosk oli: 

Ja siis juba lähemalt: 

Ja siis jälle kaugemalt: 

Felixile oli ka elamus, see teeb meid Villega ka väga õnnelikuks. 

Õnnelik pere: 

Tagasitulek oli veel kiirem kui sinna minek, tegime ainult ühe väikese jalutuskäigu, et näha kuulsat kuristikku, kuid see oligi kahjuks aiaga piiratud ning värav lukuga kinni. Üks sild oli ilmselt alla kukkunud ja nüüd hoidsid nad inimesi eemal, et õnnetus ei juhtuks. Felix küll pakkus, et äkki võiks luku lahti muukida, aga meie Villega ei läinud selle ideega millegipärast kaasa. 

Ja siis tuligi meie kolmas öö Te Anaus. Oleme nüüd ära proovinud 3 erinevat karavaniparki, saaks lausa arvustuse kirjutada. :D Ville praadis meile kalapulki, Felixile väga meeldis. Käisime veel mängukal hullamas ja siis oligi tuduaeg. 

Üle pika aja läksin enne kümmet magama, sest ma olin lihtsalt nii väsinud. Suured emotsioonid ikkagi.