Kolm miljonist Milford Soundil

Eile sai tehtud see, mida isiklikult Uus-Meremaa Lõunasaare kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks pidasin - Milford Soundi kruiis. 

Selleks tegime taaskord läbi Te Anau - Milford Soundi tee, mida juba kaks korda sõitnud olime. Uskumatult kiiresti läheb, kui peatusi mitte teha. Me mõned siiski tegime - need, mis eile vahele jäid. 

Paar pildi autoaknast: 

Selle kose juurde eile ei jõudnud, nüüd siis vaatasime hoolega (ja tegime palju pilte, nagu ikka): 

No need vaated ikka... See tõesti-tõesti ongi vist senise elu parimate vaadetega tee. Kui kusagil mujal oleks kasvõi 1 selline vaade, siis sinna sõidetaks kohale igast riigi otsast ja ilmselt kaugemaltki, et viimast võtta, kuid siin on neid nii palju. Ime pole, et seda teed sõidab aastas üle miljoni turisti. 

Päris palju teetöid on praegu. Üllatav on tõsiasi, et teedel töötab ka väga palju naisi. Midagi, mida ma Eestis veel kordagi pole näinud. Tõeliselt võrdne riik. 

Kosed on ikka nii, nii erilised: 

Pöögimetsad: 

Firmasid, kes fjordile sõitma viivad, on palju. Lõpuks otsustasin ühe väiksema perefirma kasuks. Hiljem kuulsin, et neid soovitati ka mujalt. Nad olid ka väga vastutulelikud, sest olin piletid kogemata eelmisele päevale ostnud, aga ütlesid kohe, et sellest pole midagi, "Happens more often than you think" ning lasid meid ilma vaevata laevale. 

Meid oli laevas umbes 50 vist, aga ma täpselt ei teagi, sest silmi jätkus ainult ümbritsevatele mägedele, koskedele ning sinisele veele. Võttis sõnatuks. 

Giid ütles, et enamikel on mägede ja koskede suurusest ja skaalast raske aru saada. Näiteks see kosk siin on 52-meetrine. Jah, just see väike juga. Sama kõrge on kuulus USA-Kanada piiril asuv Niagara juga. 

Ja nüüd vaadake seda 52-meetrist kosekest uuesti. Leiate üles? Tekib hirmus tunne? Kui mitte hirmus, siis aukartust äratav ikka!

Üks erilisemaid hetki oli elus esimest korda vabas looduses pingviini nägemine. Hüppas teine seal kivide peal. Kui lahe!! Ah, ma olen vabas looduses pingviini näinud. Elu on lihtsalt... imeline. 

Kes pingviini üles leiab, saab kõrvust tõstetud: 

Saime koskedele päris lähedale sõita. Kuna eile oli ilus ilm, siis väiksemad kosekesed nii suured polnud, kui vihmaga, kuid samas oli põnev vaadata, kuidas osa neist tuulega lihtsalt ära lendas. Kosed, mis voolavad horisontaalis - see on võimalik!

Pingviin ei olnud ainus loomake, keda näha õnnestus. Nägime ka hülgeid! Jälle üks elu esimesi. Liigiks siis täpsemalt New Zealand fur seal ja isenditeks kaks noorukit kivi peal. Me olime Villega üllatunud, et nad nii kõrgele suutsid end vinnata. Ah, kui lahe! See tegi mind nii õnnelikuks! 

Järgmine õnnehetk oli siis, kui paat suure kose alla sõitis. Hoiatas ette, et kes märjaks saada ei taha, see mingu siseruumidesse. Meie ei läinud. :) Saime ikka päris märjaks, nagu dušist kohe. 

Kõigepealt pilt kaugemalt ja teise paadiga, et aru saaksite, kui kõrge see kosk oli: 

Ja siis juba lähemalt: 

Ja siis jälle kaugemalt: 

Felixile oli ka elamus, see teeb meid Villega ka väga õnnelikuks. 

Õnnelik pere: 

Tagasitulek oli veel kiirem kui sinna minek, tegime ainult ühe väikese jalutuskäigu, et näha kuulsat kuristikku, kuid see oligi kahjuks aiaga piiratud ning värav lukuga kinni. Üks sild oli ilmselt alla kukkunud ja nüüd hoidsid nad inimesi eemal, et õnnetus ei juhtuks. Felix küll pakkus, et äkki võiks luku lahti muukida, aga meie Villega ei läinud selle ideega millegipärast kaasa. 

Ja siis tuligi meie kolmas öö Te Anaus. Oleme nüüd ära proovinud 3 erinevat karavaniparki, saaks lausa arvustuse kirjutada. :D Ville praadis meile kalapulki, Felixile väga meeldis. Käisime veel mängukal hullamas ja siis oligi tuduaeg. 

Üle pika aja läksin enne kümmet magama, sest ma olin lihtsalt nii väsinud. Suured emotsioonid ikkagi.