Miljonivaated ja puhkusetunne

Ainult 4 nädalat võttis aega, et end maha keerata. Enne seda puhkust polnud mul mitu aastat perioodi, kus ma oleks üle 2 nädala töölt vabaks võtnud ja Villel ka mitte. Tundsime mõlemad, et no tõesti on viimane aeg, et end täielikult välja lülitada. Töö hakkas juba tüütuks muutuma ja motivatsioon täiesti ära kaduma. Inimesel on puhkust vaja. Ka kõige võimsamad patareid vajavad laadimist. 

Ka kämperi osas on mul vastumeelsus pea täiesti kadunud. See elamine on nii loomulikuks saanud. Kämper on ka palju ruumikam kuidagi - eks meid ole vähem ka, aga siiski. Hubane on. Öösel sadas vihma ja midagi kusagilt läbi ei lase - mida veel tahta? Puhuriga on sees enam-vähem soe, aga kuna tekid on tõesti head, siis tegelikult me külma ei tunne. Saime kiiresti asjad kokku ja jälle teele asutud. 

Me oleme näinud tuhandeid lambaid. Täna guugeldades leidsin, et lambaid pidi olema Uus-Meremaal 10 korda rohkem kui inimesi ehk siis 50 miljonit.

Nad armastavad üldse palju loomi, rahatähtedel on ka igasuguseid. Nagu Austraalias, on ka siin imeilusad rahatähed: 

Lõunasaarel on 3 suurt linna: Wellington (Uus-Meremaa pealinn), Christchurch ja Queenstown. Meie reisimegi parasjagu Christchurchist Queenstowni ja pärast veel sealt edasi ka. Hommikul aga sõitsime hoopis natukene tagasi, et mu märkmetes olevat looduskaunist kohta külastada, millel nimeks Clay Cliffs ehk Savikaljud. 

Tegemist oligi suurte savist kaljudega, mille jõgi kunagi tuhandeid aastaid tagasi siia uuristanud oli. Kui enamasti on Uus-Meremaal mäeküljed lauged, siis need on säbrulised ja pigem püstloodis seisvad.

 

Mu märkmetes oli kirjas, et kaljude juurde ja tagasi kõndimine võtab 30 minutit - hea väike peatus sõiduteel. Tegelikult oli see meie jaoks tunnine seiklus. Felix ei taha ikka üldse ise kõndida ja see tema veenmine on õudsalt tüütu. Mina annan pigem alla ja võtan ta selga/kukile/sülle, aga Ville hoiab rohkem kindlamat joont. 

Lõpuks saime kandmise viise ja isikut kombineerides ta sinna kaljude juurde üles ka. Väga müstiline koht on see, justkui filmist. Kollane kivi ja sinakas taevas (siiski pilves) sobisid nii hästi kokku. Ronisin seal kõrgemale kui teised ja lihtsalt nautisin. Tuvid lendasid üle pea, kusagil kaugel toimetas kotkas. Väga eriline. 

Ja siis juba sõitsimegi edasi Queenstowni poole. Ma olen oma Uus-Meremaa ettevalmistusega palju rohkem rahul kui Austraalia omaga. Uus-Meremaal olen umbkaudse päevaplaani ikka enne valmis mõelnud, Austraalias oli ikka täielik yolotamine ja ebakindel olek. Nüüd tean, kuhu jõudma peame ja palju aega on ja see annab sellise rahu. Jälle üks hea õppetund. 

Kogu sõit oli täna vaateid täis. Uus-Meremaa jaoks ei olegi need vist mingid erilised vaated, aga ma nautisin täie raha eest. Tegime peatuse kohas Lindis Pass. Ville oli selleks ajaks nii näljane, et jäi kämperisse võikusid tegema ja loomulikult ei soovinud ka Felix siis välja tulla, ta on täielik kleepekas Villele. See on see, kuidas tema oma reisiärevust korvab, oleme aru saanud. Ta ei vingu eriti, ei nuta, on igati vapper. Aga issi peab 100% juures olema. 

Läksin siis üksi. See oli päeva kõige erilisem hetk. Midagi selles vaates oli sellist, mis mulle jälle seda Universumi Energiat andis. Nüüd, kui võtan oma bipolaarse häire rohtusid, et tunne ma enam sellist eufooriat kui varem, aga sügav tunne on ikkagi. Jalad maas ja pea pilvedes - ideaalne. 

Päeva sihtpunkt oli ilus järveäärne linnake nimega Wanaka. Jõudsime siia vara, seega vaatasin välja veel ühe atraktsiooni, millel nimeks Puzzle World. Nende hüüdlause on "Keeping it weird since 1973". On ikka naljaninad küll. Tegemist on siis suure õues asuva labürindiga (esimesega omataolistest, oligi ehitatud aastal 1973) ja mõne põneva illusiooni-toaga sees. 

Ville oli selleks ajaks sõitmisest ja kehvast ööunest nii väsinud, et soovis lõunauinakut. Mis seal ikka, läksime Felixiga kahekesi. Meil oli väga lõbus! Alustasime sellest labürindist. Eesmärk oli käia neljas nurgas asuvates tornides ja no kuidas me ka ei proovinud, ühte siiski ei jõudnud. Felix nii tublisti ütles veel inglise keeles värve (nagu ikka, siis meie ei ole neid talle õpetanud, puhas multikate töö ja ehk ka Hannahi), kui kollasesse, sinisesse ja punasesse jõudsime. Green jäigi käimata. Ligi tund aega seiklesime kokku. 

Toad meenutasid natuke Ahhaa keskust Tartus. Põnevad vaatenurgad tuttavatele asjadele. Annan kohale 5 tärni igal juhul, nii mul kui Felixil oli väga lõbus!

Ööbimiskoht on imeilus. Mängisin seal Felixiga mängukal mäed taustaks ning mõtlesin, et vaat see ongi puhkus. See on päris puhkus. Uus-Meremaa on koht, kus saab puhata. 

Wanaka kohta oli mul veel kirjutatud, et siin on palju food trucke ja õhtupoole läksimegi neid jahtima. Minu saak oli äge falafelirull, Villel mingi burks ja Felixil taaskord friikad. Ta ausalt sööb värsket ka meil, aga restos on friikad ainuke, mida soovib. Täna sõi näiteks taaskord avokaadot, õuna, porgandit, kuivatatud vaarikaid... Õunamahla läheb metsikutes kogustes. Selline semi-ok söök siis. 

Järv ja vaated ei olnud semi. Need olid ikka täitsa täiuslikud. Päike oli ka esimest korda väljas ja kraade kusagil 18 kandis. Nagu oleks tavaline Eesti suvi, isegi kased ja lõokesed on. Ainult mäed on juurde lisatud. 

Kolmekesi on ka päris okei olla. Selline rahulik. Praegu ei tunne ma üldse, et liiga raske oleks. Felix on küll väike tegelinski, aga ikkagi nii tore kaaslane. 

Õhtuks ostis Ville poemüüja sõnul piirkonna kõige kallime Chardonnay. Kui välja minna ei saa, eks siis pidutseme kodus. Felix läkski tuttu ja meie lõime klaase kokku - Uus-Meremaa terviseks! 

Mu pähe hakkab õhku juurde tekkima ja mul on sellest nii hea meel.