Täna oli siis see tähtis päev, kus võtsime ette sõidu Te Anaust Milford Soundi. See oli sõit, mida on soovitanud tuhanded ja tuhanded inimesed ja mida peetakse üheks kõige ilusamaks kogu Uus-Meremaal.
Vahemaa ei ole pikk, vaid poolteise sõidutunni pikkune, kuid enamasti tehakse see läbi 3-9 tunniga. Meil läks umbes 7 tundi. Miks nii palju? Sest peatusime iga teise nurga peal - kõik lihtsalt oligi nii ilus.
Hommik hakkas muidugi Felixi lemmiktegevusega - issiga koos kabiinis auto juhtimisega.
Meie plaan oli lihtne - sõidame Milford Soundi, oleme seal ööseks ja homme läheme paadiga sõitma ning pärast sõitu sõidame tagasi. Ideaalne plaan. Olin üles kirjutanud kõik kohad, mida teel külastada ja isegi märkmed juurde kirjutanud, et kui pikk matk siin ja seal on, et Felixiga oleks võimalik teha. Ma olin oma ettevalmistuse üle tõesti uhke, kiitsin ennast isegi Villele. Hehe, little did I know.
Aga kõigest järjekorras. Meie esimene peatus oli Eglinton Valley. Peatusime ja lihtsalt istusime sellel ilusal aasal, mida ümbritsevad veel ilusamad mäed. Lõokesed laulsid. Pikutasime, tegime nalja.
Ville tegi meile avokaado-juustu wrapid, jõime õunamahla kõrvale. Söök, mida sööb hea meelega isegi Felix.
Täna oli soe päev, mingi hetk isegi 20 kraadi. Nii mõnus ja pehme.
Järgmiseks jalutasime 45 minutit metsas. See oli vist Ville ägedaim hetk tänases. Villele väga meeldivad metsad, ta tunneb end seal kohe koduselt. Mu väike metsaline. See mets oli tõesti muinasjutuline, kõik samblaid täis. Sellised punased pöögipuud nagu siin kasvavad, ongi omased vaid Lõunapoolusele.
Felix mängis oma tavalisi mänge: pätti ja politseid, kalameest ja punast kala (mina olen see kala enamasti), siis veel mingit tonti, mis oli tänane leiutis. Aeg-ajalt surkis puutokiga sammalt ja ütles, et ta tangib kütust. Muinasjutt.
Järve ääres nägime teist gruppi - 4 asiaati istusid ja sõid, mõni proovis lutsu visata. Ville hakkas ka kohe viskama ja Felix viskas niisama kive vette. Ma siis mõtlesin, et proovin ka. Ja teate, ma viskasin peaaegu, et ühele hiinlasele selle vastu kõhtu... Tõsilugu. Lõpuks maandus ikkagi seljakoti peal, aga no maru piinlik. Ütlesin, et vabandust ja otsustasin, et enam ei viska ühtegi kivi.
Hollyfordi Lookout oli jällegi imeline ja majesteetlik. Lihtsalt ainult vahtisimegi suu ammuli neid mägesid. Ja okei, tegime veidi nalja ka.
Felix polnud selleks ajaks veel magama jäänud. Eks tal oligi raske jääda kui iga 10 minuti tagant pidevalt peatusi tehakse. Samas ega see poleks teda seganud, kui ta tõesti magada oleks tahtnud. Meid on õnnistatud väga hea "autolapsega" - istub rahus, multikaid kunagi ette ei pane. Süda tal ka pahaks ei lähe nagu Villel väiksena. Reisimiseks loodud!
Päeva teine matk oli Mariani Matka esimene osa, mis võttis 20 minutit kõndimist sinna ja 20 minutit tagasi. Felix sammus ka selle tee peaaegu, et täiesti ise. Ville õlad ja põlved vajasidki puhkust.
See ilus jõeäärne matk oli nii mõnus. Jõgi on endiselt helesinine ja seekord ka päris korralik - on ikkagi kevad ja lumi sulab. Tegime palju long exposure pilte:
Pärast järjekordseid wrappe asusime tagasiteele. Meil oli tuju suurepärane. Nii ilus ilm! Nii ilus mets! Nii ilus jõgi!
Suur oli meie üllatus, kui vaated VEEL paremaks läksid. No kas see tõesti on võimalik? Jah, on! Päeva kõige lemmikum pilt:
Edasi me isegi ei vaadanud mu märkmeid, lihtsalt peatusime väga tihti. Felix kustus kell 16 lõpuks ära, aga meie jätkasime vaatlemist-peatumist-pildistamist endal suud ammuli. Mõtlesin teel, et kas Uus-Meremaa on ilusam kui Hawaii. Mingil määral kindlasti. Selliseid vaateid saab võrrelda vaid Na Pali rannikuga Kauail. Nägin täna kindlasti elu ühtesid ilusamaid vaateid.
Ühel korral, kui peatuma jäime, olid kohal ka kead - Uus-Meremaa alpipapagoid. Need samad, keda Queenstowni "loomaaias" nägime. Nad on üsna julged! Ville jättis korraks auto ukse irvakile ja juba tuli lind ning sai sealt ukse seest popkornipaki kätte. Hakkas siis oma kaaslasega kohe mahakukkunud popkorni pugima.
Tegelikult ei tohiks neid linde niimoodi toita, aga no mis sa teed. Tõesti ei arvanud, et nad nii kiired on. Järgmistel peatustel olime hulga ettevaatlikumad.
Milford Sound on tegelikult fjord, millele ligipääs on päris keeruline. Selleks, et sinna autoga saaks, on uusmeremaalased ühe mäe sisse 1200 meetrit pika tunneli kaevanud. Kohe tunneli juures on sadu jugasid, mis kõik kaljudelt alla voolavad. See oli samuti üks päeva suuri vaateid.
Tuleme nüüd aga esialgse plaani juurde tagasi - Te Anaust Milford Soundi ja seal ööseks, onju? Ha-ha-ha! Küll oli ikka hea ettevalmistus! :D Milford Sound ei ole mingi väikelinn, mida arvasime, et see on. Milford Soundi puhul on tegemist põhimõtteliselt suure parkimisplatsiga, kus on lennuki maandumisrada, sadam, mõned parklad autodele, üks motell ja üks kohvik, mis selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime, juba üle tunni kinni olnud oli. No Saarakene, kuidas selline prohmakas??
Tee lõpp:
Meil tegelikult on self-sustainable auto ehk siis selline masin, millega saaks ükskõik, kuhu, ööseks jääda. Küll aga polnud meil vett üle poole liitri, olime terve päeva snäkkidest toitunud ja kõhud olid tühjad ning samuti oleksime pidanud öösel ikka korralikult üksteise kaissu pugeda, sest elektri puudumisel ei oleks me oma elektripuhurit töös hoida saanud. Et siis sellised väikesed pisiasjad...
No ja mis meil siis üle jäi? Sõitsime muidugi kogu tee Te Anausse tagasi. :D Oi, ma olin lõpus nii õudsalt väsinud ja näljane, et kohe paha oli olla. Seda olime muidugi kõik, isegi Felix hakkas vinguma, vaene mees. Ei aidanud kaasa ka see, et levi ei olnud ja seega ei saanud ma kontrollida, kas teel mingit poodi või kohvikut oleks. Hiljem levis nägin, et nagunii ei olnud.
Nüüd oleme taas Te Anaus. Hästi plaanitud! :D Kõhud on pitsasid täis ja poisid juba magavad.
Homme siis sõidame Milford Soundi tagasi, et see paadimatk ära teha. Oh, nii lamp. Aga need vaated on kingitus ja kui neid ka kokku 4 korda vaatama "peame", siis pole sellest mitte kui midagi.
Homseni!
No comments:
Post a Comment