Singapur, lennujaamad ja üle 24-tunnine reis koju

See kõik on olnud lihtsalt ulmeliselt väsitav, aga samas jälle nii ilus. Singapuri lennujaam, kuhu ammu minna olen tahtnud: 

Ärkasime neljapäeval Marina Bay Sandsis teadmisega, et õhtul läheme lennukile. "Õhtul" on muidugi liialdus, tegelikult oli see lausa öösel kell 2, aga pehmendasime seda teadmist enda jaoks. 

Neljapäeva hommikust reedel õhtuni oli tegelikult täielik survival mode. Nii tobe, et kauged reisid peavad alati piinarikkalt lõppema, kuid kuidas muidu koju saada? Meie eeskava nägi ette hüvastijättu Marina Bay Sandsiga, siis päevläbi kusagil konutamist (kus, oli veel ebaselge), siis öösel kell 2 lennukile minemist, siis 8 tundi lendamist ja Kataris maandumist, 3 tundi Katari Doha lennujaamas konutamist, siis veel 7 tundi Kopenhaagenisse lendamist, siis 2 tundi Kopenhaagenis konutamist ja lõpuks 1,5 tundi Tallinnasse lendamist. Võtab pea ringi käima? :D 

Mul käis pea ringi sellest päevakavast ja mitte vaadetest, kusjuures: 

Meid võttis ainult ohkama. Õnneks magasime kauem, 4:20 asemel ärkasime lausa 7:40 - suur samm ajavaheteekonnal edasi. See on lausa 1:40 öösel Eesti aja järgi. :D Hommikusöögi tegime seal samas, kus eelmisel päeval: 

Marina Bay Sands pakub õnneks mugavusi ka neile reisijatele, kes alles õhtul lennujaama minemas on. Nimelt, katusel basseini ääres saab logeleda terve päeva kuni see kinni pannakse - 00:00 siis. Nad annavad selle jaoks eraldi kaardid, saad terve päeva sisse ja välja käia. Katusel on ka vetsud ja mingi kökats duširuum. Korralikku dušši saab broneerida check-outi tehes, selleks antakse sulle hiljem päeva jooksul tasuta aega tühjas toas korraliku vannitoaga, et enne lennujaama minekut kõik valmis saaksid panna. Samuti anti meile väljaregistreerimiseks üks tund juurde ehk kella kaheteistkümneni (muidu oli väljaregistreerimine kell 11). Väga viisakas neist! 

Meie veetsime toas nii kaua aega kui võimalik ja sisustasime seda pakkimise, koristamise ja minu puhul siis blogikirjutamisega. Need vaated on ikka imelised ja andsid mulle nii-nii palju motivatsiooni juurde. See on see, kuidas mulle meeldib elada ja ma olen valmis selle nimel tööd tegema. 

Edasi liikusime Felixi suureks rõõmuks katusebasseini. Ta küsis kogu hommiku, et millal juba läheme... Uskumatu, mis muutus selle ujumisega 6 nädala jooksul on tulnud. Talle tõsiselt meeldib! Ta ei karda ja ta naudib. Ma olen nii uhke ta üle! Sama uhke kui hommikul, kui teenindaja küsis, et kas soovib veel süüa ja pärast meiepoolset tõlget ütles otse daamile: "No, thank you."  

Ville määrib näkku SPF 50 päikesekreemi, mis hotelli poolt tasuta on:

Kogu Marina Bay katus on tõesti uhke, nii ulmefilmi tunne oli. Need puud seal katusel on päris, muide. Kui palju põranda all multa on, ma ei tea, aga puud elavad ja kasvavad ja pakuvad varju. 

Lõuna 57. korrusel puu varjus, muidu tavaline, ma nautisin veel avokaado smuutit, mida ma ei tea, millal järgmine kord juua saan: 

Alguses plaanisime edasi koos sinna lillekujulisse majja ehk ArtScience Museumisse minna, kuid Ville ütles, et tegelikult ta ei hooli ja istub parem Felixiga basseini ääres. Läksin siis üksi. Meil ikka töötab see süsteem, midagi pole öelda. Mina ei nuru, et nad tuleksid ja Ville ei nuru, et ma jääksin. 

Jalutasin muuseumisse läbi poodide, siin on näide sektsioonist "Little Luxury Stars Ave", kus on siis luksusbrändide nagu Gucci, Ralph Lauren, Dolce and Gabbana jne lasteriiete poed. Singapur on lahedalt ulmeline, aga no kummaliselt fäänsutaja ka. 

Muuseumi esimese korruse püsinäitus oli nii lihtne, et sobis tegelikult lastele. Eks lastele mõeldud vist oligi, vähemalt oli neid seal väga palju. Joonistasid kalasid, mida siis seinale akvaariumipildi peale digitaalselt ujuma pandi. Ronisid mööda värvilisi kiikusid, ajasid digitaalseid liblikaid seina peal taga - noh, selline värk. Ma isegi olin veidi pettunud, et selline ongi siis või... 

Aga täitsa lõpp, kui hea näitus teisel korrusel oli. Tegemist oli ajutise näitusega, aga see oli täpselt mulle. Täpselt! Päriselt, ma oleks tahtnud ära lugeda iga viimase kui nurga ja teose saamisloo jne jne, kahjuks nii palju aega ei olnud. Igatahes, näituse sisu oli ulmekirjanduse ja Aasia religioonide kokkupuutepunktid. No kas on veel ägedamat asja? Näitus oli ühtlasi suuresti läbi naiste prisma, sest autorid olid naised ja näituse kokkupanejad samuti naised, see oli taotuslik. 

Üks lemmikteoseid oli "The House of Natural Fiber", mis oli mitme kunstniku koostöö ja kujutas Hindu jumalannat Lakshimit dharma 8-rattalises kosmoselaevas viimas kapsleid uuele planeedile, et seda terraformida. Aaaaaah, kui lahe!! Ma olen nohik, ma tean, aga no KUI LAHE! 

See on aga Mariko Mori video preestrinnast, kes riitust läbi viib. Kunstnik kutsub vaataja märkama eri maailmu: futuristlik ja küborgilik humanoid tegemas midagi, mida inimkond on teinud juba aastaid - tegelenud religiooniga. 

Kuna mingi hetk hakkas katusel siiski vihma sadama, siis Ville ja Felix käisid duši all ära ning tulid ikkagi ka muuseumisse. Felix vaatas veidi alumise korruse "mängunurgas" ringi. Lasi seal digitaalse valgusega liumäest alla (koos Villega :D) jne. 

Vihmasadu Singapuris: 

Valgusinstallatsioonid - ainsad, mis esimese korruse näitusest meeldisid: 

Siis otsustasimegi Singapuri lennujaama ära minna. Lennujaamas olin käinud varem 4 korda, kuid polnud ikkagi seda Juveeli näinud, millest omajagu räägitakse ja mida ma nii paljudel piltidel imetlenud olen. See on nii imeilus seal: 

Singapuri lennujaam on korduvalt saanud maailma parima lennujaama tiitli. See on tegelikult suur mitmekorruseline kuppel, mille alt võib leida sadu poode, magamistube, restorane, laste lõbustuspargi ja selle imelise keskmise botaanikaaia oma suure-suure purskkaevuga. Lisaks on neil ka seal varajane check-in ehk kohvrid saab tegelikult ära panna juba 20 tundi enne. Ülihea süsteem.

Makaronid, jessss!

Kuna parimad vaated olidki just selles lõbustuspargis, siis käisin seal ka. Felixit kahjuks kaasa ei saanud võtta, kuna atraktsioonide jaoks pidi mudilane olema vähemalt 110 cm pikk, Felixil jäi 5 puudu. Ville ei viitsinud, istus hea meelega rahulikult restos ja hiljem Felixit vaadates ühe väiksema mängunurga juures. Ma siis käisin üksi, vaatasin loomakujusid, kellele päkapikuriided selga olid pandud, lasin mingist torust alla. Imetlesin parte, kelle nad 7. korrusele elama olid kupatanud. 

Kõige hirmsam asi, mida tegin, oli võrgu peal ronimine. Ma ei teadnudki, miks selle pileti üldse võtsin. Mõtlesin, et äkki on äge. No päris hirmus oli 5 korrust allpool kõndivaid inimesi vaadata - võrk oli osaliselt trepikoja peal. Isegi ainult üks korrus allpoole vaadata oli veidi jube. Hakkasin hullult higistama, aga kuidagi käpuli sain lõpuni. 

Õhtupoole hakkas õudne uni peale tulema. Hotellis läksime kaks õhtut magama ikka üsna vara - 20 või 21 ajal, seega kell 21 tundus juba, et no minge metsa, enam ei jõua silmi lahti hoida. Mõtlesime isegi hotelli võtta, aga seal olid kõik kohad kinni. Samas ei raatsinud 300 euro eest Premium lounge ka minna, et hotellitoas mõned tunnid magada. Pidime kuidagi kella kaheni vastu pidama. Eks pidasimegi. Felix jäi südaöö paiku Ville süles magama, meie nokkisime niisama. 

Singapur-Katar kestis 8 tundi, millest suurema osa magasime. Felix magas kordamööda pea minu või Ville süles, jalad välja sirutatud oma kohvri peale, mille sai istmepikenduseks panna. Ülihea leiutis ikka. Viimased kolm tundi sõime, mängisime Felixiga Solitairet, puhkasime niisama. Qatar Airways oli okei vaatamata sellele, mida nad Hannahile lennupiletitega korraldasid (kokkuvõtvas postituses kirjutan lähemalt). 

Kataris ja Dohas polnud ma varem käinud, aga ei lisa seda riiki oma külastatud riikide nimekirja, sest lennujaamast välja ei saanud. Kunagi lähen välja ka, kuigi Ville pole huvitatud selle riigi poliitika pärast sinna minema. Lennujaamas jalutasime pikalt kuniks leidsin selle, mida piltidelt näinud olin - Doha lennujaama väikese botaanikaaia. Tegelikult muidugi see väikene polnud, aga me olime just Singapurist tulnud, seega mõõtkava oli sassis. Ilus ja armas koht, aias oli puhkenurki ja isegi mingid puidust telgid, kus inimesed magasid. 

Meie aga käisime Gordon Ramsey keti restoranis burgereid söömas. 30 eurot maksev burger: 

Kokku olime lennujaamas 3 tundi. Edasi sõidutas Finnair meid Kopenhaagenisse. Vaat see oli raske lend. Keegi ei maganud ja Felix oli nagu turbojänes. Finnairil olid istekohad 2 + 4 + 2 ja otsustasime Ville ja Felixi panna akna alla ning mina istusin üle vahekäigu samasse ritta. See tähendas muidugi seda, et Felix siiberdas pidevalt edasi-tagasi, rikkus teiste inimeste und, ajas mahla maha jne jne. Me olime Villega ise nii väsinud, et ei jaksanud temaga nii palju tegeleda, kui oleks pidanud ja nii see metslane toimetas. Lõpuks võtsin ta poolvägisi sülle ja mängisime mingit mängu lennuekraanilt. Ville mängis varem Angry Birdsi. 

Kopenhaagenis oli nii kodune tunne. Väravas rääkisid nii paljud eesti keelt, harjumatu kohe. Õnneks see passimine oli väike, ainult tunnike. Lend Tallinnasse kestis ka vaid 1,5 tundi. Felix jäi põhimõtteliselt kohe magama ja magas nii kaua kuniks ta Tallinnas autosse asetasime. Saime koju kella seitsmeks õhtul ja läksime pärast seda 24-tunnist teekonda kohe magama, et kell 3 öösel rõõmsalt üles ärgata. 

Nii saigi me reis läbi. Oli see vast seiklus! Lõpp oli õudne, aga see ei riku ära seda sära, mida me reisike viimased 6 nädalat südamesse on jätnud. Muutis meie elusid päris kindlasti. Kasvasime inimestena ja üks meist ka pikkusesse. Järgmiseks tuleb kokkuvõte - mis tegime õigesti ja mis valesti ning ühtlasi arvutan kokku kogu reisi maksumuse, mida kindlasti teilegi jagan.