Mt Cook National Park - Hooker Valley matkarada

No täitsa lõpp, mis päev täna oli. Teen täna isegi erandi ja panen rohkem pilte, kui endale piiriks seadnud olen. 

Juba reisi planeerides rääkisin Villele, et kui muidu matkame Hannahi siin olemise ajal kahekesi, siis Uus-Meremaal on üks matk, mille peame kolmekesi läbi tegema. "Jah, muidugi," vastas Ville. Kui ma aga mainisin, et see on mägedes ja kestab aktiivsele matkajale 3 tundi, siis oli ta juba palju kahtlevam. Felixiga ja 3 tundi? Väga ebatõenäoline. 

Mõne aja pärast võtsin teema uuesti üles ja mainisin, et matk on klassifitseeritud kergeks ning tõuse põhimõtteliselt ei ole. Lisasin ka, et võtame kindlasti kandelina kaasa. Viimane argument küll väga veenev ei olnud, sest Felix ei ole tahtnud meiega üldse kandelinas olla, kuigi laenutasime teise mu sõbrannalt Kristilt juba nädalaid tagasi. Hannahiga on õnnestunud (ja Hannahi idee see alguses oligi), aga meiega tee või tina, ei taha sinna tulla. Ikka kukile ja opasse. Ville lõpuks ikkagi ütles, et no proovime. Ma saan ta kõhklustest aru - tema on ju see, kes suurema osa lapsekandmisest ära teeb. 

Kogu tänase päeva olingi meie Uus-Meremaa kavas ainult selle matka jaoks plaaninud. Arvestasin kohe, et see 3-tunnine matk võib meil venida ka 6-tunniseks, seega mitte midagi muud ei mahugi. Hommik algas nagu ikka müsli ja mahla ja kämperi kokkupakkimisega. Kell 10 tundub kehale veel kuidagi vara ja eks see olegi, sest oleme omadega veel Austraalia ajas. Kuidas tagasitulles see 11 tundi ajavahet üle elada, ma ei teagi. 

Need lupiinid on ikka täiega ilusad: 

Meil on juba traditsiooniks kujunenud, et Felix saab Ville süles karavaniparklas parkimisplatsile ja sealt ära sõita. See on üks ta lemmikosasid päevast. 

Tšau, ilus Tekapo järveke ja mõnus ööbimiskoht: 

Pukaki järv oli järgmine: 

Juba sõit matkarajani oli imeilus. Muudkui vaatasin aknast välja ja ahhetasin. Tihti palusin Villet, et ta peatuse teeks, et kiirelt paar pilti saaksin klõpsata. 

Matkarada ise asub rahvuspargis nimega Mount Cook National Park. Mount Cook on Uus-Meremaa kõrgeim mägi - 3724 meetrit. Rahvuspark ise loodi juba aastal 1953 ehk 70 aastat tagasi ning selles piirkonnas on kaitsealuseid alasid olnud tegelikult juba aastast 1887. Uus-Meremaa on nii eesrindlik, onju? See on kusjuures riik, kes võttis esimesena kasutusele mõiste miinimumpalk ning andis esimesena maailmas naistele hääletusõiguse. 

Meie esimene: 

Matkaks valmistusime hoolega: päikesekreem näkku, korralikud riided selga (Felixile ka jope kaasa), snäkid ja vesi kotti, päikeseprillid ette (väga hele oli). Kui me järgmised 6 tundi peame looduses olema, siis on vaja nii kehakinnitust kui kaitset külma eest. 

Esimene sild: 

Esialgu tammus Felix ise omal kahel jalal, kuid kaua see siiski ei kestnud. Küll oli vaja kivikestega mängida ja siis issi jalgade peale ronida ("Teeme nalja!") ja siis hoopiski rohtu kiskuda jne. Pidevalt küsis opasse või kukile. Ütlesime, et ainus variant on emme selga lina sisse. Pärast pikka jauramist ütles lõpuks, et okeiiii siis. Nonii, esimene samm tehtud. 

Not amused:

Me muide tegelikult ei ole mingid hullud lapsekandmise proffid, me ei osanud seda lina õieti sidudagi. Isegi õigesti ei osanud siduda! Enam vähem aga selga ta saime ja kuna Felix ise ei kurtnud, siis vast käis kah. 

Sillad olid vägevad ja kõikusid omajagu. Hannah poleks vist julgenud edasi tulla. :D 

See park on imeilus, see tõesti on. Aitäh Riinale, kes just seda matka kõige rohkem soovitas. Jalutasime mägede vahel orus ning imetlesime nii rohelisi mäenõlvu kui lumiseid liustikuga kaetud mäetippe. 

Vesi oli jälle seda müstilist sinakas-rohekas-halli värvi, mis, nagu Ville uuris, on liustikest tulenevate ainete mõju. Äärmiselt eksootiline, veidi isegi nagu oleks saastunud. Hea harjutus automaatsete mõtete muutmiseks. 

Sildu oli teel 3, üks uhkem kui teine. Korraga sai peale minna maksimaalselt 20 inimest, aga ma ei usu, et keegi reaalselt luges. Meid oli seal matkarajal tegelikult omajagu. 

Ilm oli täiesti ideaalne. Polnud ei kuum ega külm, päike ei kõrvetanud ja vihma käes külmetama ei pidanud. Ainuke mure oli tuul ja pärast Felixi kandmisest tulenevat higistamist hakkas mul peal täitsa külm. Tegin endale siis Kristi linast uhke kapuutsi. Päris rahul olin tulemusega. 

Pärast seljas olemist jalutas Felix väga lühikese maa ise ja siis ta jälle enam ei jaksanud. Ma arvan, et eks ta oleks jaksanud küll, kuid lihtsalt ei tahtnud. Hannahiga ta kõnnib tunduvalt rohkem, aga emme-issiga on raskem see elu. On inimesi, kes ütlevad, et nemad võtavad lapse alati sülle, kui ta küsib, sest ta ühel päeval ju enam ei küsi, kuid meie ei saa küll sellist süsteemi rakendada. Ma ausalt ei jaksa pidevalt 20 kilogrammi kätel või turjal kanda. Ta lihtsalt on juba liiga raske sellise kandmise jaoks. 

Kogu see matk oli muidugi füüsiliselt raske, kuid energeetiliselt andis juurde. Vaatasin neid mägesid ja mingi hetk tundsin, kuidas elujõud mu sisse voolab. See oli puhas elujõud, mingi ürgne energia algallikast. Ma tean, et see on suuresti see, miks reisil käin - tahan seda energiat kogeda ja koguda, aga ikka on üllatav, et mis hetkel see siis tuleb. Täna siis. Ma ei tea tegelikult, mis see päriselt on ja ei oska seda kindlasti adekvaatselt kirjeldada, aga see on energia, milleta elada ei saa. See on Elu ise. 

Pärast kahte tundi jõudsime järve äärde - matka keskpunkti. Seal oli ees juba omajagu inimesi (enamik asiaadid, kusjuures), aga leidsime endale koha, kus rahulikult puhata. 

Sõime Ville poolt kaasa tehtud juustu-singi võikusid, jõime vett (mina kokat), näksisime peale Oreo küpsiseid ja hammustasime õuna. Ah, milline ideaalne hetk. Mäed, ulmelist värvi järv, jäätükid selle sees. Järv pidi olema 3 kraadi soe. ("Soe.")

Muide, kas teadsite, et Uus-Meremaal ei ole üldse kiskjaid? See on üks põhjus, miks ka loomad ja linnud väga inimesi ei karda. Meie juurde lendas keset söömingut part, kes lootis samuti osa saada. Viskasime talle õunasüdame. 

Egas midagi, pärast pikniku järvekaldal hakkasime tuldud teed tagasi tulema. Kahjuks ei olnud tegu ringikujulise rajaga, vaid pidi edasi-tagasi käima. Ka see oli okei, sest saime nüüd hoopis teise nurga alt mägesid vaadata. 

Lapsekandmist alustasin jälle mina, olin vahepeal ikkagi puhata saanud. Poleks vist siiski esimene olnud, kui oleks teadnud, et Felix mul seljas täitsa nokki tõmbab ning ma poolkrampis alaseljaga 3/4 tagasiteest ära pean kõndima. Ville küll pakkus korduvalt, et vahetame, kuid ma ei tahtnud, et Felix üles ärkab, nohises teine nii armsalt mul selja taga. 

Just siis, kui mõtlesin, et no nüüd on küll kohe ishias platsis, ärkas Felix üles. Halleluuja! Ville, palun, see laps on sinu. Viimase otsa kandis Ville teda kukil nagu sinna minneski. Mina tõmbasin hinge ja lõdvestasin lihaseid. Hea trenn!

Pea samal hetkel, kui matkabussi jõudsime, hakkas vihma sadama. Meil oli täiesti, täiesti ideaalne ajastus. Kokku läks matka peale 4,5 tundi - ülihästi! 10 kilomeetrit oli kokku. Ma olen nii, nii uhke, et ära tegime! See oli üks suurtest asjadest Uus-Meremaal, mida kindlasti teha tahtsin ja füüsiliselt absoluutselt kõige raskem. Jess, jess! 

Tagasi sõitsin ise, poisid sõid tagapingil küpsist. Kuna Hannahit ei ole, kes temaga juttu ajaks, siis nüüd soovib ta, et üks meist pidevalt taga istuks. Eks selline see elu on. Saame hakkama. 

Majutuse valis Ville sellise, et umbes tunni sõidaksime ja siis peatuks ööseks. Oleme graafikust ees, mis loob teatava rahu südamesse. Väljas muudkui vihma kallas ja ma mõtlesin uuesti, et kui rahul ma olen selle ilmaga, mida täna kogeda saime. Sel hetkel ma seda muidugi ei mõelnud, kui ikkagi läbi vihma kohalikku pubisse õhtust sööma läksime (pitsa mulle, friikad Felixile ja seapraad Villele). Klassikaline pubiõhkkond oli siiski lahe, enamik olid reede õhtut veetma tulnud kohalikud. Kõlaritest tuli kaheksakümnendate mussi. 

Nüüd oleme kämperis ja poisid juba magavad. Felix tuli eile alguses minuga "teisele korrusele" ehk kabiini kohal olevasse voodisse, kuid enne magamaminekut tahtis ikkagi alla issi juurde tagasi. Täna pani Ville ta all magama ja nüüd vahetasime kohad, et Ville ka puhkust saaks. 

Väljas õitsevad kastanid.