Rotorua väävlijärved ja maoorid

Tänane päev oli väga eriline. Nägin elu kõige kummalisema värviga järve ning sain teada, miks maooridel need näomaailnud on. Hehe, okei, see oli ainult murdosa erilisusest. 

Kui hea on ärgata nii, et asju ei pea pakkima. Nautisime ikka täiel rinnal! Villele polnud isadepäevaks ühtegi kingitust, aga ma olin ostnud koogi. Ma olen ikka nii õnnelik, et just Ville mu poisile isaks on. Neil on nii tugev side. Teevad koos nalja (väga tobedat ja ka ainult natuke tobedat), Ville lohutab, kui Felix nutab, hoolitseb ta eest, aitab ja julgustab. Mu vanaema ütles kunagi, et oma lastele isa valides vaata seda meest ja mõtle, kas sa tahaksid endale sellist poega. Jah, tahtsin ja kuigi ta on ka natuke minu moodi, siis suures osas on mul tunne, et ka sain. 

Rotorua on linn Uus-Meremaa Põhjasaarel, Aucklandist paari sõidutunni kaugusel. Siin elab umbes 60 000 inimest ja umbes 42% neist on maoorid, mis on oluliselt suurem protsent kui Uus-Meremaal keskmiselt. Rotoruat külastab aastas mitu miljonit turisti ja enamasti tulevadki nad siia kas maooride kultuuriga tutvuma või siis selle piirkonna kõige suurema vaatamisväärsuse - kuumaveeallikate ja muu seesuguse tõttu.

Ka meie läksime eile kohta nimega Wai-O-Tapu Thermal Wonderland - kõige külastatum "termaalpark" selles piirkonnas. Saan aru, miks. See tõesti oli imedemaa. Suitsevad augud, kuum mulisev muda, 100-kraadised järved jne. 

Kõik see on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Uus-Meremaal on ka aktiivne vulkaan, mis aeg-ajalt tegutseb. Uus-Meremaa on täpselt Austraalia laama ja Vaikse ookeani laama piiril, seega sealt see kõik tuleb. Ka maavärinaid on siin omajagu, kuigi me enamikke neist ei tunne. 

Jalutasime kõik rajad läbi. Felix kõndis vahepeal ise, aga vahepeal muidugi oli kas Ville kukil või minu süles. 

Haisust - jah, oli. Oli kohe väga hull tegelikult. Aeg-ajalt oli tunne, et tahaks sinna looduskaitse all olevasse põõsasse oksendada. Õnneks pidasime vastu. Hiljem oli küll tunne, et isegi auto haiseb selle mädamunaka järgi. 

Kõige põnevamad olid mu jaoks siiski värvid. Tundub, nagu oleks mürgitatud see vesi, aga tegelikult on see lihtsalt mineraalide ja valguse koosmäng. Ühtegi pilti, mis sellest pargist tehtud on, pole ma töödelnud, muide. Täpselt sellised värvid olidki. 

Kokkuvõttes - hea külastus oli, soovitan! 

Lõunat sõime seekord restoranis. Võtsin karri ja riisi. Ahhhh, milline õnnistus... Mul on burgeritest ja pitsast küllastus. See karri oli lihtsalt imehea. 

Sidrunijäätised meeldivad ka, neid söön igal võimalikul juhul. 

Pärastlõunal sain teha videokõne mu kooliõe ja sõbranna Erikaga. Erika on siin Uus-Meremaal juba mitu aastat elanud ja kohe reisi plaanides teadsin, et tulen talle külla. Paraku mängis elu meile sellise vingerpussi, et ise ka ei usu. :D Nimelt kolis Erika oma elukaaslasega just siis Aucklandist Christchurchi kui meie Aucklandi jõudsime. See oli reaalselt päevade küsimus, aga ei saanud enam midagi muuta ka, seega nautisimegi samas ajavööndis videokõne tegemist. On ikka elu! Õnneks me nägime Erikat ja Driesi suvel Eestis, kui nad külas käisid. No egas midagi - siis järgmine kord! Erikal ja Driesil läheb siin hästi ja mul on nende üle nii hea meel. 

Õhtu lõppes maooride kultuuriga tutvudes. Olin endale broneerinud etenduse ja pidusöögi kohalikus külas. Jah, tean küll, et need asjad kipuvad olema üsna turistikad, aga mõtlesin, et saab siis vähemalt süüa. Pean ütlema, et sain oluliselt rohkem, kui lihtsalt süüa, mulle meeldis see õhtu. 

Maoore on maailmas umbes sama palju kui eestlasi - ligi miljon. Nad on üks osa Polüneesia rahvastest ning suguluses teiste mererahvastega, kes lähipiirkonnas elavad, ka näiteks havailastega, keda samuti näinud oleme. 

Maoorid on oma kultuuri edasikandmisega vaeva näinud ja seda on näha. Maooride keel on Uus-Meremaa teiseks ametlikuks riigikeeleks inglise keele järel. Kõik Uus-Meremaa lapsed õpivad koolis ka maooride keelt. Näotatoveeringuid tehakse ainult maooridele (vähemalt nii on koolitatud tatoveerijad lubanud), valitsuses on eraldi maooride kohad jne. Kindlasti ei ole see kõik idülliline ja konflikte ning kiusamist esineb, kuid minu jaoks on huvitav, et nad on suutnud end ikkagi kaardil hoida. Nad on suutnud alles hoida oma keele ning kultuuri, kuigi kogu Uus-Meremaal elavatest inimestest on neid vaid 17%. 

Meile tutvustati traditsioonilist maa sees kuumade kivide peal küpsetatud toitu: 

Väga põnev oli nende etendus. Meile tutvustati kombeid, muusikariistu, räägiti praegusest elust. Tõsiselt hariv. 

Võrdlesin seda havailastega, muidugi. Uus-Meremaa energia on teravam, konkreetsem, havailastel on see pehmem. Siiski üsna sarnased. Ühe perekonna kaks last. Näotatoveeringutest: mehed saavad need vastavalt ametile, ainult lõual on tatoveering siis, kui lapse oled saanud. Naistele tehaksegi tatoveeringuid vaid lõuale ja samamoodi vaid siis, kui lapse oled saanud. Tatoveeringud sümboliseerivad nelja eri lindu, mida Uus-Meremaal näha võib. Põskedel kujutatakse tavaliselt näiteks kiivi munasid. Põnev maailm. Ma küll ise endale tatoveeringut ei taha, kuid huvitav on vaadata, mida teised teevad. 

Söök oli imeline. No tõesti - suurepärane! Proovisin praktiliselt kõike ja kõik meeldis ka. Kartul ja liha on põhitoit - hea kodune tunne. 

Tutvusin oma lauas ühe Seattlest pärit perekonnaga: ema, isa ja 2 last. Nad tegid samuti Austraalia ja Uus-Meremaa korraga. Lapsed olid 8 ja 11. Isa tegeles dataserveritega, ema oli kodune. Lapsed olid koduõppel - ema ütles, et pärast covidit nad lihtsalt otsustasid, et nii on lihtsam. Hästi tore perekond. 

Ja mul oli tõesti hästi tore õhtu. Aitäh poistele, et minna sain! Ville sai hommikul ka osa näomaalingutest - Felixil oli öösel ninast verd jooksnud ja hommikul vaataski talle vastu meie oma blond maoori.