Tere, Uus-Meremaa!

Ja olemegi jõudnud Uus-Meremaale. See on riik, mis tuleks teiselt poolt vastu siis, kui Eestist pulk läbi Maa lükata. Riik, kus elab 5,2 miljonit inimest ja kus, nagu Eestilgi, on suurem on rahvastikust sekulaarsed ehk mittereligioossed. 

Uus-Meremaa on viimane suurtest maa-aladest, mis inimestega asustati. Kui Austraalias on inimesed elanud juba aastatuhandeid (täpsemalt umbes 50 000 aastat), siis maoorid jõudsid Uus-Meremaale alles 13. sajandil. Neist paarsada aastat hiljem jõudsid siia ka eurooplased ja kui Suurbritannia esindajad lõpuks 1840. aastal ohjad enda kätte võtsid ning maooride pealikega kokkulepped ära tegid, sai Uus-Meremaa 1841. aastal ametlikuks Suurbritannia kolooniaks. Hetkel on tegu ikkagi iseseisva riigiga, kuid nende ametlik riigipea on Elizabeth II järel nüüd Charles III. 

Uus-Meremaa koosneb kahest suurest saarest ja umbes 700 pisemast. Kaks suurt on siis Põhjasaar ja Lõunasaar. Enamik inimesi elab Põhjasaarel, kuigi see on palju väiksem. Meie alustame Lõunasaarelt ja hiljem teeme tiiru Põhjasaarel ka. 

Vaatamata sellele, et lend hilines ja oli udu, jõudsime eile ikkagi Christchurchi kohale. Felix kustus lõpus juba päris ära ja Ville kandis magavat last lennukist välja. 

Hotellis oli vastuvõtulaud juba kinni, aga saime ümbriku võtmetega ja kiiresti-kiiresti magama, sest hommikul pidi vara ärkama. Muidu ei olekski, aga kuna tulime ajas veel rohkem edasi - lausa 2 tundi - siis  kella kümnene check-out on Austraalia aja järgi kell 8. See on... vara. 

Öö möödus enam-vähem. Õnneks oli seal toas kaks suurt king size voodit ja seega kõik võisid laiutada. Villet see muidugi nende väikeste, aga pikkade jalgade eest ei kaitsnud, kuid vähemalt ei olnud kellelgi vaid 20 cm voodiservast. 

Pärast kiiret hommikut polnudki muud kui taas see va matkaauto võtta. Rendifirma oli Jucy - sama, mis Austraalias ja vähemalt selles osas hea, et neil olid meie andmed juba olemas ning uuesti registreerima ei pidanud - läks kiiremini. 

Aga autoga sel korral vedas - see on nii palju moodsam! Kuigi sisustus ja auto planeering on tegelikult sama, siis heaks küljeks on see, et auto on ainult 75 000 km sõitnud. Lisaks käib tagumine voodi päevaks nupust lae alla jättes diivani vabaks. Apple CarPlay ja Android Auto on kasutusel! Mööbel pole nii kulunud. Matkatoolid anti tasuta kaasa. See tegi tõesti tuju heaks. 

Üllataval kombel oli üldse see matkaautosse kolimine sel korral kohe palju turvalisem ja mõnusam. Kuidagi hea oli, kodune! Ma hakkan vist ka peast juba imelikuks minema siin mitmendat nädalat reisil olles. 

Hommikusöök oli meil selleks ajaks muidugi söömata, seega tegime korraliku. Mult puuduvad veel juustu ning või skoon ja mustika purukook. 

Siin on tegelikult ikka hoopis teine vibe kui Austraalias, no ikka täiesti. Ehk on asi ka selles, et ilm on jahedam? Hommikul oli 15 kraadi, päeval tõusis 18 peale. Muru vohab, ristikhein kasvab, lõoke ja metsvint laulavad. Saime kohe aru, et peame igaks juhuks oma paksude riiete varu täiendama. Ville vaatas meile poe valmis ja igaüks sai midagi: Ville uue dressika, Felix dressika ning eemaldatava fliisvoodriga jope, lisaks veel sokid, mina tuulejope ja mütsi. Asjalik käik, kokku läks umbes 150 eurot. Üsna okei hind arvestades, et tegu oli matkavarustuse poega. 

Ja sõit võiski alata. See auto on vaiksem ka. Mitte küll täiesti vaikne, aga vaiksem kui eelmine. Oleme muidugi juba täitsa kogenud selle masina kokkupakkimises. See käib kiirelt ja efektiivselt. Asjad leidsid kiirelt uue koha ning toolid-vööd-juhtmed liikusid nobedalt õigetesse sahtlitesse. 

Need vaated erinevad Austraaliast kardinaalselt. See on ikka hoopis teine riik hoopis teise eluga. 

Päeva jalutuskäik oli Rakaia kuru juures. Uskumatu, kuidas see jõgi saab nii helesinine olla. Homme uurin, mis selle nii helesiniseks teeb. Matk ise oli täitsa paras pooletunnine pingutus. Felix istus enamiku ajast küll Ville kukil, kuid veidi ikka liigutas ka. 

Mõtlesime küll alguses, et oleme päris väsinud ja ehk seda 4 tundi sõitu, mida plaaninud olin, ikkagi ei tee. No tegime siis kolm. :D Samas vaateid oli nii palju, et võiski sõitma jääda. Ka pimedaks läheb alles kell 20, seega otsest kiiret nagu Austraalias oli, ei ole. Ka kängurud ei hüppa teele ette, kuigi mingid loomad siin teedel on, ei teagi, kes. 

Meie ööbimiskoht on sel korral Tekapo järve ääres. Taaskord on tegu selle imeliselt sinise järvega. Kaldal on kohe-kohe õide minemas lupiinid. Tahaks öelda, et täpselt nagu raamatus, aga tegelikult on täpselt nagu Instagramis. Ilus sellegi poolest. 

Õhtu on olnud rahulik. Sõime veidi, käisime pesemas. Vihma tibutab ja väljas on jahe, aga meil on õnneks soojad tekid ning elektripuhur. Vaatame, kuidas öö läheb. :)