Singapur ja Marina Bay Sands

Ma ei teadnudki, kui palju ma Singapuri igatsenud olin enne, kui siia jõudsime. Me oleme imedemaal. 

Aucklandist Singapuri lennata oli suht piin. See on see meelepete, mis tekib, kui kolmedimensiooniline maakera panna kahedimensioonilisele kaardile - servad on kuidagi kokku pressitud. See omakorda tekitab mulje, et kõik oleks justkui väga lähedal. Tegelikult kestis Auckland-Singapuri lend 10,5 tundi. Vahemaa on pikem kui Tallinnast New Yorki... 

Need 10 ja pool tundi olid kõik muidugi ärkvel, ka Felix. Oh, mis rahmeldamine. Süüa ta muidugi ei tahtnud, elas ainult kommi ja krõpsude peal. Natuke vaatas multikaid, aga mitte eriti palju. Peamiselt tallus meie peal, tahtis, et teda pea alaspidi vahekäiku riputataks, soovis pidevalt pissile jne jne. Aga taaskord - 0 nuttu ja vinguhäält ka minimaalselt vaid. Ta lihtsalt ongi hästi elav laps, see on ainus raskus. Ei vahetaks millegi vastu küll. :) 

Tere tulemast Singapuri!

Singapuri jõudes sehkendused ei lõppenud. Kui Aucklandis check-ini tegime, siis teatas masin meile, et kindlasti peab olema tehtud travel deklaration, mille me täiesti teha olime unustanud. Ei teagi, kuidas nii, sest kõikide teiste riikide viisad ja deklaratsioonid olid mul korralikult tehtud, isegi kalendrimeeldetuletused olid pandud kuupäevaks, millal neid teha sai. Kõik korralik. Singapur aga tundus vist nii kaugel, et unustasimegi täiesti ära. Seega hakkas Ville neid kiiresti internetis tegema. 

Kohale jõudes selgus, et Ville on unustanud märkida, et mul oli varem teine nimi ja kuna ma selle teise nimega olin Singapuris käinud, siis tuligi sellest jama. Mees palus selle deklaratsiooni ära parandada. Ville hakkas siis internetis seda lehekülge lahti võtma ja mees mainis, et ei, see on vale lehekülg. Oijah... Olime maksnud üle 200 euro mingitele suvatüüpidele asja eest, mis tegelikult tasuta oli. See on see kiirustamine. Ville üldiselt selliste asjade lõksu ei lange. 

Hotelli tulime taksoga: 

Me ööbime sel korral hotellis nimega Marina Bay Sands (MBS) - Singapuri kõige kuulsam hotell. Teadsin juba reisi planeerides, et tahan siin ööbides meie seikluse lõpetada. Kui ma 8 aastat tagasi külas käisin, siis otsustasin, et MBS on hotell,  kus kunagi kindlasti olla tahan ja nüüd oligi ideaalne võimalus selleks. 

Fuajee: 

MBS on väga, väga kallis. Panin meile kinni kõige tavalisema toa, mis maksis 600 eurot öö. Absoluutselt kõige kallim hotell, kus siiani olnud olen. Miks see siis nii kallis on? Lisaks sellele, et see ongi 5 tärni hotell, on siin ka midagi, mida mujalt ei leia - üks maailma suurimaid basseine ja seda hotelli katusel. MBS kuju on väga eriline - 3 sammast ja paat selle peal. Väga kuulus, väga ilus, väga kallis. 

Hämmastav aga oli hoopis see, et saime tasuta upgrade paremasse tuppa, kui broneerinud olin. Ma ei tea, miks, aga nii see läks. See upgrade on väärt 2000 eurot. 2000! Saime toa, mis on suurem kui meie korter Tallinnas - 95 ruutmeetrit. Vaadetest ma ei hakka rääkimagi. Oleme 39. korrusel ja vaatame Singapuri kesklinna poole. Ah... Nagu ütles Liivika: "What a time to be alive!" 

Jumala eest, see hotellituba. Eraldi elutuba, suur magamistuba. Nii pehmete linade vahel polegi ma veel mitte kunagi maganud. Kardinad käivad ette nupust. Temperatuuri saad sättida moodsast keeratavast reguleerijast ja ikka iga toa jaoks eraldi. Telekapult on täisnahast vutlaris! Mõlemas toas on 70-tollised televiisorid. Vetsupott on nagu Jaapanis - pesemisfunktsiooniga ja prill-laud soojendusega. Meil on garderoobituba. Kõik on tehtud kas marmorist või täisnahast või mingist imekallist pehmest materjalist, mille nimegi ma ei tea. No tõesti imedemaa, kõige uhkem hotell siiani. Nüüd ma tean, milline näeb välja tippklassi luksushotell. 

Me olime nii sillas, käisime kõik kohad läbi, ka katusebasseini vaatasime üle (ja proovisime üle), kuigi aeg oli Uus-Meremaa järgi juba pool üks öösel! Felix läks seal kell 21 magama. 

Vaated katuselt on priimad: 

Singapur on ajalises mõttes üsna poolel teel Uus-Meremaalt Eestisse. Aucklandiga on vahe 5 tundi ja Eestiga 6 tundi. See on ideaalne peatuspaik, kus aega veidikene paremaks keerata. Esimene õhtu läksimegi magama kell 8 ja ärkasime hommikul kell 4.30. Kuidas teistmoodi, Aucklandis on kell juba 9.30 ja tavaliselt tõusime seal kell 7. Tsipa tsipa haaval Eesti aja poole. 

Hommikusööki meil hinnas ei olnud, aga läksime kohalikku buffeesse kohe, kui see lahti tehti ehk siis 6.30 hommikul. Seni sõime lennust üle jäänud komme ja nautisime tuledesära linna kohal. Sööke oli ka muidugi igat sorti. Felix leppis 1 (!) pannkoogiga. Hea, et me vähemalt tema eest eraldi tasu maksma ei pea. Meie sõime 35 euro eest per inimene nii nagu kõhud võtsid. Siin oli tõesti sööke kõigi jaoks. Aasia supid, Ameerika muna ja peekon, saiakesi, puuvilju, smuutisid nii palju, et kokku lugedagi ei oska. 

Edasi liikusime Felixiga basseini. See laps on saanud väga suureks ujumissõbraks. Olime seal katusel ja vaatasime, kuidas päike järjest kõrgemale tuleb. Proovisime mullivannin, suurte infinity basseini ja laste oma ka. Felix sai ühe nunnu vesti, millega ta pidevalt ringi toimetas. Ville puhkas sel ajal hotellitoas. Õnneks siin on veel laiem voodi kui king size ja seega Villele öösel veidi halastati, sai rohkem ruumi selle rahmeldise kõrval. 

Kui tagasi tulime, siis olime nii väsinud, et Felix jäigi veidikese veenmise peale magama. Kell oli 11 ja üleval oligi oldud juba üle 6 tunni. See on hea, et ta lõunaunele jäi, aitab õigesse aega kiiremini tagasi jõuda. Meie Villega jutustasime niisama ja siis otsustasin, et lähen vaatan Gardens By The Bay üle - üks Singapuri kuulsamaid vaatamisväärsusi. Ville tahtis nagunii kah lõunaund teha. Minu väsinud poisid. :) 

Eelmine kord ma kartsin sellel platvormil jalutada, sel korral polnudki nii hull. Kõrgusekartus on ravitav! 

Gardens By The Bayd külastasin ka eelmisel korral siin Singapuris. Selline nostalgia... Ma tean, et siin on kõik tehislik, see pole mingi mitmesaja-aastane mets, kuhu park on rajatud, aga ikkagi on see tehislik samuti ilus. See on nii ulmeliselt ilus! 

Flower Gardenis olid sel korral mingid lahedad kujukesed igal pool. Krüsanteeminäitus oli vinge. Jõulukaunistusi hakati ka üles panema. Kuulsin seal isegi Eesti keelt ja läksin julgelt "Tere, eestlased!" ütlema. Ma ikka ütlen seda, kui välismaal eestlasi kuulen. 

Cloud Forest on minu meelest aedade kõige lahedam koht - suur kasvuhoone (nagu Flower Gardengi), millesse on tehtud suur vihmametsataoline mägi koos ühe maailma kõrgeima inimtekkelise joaga. Mäe keskelt saab liftiga üles ja siis mööda vaateplatvorme alla jalutada. 

Cloud Forest oli seekord Avatari-teemaline. Mõned interaktiivsed mängudki olid püsti pandud, sain endale teha navi avatari. :D Natuke naersin, natuke imestasin ja natuke imetlesin. Äge maailm!

Nägin seal aedades Alvinit ja Merlyt, kellega nagunii õhtul kokku pidime saama. Näed siis väikest maailma. :D Merlyt tean seda kaudu, et ta on mu sõbranna Kristi assistent ja Alvin on ta elukaaslane. Alvin on pärit Singapurist (kuigi Eestis juba 5 aastat elanud) ja nad olid üle mitme aasta Singapuris käimas. Ideaalne ajastus! Jalutasime koos hotelli juurde tagasi ja jätsime jällenägemiseni õhtuni. :D 

Mina võtsin poest midagi süüa ja läksin poiste juurde. Kell oli pool kolm päeval ja Felix ikka magas. Kui unetundide arv hakkas neljani liginema, siis läksin piiluma, mis ta teeb. Oligi just üles ärganud teine ja nõudis otse loomulikult, et me läheks basseini ujuma. Eks me siis läksime. :) 

Need olid nii ilusad hetked. Felix ujus esimest korda täitsa üksi! Sellega on mul kuidagi tunne, et ta sai nii palju suuremaks. Kui inimene juba ise üksinda ujub... Okei, vest oli ka, aga ikkagi. Võib-olla aitas vaade kaasa. :D 

Fotograafiks 3-aastane Felix: 

Merly ja Alviniga kohtusime Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuses. Piilusime sisse maailma ainukesse vee peal olevasse Apple poodi, jalutasime üle jalakäijatesilla ning läksime sööma. 

Apple pood: 

Niisama pahvikslöövaid vaateid: 

Alvin ja Merly tutvustasid meile kohalikke sööke (väga maitsev) ning rääkisime niisama juttu. Nad on siin olnud juba üle 2 nädala ja üle nädala on veel jäänud, siis tulevad nemadki tagasi meie kargesse patukahetsussügisesse nimega november. 

Pärast sööki jalutasime tagasi aedadesse ja vaatasime ära nende igaõhtuse valgusetenduse muusikaga. Jälle nostalgia. Toomasega käisime ka 8 aastat tagasi sedasama etendust vaatamas, kuigi siis olid teised nii muusika kui valgused. 

Keegi just küsis mingi aeg, et kas on koduigatsus ka? Ütlen ausalt, et ei ole. Ma võiks siin (hotellis) veel vähemalt nädala olla, ilmselt rohkemgi. Ma igatsen veidi rahulikku töötegemist ja pere ja sõpru, aga konkreetselt kodu mitte. See november ei tõmba, lihtsalt ei tõmba. Villel ja Felixil on hea meel koju saada. Felix igatseb Omaenda rahakotti, millest ta siin pidevalt räägib ja Ville igatseb voodit, kus keegi pidevalt jalgadega vastu pead ei tao. 

Meie kolm: