Ma ikka iga päev üritan selle Uus-Meremaa tundest rohkem aru saada. Ma tunnen, et ma päriselt pole veel nii palju sisse elanud, et ära tunnetaks, mis on see põhiline vibe siin piirkonnas. Üks märksõna on kindel: suur. See koht on väga suur.
Eile oli üks vihmane päev. Vihma just ei kallanud, aga praktiliselt kogu päeva tibutas ja valgeid mäetippe polnudki näha. Ega see meid ei seganud, plaanid jäid samaks. Okei, mitte päris. Hommikune müsli ei saanud teoks, sest see oli otsa saanud. Läksime siis kohvikusse.
Meie sõime Felixiga kooki, Ville peekonit ja muna, nagu ikka.
Tšau, ilus Wanaka!
Esimene peatus teel Queenslandi - Bradona ehk Cardona Bra Fence. See on siis selline kummaline paik, kus naised oma rinnahoidjaid aia peale riputavad, et tõsta teadlikkust rinnavähi kohta. Lisaks on seal kogumiskast, mille sisu annetatakse rinnavähiuuringutele.
See oli ikka päris hämmastav vaatepilt. Ka mõned kurvemad lood olid rinnahoidjatele kirjutatud:
Ville küsis, et kas ma ka ühe enda omadest sinna jätan. Sorri, kahjuks mitte, mul on liiga kallis pesu, et neid sinna tuule kätte jätta. Mitte rahaliselt kallis siis (kuigi noh, ka seda), vaid isiklikult kallis, sest olen sobivate leidmisega nii palju vaeva näinud. Mõtlesin küll korduvalt, et miks ma ometigi ühte vana paari kaasa ei võtnud... Well, next time.
Wanakast Queenstowni saab sõita mööda kahte erinevat teed. Üks on sirge kiirtee ja teine on läbi mägede. Loomulikult soovime mägedest sõita! Crown Range Road, nagu nad seda kutsuvad, on Uus-Meremaa kõige kõrgem main road - ma isegi ei tea, kuidas seda tõlkida.
Sõitsime ja keerutasime ja nautisime vaateid. No tõepoolest oli imeilus, ka ilma lumiste mäetippudeta, mis pilve sees olid.
Enne teekonna lõppu tegime peatuse ja ronisime veidi ülespoole. Felix küll väga ei tahtnud ja kurtis iga võimaliku asja üle, seega Ville jalutas temaga üsna pea tagasi, ma veel tõusin veidi. Kahjuks tõesti neid vaateid polnud, mille pärast sinna tavaliselt minnakse, aga pilvised vaated olid sama ägedad. Nägime lennukeid Queenstowni maandumas, need olid madalamal kui me ise sel hetkel. Lennukid maanduvad mäeaheliku vahelt... Väga sürr.
Meie väike matkabuss seal kauguses:
Queenstowni piirkond on imeilus. Kuidagi kodune, aga suur ka.
Mul oli nimekirjas veel ühe kauni oru vaatamine, seal pidi ka ilus sillakene olema - Kawaru Suspension Bridge. See jõe toon...
Meil tegelikult väga vedas, sest seal kohapeal oli benji-hüppe keskus ja inimesed parasjagu hüppasid. Uhh, on alles julgus. Mõtlesin, et mis oleks see summa, mille eest ma oleks nõus hüppama. Mitte, et mina maksaks, vaid, et mulle makstaks. :D (Maksis umbes 130 eurot.) Aga mina oleks nõus ilmselt, kui keegi 10 000 maksaks, väiksema summa eest mitte. Noh, okei, surmaähvardusel läheks, ka.
Felix tahtis niisama minna ja arvas, et vanemad peaksid 3-aastast ikka lubama minna. Nojah. Ma üritasin Villet ära rääkida, et tema võiks küll minna, kuid ta ütles, et tal pole sellist tunnet. Teine "nojah". :D Ma tegin rahustuseks mõned pildid ilusatest roosadest lilledest, mida kõik mäeküljed täis on:
Queenstowni sisse sõites läksid vaated veel paremaks:
Lõuna sõime kohas, mis kuulus vendadele Wahlbergidele - Wahlburger, hästi kummaline jälle. Võtsime siis burgerid ja Felixile tellisime friikatele vahelduseks pitsa. Kõhud olid nii tühjad, et ei jõudnud piltigi teha. Tuleb siis jälle lillepilt, siin on ikkagi kevad:
Päeva kõige ägedam käik oli Kiwi keskusesse. Tegemist oli ühe pere-ettevõttega, kes ostis kunagi aastakümneid tagasi ära kohaliku prügimäe ja nüüd on sellest teinud looduskaitse all olevate liikide arendamiskeskuse. Me saime eile nii palju teada igasuguste Uus-Meremaal elavate loomade kohta, mu sisemine nohik lausa hüppas rõõmust selle uue teabe peale.
Näiteks see tegelane - tuatara. See liik on juba 235 miljonit aastat vana - dinosauruste aegadest. Ainus liik oma roomajate perekonnast, kõik teised on arenenud teistest tüvedest. Tuatarade vanust ei osata täpselt öelda, sest uurijad surevad enne kui uuritavad. Praeguseks on kindlaks tehtud, et vähemalt 130 aastat elavad nad kindlasti, sest ühe uuritava sünniaeg oli kusagil raamatutes kirjas ja ta siiamaani elab, oli just lapsed saanud endast 50 aastat noorema naistuataraga. Kummaline mõelda, et see 20-aastane nooruk, keda meile täna näidati, elab kauem kui kõik inimesed, kes me täna seal publikus olime.
Teine lahe tegelane oli kea - ainuke papagoi, kes elab lumistes piirkondades. Nad on hästi julged ja võivad vabalt matkajatelt asju varastada. Tüdruk Syria, kes meile seda infot jagas, ütles, et Uus-Meremaal ongi kummaline see, et pigem varastatakse su asjad ära lindude poolt, kui inimeste. Hah, nii naljakas!
Uus-Meremaal oli enne inimeste siia saabumist ainult 3 imetajat ja nad kõik olid umbes käesuurused nahkhiired. Nüüd aga on probleem, sest inimesed tõid siia igasuguseid elukaid, kes aktiivselt loodust hävitavad. Põliseloomad ja -linnud ei ole kohastanud selliste kiskjatega toime tulemiseks ja niimoodi see erakordne Uus-Meremaa loodus muudkui hävib.
Üks põhiliseks pahandusetegijaks on opossum. Looduskaitsjad tegelevad selle probleemiga ööd ja päevad. Opossumite arvukus olevat alles mõni aeg tagasi olnud 80 miljonit, aga aktiivsete püüniste ja mürgiga on see alla tulnud lausa 50% ja nüüd on alles 40 miljonit pahalast. Syria ütles ise, et ta poleks kunagi uskunud, et põlise vegetaarlase ja loodusarmastajana hakkab promoma karuslooma kasutamist, aga rääkis, et opossumi karva ostmine toetab looduskaitsjaid, seega niimoodi saame me ka oma panuse anda. Aastaks 2050 plaanib Uus-Meremaa olla opossumitest vaba.
Kõige huvitavam oli muidugi kiivide - Uus-Meremaa rahvuslindude - nägemine. Esimest korda elus, jälle! See reis toob nii palju esimesi, kui põnev. Kiividest pilti teha ei tohtinud, sest nad elasid ainult pimedas. Nende majad olid tõesti nii pimedad, et esimesed minutit ei näinud no mitte midagi, alles siis hakkasid silmad harjuma. Kiivid on nii kiired! Muudkui jooksid ringi. Nende jalad on nii tugevad, et eelmisel aastal oli jalahoop ühele talitajale põrnarebendi tekitanud. Neist võiks muidugi megapalju veel kirjutada, aga eeldan, et te pole sellised fännid nagu mina ja säästan teid muudest detailidest.
Kokkuvõttes - ülilahe käik oli! Me saime nii palju targemaks.
Õhtu lõppes vaikselt kämperis pikutamisega kuniks tuli aeg minna Taylor Swifti kontsertfilmi vaatama. Poisid jäid koju, muidugi, film kestis ligi 3 tundi. Terve selle aja laulsin ja tantsisin oma koha peal ja ma polnud kaugeltki ainuke. Ma armastan Taylor Swifti ja ei jõua ära oodata neid kontserte, kuhu mais lähen. Andis sellise energialaksu!
Täna liigume edasi, stay tuned!
No comments:
Post a Comment