Lend Põhjasaarele ja linnaluba

Jehhuuu, me oleme jälle linnas! Ah, kuidas ma seda igatsenud olin. 

Hommikul ärkasime üles ja panimegi kohe vana hea Jucy poole ajama. Nii armas oli see soomlannast naine. Ütles, et ta kohe kuulis tuttavat aktsenti. Rääkisin temaga veidi soome keeles ja siis läksime inglise keele peale üle. Ma ei tea, miks, aga soome keel tundub lihtsam rääkida. Imelik isegi, sest tegelikult oskan inglise keelt paremini. 

Tšau, matkabuss! Head teed sul minna! 

Andsime edasi kasutamata õli ja soola ja salvrätikupaki:

Lennujaamas saime alles hommikust süüa. Sõin kohe 2 tükki kooki. Panime postkaardid posti ja kirjutasin blogi valmis. Nende riigisiseste lendudega ju kaua ei lähe. 

Queenstowni mägede vahel asuv lennujaam on üks ägedamaid, mida näinud olen. 

Mul on tegelikult nii hea meel, et otsustasime kahe saare vahel lennata - need vaated olid pahvikslöövad. Kui ilus! 

Aucklandi jõudes oli kell juba 3 päeval. Kõhud olid nii tühjad, need 2 kooki väga kaugele ei vea. Aucklandini välja küll, kuid edasi? :D Aga kui suur oli meie rõõm sellest, et autorendis ei saanudki suurt valget kobakat, vaid täitsa kobeda sinise Toyota. Meie esimene renditud sõiduauto sel reisil! Väga mõnus oli selle väikese masinaga ringi sõita. Felixil ka, see jäi kohe magama. 

Hotell on meil Aucklandi kesklinnas. Ah, olgu tänatud hotellivoodi ja isiklik dušš ja ruumikas vannituba ja magamistuba, millele ukse ette saab tõmmata. 

Ma tõesti igatsesin kõike seda, mida vahepeal ei olnud. 

Sööma läksime itaalia restorani ja esimest korda 5 nädala jooksul sõin pastat. Väga ei meeldinudki, kuid vaheldus oli imeline. Felix muidugi vaheldust ei armasta, temale sobis ainult pitsa ja ei midagi muud. Ville sõi kala. 

Meil oli tegelikult plaanis pärast sööki kõik koos Aucklandi vaatetorni minna, kuid Felix hakkas ajama, et tema tahab hotellituppa minna "raha ja võtmetega mängima". Mis siin ikka öelda, ikkagi oma vanemate laps. Ville ütles, et ega tal pole ka midagi selle vastu, läheb hea meelega hotelli. Pesu on vaja pesta jne. Sellised poisid mul ongi - maailma kõige armsamad. Mina sain linnaloa! Ville küsis, et kas mul mingi maksevahend ka on, ma vastasin, et telefon ja kell - nagu ikka. Selle peale andis ta mulle veel kogu sularaha ka, mis tal oli. Vaatasin neid kahekesi - Felix Ville kukil - hotelli poole jalutamas. Küll ma neid ikka armastan. 

Jätkasin ise mööda kohvikutetänavat.

Aucklandis on üsna teistmoodi kui Lõunasaarel. Okei, jah, esiteks on see suurlinn - siin elab ligi 1,5 miljonit inimest, kuid teiseks on sellel kuidagi hoopis troopilisem õhkkond. Rohkem palme, rohkem siristavaid linnukesi (kes pole lõokesed ega metsvindid), rohkem troopikahääli tegevaid putukaid. 

Jalutasin läbi ülikoolipiirkonna. Hooned olid enamikus koloniaalajastu stiilis, sellised ilusad. Ei ütle, et ma kolonialismi pooldan, ma tean veel liiga vähe selle kohta, kuid arhitektuur on ilus. 

Kunagine ülemkohtumaja:

Kohalikud lilled või ettekujutus lumehelvestest? Jõulud on tulemas... 

Aucklandi ülikooli kellatorn: 

Läksin üksinda Aucklandi Sky Towerisse. Mulle meeldib linna ülevalt poolt vaaadata, saan kuidagi paremini aru, millega tegemist on. Aucklandi vaatetorn on Lõunapoolkera kõrgeim torn oma 328 meetriga. 

Auckland on veidi Sydneyga sarnane - on pilvelõhkujaid, on rannikut, on rohelisi piirkondi. Aucklandis asub ka Lõunapoolkera suurim jahisadam. Okei, jah, siin Lõunapoolkeral nüüd väga palju konkurente pole ka. :D Uus-Meremaa Lõunasaarega samal laiuskraadil asuvad näiteks ainult Tšiili ja Argentiina, muud jäävad kõik rohkem põhja. 

Sattusin torni pool tundi enne päikeseloojangut ja kui olin tiiru nii 50. kui 60. korrusel ära teinud, siis mõtlesin, et lähen minema. Samas tuli pähe teine mõte - hea oleks harjutada paigalpüsimist. Istusin siis maha nagu teised, kes loojangut ootama olid tulnud ning hingasin välja. Tegin paar meditatsiooniharjutust, mida siin reisil üle pika aja jälle tegema olen hakanud. Lihtsalt istusin. 

Mul on siin reisil nii palju uusi ideid tulnud, mida teha, kus käia, millega tegeleda. Igal reisil on mul eraldi fail nimega "Reisiinspiratsioon" ja selle reisi failis on juba nii pikk nimekiri igasugu põnevatest mõtetest. Ma olen kindel, et kogu mu elu kulg ongi suuresti mõjutatud just reisidest, millel käinud olen. See lihtsalt muudab inimest nii palju. Mõttemaailm uueneb ja laieneb. Mulle meeldib muutuda, mulle meeldib uut kogeda. 

Enne takso tellimist jalutasin veidi ringi. Sattusin juba teise seltskonna otsa, kes tänaval mikrofonisse Jeesust kiitis. Ei teagi, mida sellest arvata. Muusikalist haridust neil kahjuks ei olnud - karaokestiilis lauldud noodid ei olnud sellel kõrgusel, mis nad oleks pidanud. Kummaline maailm. 

Hotelli tagasi jõudes Felix veel ei maganud. Mina istusin teises toas ja "kirjutasin blogi" - tegelikult lihtsalt passisin telefonis. Üllatav üldse, et olen jaksanud nii kaua kirjutada. Nüüd hommikul siis kirjutan päriselt blogi ära. Õhtul olin isegi nii väsinud, et ei märganud, kui pimedas hambaharjale pasta asemel Bepantheni peale määrisin. Alles siis sain aru, kui suu kreemi täis oli. 

Öösel nägin unes, et Meeli Leeman asutas pesupoe ning ma sain konsultandiks olla. #linnaelu