Kogu reisi parim päev

Kuigi meie eelmised reisipäevad oli väga mõnusad ja väga ägedad, siis eilne oli ikkagi parim. Parimaks tegi selle üks korralik matk. Mul on ikka nii hea meel, et ka sel korral sai matkata. Olin mõttes küll valmis, et matkame järgmisel korral, ikkagi laps ja puha, aga juhtuski teisiti. 

Küll aga oli üks kindel asi, mida tahtsin tingimata ära näha - murmelite küngas. Enne reisi guugeldasin, mida Saas-Fees ette võtta ja seda soovitati. Murmelid on saksakeelne nimetus ümisejatele, väikestele karvastele närijatele. Okei, tegelikult pole nad üldse väikesed, aga kõik on suhteline, eksole. Nunnud on nad igal juhul ja Saas-Fees ka üsna sõbralikud, lasevad end toita ja puha. 

Murmelite künkale ronimine oli omaette väljakutse - sirgjoones üles. Muidu polekski hullu olnud, aga no meil olid ju lapsed ning kogu nendega kaasas käiv tavaar. Läksime kuuekesi. Heh, ikka veel on lahe mõelda, et kahest kasvas neli ja neljast kuus. 

Murmeleid ei pidanud kaua otsima, olid teised juba ilusasti kohale tulnud ja mugisid kõike, mida turistid neile pakkusid. Enamasti oli snäkiks porgandid, aga vahel anti ka pähkleid. 

Kõige rohkem rõõmu pakkus mulle näha, kuidas Felix nendega toimetas ja kuidas ta neid uudishimuga vaatas. Ah, see ema süda. Murmelid ise küll väga huvitatud polnud, olid teised ilmselt juba vägagi ülesöönud nendest maiustustest, kuid mõni ikka tuli porgandit küsima ka. 

Edasi jätsimegi lapsed issidega (parimate issidega!) ja läksime Triinuga “väikesele” seiklusele. 

“Väikesele” selle pärast, et me ei plaaninud suurt ringi matkata. Triin oli üsna kindel, et ta võhm ei kannata ja ega minagi kodus just kardiokuninganna pole. 

Läks aga nii, et suurema tõusu saime tehtud poole (!) tunniga, seega otsustasime, et ei, nii harva saame kokku ja nii harva saame matkata, et maksku, mis maksab, teeme suure ringi ära. 

Ega muidugi väga lihtne rada see polnud, esimesed pool tundi olid üsna rasked. Rada oli märgitud sinisega, mis on alpinistide rada, seega omajagu raske. Õhk oli selgelt hõredam ja hingata raskem. 

Taimestiku vahetus oli ilus. Esialgu kõndisime metsas, siis aasal, lõpuks kasvasid ainult pohlad ja samblad ning saime ka lumel kõndida. See mägedes matkamine on ikka üks mu lemmiktegevusi. Peale ratsutamise kindlasti ka üks lemmiktrenne, mida teha. 

Kosutuseks vesi Alpidest:

Üle jõe saamine osutus keerulisemaks kui arvasime. Otsisime pikalt kohta, kust kuiva jalaga üle saada. Selle me ka leidsime. Triinul olid õnneks ka korralikud matkajalatsid, mul mu tavalised kodutennised.

Otsustasime kohe alguses, et suure tõusu teeme vaikides - mitte, et me mingisse meditatsiooniseisundisse tahtnuks langeda, aga lihtsalt võhma polnud. :D Pärast tõusu aga jutustasime juba nagu laugel maal - palju. Ma armastan Triinuga vestelda. Ta on aus ja otsekohene, aga samas hooliv. Jagasime kogemusi, pakkusime teineteisele toetavaid sõnu ning kuhjaga inspiratsiooni. 

Üles jõudes istusime kümneks minutiks maha ja puhkasime. Olime gondlimaja lähedal - mitmed matkajad sõidavad samasse punkti gondliga ning seejärel matkavad edasi. Võib olla, et ka meie oleks nii teinud, aga gondlid veel ei sõitnud, sest suvehooaeg algab ametlikult juunist. 

Istusime ja nautisime ning sõime porgandeid, mida murmelid ei tahtnud:

Allaminek oli kiire, meil läks 30-40 minutit. Hea, et Triinult matkakepid sain, ilma nendeta oleks raske olnud. Ühtlasi tõdesin, et pean veel omajagu jalgu treenima, eriti reie nelipealihaseid. Põlved andsid tunda. Peame end siiski kiitma - pärast lapsesaamist pole täitsa ära kärbunud. Triin oli eriti tugev - kui mul on all aasta aega pilatese eratrenne, siis tema polnud pärast Emma sündi kordagi veel matkamas käinud. Saas-Fee küngastest üles-alla kärutamine on vist hea töö teinud. :D

Kokku matkasime 3 tundi, 8 kilomeetrit ja tõusime 2330 meetri kõrgusele. 

Ja siis oligi aeg minna. Oh, aitäh teile, Triin ja Tom ja Emma! Küll oli ilus aeg. See polnud meie esimene ja ei jää kindlasti ka viimaseks. Peatse kohtumiseni, sõbrad! Olgu see siis Šveitsis või Amsterdamis või Eestis või onlines. Me näeme jälle. 

Selleks ajaks, kui Itaalia poole teele asusime, oli Felix autos juba tunnike maganud. Ville käis temaga ringi sõitmas, sest poiss väsis väga ära ja ei jaksanud enam oodata. Õnneks nägi ka Ville ilusaid kohti, käis näiteks kohaliku tammi juures. Muide, elektrienergia, mida Saas-Fees kasutasime, on täielikult taastuv - küla varustataksegi selle sama tammi hüdroenergiaga. 

Sõit Itaaliasse oli ahhetamapanev, sinna viis väga maaliline tee. Sel korral ei läinud me autorongiga, vaid üle mägede ja see oli hea otsus. Sõnadega ei saagi seda ilu kirjeldada. 

Mida lähedamale jõudsime Milanole, seda väiksemaks ilu jäi. Eriti suur kontrast oli, kui pool tundi ummikus sai istutud. Päeva medal läheb Felixile, kes kogu sõidu peatusteta autotoolis veetis - koos oma uneaja ja ummikusistumisega lausa 5 tundi jutti. 

Mägedest ummikusse:

Kui tavaliselt vastutan majutuse eest mina, siis sel korral otsis majutuse Ville. Osutus üsna “maalähedaseks” - kitsed ja sõnnikuhais. :D 

Tegelikult oli kena. Maja asus põldude vahel ning pere, kes AirBnB-d pidas, tegeles ka orgaanilise põllupidamisega. Kohapealt sai osta igasugu orgaaniliselt kasvatatud kraami. 

Meie sõime suurest näljast siiski pitsasid. Ikkagi Itaalia ja muud vabandused… Oli imeline sume suveõhtu päikeseloojangu taustal 30-kraadises soojas. Tuli kuidagi suur tunne peale. Lemmikelu. 

Tuba oli vanamoeline ja Felixit oli sellise atraktsiooni kõrval nagu seda on narivoodi, üsna raske magama saada. Lõpuks õnnestud ja magasime ka meie. 

Hommikune lennueelne aeg möödus sekeldusteta. Auto renti tagasi, pagas ära, turvakontroll, lennuvärav… Kõik tavaline värk. Felix teadis samuti protseduure, on temagi juba kogenud. Mul on hea meel, et saame talle seda pakkuda. 

Lennujaamas nägin veel oma kursaõde Jaanikat perega. Tervitame kõiki teisi reisiperesid! 

Ja nii me koju jõudsimegi, õnnelike ja rahulolevatena. Seda pausi oli meil kõigil vaja. Nüüd saab taas tööle asuda ning kõrvalt uut reisi planeerima hakata. :) 

Sinule aga aitäh kaasa elamast, head lugeja! 

Elu parim matk

Jah, pealkiri ei peta. Ilma naljata - Triin ja Tom viisid meid eile matkale, mis on parim, kus siiani käinud olen. Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski teine matk pole olnud nii ilus, võimas, füüsiliselt sobiv ega ka nii hea ilma poolest. Eile oli täielik unistuste matkapäev Šveitsis.

Saime eile varem kohale kui üleeile, peamiselt selle tõttu, et sõit oli lühem - umbes 40 minutit maalilist mägedevahelist kruiisimist. Kell 12.00 olimegi kohal ja valmis seiklustest. Siis ei teadnud me Villega veel üldse, kuhu läheme ja mida näeme. Triin oli meil keelanud isegi pilte vaadata! Väga hea mõte, kusjuures. Üllatus oli täielik.

Nagu Šveitsis ikka, sõitsime mäest üles elektri abil. Seekord viis meid poolele teele funikulöör - mööda mäekülge jooksev raudtee. Stoos, mis on selle koha nimi, kuhu matkama läksime, on kuulus oma eriti-eriti sirgjooneliselt tõusva funikulööri poolest. Maailma kõige järsem sõit! Seda kabiinis olles muidugi ei tunne, sest silindrid, kus inimesed seisavad, keeravad end vastavalt gravitatsioonile. Mõnus leiutis!

Sellega ülesminek veel ei lõppenud. Kuna Stoos on talviti suusakuurort, siis on sinna ehitatud ka palju tõstukiradu. Matkajatele on tõstukid sama head, kuna ilma nendeta peaks üle 1000 meetri taas ise tõusma. Tõstukiga sõitsimegi täiesti mäeharjale. 

Kamp:

Ja vaated taevasse tõusmisest (no kui lahe see oli...):

Kohale jõudes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Selline vaade?? Mäehari, mõlemal pool org ja siis taas mäed. Päike ja pilved, vahel meie pea kohal, siis meie ümber, kuigi viimast oli eile väga vähe. Ma olin täiesti sõnatu.

Meie tore matkaseltskond:

Ja muidugi - lehmad:

Pärast vaate nautimist hakkasime mööda matkarada edasi minema. Ega vaate nautimine seal ei lõppenud muidugi. Matkasime ja ahhetasime ja pildistasime ja matkasime ja ahhetasime ja pildistasime... Vahele rääkisime natuke filosoofilist juttu, pidasime äriplaane (:D), kadestasime Triinuga teineteise elusid ja siis jälle naersime kõvasti olukorra tobeduse peale. 

See on täiesti nagu filmist...

Matka raskuse kohta võib öelda, et enamuses ei olnud väga raske. Niimoodi mäe harjal me sammusime, vahel väikesed tõusud ja siis väikesed langused. Mõni hetk puperdas süda veidi rohkem, kuid siis tasandus pulss ära. Muide, Hedi, kui sa seda lugema juhtud, siis ole tänatud matkatehnika õpetamise eest, ma järgisin Su juhtnööre ja tõesti oli kergem! Näiteks 4 tundi kestva matka jooksul jõingi ainult 200ml või midagi sellist, tegin väikeseid samme, lukustasin põlvi. Ja jaksasin! Iga asja jaoks on ikka õige tehnika, ka matkamise. Võiks ehk isegi öelda, et eriti matkamise. 

Mida kaugemale kõndisime, seda ilusamaks läks. Päikesekreemi olime juba autos peale pannud, aga vammused ajasime mingi hetk seljast. Aeg-ajalt kandsin Tomi laenatud mütsi, et pea üle ei kuumeneks. Sellel olid veel sellised head "kõrvad", mille üle Ville naeris, sest ma nägin naljakas välja, kuid kuna tegemist oli surfimütsiga, siis kaitses ta tõesti väga hästi päikese eest. Kahjuks õlad põlesid mul ikkagi natukene ära, oleks pidanud seda SPF 50+ tihedamini peale kandma, mägedes on päike intensiivne.

Matka kõige raskem osa oli selle lõpp. Triin oli mult enne juba küsinud, et kas 400 meetrit tõusu lõpuosas on okei ja ma arvasin, et jaksan ikka. Jaksasingi! Kuigi jah, ega hingeldama võttis küll, isegi väga väikeste sammudega liikudes. Müts päästis mu ja ma olen tänulik ka matkakeppide eest, mille Triin ja Tom lõpus mulle ja Villele andsid. Mul tegelikult jalalihased hakkasid selleks ajaks üsna väsima, kepid pakkusid lisatoetust. Oleks isegi endale ostnud koju, kuid käsipagasisse neid teravaid tokke võtta ei saa ja nii otsustasime, et ei veel. Siin elades ostaks endale kohe.

Matka lõpuosa, tulime sealt mäest alla ja siis sama palju taas üles:

Üles jõudes lihtsalt istusime murul ja puhkasime. Triin ja Tom ütlesid, et nad teevad tihti pärast matka väikese 20-minutilise uinaku murul ja siis alles lähevad tagasi. Mõistan täiesti. Telefon näitas pea 15 000 sammu tegemist, mis polegi nii suur number, kuid tõustud korruseid oli 100. Kujutage ette oma väsimust, kui 50-korruselise maja otsa kõnnite ja siis tagasi ka. Puhkus murul kulus meile väga ära.

Vaated olid muidugi priimad ka lõpus. Need sinised järved... Õigemini nägime ühe järve erinevaid soppe, järveks oli Lucerne. Purjekad liuglesid vaikselt mööda rohesinist vett, tuul sasis juukseid ja eemalt kostus lehmakellade helinat. Me ei olnud üksi, jagasime seda hetke päris mitmetega, sest vabal päeval inimesed armastavad ikka matkata, kuid see ei seganud meid. Triin ja Tom ütlesidki, et kui saaks veel paremini, siis võiks rahvast vähem olla. Ma leidsin, et pärast Jaapanit on kõik okei.

Selleks ajaks olid meil kõhud väga tühjad. Olime küll matkal snäkke söönud (Snikersid, müslibatoonid, hapud kommid ja munad - jah, Triin ja Tom armastavad matkal kodust kaasa võetud keedetud mune süüa), kuid kellaaeg oli juba pärastlõuna ning vähemalt minul andis kõht endast juba korinaga märku. Tom oli tubli ja võttis salati, me teised sõime pastat. Suur töö oli ometi tehtud! Triin tutvustas meile makaronirooga, millele õunamoosi peale pannakse - kohalik tavatoit. Väga imelik kombinatsioon, aga omamoodi hea ka. Harjumatu, kuid kui siin elaks, siis ilmselt harjuks ära. Pärast kugistasin järgijäänud moosi koos magustoidu-jäätisega alla.

Matkade algus- ja lõpupunktis on šveitslastele väga tihti kohvikud/restoranid:

Siis oligi aeg alla tulla. Olime põlenud, väsinud, kuid õnnelikud. Mõtlesin ikka, et no on õnnistatud inimesed need šveitslased (ja Triin ja Tom) - mäed siin samas, üks matkarada ilusam kui teine. Mis arvate, kui tihti te käiksite matkamas, kui selliseid võimalusi jalaga segada oleks? Triin ja Tom rääkisid, et ega šveitslased iga nädalavahetus küll ei käi. Eks kõik hea muutub ükskord tavaliseks, kui see pidevalt kestab... Samas on matkamine ikka selline meditatsioon. Kogu olemus läheb avaramaks, uusi mõtteid tuleb nagu seeni pärast vihma, elu saab suurema tähenduse. See lihtsalt on see mägede võlu. Arstid võiksid vabalt "mägede teraapiat" välja kirjutada.

Koju jõudes olime ikka täiesti kutud. Meil oli veel mõtteid teha ühte koma teist, kuid mina vajusin voodisse paari tunniga kell pool kümme õhtul. Ville käis veel teistega nende lahedat elektriratast proovimas, mis tõesti superäge välja näeb, ja oli tagasi tulles nii rõõmus ja elevil, et unest polnud juttugi, samal ajal soikusin mina juba poolunes. Triin oli ka väsinud. Lõpuks läksidki Tom ja Ville kahekesi baari paari õlut võtma ning juttu ajama ning meie jäime koju.

Ville ülilaheda Meijs-rattaga (võite lähemalt uurida nende kodulehelt):

Mina aga nägin und. Mägedest, loomulikult.